Neljapäeval käisime Angkori templites. 9.-13. sajandil asus siinmail (ja ka suures osas Vientamis, Tais, Laoses, Myanmaris ja isegi Malaisias) Khmeri Impeerium. Selle suure impeeriumi kõige suurem pärand on aga just nimelt praeguse Kambodža loodeosas asuv Angkor, mis omal ajal oli terve keisririigi pealinnaks ja kus parematel aegadel olevat elanud koguni miljon inimest, samal ajal kui tolleaegses Londonis elas vaid 50 000.

Angkor on üks kõige olulisemaid arheoloogilisi kohti Kagu-Aasias. Angkori Arheoloogiline Park laiub 400km², mis on täis erinevate ajastute varemeid kõikvõimalikest templitest, aedadest, basseinidest jne.. ja natuke ka metsa :P Sealhulgas loomulikult maailmakuulus Angkor Wat, Angkor Thom, Bayon ja näiteks ka Ta Prohm, kus on filmitud Tomb Raider. Tänaseks on UNESCO loonud väga laiaulatusliku programmi, et kaitsta kõike, mis Angkoris juba avastatud ja ka seda, mis veel vanade kihtide all peidus.

Meie avastasime siis siiski kogu Angkori ala keskust ja selle tuntumaid templeid. Siinkohal peaks vist kirjeldama, mismoodi see templite avastamine välja näeb. Enamik tuntumatest templitest on väga suured ja neis ringi vaatamiseks läheb enamasti vaja umbes tundi. Muidugi, kui Angkor Wati ennast korralikult näha, peaks varuma kaks kuni kolm tundi. Tegemist on tõesti suurte maa-aladega, kus peal meeletult varemeid ja kus pea igale poole ka inimesi lastakse. Nii võetaksegi linnast endale tuk-tuk, kes sind terve päeva vältel ühe vareme juurest teise juurde viib ja senikaua kuni sina varemetes ringi turnid, sind ootab. Minu lemmikosa kogu selle templivärgi juures oligi see, et enam-vähem igalepoole võib ronida ja sisse minna ja ei pea lihtsalt kuskilt kaugustest vaatama. Kuna ma olen üpris kindel, et templite kirjelduste lugemine kellegi blogist ei ole kindlasti pooltki nii põnev kui nende nägemine oma silmaga, siis ma ei hakka siia kirjutama midagi sellest, mis oli millises templis. Ma lihtsalt ei näe sellel mõtet. Ütlen lihtsalt, et kogu see Angkor on üks suurejooneline ja vägev koht, kuhu tasub kindlasti tulla (vaatamata sellele, et ta täiesti puu taga asub)!

Angkoris kohtasime ka neid kahte blondi härrasmeest, kes meid juba Can Thost alates (ja läbi Phnom Penhi) jälitanud on. Naljakas juba, erinevates riikides niimoodi kogu aeg nendega kokku põrgata.

Ühel heal hetkel hiilis meile ligi üks pisike käevõrusid müüv tüdruk, kes muudkui küsis „where are you from, where are you from?“ Kuna keegi siin kunagi „Estoniat“ ei tea, siis ma ei viitsinud sellele tüdrukule vastata. Ega te ise ka ei jaksaks nende müügiinimestega koguaeg suhelda. Tema aga käis peale nagu uni. Lõpuks üks meist ütles „Estonia“. Tema aga seepeale vastu:„if I tell you the capital of Estonia, will you buy?“ („kui ma ütlen sulle Eesti pealinna, kas sa siis ostad?“). See oli äärmiselt  naljakas ja ma pidin nõustuma. Nii kui olin öelnud jah, ütles tema „Tallinn“. Nii maksingi ühe käevõru eest sama hinna, mille eest hiljem nägin inimesi ostmas koguni viite võru! See ongi lugu sellest kuidas täie mõistuse juures olevad inimesed võivad langeda ühe koolieeliku lõksu.. Käevõru ise on üks ütlemata kole võru..

Lapsi, kes asju müüvad, on templites meeletult palju. Osad neist niii väikesed, et nende kurbadesse silmadesse ja paljastele jalgadele vaatamine tekitab suurimat kurbust, mis ühe võõra lapse vaatamisest üldse tekkida saab. Samas on osad neist nii ülbed ja nahaalsed, et tekitavad omakorda suurimat viha, mis ühe võõra lapse nägemisest tekkida saab. Ja siis on seal sellised sõbralikult lahedad ja mõnusa huumorisoonega tegelased, kellega jauramine sinult mitte ühtegi tükki vähemaks ei võta, vaid pigem just juurde annab!

Sel päeval uitasime templites kokku 10 tundi. Meie tuktukijuht Ban oli meiega väga kannatlik, sest vaevalt ta ootas, et „terve päev“ tõesti kümmet tundi tähendab. Ta oli üldse selline viisakas ja lahe kutt. Õhtul käisime veel korra vanal turul ja oligi aeg jälle kerra tõmmata.. et järgmisel päeval jälle varakult Bani tuktuki ronida :)

Reedel oli meil ka kavas mõningate templite vaatamine. Sel päeval sõitsime rohkem ringi ja käisime natuke väiksemates templites. Need templid ei olnud nii restaureeritud ja peened nagu mõned esimese päeva omad, seepärast oli seal palju vähem rahvast.. mis mulle kohe kangesti meeldis. Üks viimaseid püramiidtempleid, kuhu otsa ronisin, oli nii äge, et unustasin seal aja täiesti ära ja Maiks pidi mind otsima tulema. Mina aga olin juba teiselt poolt alla läinud lehmi vaatama ja karjustega juttu rääkima. Käisime nagu päkapikk ja maja. Kuni lõpuks nägin, et Maiks seisab seal tipus ja vahib nõutu näoga ringi :P

