Pühapäeval magasime üle pika aja natuke kauem kui tavaliselt, umbes kella poole üheksani vist isegi. Siis sõime kärmelt hommikust ja juba ruttasimegi uusi seiklusi otsima. Tol päeval sõitsime Gold Coasti lõunapiirimail asuvasse Coolangattasse. Jalutasime seal niisama ringi, käisime surfikohvikus lõunat söömas, vaatasime telkust surfi, otsisime surfivõistlusi (eee leidsime ja ei leidnud ka). Vedelesime rannas, ujusime (loe: lamasime vees), päevitasime, imetlesime vaateid ja olime niisama lõbusad.
Kui rannas kopa ette viskas, mõtlesime, et läheks hoopis.. mingisse teise randa, aga kuhugi kus saaks rahulikult varjus pikutada ja piipu teha ja näiteks siidrit libistada. Mõeldud-tehtud, suundusimegi Burleigh Headsi. Tegelt ega siin pikalt midagi lobiseda ei ole, lamasime suht ühe ja sama koha peal mingi 4 või 5 tundi, vahepeal vedasime ainult süüa ja juua juurde. Mõnus oli. Suve viimane rannapäev.
Laupäev-laupäev! Meie viimane laupäev Gold Coastil juhtus täiesti juhuslikult olema ka Kerli sünnipäev! Kuna meil oli Maiksuga juba sada aastat olnud plaan ikkagi Brisbanes ka turistitada ja samas oli meil sama plaan Kerliga ka olnud, siis otsustasimegi nüüd oma viimase laupäeva selleks puhuks ära tarvitada. Siinkohal tervitan kõiki neid inimesi, kes tänu Maiksu miljonile Snapchatile meiega koos Brisbanes käisid! Kas oli tore reis? :D
Laupäeva hommikul trippisimegi siis kolmekesi rõõmsalt Brissi. Olime eelnevalt Eliselt (Märt, sinu klassiõelt Eliselt!) natuke maad uurinud, et kus ja mida vaadata võiks. Küsisime suht konkreetselt hipster linnaosasid ja kohvikuid ja marketeid ja vähem turistikaid kohti.. aga samas selliseid alternatiivturistikaid. Elis oli täiega abivalmis ja ladus meile korraliku listi ette. Linna jõudes parkisime auto West Endi ja mõtlesime hakata vaikselt jala kesklinna poole minema hakata ja siis edasi juba jooksvalt vaadata. Plaan oli hästi palju jala ringi käia ja alles õhtul auto juurde tagasi loivata. Ja oioioi, milline päev sellest tuli!
Kui Maiks üritab sõbrapilti teha
Jalutasime ja naljatlesime siis West Endis, Southbankis, vaatasime marketeid ja kohvikuid, kulgesime jõe ääres, vahtisime maju ja parke ja muusikuid. Nii tore oli võõraid kohti ja inimesi vahtida ja ise samal ajal konstantselt lolle nalju teha.
Brisbane on selline tore linnake, mille keskelt voolab läbi üks suuremat sorti jõekene. Kahele pool jõge saab liigelda erinevate praamidega, millest üks on kohe päris tasuta. Kasutasime seda praamivõimalust päeva jooksul mitmeid kordi, kruiisime ühele ja teisele poole jõge. Ühel hetkel kulgesime siis edasi New Farmi linnaosasse – New Farm oli täiega rahulik ja mõnus, ilus jõeäärne majakeste rida ja vähe rahvast. SAmas kui West End oli oma miljoni vana maja ja uue maja ja kohviku ja poe ja kingsepaga natuke kreisipööra. New Farmis tsekkisime sellist lahedat kohta nagu Powerhouse – Powerhouse on endine *powerhouse* (mis powerhouse eesti keeles on? mingi elektri-asi?), kus nüüdseks asub selline kultuuri- ja kunstikeskus, kus korraldatakse kõiksuguseid näitusi, performanceid, festivale ja muud taolist. Seal on ka kaks ägedat söögikohta ja maja ise on juba nii imetlusväärne, et tundsime end seal ikka päris pikalt päris hästi. Kuidagi meenutas Eestit see koht. Nii mõnus oli! Sõime seal seapõske ja maailma parimaid chipse. nomnomnom, kõht läks tühjaks nüüd.
