Nii, mul on kuidagi see blogimise värk käest ära läinud.

Oleme siis jätkuvalt siin Airlies. Eelmisel nädalal saabusid meile külla Lauri ja Laura Eestimaa pealt. Maja-korterit meil jätkuvalt ei ole. See on üks pikem lugu, aga põhimõtteliselt võib öelda, et kuna me seda ühte konkreetset asja tänu ühele konkreetsele pettusele ei saanud, siis natuke motivatsioon kukkus musta auku ja otsustasime alustada siis teisest otsast ja hoopis korralikult tööle saada ja siis vaadata kuhu elu viib. Senikaua rendime ühte väikest majakest, mis on põhimõtteliselt nö studio, kus on siis nagu kööktuba. Et Laura ja Lauri end kohe vigaseks ei peaks maksma, võtsime nemad ka siia enda juurde, kuni nad endale tööd-värgid sebivad. Elamegi siis neljakesi siin väikeses putkas pead-jalad koos (häid lambaid mahub ikka palju ühte lauta) ja mina olen vaikselt meeleheitel sest ma nii väga tahan kolida. Ja seda kusjuures üldse mitte selle putka suuruse-mugavuse, vaid asukoha pärast. Ei viitsi eriti siia kõmpida mingi õhtu pimedas. Aga kahjuks Airlie Beachi kinnisvaraturg on surnud ja siin ei toimu mitte midagi. Ootame-vaatame.

Muidu läheb väga hästi, mina olen nüüd nädal aega tööl käinud. Töötan seafood restoran-baaris nimega Fish D’vine. Eile oli mul väiekst viisi arenguvestlus, kus omanik ütles mulle, et kliendid armastavad mind ja et ma olen kindla peale “star of the show”. See tegi tuju mõnusalt heaks :) Tööl käin tavaliselt õhtuti, umbes 5-11ni. Päeval jalutan, ajan asju, võtan päikest, ujun. Selline tunne on nagu ei käikski tööl! :)

Maiks töötab praegu paprikafarmis ja temaga me eriti hetkel ei kohtu. Aga samas lohutan ennast sellega, et see on taaskord väga ajutine, sest varsti tulevad meile ju maailma parimad eestlased külla ja siis me niikuinii tuleme töölt ära :) Ei jõua juba ära oodata!

“tore” on see, et mu sünnipäeval on vist KÕIK mu siinsed sõbrad tööl. peale mu enda.

Heihei söberid!

Oleme nüüd siis juba üle nädala Airlies olnud. Nagu ikka oli meil ka väikest viisi plaan valmis seoses Airliega juba miljon aastat (pool aastat?!) tagasi. Ja nagu ma juba ei teaks, siis Austraalias on plaanid hukule määratud ja tuleb lihtsalt minna kaasa kõige sellega, mis antud momendil õige tundub.

Otsisime meie siis endale maja. Leidsime ideaalse-proportsionaalse-geniaalse (MODELL!!). Andsime avalduse sisse, ootasime, muretsesime, ootasime veel.. kuni lõppkokkuvõttes me seda maja ei saanud. Kui hakkasime asja lähemalt uurima (noh, mingil määral ikka ka käpp sees siin juba :D:D haha, tegelt ei ole, aga lihtsalt toredad kokkusattumused), siis terve see maja asi oli üks suur petuskeem. Ja seda päris tõsiselt. Sellel omanikul tegelikult ei olnudki mitte kunagi plaanis seda maja välja rentida, lihtsalt olid teatavad bürokraatlikud põhjused miks ta pidid mängima, nagu tahaks ja miks meie pidi ootama tuhat ja üks musta musta ööd.

Noh, mis seal ikka hakkasime siis uuesti otsima. Ja mida pole – on MAJA! Alles sellel hetkel jõudis mulle kohale, kui väike on Airlie Beach! on kas mingid nässakad putkad või ei ole mitte midagi. Ja noh sellist elumajaderajooni ongi umbes 10 tänavat, kui sedagi, osad neist väga väiksed. Kogu see rajoon asub lihtsalt ühe mäekese otsas. Julgelt rohkem on siin linnas hotelle ja baare ja restorane, kui kohalikke inimesi. Ausalt öeldes on see otsimise isu juba ära läinud natuke..

Oleme siis vaadanud ka nö. eeslinnadesse või nagu kõrvallinnadesse, mis asuvad siis 2-3-4  km Airliest.. selline ühendatud jada on tegelikult, ei olegi nagu väga eraldiseisvaid linnu. Mõned toredad isegi on, aga nendega on juba uued probleemid.. siinkohal jätan pooleli ei hakka ette ruttama.

Ütleme ausalt – tööd me otsida pole veel viitsinud. Mõtlesime, et koliks kuhugi toredasse kohta ära ja siis puhkaks ja siis võib-olla hakkaks otsima. Noh, jällegi life is what happens to you while you’re busy making other plans ja eneselegi ootamatult istusin neljapäeval tööintervjuul. Eile käisin mingite ilusate inimeste pulmas tööl nö. proovipäeval ja nüüd teisipäeval lähen jälle tööle. Intrigeeriv, eks ole.

Ja vot selle viimase pärast ma ei saagi kolida kuhugi väljapoole Airliet. Sest kui ma peaks hakkama selles restoranis tööle, siis seal lõppeb tööpäev tihtipeale 12-1 öösel, aga viimane buss läheb juba kell 22. Ei  tea, kas ma viitsin öösel pimedas üksi mingisugust 2-3km koju kõmpida.

Aga kõik see on praegu teisejärguline tegelt, sest meil on jätkuvalt puhkuuuuus. ja võiks kalale minna..