Olen juba ammu tahtnud kirjutada autodest. Jep, lugesid õigesti. Mina, Elina, hakkan kirjutama autodest. Kuni Austraaliasse tulemiseni ei arvanud ma mitte midagi sellest, et eestlased kõik oma Jeepide ja maasturitega ringi sõidavad. Siia tulles avastasin aga, et Austraalias tähendab 4wd (4 wheel drive ehk nelirattavedu) ikka hoopis midagi muud kui Eestis. 4wd autod on ostetud ikka selleks, et sõita läbi läbimatute kohta ja ületada ületamatuid takistusi. Ja selliseid kohti Austraalias ikka jätkub. Ikka päris palju on kohti, kus sildid näitavad, et „ainult 4wd“ ja need teed on tõesti sellised, et mina ei julgeks sinna 4wd’igagi minna. Samas on see nii väljakutsuv ja põnev, et tõesti tahaks, et meil oleks ka 4wd ja saaks sõita mööda poriseid künkaid ja orgusid ja autot ja iseenda närve katsetada.

Teine variant, mis Austraalias Eestiga võrreldes ikka väga populaarne on, on „ute“, mis on siis selline tavaline kastiauto, millel ees väike kabiin. Enamasti kahe inimese oma, vahel kolme ja uuemad ka mahutavad ka 4-5 inimest. Osadel on taga lihtsalt selline plaat.. mis oleks nagu kast, aga samas ääri tal ei ole. Teistel on taga kast. Ja kolmandad saavad oma kastile ka nii öelda „kuudi“ peale panna. Ute’id on farmerite asendamatud abimehed. Minu farmikogemused on sellised, et väga paljudes kohtades kasutatakse ute’i tööliste, töövahendite jms transportimiseks. Tavaline on see, et autokasti ronib nii palju rahvast kui mahub (me oleme sõitnud seal ikka mingi rohkem kui kümnekesi) ja siis viiakse kuhugi farmi teise otsa. Kes teab kui ohutu see on, aga farmerile hoiab see kõvasti aega kokku, sest farmid on kohati ikka väga suured. Viimane väga põnev kogemus oli selline, kus meil oli vaja ikka päris kaugele saada ja sinna jõudmiseks tuli päris pikalt ka suurema maantee peal sõita. See oli selline kahe otsaga asi, oli näha, et kutt tahtis võimalikult kiiresti sõita, et mitte vahele jääda, et meid nii veab, aga samas ei saa ju väga kiiresti ka sõita, need on ju ikkagi elus inimesed, kes sul seal kasti äärepeal istuvad. Ka tavalised töömehed nagu ehitajad ja teetöölised ja muu sellid sõidavad väga palju ute’idega ringi. Enne Austraaliasse tulekut seostus ute minu jaoks ainult õudusfilmidega. Neis sõitsid alati pahad tegelased just selliste autodega ringi.

Minu lemmikautodeks siin ongi saanud just sellised vanad robustsed ute’id ja jeep’id. Nad näevad nii toredad välja – ei ole sellised ilutsevad linnamaasturid ja omavad alati peal üpris arvestatavat porikihti. Alati mõtlen kadedusega, et kust nad nüüd läbi sõitnud on. Mõnus on vaadata, kuidas siinmail on need autod kasutused just seal kuhu nad kuuluvad. See muidugi ei tähenda, et ei oleks linnamaastureid ja et keegi endale niisama jeep’i ei võiks osta. See osa on täpselt samamoodi olemas nagu Eestis. Ainult erinevalt Eestist on siin ka suur roll sellistel vanadel karmidel maasturitel, mida reaalselt saab kasutada ja kasutataksegi kuskil off-roadi sõitmiseks. Ja selliseid ute’sid nagu siin, Eestis praktiliselt ei näegi. Ja varem ei osanud ma neis ka mingit otstarvet näha, siin on nad aga tõesti mingitele inimestele täiesti asendamatud. Peaks hakkama rohkem autosid pildistama, siis te ehk näeks, mida ma selle kõige all silmas pean.

Antud juhul oli jutt siis peamiselt ikkagi maapiirkondadest. Linnas sõidavad kõik oma väikeautodega ringi. Või linna-jeepide ja linna-utedega Linna all ma mõtlen ikka suurt linna, mitte Huonville’i.