Pärast New Farmi tuli meil geniaalne mõte – laenutame jalgrattad! Brisbanes on nimelt võimalik põhimõtteliselt peaaegu tasuta laenutada jalgrattaid, millega mööda linna ringi kärutada. Kõige lahedam selle kõige juures on see, et neid “jaamu” kus laenutada ja tagastada saab on kesklinnas ja seda ümbritsevates linnaosades 150 ja mitte ükski neist ei asu järgmisest rohkem kui 300-500meetri kaugusel, kui välja arvata kümmekond uut “boonusjaama”, mis asuvad linnast kaugemates, kuid siiski populaarsetes sihtpunktides. Ratta laenutamine kuni 30 minutiks on tasuta, sealt edasi umbes 2 dollarit tund, olenevalt sellest kui pikaks ajaks võtad. Meie lihtsalt “tagastasime” vahepeal oma rattad, et tasuta 30 minutit jälle jooksma hakkaks.
See rattasüsteem oli tõesti nii äge – sadamiljonit korda parem kui oma ratta omamine, sest me saime pidevalt rattad kuhugi jätta ja näiteks jala edasi minna… ja siis jälle rattad võtta… ja siis jälle rattad tagasi anda ja praamiga sõita… ja siis jälle rattad võtta… ja nii umbes 10 korda :D No nii äge oli ja kolmekesi ratastega näiteks Brisbane botaanikaaias ringi sõita või õhtul pimedas mööda jõeäärt kärutada ja kõvasti ja valesti laulda – kindlasti üks meeldejäävamaid mälestusi sellest suvest.
Ratastega kruiisime siis mööda jõeäärseid rattateid ja sõitsime veel läbi sellised linnaosad nagu Teneriffe ja Newstead. Ühel hetkel kui juba otsapidi Fortitude Valleysse ja sealsesse Hiinalinna jõudma hakkasime, panime jälle rattad ära ja jõime hoopis kohvi. Hiinalinnas tegime juba uue plaani – kesklinn üle tsekkida, siis jälle rattad võtta, botaanikaaed üle tsekkida, sealt praamile kärutada, rattad ära anda, praamiga Kangaroo Pointi sõita ja siis sealt jälle rattad võtta ja edasi sõita. No on küll ikka superluks kui saab niimoodi erinevaid transpordivahendeid kasutades tasuta linna avastada.
Kesklinn oli nagu üks kesklinn ikka – poene. Natuke meenutas isegi Adelaide Rundle Malli. Botaanikaaias oli tsill mägedest üles ja alla sõita, sain isegi natuke mäest alla sõites adrekalaksu kätte, pole ammu nii kiiresti rattaga sõitnud, haha :P Arutasime just, et siis tead, et hakkad vanaks jääma, kui jalgrattaga sõitmisest saab adrenaliinilaksu!
Kangaroo Pointi jõudsime enamvähem siis kui päike juba loojuma hakkas. Linnale avanesid ilusad vaated, kaljuronijad rippusid seinte küljes ja meil rattad libisesid eriti rõõmsalt. Kruiisime kuni Wheel of Brisbane’ini, mis on selline suur vaaterattas Southbankis – saime sinna peale ühte soodussüsteemi kasutades eriti odavad piletid, ostsime pisikesed pudelid šampust ja sõit võiski alata. Saime vist terve päeva kõige ägedama sõidu – päikseloojangu. Alustasime päikseloojangul ja lõpetasime siis kui linn oli juba täies tuledesäras. Sõit ise oli ka päris pikk, ikka oma 15 minutit kindlasti, kui mitte kauem – mitmeid-setmeid ringe tegime.
Pärast vaateratta seiklusi (ja väikseid pudeleid šampasid) läks mõnel meist rattasõidul juba laulgi lahti ja nii me siis seal West Endi tänavaid pidi kulgesime. Natuke käisime rugbyt vaatamas ka – sõitsime lihtsalt ratastega staadionile sisse, haha. MIngil hetkel avastasime, et kõhud on juba päris tühjad ja otsustasime natuke hommikul avastatud marketile kõhukesi täitma minna. Pidime jälle linnapoole tagasi sõitma, aga mingil kummalisel põhjusel oli terve see päev rattasõit lihtsalt lust ja lillepidu ja pikem sõit ainult rõõmustas.