Sel päeval käisime templites umbes viis tundi. Kui tagasi oma hotelli jõudsime, keeras Maiks jälle kerra. Mina läksin otsisin endale aga motokuti ja lasin ennast turule viia. Kuna mu plätud on juba kolm korda katki läinud, siis mu üleüldine missioon peaaegu iga päev on uued plätud leida. Mis näib olevat võimatu ettevõtmine, sest need tõesti ei lähe mulle jalga. Nagu alati, ei leidnud ma sealt turult midagi. Otsisin endale uue motokuti (jälle tavapärane vaidlemine kiivri üle) ja lasin end uuele turule viia.. ja ka sealt ei saanud plätusid. Kuigi ma vist ei võta ise oma probleemi piisavalt tõsiselt.. üks mees üritas mulle meeste crocse müüa.. need isegi läksid mulle jalga.. ja ma ei ostnud neid. Vot liiga valiv olen vist :P

Õhtul käisime Maiksuga koos veel ööturul ka, kust ma sain endale plätud!! Oh seda õnne ja rõõmu. Seal turul kohtasime ühte kõige vastikumat müügimeest, kes kasutas vot nii koledat taktikat, et mul läks lausa süda pahaks. Vaatasime ja näppisime seal pluuse. Mul oli tõsine plaan endale paar toppi osta, valisin juba värve välja. Kui müügimees järsku surmtõsise näoga ütleb.. „kliendid on mind täna nii palju vihastanud.. vaata seda seelikut.. selle hind on viis dollarit minu jaoks.. ja klient pakub mulle kaks dollarit ja naerab minu üle.. (pikk paus ja hõõrub käega otsaesist).. MA VIST TAPAN ENNAST ÄRA NÜÜD..“ Ma vaatasin talle momentaalselt otsa, lootes leida sealt mingit muiet või märki sellest, et ta tegi lihtsalt lolli nalja. Aga tema etendus oli päris tõsine etendus ja ta üritas mulle oma „kurbade“ silmadega otsa vaadata.. mis oli nii vastik! Ma ütlesin talle ainult seda, et ma ei osta talt mitte midagi ja kõndisin minema. Isegi mina tean, et see seelik on väärt kaks dollarit, sest olen ostnud juba kaks sellist seelikut, ühe korra kahe dollari eest ja ühe korra kolme dollari eest. Päris kindlasti ei maksa ükski müügiinimene selle eest viite dollarit! Ja sellise ma-tapan-ennast-ära trikiga püüda inimestes mingit haletsust tekitada.. VASTIK!

Esmaspäeva hommikul tuli Elma ja võttis meid peale. Sõitsime ühte parki, kus Elma käib esmaspäeviti ühte elevanti toitmas. See elevant on ainuke, kes Phnom Penhis Khmer Rouge’i üle elas ja nüüd erinevad kohalikud (enamjaolt lääne inimeste) ärid, restoranid, kohvikud on teinud omavahel kokkuleppe selle elevandi ülalpidamiseks. Talle tuuakse süüa ja kõike, mis tal vaja on, lisaks maksavad nad elevandi omanikule 150 dollarit nädalas palka. Lihtsalt, et ta elevandi eest hoolitseks. Lisaks saab elevandi omanik muidugi tulu ka selle pealt, et turistid võivad elevandiga sõitmas käia. Esmaspäeva hommikuti on siis Elma kord elevantsi söötmas käia. Nunnu. Igatahes, söötsime sellele elevandile ikka päris korralikud kilod banaane, arbuuse, õunu, dragonfruiti.

Kuna eelmisel päeval olime juba piisavalt ringi tuuritanud, siis see päev oli meil rohkem selline kohaliku meelelahutuse ja vaba ajaga tutvumise päev.

HAHAHAHA!! :D

Mina: „Maiks, mis me veel tegime sellele päeval kui me käisime elevanti söötmas?“

Maik: „Käisime postkontoris.“

Mina: „Ja veel?“

Maik: „Kas me seal marketil ei käinud? Mina ostsin trussikud. Ma kannan neid praegu.“

Pärast postkontorit ja marketit käisime siis ühes Liibanoni restoranis, kus sai piipu teha, mis oli vahelduseks päris põnev ja mõnus ettevõtmine, kuna piibuga on viimasel ajal kitsas käes olnud. Koht ise oli väga viisakas ja mugav ja privaatne, nii et täitsa tore oli seal aega veeta. Seepeale tuli aga kole suur uni, nii et läksime natukeseks koju magama. Mul oli natuke kahtlane olla ja üritasin voodis umbes kaks tundi järjest uinuda. Ei õnnestunud. Lihtsalt nii palav ja kahtlane oli olla. Igatahes, õhtuks võtsin end jälle kokku ja läksime uuesti linna. Käisime jälle mõnusat Angkori õllekest mekkimas. Kui olime parajasti nautlemas oma esimesi õllesõõme, avastasime, et kõrval lauas istuvad kaks meest, keda olime kohanud ka Can Thos. Nende samade meeste laua ja menüüd varastasin ma ükskord ühes restoranis ära.. aga nad olid toredad mehed, siuksed 45aastased ja blondid ja kahtlase huumoriga. Naljakas, olime juba täiesti uues riigis ja vägagi uues kohas ja eriti lambises väikeses baaris. Ja Can Thost ei tule siia isegi otse bussi.. ega lennukit.. ega midagi.