Vabariigi aastapäev ei piirdunud tegelikult ainult liputseremooniaga Hobartis. Käisime ka Mt. Field’i nimelises rahvuspargis, kus pidavata olema ilusad kosed. Olidki ilusad, üks kohe päris kõrge, aga kahjuks oli nii palju puid ees, et suurt midagi ei näinud. Kahju oli ka sellest, et kuna praegu ikkagi suvi ja suht kuiv aeg, siis vett nendes koskedes on üpris vähe. Aga tegelikult oli tore metsas hiigelsõnajalgade vahel jalutada ja koskesid vaadata. Plaanisime minna ka ühe järve äärde jalutama, aga kui kohale jõudsime, näitas auto termomeeter, et välja on 11 kraadi sooja ja kuna meil olid kõigil ikka väga suvised riided seljas, siis piirdusime väikese jalutuskäiguga järveni ja tagasi. Jalutuskäik ümber järve oleks võtnud tunnikese ja selle ajaga oleks me vähemalt kringliks külmunud. Kui mitte rohkem.

Õhtul tulime Hedi juurde ja kokkasime süüa. Rääkisime niisama juttu ja olime toredad. Hommikul läks Hedi tööle ja meie Maiksuga magasime mõnusalt kaua. Kui üles ärkasime, hakkasime plaane tegema. Esialgu plaanisime botaanikaaeda minna ja siis ehk kajakkidega sõitma. Kui bussiga linna sõitsime, siis leidis Maiks, et botaanikaaed on natuke liiga kaugel ja et käime parem poodides ringi. Käisime Subway’s söömas ja töllerdasime siis niisama mööda linna. Pärastlõunal pikutasime Salamancal ühes pargis ja jõime vaikselt õlut. Ühel heal hetkel tuli võttis Hedi meid peale ja sõitsime Sandy Baysse, kus meil olid reserveeritud kohad kajakituurile. Kajakituur oli oma hinna kohta igav ja mage ja mõttetu. Ei meeldinud ta meile kellelegi, giidid olid saamatud ja kohad, kuhu nad meid viisid, olid ka mingid täiesti ajuvabad, kus mitte midagi vaadata ei olnud. Ainuke positiivne külg oli see, et kajaki endaga sõitmine oli tore.

Õhtul jälle olime niisama, sõime ja vaatasime telksu ja rääkisime juttu. Hommikul ärkasin ma mingil kummalisel kombel juba 7 ajal üles. Maiks magab ikka veel, aga kui ta üles ärkab, siis teeme mingid põnevad plaanid tänaseks.

Ka meil oli täna Eesti Vabariigi aastapäev. Ka meie tähistasime. Omamoodi, aga siiski. Meie väikese Tasmaania väikeses pealinnas Hobartis on üks väikene plats – International Wall of Friendship. See on selline väike armas kohake, kus seinal on ka eestlaste pandud kivi, vapiga ja väikese kirjaga Eesti kohta. Hommikul kogunesid sinna mõned eestlased – peamiselt vanem generatsioon, kes siia kunagi sõja ajal põgenenud. Mõned nende lapsed ja lapselapsed. Üks kena tüdruk oli isegi rahvariietes. Tahtsime minna vaatama, kuidas nemad siis siin ka seda va aastapäeva tähistavad. Asi lõppes sellega, et mina ja Maiks tõmbasime (väga ja väga suur uhkusega) lipud vardasse. Laulsime kõik koos hümni. Ja läbi see meie väike salakohtumine ühel varajasel hommikupoolikul saigi.

See oli tegelikult väga väga armas üritus. Ja oli äärmiselt uhke tunne kusagil kaugel Tasmaanias, ühel imetoredal päeval Eesti hümni saatel Eesti lippu vardasse tõmmata.

Nii kaugel ära olles saavad mõned asjad ikka täiesti uue tähenduse. Täna kuulasime autos natuke mõningaid laule, mida ammu kuulanud pole ja vägisi kippus nutt peale. Need tähendasid kuidagi palju rohkem, kui olid varem tähendanud. Ausalt.

Valgel laual rätiku all palav leib.
Madal on uksepiit, lapsed on läinud siit,
Leib jahtub, oodates neid.
Kõrge taevas, madalad, suitsunud laed.
Trepil on valget lund, puud on täis karget und.
Ootamist tiksumas aeg.

Laupäeval käisime Hobartis Salamanca turul. Kui ma esimest korda Salamancal käisin, siis ma ei saanud aru, millest selline haip ja reklaam, üks täiesti tavaline turg ju. Aga nüüd, teisel korral, mulle täitsa meeldis.