Market oli äge, selline kodukootum kui näiteks reedene nightquarter – lärmakas, suitsune, rahvast paksult täis. Sõime kolme peale searibi, sweet chilli kana ja mingisuguseid ungari tseburekke :P Jõime siidrit ja võtsime päeva kokku. No nii õnnelikke nägusid ei ole ikka väga kaua aega näinud, kui sel hetkel, selle laua taga.
Ühel hetkel pidi see kõik muidugi ka lõppema. Koju jõudsime vist alles kuskil 11 ajal õhtul – nii pikk ja nii põnev oli see päev, et võin etteruttavalt öelda, et pühapäeva hommikul olin ma lausa päriselt kurb, et ma rohkem sellise laheda kolmiku seltskonnas rattarallit ei saa teha.
Kuigi käin ja korrutan koguaeg, et olen pigem maa kui linnalaps (ja sama teeb Maiks), siis naljakal kombel oli see päev Brisbanes kindlasti üks meeldejäävamaid päevi sel suvel. See oli nii spontaane, nii vaba, nii võimalusterohke, nii õnnelik.
ja mõned lühikesed videod ka siia lõppu.. eee, ma ei tea miks need nii halva kvaliteediga siia üles läksid, need tegelt palju paremad. Aga mul pole praegu aega uurida ka..
Ja juba ongi meie viimane nädalavahetus Gold Coastil! Oioioi, talv tuleb. Kuna meie kodus käivad intensiivsed korterinäitamised uutele potentsiaalsetele rentnikele, läksin mina neljapäeval hoopis Maddega Southporti šoppama. Käisime kaltsukates ja Australia Fairis, ostsin endale ühe hea hunniku hilpe kokku, hehe :P Mis need naised ikka tahavad, pesu pesta, põrandat pesta.
Reedel ootasin pool hommikut kodus Härra Internetimeest.. keda ei tulnud, oli muidugi internetimees, aga see on juba jupp maad pikem jutt. Poole päeva pealt läksin siis endale Jane ja Duncani pulmadeks kleiti otsima (pulm on juba mõne nädala pärast, eeek!) ja vist leidsin ka. Aga ära veel ei ostnud.. nats veel mõtlemisaega.
see on mingi lambikleit, mitte pulmadeks!
Pärastlõunal läksime Kerli ja Maiksuga veel natuke poodlema ja siis juba Helensvale marketile. Vot see oli minu meele järele üritus! Igal reedel ja laupäeval pannakse Helensvales (Surfersist mingi 15km äkki?) püsti üks ütlemata tore õhtune turg, kes peamisteks müügiartikliteks – söök, söök ja veelkord söök. Tegelikult seda marketit seal nö. “püsti” ei pandagi, vaid ta on seal koguaeg olemas – kõik müügiputkad asuvad merekonteinerites ja kogu see ala ongi selline maruvahva merekontereid täis linnake. Oleme varem ka taolistes kohtades käinud, aga see Nightquarter oli ikka kõvasti suurem ja uhkem kui kõik varemnähtud. Söögid on sellistes kohtades alati vinged – Austraalia on nii meeletult multikultuurne maa ja nii saabki osta kõrvutiasetsevatest söögikohtadest näiteks Itaalia gnocchit, Jaapani okonomiyakit, Thai fishcake-e, Hispaania sinimerekarbi Paellat ja Mehhiko tacosid, enamik neist ka vastava riigi esindajate poolt valmistatud. Lisaks näiteks veel 36 tundi küpsetatud massiivsed kalkunikoivad, soft shell krabi ja falafelid. PARADIIS MA ÜTLEN KALLID SÕBRAD, PARADIIS!! Ma tahaks õige natuke südantlõhestavalt nutta kui mõtlen, et alles viimasel nädalal selle koha avastasime.
Pildid on kehvad nagu ikka…
Magustoidud on muidugi täiesti omaette teema – Churros, vahvlid, cronuts, igasugu koogikesed ja tordikesed. Cronuts on näiteks selline magustoit nagu croissant + donut, ehk siis croissanti taignast tehtud sõõrik.. täidetud näiteks šokolaadi, karamelli, vaniljekreemi või muu taolisega) – uskumatult maitsev asi. Kui sinna juurde veel lisada väike Nutella shot – süstal täidetud Nutellaga – nomnomnom.