Ühel heal hetkel tuli jälle Elma ja mõtlesime, et läheme sööma. Valisime välja ühe Saksa restorani, mida peab üks Elma sõber (pigem ütleks tuttav, nende arusaam sõbrast on veits kahtlane, nagu austraallastel). Kuna Elma mees on ka sakslane, siis teab Elma siin linnas päris palju sakslasi. See mees seal restoranis oli vähe imelik, ei meeldinud ta mulle eriti. Pahandas lausa minuga, et ma saksa keelt ei oska. See olevat täiesti möödapääsmatu vajadus maailmas tegutsemiseks (nüüd ma siis tean)! Noh igatahes, sõime natuke kartuliputru ja guljašši ja musta leiba ja lonksasime elavat õlut peale. Möööönus oli. Pärast sööki tegime veel kiired ringid kohalikes ööklubides ja oligi aeg vaikselt kerra tõmmata. Ega kaua ei jõudnudki seal keras olla, kui üks mõnusalt kuum sisetunne (ja äärmiselt külm välistunne) andis teada, et mul on palavik. Kuigi toas oli nii vastikult palav ja lämbe, et hingatagi oli raske, olid mul külmavärinad.

Terve järgmise päeva passisin siis oma palavikus ja uues sündroomis “seahigistus” ja higistasin selle käigus umbes täpselt terve korteri täis. Kas te olete kunagi niimoodi higistanud, et terve nägu on läbimärg, nii et kõik on kaetud suurte piiskadega ja kõik lihtsalt voolab ülikiiresti mööda nägu alla ja siis kukub kuhugi? Mõnusalt detailne kirjeldus, eks ole.. aga mis teha, nii oli. Ja see oli äärmiselt põnev mu jaoks, Maiks pidi igakord vaatama, kui ma järsku ilma etteteatamata jälle umbes ühe minutiga sellise oleku suutsin saavutada. Ma ei ole kunagi kedagi isegi suures kõiketeadjas televiisoris näinud niimoodi higistamas :P

Kui Elma kuulis, et ma ta voodi haigevoodiks olen muutnud ja selle täis higistada kavatsen, siis ütles ta, et me ei jumala eest kuhugi sööma ei läheks, sest ta saadab meile õhtusööki. Õhtusöögiks oli kartulisalatit ja guljašši ja salatit ja see kõik oli nii paganama hea, et ma võiks seda veel sada korda süüa. Maiks oli vist eriti rahul, sest muidu oleks suht tõenäoliselt pidanud tema minema kuskilt süüa otsima. Hommikul ta vaeseke pidi juba ühe korra üksi turul käima, et armetule haigekesele süüa tuua. Ta tõi kolm coca-colat (ma ei joo cocat), 2 võileiba (mille ta ise ära sõi) ja arbuusi, banaani ja apelsini. Nii et mul oli täielik puuviljadieet.

Kolmapäeva hommikuks sõime siis jälle guljašši :D Päriselt! Pärast hommikusööki pakkisime asjad, otsisime tuk-tuki ja läksime bussijaama. Mina kõõlusin taaskord erinevate dimensioonide piirimail ja mõtlesin, et kui hea see mõte ikka oli sellises olekus hakata kuhugi minema. Aga noh, nagu ütlevad uued Eesti vanasõnad „enne tegutse, siis mõtle!“ või „parem pooli asju kahetseda, kui kõik asju karta©“. Ühesõnaga, tehtud-mõeldud ja järsku olimegi jälle bussis, mis meid „kõigest!!“ kuue tunniga 315 kilomeetri kaugusel asuvasse Siem Reapi pidi viima.

Siinpool maailma on kõik koguaeg väga valmis jälgima, et sa ikka selle koha peal istuksid, mis su pileti peale on kirjutatud. Kui viimane mees bussi tuli ja buss samal hetkel liikuma hakkas, siis pani bussisaatja istuma selle mehe ikka täpselt sinna, kuhu mehe pilet ütles – ühe teise (lapsega!) mehe kõrvale, kuigi üle poole bussi tagumisest otsast oli tühi. Eestpoolt olid aga kõik piletid piinliku täpsusega välja müüdud, nii et kõik võõrad pidid üksteisega koos istuma. Lõpuks võtsime julguse kokku ja lihtsalt kõndisime bussi viimasesse pingiritta, sinna kus viis istet kõrvuti on. Keegi ei peatanudki meid! Kuigi pead muudkui pöördusid ja pöördusid, kui me neist möödusime. Ja vaatasid veel mitmeid kordi tagasi, kui olime juba mõnda aega oma viie istme peal laiutanud. Igatahes, pühitsesime oma õnnelikku teekonda bussi ühest otsast teise mõnusa kahe ja poole tunnise uinakuga.

Kahe ja poole tunni möödudes äratas mind üles see, et buss oli seisma jäänud. Oligi aeg teha riisipeatus. Mul on nendest peatustest nii kõrini. Koguaeg on vaja teha mingi poole tunnine peatus, et bussijuhi naine ka saaks ikka oma värgid ära müüdud ja et kõik väiksed inimesed saaksid riisi süüa (nad on nii väiksed, et neile vist ei mahu korraga nii palju kõhtu ja siis nad peavad tihedamini sööma).

Väga nauditav bussisõidu juures oli vaade. Tee ääred oli täis eriti väikseid ja lihtsaid hurtsikuid ja lapsed jooksid paljalt ja pühvlid passisid vees, ainult pea paistmas.. Ma oleks võinud 500 korda selle bussi kinni peatada ja ikka ma poleks saanud piisavalt palju pilte teha, et rahule jääda. Seepärast ma ei pidanud bussi ühtegi korda kinni :D (tegelikult ma ei usu, et see buss oleks seisma jäänud, ükskõik kui väga ma oleks ka tahtnud). Igatahes, maapiirkonnad Kambodžas on kõik üks lõputu postkaart, mis on nii muinasjutuline, et lihtsalt tahaks sinna maailma päriselt sisse astuda.

