Eile käisime jälle kalal. Saime küll Austraalia mõttes pisikesi, aga Eesti mõttes isegi suht normaalseid kalu. ja täna öösel oli nii külm, et korraks tuli Eesti tunne peale. Kolisime keset ööd autosse ümber, sest seal oli kohe kõvasti soojem.

ja rohkem mul ei olegi midagi öelda

Kallile Marenile

Coolangatta, Surfers Paradise, Southport, korraks alla Byron Baysse. Southportist läbi Brisbane’i, Gympie, Maryborough, Bundabergi. Bundabergist edelasse, läbi Toowoomba ja Warwicki Stanthorpe’i. Stanthorpe’ist läbi Tenterfieldi, Glen Innesi, Armidale’i, Tamworthi, Gunnedah, Coonabarabrani, Gilgandra, Dubbo ORANGE’sse :D

Maailm on tsirkus

Vahepeal on palju vett merre voolanud ja ka meie elu hoopis teistsuguseks saanud. Viimane kord kui kirjutasin sellest, kus oleme ja mida teeme, rääkisin veel Stanthorpe’ist, nüüdseks oleme sealt juba nädala jagu eemal olnud. Üritasime, mis me siis üritasime, üle nädala seal vastu ei pidanud. Kogu komplekt kokku kohe üldse ei sobinud. Nimelt on lood tööhostelitega sellised, et kui nende kaudu tööle saad, pead nende juures ka elama. Kui kolid välja, kaotad töö ja kui kaotad töö, pead välja kolima. Kuna aga sealne hosteli elu oli ikka tiba liiga kallis ja ka töö polnud midagi märkimisväärset, siis tegime sääred sealt veel enne, kui sinna maetavad summad liiga suureks kasvasid.

Kusjuures, kui ilusti tööl käia, pole sealse elamise eest maksmine üldsegi üle jõu käiv, maksad oma elukoha eest ära umbes kolmandiku sellest, mida teenid. Aga teades muid elukoha eest küsitavaid hindu siinmail ja arvestades seda, et üürisime seal siiski vaid ühte nari, mitte oma tuba või korterit, oli see ikka täiesti mõttetu küll. Hindade võrdluseks võin tuua, et seal oleksime maksnud kahe peale kokku kuus umbes 1400 dollarit, karavanipargis elades (telgis/autos) maksab koht kahele umbes 400 dollarit kuus ja ühetoaline korter on samuti võimalik saada 400 dollari eest kuus. On ju siililegi selge, et elu hostelis ei võimalda edasisteks plaanideks suurt midagi säästa, sest on ikka suur vahe kas maksad oma sissetulekust kolmandiku või kümnendiku majutusele.

Nüüd aga karavaniparkidest. Kuna Eestis neid põhimõtteliselt ei eksisteeri, siis ei tea enamik teist kindlasti mismoodi siin süsteem käib. Siin on pea igas linnas ikka vähemalt üks karavanpark. Karavanparki saab tulla nii telgi, auto, bussi, karavani ja põhimõtteliselt ükskõik millega. Saab ka tulla ilma mingi isikliku vahendita ja üürida väikest majakest. Karavanide või muu sarnasega reisimine on siinsete keskealiste seas päris populaarne, ostavad endale näiteks mingi suure matkabussi, haagivad sinna oma maasturi taha ja siis sõidavad ringi. Elavad oma matkabussis või karavanis ja kui kuhugi paigale jäävad, sõidavad oma maasturitega ringi :) Karavanparkides on olemas ka köögid, wc’d, duširuumid, pesumajad ja muu seesugune. Seega, tuled siia, paned oma elamise püsti ja kasutad kõiki asju, mida karavanpargil sulle pakkuda on. Kui karavanides elavad peamiselt keskealised ja keskmisest tüsedamad austraallased siis telkimise ja autodes elamise ala on hõivanud pea eranditult working holiday visaga siinmail olevad välismaalased. Nii oleme ka meie siin karavanpargis nüüd elanud, kuna ta on ikkagi kõige parema hinna ja kvaliteedi suhtega. Ja otseloomulikult ka seepärast, et karavanparkides ei ole mingeid jaburaid reegleid ja ausalt öeldes võib siinne elu ikka paras tsirkus olla vahepeal. Kummaline on see, et karavanparkides elab ka inimesi, kes siin vist pikemalt juba paigal on olnud. Nemad on endale kokku ehitanud karavani, veel mingi väiksema putkakese, siis sinna juurde veel katusealuse või telgi ja vahel ka aia ja lillepeenrad :D Kogu komplekt näeb ikka suhteliselt naljakas välja :D