Kulgesime selles imelises maailmas esimese tunni vist lihtsalt niisama ringi ja vahtisime kõiki neid sööke. Lisaks söökidele müüakse osades poekestes ka käsitööd, kohal on ka näiteks juuksur, ühte nurka on loodud vesipiibubaarike, lastel on oma mängunurgad ja erinevatele esinejatele on kaks erinevat lava. Ühel hetkel võtsimegi siis hunniku sööke ligi ja istusime ühe minilava juurde maha. Ja sinna me jäimegi vahelduva edukaga umbes kolmeks tunniks (vahepeal pidime minema ju magustoitu ostma!). No nii mõnus oli – esimesena esines üks tore kitarrega neiu, kes meenutas mulle segu Missy Higginsist ja Mari Pihlist (tervitused Marile!), hästi sume ja mõnus muusika ja tore artist. Hiljem võttis lava üle üks kahemehebänd, kes mängis kahekesi sadat pilli ja tegi sellist eriti mõnusat lounge’i/taustamuusikat. Solistil oli tegelikult hästi ilus hääl, natuke rohkem oleks võinud isegi laulda :) Kogu see ettevõtmine oli neil tegelikult vist improvisatsioon, nende näoilmeid ja omavahelist suhtlemist arvestades. Äge on jälgida selliseid loomingulisi momente.
Hästi meeldis. Hästi-hästi meeldis ja kui saaks, käiks seal kohe tihedamini. Muusika on ilus, olustik mõnus, toidud nii põnevad ja.. no seltskond oli ka muidugi täiesti imetabane! :)
Ongi viimane nädalakene jäänud siin Gold Coastil! Mul on veel küll hull nimekiri asju mida tahaks jõuda teha enne kui ära läheme, aga reaalsuses on meil ainult üks nädalavahetus jäänud ja kuigi ma mõtlen iga päev, et pärast tööpäeva lõppu teeme täna kindlasti midagi, siis reaalsuses on pärast trenni, tööd ja õhtusöögi valmistamist ikka päris väss olla.
A vahepeal ikka uitame ringi, käime näiteks rannas päikseloojangut vaatamas või Andyl-Katil külas või niisama autuga tiirutamas-tuuritamas. Eelmine nädal veetsime ühe ilusa õhtu Burleigh Headsis päikeseloojangut vaadates. Kui Maiks veel tööl oli, valmistasin mina kodus meile väiksed mereannisalatid ja ühe juustu-snäkki vaagna ette. Kusjuures, suutsin kõik need asjad väga esinduslikult ja ilusti endale seljakotti pakkida, nii et Maiks oli kohe päris üllatunud kui sealt kotist neid asju muudkui välja tulema hakkas. Ja kõik veel ilusti sätitud ja presenteeritud ka :)
Vähehaaval viskan siin asju minema ja pakin asju, mida vähegi saab pakkida. Samal ajal üritan sujuvalt ka köögikappides leidutavatest toiduvarudest lahti saada, aga see on päris keeruline. Näiteks, eile tegin kartulisalatit ainult sellepärast, et meil oli palju konserv-porgandeid üle.. ja siis saatsin Maiksule sõnumi, et ta tooks vinkusid ja majoneesi ja muidugi sai tema kohe aru, et ma teen kartulisalatit… ja ostis igaks juhuks konserv-porgandeid juurde haha :P Well done Sir.
Nädalavahetusel käisime Sunshine Coastil. Juba pikalt-pikalt sai ette arutatud ja plaanitud seda ja kuna ilmateade näitas normi ilma, siis vaatamata pikkadele kaalutlemistele valisime ikkagi ööbimiseks karavanpargi, nagu suht alati.