Umbes kuus tundi hiljem olimegi siis Siem Reapis. Võtsime pärast mõningast tingimist ja seiklemist tuk-tuki ja sõitsime linna. Suutsime suht ruttu leida endale normaalse hinna ja kvaliteedi suhtega hotelli. Puhkasime ja nautisime oma konditsioneeri (mida meil vahepeal juba nii kaua ei olnud). Õhtul tuli mul kange magusaisu peale ja otsustasin, et maksku mis maksab, šokolaadi pean ma saama. Siin on muide väga raske kuskilt šokolaadi leida. Vähemalt minul. Igatahes, suutsin siis Internetist mingid „supermarketid“ välja peilida ja läksin otsima kedagi, kes mind sinna viiks. Maiks mõtles, et parem on hotellis telekat vaadata. Kuigi ma alguses mõtlesin, et ei taha sellepärast jala minna poodi, et väljas on juba pime, siis pärast tuli välja, et oli ikka ainuõige mõte endale moto leida, sest pood oli ikka kuradima kaugel. Nagu te juba aru saite, leidsin endale moto ehk siis tavalise rolleri, mille juht viib sind kuhu iganes sa minna tahad. Vaidlesin siis selle motokutiga, sest ta arvas, et see on normaalne, et mina pean ilma kiivrita sõitma, aga tal endal on kiiver peas. Ja mulle ta ei olnud nõus seda andma. Ma veel usuks mingi venna „no problem“ argumente, kui tal endal kiivrit poleks. Aga kui ta oma kiivrit mitte mingil juhul mulle ei ole nõus andma, siis ma küll ei kavatse sellise vennaga sõita. Lõpuks ta siis laenas oma mingilt sõbralt mulle kiivri ja saimegi poes käidud.

Ülejäänud õhtu valmistusime mentaalselt järgmise päeva templimaratoniks telekat vahtides ja internetis passides ja endast viimased haigusepisikuid välja ravides.

Aga ühte ma teile soovitan Kambodža kohta, mida peate nüüd kõik oma ülejäänud elunatukese jooksul kaasas kandma: ärge te siin palavikku küll jääge!

Reedel mõtlesime, et läheme linna peale jalutama ja ostlema ja et äkki näeme mõnda tähtsat vaatamisväärsust ka. Esimese asjana tahtsime minna turismiinfokeskusesse, et uurida, kust ja millal me Can Thost edasi (tagasi) sõita saaks. Onu turismiinfos aga rääkis parajasti oma sõbrannadega juttu. Saime nende jutu vahele siiski paar küsimust esitatud. Igakord vaadati meid sellisel ilmel, nagu me oleks parajasti millelegi üliolulisele vahele seganud :D Igatahes, mingit erilist infot me sealt ei saanud ja kulgesime siis niisama edasi. Kuna tühja oli juba passitud küll, siis mõtlesime, et läheme postkontorisse, aga mööda sellist teed, et näeks ühe Pagoda ka ära. Pagodas käisid aga ehitustööd ja üks noor munkpoiss ainult raputas meile pead. Egas midagi, asusime postkontorit otsima, et mõned juba ammu valmis kirjutatud postkaardid teele panna (andke andeks kui hiljaks jäävad). Teel postkontorisse läks kohe päris ametlikult katki minu plätu. Olen juba pikemat aega tahtnud mingisuguseid plätu-kinga vahepealseid asju osta, aga ma ei tea, miks ma nii loll olin ja neid Indoneesiast ei ostnud. Ühed, mis ma seal nägin, siiamaani kummitavad mind. Noh, igatahes, läksime siis poodi plätu, kinga, tossu või ükskõik millise jalanõu jahile. Ma imestan, et kuidas nad minul, paljasjalgsel, üldse midagi proovida lasid. Igatahes, üle 38 nemad jalanumbriks ei tunnista. Olin juba päris tige ja tüdinud – kaua sa ikka viitsid kuuma, sitase asfaldi peal paljajalu ringi patseerida. Lõpuks mingi onkel liimis mul kolme krooni eest plätu kokku tagasi. Hurraa!! Jõudsime sinna, kus pidi olema postkontor. Postkontori ees oli metallaed ja postkontorit ennast seal majas enam ei asunud. Mõtlesime, et on juba päris pikalt kestnud see eriti palavas ilmas ringi jauramine, et kõnnime siis parem kohe juba teise linna otsa ära ja lähme veeparki. Pärast mõningaid pingutusi jõudsime kohale. Juba kaugelt olid näha need suured torud, millega alla saab lasta ja kõik tundus justkui tore olevat. Ainult et, kui kohale jõudsime, ütles onu „swimming no have, have a coffee“. Hahaha. Teel „veeparki“ nägime mingeid suuri väravaid ja silte ning meie kaart ütles, et seal peaks olema tourist village’i food garden. Mõtlesime, et võtame seal ühed õlled-veed ja siis lähme taksoga linna tagasi. Käisime terve selle „toiduaia“ läbi: seal oli oma 10 kohvikut ja restorani. Kõik kohad olid klienditeenindajaid täis. Ja meie olime ainukesed kliendid. Väga kummalised asjad toimusid sel päeval. Tundub, et oleme Can Tho ainukesed „külalised“.

Laupäeva hommikul võtsime ühed mõnusad väikesed kohvid ja jäime oma bussi ootama. Kell 7 ta tuligi.  Mõtlesime, et võtame enne pikka bussisõitu kehakinnituseks ühed võileivad. Jõudsime võikud ära osta, kui oligi juba aeg sõitma hakata. Sõin siis rahulikult bussis seda võikut, kui järsku pidin saama kõige suurema pipraataki terves maailmas. Mu võileiva sisse oli pandud midagi, mis esialgu maitses nagu fastum gel ja seejärel pani suu nii põlema, et ma mõtlesin, et nüüd tuleb küll buss kinni peatada ja jõkke hüpata. Olen varem ka mingeid teravuse-rünnakuid läbi elanud, aga see oli tõesti jubedaim maailmas. Kaanisin ja kaanisin vett juua ja pisarad muudkui voolasid. Maiks võttis mu käest võiku ja sõi tuima rahuga edasi. Nelja tunni pärast olimegi tagasi Saigonis.