Meie karavanpargis elas veel täna 6 eestlast, nüüd on meid alles 4. Eelmisel nädalal oli isegi 8. Kõige populaarsem variant siin on telgis elamine, nii elame ka meie praegu telgis. Üks teine Eesti paar kolis täna korterisse, kus nad maksavad põhimõtteliselt sama palju kui meie siin telgikoha eest, aga see korteri saamine on üks väga keeruline protseduur siinmail, nii et me ei ole sellesse veel süvenema hakanud. Põhiline on see, et keegi alla 6 kuu sulle midagi üürida ei taha ja väga hästi läheb siis, kui saad kolmeks kuuks. Lisaks on vaja kõiksuguseid soovitajaid, endist elukohta, töökohta jnejnejne. Mõtlesime et enne sellega pead vaevama ei hakka, kui oleme kindlad et jääme siia paigale mõneks ajaks. Ja ainuke asi mis praegu kindel on see, et mitte miski pole kindel :P

Vabal ajal otsime siis uut tööd. Natuke annab isegi lootust juba, et ehk saab kirsse korjama. See oleks kena lugu küll ausalt öeldes, sest see kirsikorjamine pidi üks lihtsamaid asju olema. Lisaks on siinsetes paljudes siinsetes farmides ka kohapeal elamine olemas, nii et hoiame väga väga väga pöidlaid, et varsti saaks ka teiega häid uudiseid jagada.

Kui tööotsingutest aega üle jääb, käime avastame kõiksugu järveäärseid, rahvusparke, koskesid, mägesid ja muud seesugust. Üht koma teist oleme juba näinud, sealhulgas kõiksugu loomi-linde ja vedas isegi ühe maoga. Vikivikiväo, mai oska rohkem midagi öelda..

maailm on kummalised inimesed

Oleme viimastel päevadel paar korda kalal käinud. Kuna siin just ise vihmausse ei kaeva, sest maa on lihtsalt nii kuiv ja ei suudaks küll välja mõelda kohta, kust neid saada, siis ostetakse siin hoopis elus sööt kalapüügivarustuse poest, kus müüakse nii usse kui krabisid. Oleme siis viimastel päevadel paar korda seal käinud ja Maiks on pikalt ja laialt seal kalapoe kuttidega arutanud, kust ja kuidas peaks püüdma. Eilne poeskäik päädis sellega, et poekutt ei saanud aru, kuidas Maiks pole veel ühtegi kala kätte saanud ja seletas talle pikalt ja laialt kuidas peab ühe järve ääres kõiksugustest aedadest üle ja alt ronima ja jõudma ühele tammile ja siis sealt püüdma. Proovisime mis me proovisime, tammile me ei pääsenud, kuna seal ikka väga kõrged aiad ees ja lisaks on tammi otstesse ehitatud suured metallist uksed, mis on tammist kordades laiemad, et sealt ka mööda ronida ei saaks. Parkisime siis auto kuhugi põllu äärde ja tatsasime üle kellegi lehmade karjamaa järve äärde, ise terve aeg lehmi jõllitades, et ega keegi nüüd ründama ei tule ja proovisime siis püüda hoopis ühe platvormi pealt, kui mingi hetk ilmus välja kalapoe kutt ise ja kutsus meid endaga tammile püüdma. Nagu selgus, oli tal olemas selle suure metallukse võti ja lisaks on kõikjale nende suurte aedade sisse lõigatud ka augud, kust kõik tõsisemad kalahuvilised siis läbi ronivad.

Minu jaoks oli hirmus küll seal tammi peal tuterdada. See on siis selline betoon äär, 70-80cm lai, ühel pool ähvardamas sügav-sügav tume vesi ja teiselpool parematel juhtudel kümme meetrit kukkumist. Keskel on õnneks kõiksugu atribuudid ja metallaiaga eraldatud ala, kus saab  vähe vabamalt hängida. Kutt siis näitas igast trikke ja Maiksul hakkas kohe võtma ka, aga kahjuks ühtegi kala ikkagi kätte ei saanud, kuna hakkas juba pimenema ja mina hakkasin vähe vinguma, et pimedas ma küll seal tammil ukerdada ei kavatse. Tegime siis veel veidi „köiel kõndi“ ja ronisime alla tagasi. Kalapoe kutt oli ka kurb et me ikkagi ühtegi kala ei saanud ja kutsus meid endaga tagasi kalapoodi, et näidata meile ühte suurt kala, mis neil akvaariumis ujub ja võtta Maiksu telefoninumber. Kell oli juba õhtul 9 ja tundus natuke imelik küll sinna poodi minna, aga kutt oli väga sõbralik ja tore. „Kalapoes“ selgus siis, et tegelt on terve poe teine korrus lumelaudade, suuskade, wakeboardide, veesuuskade, kalipsode ja muu sellise päralt. Nii et ei olegi aint kalapood :D Asi lõppes lõpuks sellega, et kutt ütles, et talle ei meeldi enam ujumisriideid müüa, sest keegi ei osta neid ja ta tahab neist lahti saada ja ma võin valida endale mida tahan. Ja kui kuulis, et Eestis oleme wake’i sõitnud, kinkis Maiksule t-särgi „I love wakeboarding“ :D Vaatasime veel suurt kalakest ja nii meie kesköine šoping lõppeski :P Maiks läheb täna siis arvatavasti uuesti kalale ja loodame, et püüab ka lõpuks midagi suurt kinni :)