Reedel hakkasime juba pärastlõunal sõitma. Maiks käis hommikupoole veel tööl, siis viskasime asjad käbe kokku (no meie käbe kokku viskamine on mingi sada aastat, sest meil alati sadamiljonit asja peale meie enda kämpamisstuffi.. nagu madratsid teistele ja eskid ja joogiveed jnejnejne). Kohale jõudsime Cotton Treesse õhtupoolikul, umbes kuue ajal. Valisime endale kõigepealt kämpi mingi 98 tundi.. see on alati nii, et me kulutame ideaalse koha otsinguile vaat et kauemgi aega kui reaalselt selle koha nautimisele. No lõpuks saime valitud ja panime laagri püsti ja suundusime randa päikeseloojangut vaatama :) Ilus on see eluke seal linnakeses.
Laupäeval ärkasime Kerliga juba varahommikul – kuna meie trenniprogramm näeb laupäeviti ette ühte pikemat kiirkõndi, siis võtsimegi kohe suuna Maroochydorele, et asjaga kiirelt ja varakult ühele poole saada. Jõudsimegi reaalselt juba kõik Maroochy peatänava toitlusasutused ja Cotton Tree kohvikud üle tsekkida, kohvid osta, tagasi kämpi suunduda, kui teised alles ärkama hakkasid. Sõime siis kõik koos hommikusööki (tegin ise müslit paar päeva enne, minu arust tuli maruhea!) ja tegime plaani linna uitama minna.Nimelt oli vahepeal toimunud selline imekaunis saatusepööre, et ilusast ilmast oli saanud vihmane ja tuuline tormihoiatusega päev. Mõtlesime siis, et linnas ikka saab kuskil jaurata, mingid söögid-joogid võtta ja katuse alla istuda. Tegelt oli päris lahe, käisime poodides ja uurisime niisama elu. Hiljem sõime veel GreenOutis lõunat, nii hea oli! Seal me olime kunagi varem ka Maiksuga söömas käinud, tol korral küll õhtusööki. Aga väga maitsev söök oli.. vähemalt mul :)
Õhtupoolikul pidime tegelikult minema veel kuhugi õhtusööki sööma, aga kuidagi kukkus nii välja, et käisime hoopis jalutamas ja mängisime laagriplatsil kaarte. Kuna minul tuli mingil hetkel umbes nädalakene tagasi suur-suur koogiisu ja laupäeval sai meil trennikavast täpselt pool läbi, siis käisime natuke kohvikus koogiga maiustamas. “Natuke” all ma mõtlen siis seda, et ma sõin 1.5 suurt tükki torti ja me pidime kiirelt põgenema seda kohvikust sest ma ei saanud neid koogiülejääke enam sekunditki vaadata ilma et mul poleks kogu sellest kreemist, karamellist, šokolaadist ja vahukoorest süda oksendamiseni pahaks läinud. Aga niiiiiiiiii jumalikult head koogid olid.
Õhtul käisime veel päikeseloojangut vaatamas, tegime ägedaid pilte, hüplesime niisama mööda randa ringi ja hiljem mängisime laagriplatsil kaarte. Kuna kõik see söömiseteema läks meil kuidagi segamini päeva jooksul, siis otseloomulikult oli tarvis keskööl üks 15-minutiline jalutuskäik McDonaldsisse teha, haha. Ei saa me ilma burksita.
Pühapäevaks lubas juba natuke paremat ilma, aga hommikupoolik oli ikkagi päris sombune. Käisime kohvikus (jälle!) hommikusööki söömas ja hiljem tuiasime marketil. Kümne ajal pakkisime oma asjad kokku ja võtsime suuna Noosa Headsi. Noosa on üks teine tore linnake Sunshine Coastil, mis kõigile turistidele kangesti meeldib. Meie sättisime end sisse Noosa Spitil, mis on selline väikene poolsaareke jõe ja ookeani vahel. Seal oli mõnu tsill passida, autoga sai suht ranna äärde ja kallas oli sobilik nii ujumiseks kui kalapüügiks. Kuigi seal on tegelt megatugevad hoovused ja kohe otse rannast algav laevakanal, siis tegelt saab hakkama küll kui hästi tahta. Lõuna ajal tuli lõpuks päike ka välja ja nii me siis tsillisime seal. Maiks sai ka kaks väikest kalakest, kellest üks oli mürgine ja teine liiga väike. Õhtupoolikul käisime veel ühes Steakhouses söömas ja juba oligi taas aeg, end kodupoole sättida.
Ekskursioon mu sisekosmosesse 