Linnas vahetasime bussi ja juba ootaski meid ees uus „seiklus“. Kuus tundi maruigavat bussisõitu. Sekka üks piiriületus, riisipaus, jõeületus praamiga, sada tuhat miljon triljon korda signaali laskmist (bussijuhid siin lasevad konstantselt signaali, isegi kui kedagi teel ei ole. Ja bussisignaalid on siin teistsugused, sellised pikad, mitmekordsed ja kajavad). Lõpuks, oma seitse tundi hiljem olimegi Kambodža pealinnas Phnom Penhis. Bussist välja tulles sai kohe selgeks, et suures plaanis pole mitte sittagi muutunud – juba olid transpordi vennad „meile bussi vastu tulnud“. Üks kutt kõigist neist tuk-tuki juhtidest rääkis maruhead inglise keelt. Meil oli Phnom Penhis ööbimine juba kokku lepitud – couchsurfimine Elma juures. Kuna kõneaega meie telefonil ei olnud (kuna tegemist on jätkuvalt Indoneesia numbriga ja siin seda uuesti täis laadida ei saa), siis laenasime tuk-tuki kuti käest telefoni. Elma ütles, et ta on mingil koosolekul, tal läheb umbes 30-40 minutit aega ja et me võiks teda ühes jõeäärses baaris nimega Metro oodata. Lasimegi siis tuk-tuki kutil ennast Metrosse viia. Sissejuhatuseks viisime kohe läbi uuringu „Kambodža õlu nauditavus, võrdlus Vietnami (Sai Gon) ja Indoneesiaga (Bintang)“. Pärast pikka arutelu, erinevate õlleparadigmade ja –diskursuste üle diskuteerimist jõudsime järeldusele, et ühe ütlemata hää joogiga on need väiksed tegelased siin välja tulnud!

Ühel heal hetkel hüppas kuskilt välja ka Elma. Elma, kes couchsurfingu profiili järgi peaks olema 43 aga kes minu arvates näeb välja nagu 28 ja käitub nagu 18. Maiks ütles, et tema arust võib Elma olla küll 40 kanti, aga minu arust on ta oma profiilis valetanud. Elma Lexus koos autojuhiga (sic!) ootas sealsamas baari ees ja nii algaski sõit meie ööbimiskohta. Ööbimiskohaks ei olnud meil teps mitte seesama koht, kus Elma ise elab. Selleks oli hoopis üks korter, kus tavaliselt elab Elma kass. Aga kuna praegu on nii palav aeg, siis on vaene kassikene evakueeritud Elma juurde koju. Kui lugeda Elma couchsurfingu profiili, siis tõmbab kogu see värk ikka muige suule küll. Oma profiilis kirjutab Elma, et see on siiski tema kassi kodu ja kõik külalised on tema kassi külalised. Loo moraal umbes selline, et siin majas teeme nii, nagu kassile on hea. Ja kui külalistele ei sobi midagi, siis lähevad külalised ära.

Igatahes, tegemist on väikse nunnu korteriga, kus on olemas kõik mida vähegi hing ihkab (välja arvatud konditsioneer ja seda ihkab mu hing hetkel just kõige rohkem!!). Elma näitas meile kohe alguses ära, et külmakapis on meile joomiseks-söömiseks mõeldud cocad, fantad, 7upid, arbuusid ja muu kraam. Tore on see, et siin on olemas ka kõik kohvitegemiseks vajalik ja üldse, see koht on natuke euroopalik. Sest siin on aasia väikeste korterite standardite järgi liiga palju mugavusartikleid. Imelik värk, et just Indoneesias, Vietnamis ja Kambodžas on meile osaks saanud sellised vastuvõtud, kus kahel korral kolmest on meil lausa eraldi korter ja ühel korral kamba peale maja. Oleks nagu oodanud, et peame siin pererahvaga põrandat jagama või midagi muud seesugust.

Eile hommikul mõtlesime, et läheme siis linna avastama. Elma ütles, et ta teab ühte odavat tuk-tuki juhti ja nii lasimegi endale selle kuti koju järgi kutsuda. Kutt võis ju odav olla, aga samas oli ta ka nii tohm, et ma ei saaks ka kõige parema tahtmise juures talle rohkem maksta, sest käsi lihtsalt tõrguks. Ta ei osanud inglise keelt absoluutselt ja ta ei saanud ka aru, kuhu me minna tahtsime. Ma saan aru, kõik ei peagi oskama, aga hallloooo, kui sa oled valinud endale tuk-tuki juhi ameti..?!!? Jäi tee ääres vahepeal seisma ja lasi mingitel teistel tuki-tuki kuttidel meie ja tema vahelist vestlust tõlkida. Tahtsime minna paleed vaatama ja tema viis meid muuseumisse. Mõtlesime, et tühja kah, käime siis seal muuseumis ära ja siis ütleme sellele vennale, et me ei soovi rohkem ta teenuseid. Muuseum oli põhimõtteliselt täis ainult kujusid Angkori ajastust: kõik need buddhad, šivad ja višnud. Kuna oli nii palav ja nälg juba nii näpistas, siis väga palju me nendesse skulptuuridesse ei süvenenud. Otsisime oma kuti üles ja ütlesime, et tahame sööma minna. Ah, igatahes, pikk jutt, sitt jutt. Töllerdas ta siis veel natuke mööda linna ringi, ilma et ta ise või meie midagi aru oleks saanud. Peatasime ta siis kinni ja andsime talle raha ja ütlesime „STOP“. Ta ei saanud sellest ka aru. Kutsus mingi teise venna tõlkima. Teine vend, kes oli ka tuk-tuki juht, asus muidugi kohe kaitsepositsioonile ja oli selline vähe ründav. Hakkas seal summa üle vaidlema ja nii. Lõpuks, vähehaaval meie poolt loost kuulates, tõmbas vend vähe tagasi ja hakkas juba arusaajana meie jutu peale noogutama. Maksime siis ära ja saime kokku oma eelmise päeva tuk-tuki kutiga, kes oli lihtsalt nii palju normaalsem inimene.

Otsustasime minna Toul Slengi muuseumisse. Toul Sleng oli kunagi üks tavaline põhikool Phnom Penhis. Kui aga Pol Pot ja punased khmeerid Kambodžat vallutama hakkasid, muudeti see põhikool vanglaks. Igal pool olid väljas sildid, et naerda ei tohi. Ma ei tea küll, kellele tuleks mõttesse seal irvitama hakata, aga ju siis peeti vajalikuks neid silte. Vaatasime ka ära ühe päris pika filmi ühest noorest tüdrukust, kes Khmer Rouge’i ajal Phnom Penhis elas ja siit välja põllutööd tegema viidi. Muuseum ja kõik oli väga väga huvitav, aga taaskord peab tõdema, et palavus tapab igasuguse uudishimu ja nii vaatasime ka selle koha pigem pealiskaudselt üle. Olime seal kokku vist isegi rohkem tunnikese, aga enamuse sellest ajast võttis film (kus ma pidin taaskord õhu puuduse pärast hinge vaakuma).

Käisime ka Pshar Toul Tom Poung Marketil, mida turistid kutsuvad lihtsalt Russian marketiks. Ei ütleks, et seal midagi nii venepärast oli, tavapärane kagu-Aasia market, ainult kordades suurem. Asjad oli loomulikult jälle nii odavad, et kuku pikali. Kui Indoneesias sai kõvasti tingitud, siis näiteks Vietnamis ei tahtnud keegi eriti hinda alla lasta. Seepärast olin kohe ekstra rõõmus, kui sain aru, et need odavad hinnad on veel tingitavad ka :P Otseloomulikult (nagu alati) juhtus nii, et selleks ajaks, kui ma olin ennast just üles kütnud ja surfasin meeletutes hilbuhunnikutes, ütles Maiks, et tal on kopp ees. Aga ma ei taha siin kunagi asju kiiruga osta, sest kvaliteet on siin asjadel halvemast halvem. Nii ma püüan alati kõikidest halbadest kõige vähem halvema välja otsida. Mis siis taaskord ei õnnestunud, sest Maiks kangesti kippus tuk-tuki poole tagasi.

Sõitsime siis taaskord läbi linna oma mõnusalt jahutava tuk-tukiga. Mõnus tuuleiilike puhus ja oleks tahtnud, et see teekond oleks igavesti kestnud. Aga oh ei, meil oli vaja veel Internetti minna ja mõningad asjad üle kontrollida. Kurb lugu on aga see, et elekter käib siin nagu jumal juhatab. Või nagu kõrged ametnikud juhatavad. Vietnamis oli sama värk. Ühel päeval võeti meil elekter ära ja Kha selgitas, et see on sellepärast, et liiga palju elektrit tarbitakse (jep, ma ka ei saa sellest aru). Et täna võetakse sellel linnaosal ära ja homme teisel. Aga see on ainult päevaks, õhtuks kui inimesed töölt tulevad, on elekter jälle tagasi. Valisime siis jõe ääres välja ühe baari. Küsisin, et kas neil internet on. Sain vastuseks et on. Küsisin, et kas me saaks sellise laua, kus lähedal vooluvõrku ka ühenduda saab. Sain vastuseks, et ikka saab. Seejärel suruti ruttu menüüd pihku, et noh telli nüüd midagi. Ja kuidagi täiesti kogemata tuli välja, et voolu neil hetkel polegi :D Mõtlesime, et vahet pole, õhtu juba käes, nii et varsti peaks see elekter ka tulema. Degusteerisime väikseid õlusid ja mojitosid (25 krooni!), kuni härrad otsustasid interneti tagasi panna. Lõpuks saime oma värgid tehtud ja otsustasime jälle tuk-tuki võtta, et koju minna. Pärast mitmekordset ära eksimist jõudsime lõpuks kohale. Mina näiteks vajusin kell 8 voodisse ja jäin magama :D Vot täpselt nii väsitav on see palavus.

Eile tuli meile kell 5.30 hotelli järele meie paadimees, kellega me olime eelnevalt kokku leppinud, et ta viib meid umbes seitsmeks tunniks jõe peale uitama. Seadsime siis sammud tema paadi poole. Paat oli pisike ja vana, puidust väike aerupaat, millele mootor taha pandud. Tore oli see, et paadile oli väike katus ka peale nikerdatud, nii et minu suured vihmahirmud olid põhjendamatud.

Väljas oli veel hämar ja taevas oli kole kole pilves. Pilved olid jube madalal ja jõe peal veel paras ports udu ka. Ei olnud just kõige säravam hommik. Esimese asjana võtsime suuna kuue kilomeetri kaugusel asuvale Cai Rangi ujuvale turule. Ujuv turg näeb välja nii, et inimesed tulevad oma kaupa täis paatidega kindlasse kohta jõe peal ja kogu kauplemine-ostlemine-müümine leiab aset otse jõel: paadist paati. Esimene müügimees, keda nägime, pakkus meile kohe kohvi, millest me varajase hommikutunni tõttu kohe kuidagi ära ei suutnud öelda. Jõime oma hirmmagust kondenspiimakohvi ja ei osanud seal marketil esialgu kohe midagi peale hakata. Meie paadijuht ei rääkinud ka suuremat inglise keelt, nii et järsku olimegi kogu marketi niimoodi läbi sõitnud, et ei jõudnudki väga ringi vaadata.

Võtsime suuna uuele marketile, mis asub Can Thost koguni 20 kilomeetri kaugusel. Sõit sinna kestis päris pikalt, üle tunni aja. Terve tee saime „imetleda“ neid ehitisi, milles kohalik jõerahvas elab. „Majad“ on ehitatud ükskõik millest, mis parajasti kätte juhtub. Seal on nii metalli, puitu, kilet, plastmassi, riiet kui jumal-teab-mida veel. Kõik need hurtsikud seisavad väikeste postide peal otse jões. Kõige kummalisem on see, et jõgi on tõesti nende inimeste elu alus. Sinna viskavad nad prügi, seal pesevad oma pesu, sealt püüavad kala ja seal suplevad ka ise. Kaldume Maiksuga mõlemad arvama, et mingit reovee süsteemi neil majadel ei ole, nii et võite ise arvata kuhu „tualetivesi“ jookseb.

Phong Dieni marketile jõudsime siis kui kogu ostu-müügi tegevus juba täies hoos oli. Phong Dien on väiksem market kui Cai Rang ja seal ei ole nii palju suuri paate. Enamus inimesed on oma väikeste paatidega, kuhu mahuvadki ainult nemad ja lõputu kogus arbuuse, kapsaid, kookospähkleid või midagi muud sarnast. Sõitsime seal paatide vahel ringi.. või noh, mis „sõitsime“, seal on kõik nii tugevasti kinni kiilutud, et pead oma paadiga lihtsalt vahelt läbi pressima ja teisi paate eest ära lükkama. Tädid ja onud väga inglise keelt jällegi rääkida ei tahtnud ja pidime käte ja jalgadega selgeks tegema mida tahame. Ostsime arbuuse ja ananassi ja mingit krõpsuleiba. Peale marketit lasime ka ennast ühe kai ääres korraks maha panna. Jalutasime natuke linna vahel ringi ja käisime ka mingil maapealses marketil. Seal müüdi nii palju puuvilju, et ma oleks tahtnud, et mul oleks üks suur lennuk ja et need puuviljad säiliksid igavesti, et ma saaksin need Eestisse saata. Kõik turunaised lehvitasid ja naeratasid meile ja lapsed hüüdsid „hello-hello“. Keegi ei üritanud midagi pähe määrida. Ja keegi ei hakanud mõttetult peale käima.

Peale marketeid sõitsime veel natuke jõe peal ja siis keerasime maha ühele väikesele kanalile. Esialgu sõitsime veel suht linnas, aga mida aeg edasi, seda vähemaks jäi ka maju, kuni lõpuks jõudsime ühte väikesesse külasse. Nägime umbes kolme kohalikku inimest ja viitteist koera. Nii kui paadist maale astusime võtsid mingid kolm koera meid kohe omaks ja tulid meiega jalutama. Ülisõbralikud ja armsad olid. Kohtusime mingite teiste koertega ja meie koerad üritasid teisi koeri ähvardada. See käis nii, et nad pistsid kõik haukuma ja jooksid nende teiste koerte poole. Teised koerad tegid kaks-kolm taganevat sammu ja rohkem ei liikunud. Sellepeale tõmbasid meie koerad sabad jalge vahele ja panid jooksu. Siis üritasid ähvardada teised koerad, skeem oli sama. Päris naljakas oli vaadata :P Veel üritasid meie koerad mingeid kanu kinni püüda, mis neil ka ei õnnestunud. Nägime sigu ja väikseid nunnusid koerakutsikaid ja banaane ja ananasse ja kõiksugu erinevaid vilju puude otsas lambistes kohtades kasvamas (okei ananass kasvas maas). Pärast väikest jalutuskäiku oli aeg edasi sõita. Nägime veel meeletustes kogustes hurtsikuid ja väikseid paate, kust inimesed aerutamisega samal ajal kopsikuga vett välja viskasid. Kõige toredamad olid väikesed lapsed, kes meie paadiga mööda maad kaasa jooksid ja „hello-hello“ kisasid. Üks väike tüdruk jooksis majast välja ja hüüdis „hello“, mille peale jooksis ilge hooga majast välja ka väike poiss, kes kisas meile veelgi kõvema „hello!“

Paadiretke lõpupoole nägime ka vähe looduslikumaid kohti ja väiksemaid kanaleid. Kurb oli vaadata, kuidas jõgi oli paksult prügi täis, mis meile ka paadimootorisse pidevalt kinni jäi. Ja äärmiselt kurb oli vaadata neid „maju“. Kuigi peab ütlema, et kohalikud ise nende majade üle eriti kurvad ei tundu.

Ja ainuke asi millest mul selle toreda päeva juures kahju on, on see, et ilm nii vastik oli. Ilusa helesinise taevaga oleks nii ilusaid pilte saanud.

Söögist ei saa taaskord mitte kuidagi üle ega ümber. Esimesel päeval Can Thos käisime ja vaatasime üle tänavamarketi. Tänaval müüakse elusaid kalasid, krabisid, kalmaare, krevette, kilpkonni ja kõikvõimalikke mereelukaid, keda te suudate ette kujutada. Peenemad müüjad on oma kalakausidesse pannud mulisevad hapnikuvoolikud, maalähedasemad hoiavad oma tooteid lihtsalt vähese veega kausis, et loomad natukenegi elusad välja näeksid. Sest eesmärk on ju lihtsalt märku anda, et tegemist on värske kraamiga. Teine asi, mida tänavamarketil suurtes kogustes näha on, on puuviljad. Siin on rohkem mulle tundmatuid vilju, kui neid mida juba tean. Ja vähehaaval on mul plaanis need kõik järele proovida, sekka ka natuke juba varem tuttavaid ja armastatud vilju.

Minu lemmikud on kõndivad ja/või ratastel tänavarestoranid. Selleks on kaks varianti. Esimene variant on tädi kaelakookudega, mis natuke näeb välja nagu mingi vanaaegne kaal. Koogu otstes on kas korvid või metallist kausikesed, mille sees restoraniks vajalikku kraami. Kaasas on tädil vahel ka väike pliit või metallkastike, mida lihtsalt grilliks saab muuta. Enamus toidud on tädil juba varem valmis tehtud, aga mõned asjad teeb (või lihtsalt soojendab) ka kohapeal. Enamjaolt pakuvad need koogukohvikud aga siiski värsket kraami, nagu puuviljad ja pähklid, mitte nii tihti sooja toitu. Ühelt tädilt sain proovida imehäid soojasid vahvleid, mis tuletasid kohe mõnusaid Eesti vahvleid meelde.

Teine variant on ratastel käru, mille saab jalgratta või moto taha (või ka ette) haakida ja siis mööda linna sõita. Neil tädidel-onudel on enamjaolt üpris kindlad kohad, kus nad siis iga päev passivad. Enamjaolt on nendeks kohtades kõnniteed, kuskil suvalise tänava peal. Siin on üldse natuke kummaline värk sellega: kõnniteed on alati täis kas nende liikurkohvikute toole-laudu või pargitud rollereid. Ja inimesed käigu aga sõiduteel, koos rollerite, jalgrataste, autode ja bussidega. Neil tänavakohvikutel on pea alati olemas ka plastikust toolid (ja vahel ka lauad), mis on nii väiksed, et meie Eestis ostaks neid koolieelikute lastetuppa, mitte täiskasvanutele istumiseks. Sellel suurel metalli ja klaasiga kärukapil on ka sooja hoidev omadus, nii et sealt saab alati sooja toitu osta. Seal samas kapi kõrval grillib tädi või onu ka natuke liha, nii et need kärud leiab lõhna järgi täiesti vabalt üles. Tore on see, et osadest nendest kärudest saab osta ka väikseid saiakesi või siis baguette’i, kuhu nad liha ja salatit-tomatit-kurki vahele panevad. Saigonis sõime ühte eriti mõnusat, kuhu tädi pani mõnuga pasteeti sisse. Hinnad neis mobiilsetes „restoran-kohvikutes“ on veel maitsvamad, kui toidud ise :) Selline mõnus pikk võileib, mis Eesti Statoilis maksab vist 50 krooni kanti, maksab siin 5-6 krooni. Ja maitseb palju värskemalt!

Teisipäeva õhtul käisime jõe ääres ühes „välirestoranis“, mis oli kokku pandud vist lihtsalt mitmest liikurrestoranist ja mida päevasel ajal ei eksisteeri. Ometigi oli tegemist natuke peenema värgiga, kui tavaline tänavaputka. Plastmassist toolidki olid meie kehaehitusele sobiva suurusega. Tellisime „kuuma poti seente ja mereandidega“. Pärast jookide lauda toomist, tõi „kelner“ meie laua keskele väikese pliidi ühe võrdlemisi suure potiga, kus sees oli puljong seentega. Ja siis tõi erinevaid taldrikuid köögiviljade ja uute seente ja mereandide ja nuudlite ja kastmega, mida aitas meil ka õigel ajal potti panna ja andis märku, kui oleks aeg sööma hakata. Toitu oli kokku nii palju, et umbes kolmandik jäi meil isegi peale väga suurt söömist sinna maha. Aga oi kui hea see kõik oli.. krevetid, kalmaarid, kaheksajalg, kõik need erinevad seened! See oli tõesti üks ütlemata maitsev söömaaeg.

Kui Saigonis oli neid tänavaputkasid, kes liha ja köögiviljadega võileibu müüks, üpris palju, siis Can Thos nende leidmine nii lihtne ei ole. Ühel päeval, kui ma olin riisist ja nuudlitest juba nii tüdinenud, et oleks võinud kasvõi mannavahtu süüa, läksin otsima kohta, kust saaksin võikut osta. Nagu juba teada, siis teed siin väga küsida ei saa, sest keelt keegi väga rääkida ei taha. Seiklesin ja seiklesin, üritasin inimestelt küsida, seiklesin veel ja leidsin ühe pagaritöökoja. Keegi taaskord inglise keelt ei rääkinud ja lõpuks kutsuti pagaritöökoja omanik kohale, kes vähemalt sai natukenegi aru, mida ma tahtsin. Vedas mind keset kööki ja lasi täpselt näpuga näidata, mida ma tahan. Saingi lõpuks oma võileivad kätte. Ja hakkasin koduteed otsima.. mida ma aga ei leidnud :D Hotelli nime ka ei mäletanud. Ja ühtegi taksojuhti ka ei näinud, kellega inglise keelt rääkida võiks. Seiklesin siis natuke, kuni lõpuks suutsin ühe tuttava koha leida ja jõudsin pärast tunnikest saiajahti koju tagasi. Teel leidsin hotellist vaevalt 50 meetri kauguselt koha, kust saab ka võieleibu osta. Ja järgmisel hommikul leidsin ühe veel lähemal. Asi on lihtsalt selles, et need putkad on täpselt siis lahti, kui ise tahavad. Ja alati ei ole neil letis näha, mida nad pakuvad, vaid tuleb lihtsalt kätega selgeks teha. Aga nüüd ma siis tean :P

Väljas söömas käies olen leidnud nüüdseks erinevatest menüüdest juba väga väga erinevaid asju. Olen näinud madu, koera ja rotti. Enda teada veel söönud ei ole.. eriti ei ole kavas ka. Või noh samas.. kui keegi telliks ja kinnitaks, et okei on, sisi võib-olla ampsu võtaks :P

Puuviljadega on see jama, et ma ei tea nende asjade nimesid eesti keeles.. ja inglise keeles ka ei tea.. ja ausalt öeldes, vietnami keeles ka ei tea..