Salamancal müüakse nii palju ilusaid kleite ja seelikuid, et nendes riidetelkides mul koguaeg silm puhkab. Veel toredam on aga see, et nii palju on ka ilusaid ja elegantseid naisi, kes neid kleite ja seelikuid seal kannavad. Endale üllatuseks avastasin, et päris suur osa Salamanca müüjatest on sellised toredad segud hipitädidest ja mustlastädidest: pikad maani kleidid, pearätid, hiiglaslikud kõrvarõngad ja palju-palju käevõrusid. Neid ei ole seal palju, aga mõningaid ikka kohtab. Lisaks omavad nad koguaeg sellist salapärast, vandeseltslaslikku laia naeratust, nagu meil oleks omavahel mingi suur saladus jagada, millest tõesti maailmas ainult meie kaks teame. Kui ma selle peale seal turul mõtlesin, siis tegelikult ehmatasin päris korralikult, kui üks väga kena tumedanahaline naine mulle veel silma ka pilgutas. Täpselt nagu teades, mida ma mõtlen.

Lõhn, mis Salamancal hõljub, on nii mõnus segu kõiksugustest erinevatest asjadest. Viirukitest, lõhnaküünaldest, looduslikest kosmeetikatoodetest ja toitudest: juurviljadest, puuviljadest, värsketest marjadest, vürtsidest ja kahjuks natuke sekka ka praevorsti ja friikartuli lõhna.  Aga sellisest putkast möödudes võib alati millelegi muule keskenduda.

Ja need helid Salamancal! Terve Salamanca peale on enamasti ikka oma 3-5 tänavamuusikut. Kes mängib didgeridood ja trummi, kes parmupilli, kes laulab niisama kitarri saatel jne. Minu isiklik lemmik on viimasest Salamancast, kui jäime päris lõpuni, kui kõik oma putkasid juba kokku pakkisid. Üks noor tüdruk, kes puhastas oma kookide ja šokolaadide külmletti, lihtsalt hakkas laulma üle platsi. Vot see oli armas. Ja didgeridoo ja trummide ja kitarriga mees meeldib mulle ka väga.

Mulle meeldivad Salamanca kasutatud raamatute letid. Nii mõnus on nende lettide ümber uidata ja vaadata neid raamatuid ja lugeda nende lühikirjeldusi ja mõelda, millist ma tahaksin lugeda.

Ja veel meeldib mulle üks vana habemik, kelle ilus must koer on mingi suvalise köie otsa seotud ja kes käib ringi, seest õõnes kepp käes. Ma ei tea, kas see on ka didgeridoo, sest see ei näe väga sedamoodi välja. Aga samas, maha ta seda keppi naljalt ei pane (kui siis ainult enda jala peale), nii et võib-olla on tõesti tegemist muusikariistaga.

Muidugi ei ole Salamanca mingi muinasjutumaa, kus kõik on ideaalne. Seal müüakse väga palju ka mingeid suveniire: teesärke, postkaarte. Mõni isegi üritab sulle midagi konkreetselt pähe määrida. Ja hamburgeriputkad on nõmedad.

Ma arvan, et kõik ei näegi Salamancas seda, mida mina seal sel laupäeval nägin. Ma ei näinud ju ka seda esimesel korral. Ja ei näe võib-olla ka järgmisel. Ma arvan, et see oleneb täpselt sellest, millises meeleolus sa oled. Sellel laupäeval oli mul täpselt selline uitamise tuju, kus ma ei tahtnud üldse süveneda müüdavatesse asjadesse, vaid lihtsalt niisama ringi vaadata. Salamancal peab oskama rämpsust kõrvale vaadata. Siis on seal mööönuzz.

Jalutasime veel niisama linnas ringi, ostsime mingit pudi-padi. Päris mõnus oli, isegi Maiks ütles, et talle meeldis linnas uidata ja mööda poode käia. See oli üks ütlemata vägev jalutuskäik. Ja nii lihtsalt saime häälega linna ja koju tagasi ka.

Kuigi asume juba päris-päris lõunas, leidsime eile, et tegelikult annab ju veel rohkem lõunapoole sõita. Hedi tuli oma ägeda punase masinaga meile järgi ja hakkasime sõitma. Esialgu arvasime, et jõuame rohkem, aga kuna Hedil oli hommikul tegemist ja see ärasõit ka venis natuke, siis jõudsime Hastings’i koobaste juurde alles pärast lõunat. Tahtsime minna koopaid vaatama, aga kuna järgmise tuurini oli veel tunnike aega, siis saime aega parajaks teha infopunkti taga basseinis. Reklaamivad suurelt välja, et loodusliku sooja veega bassein (28 kraadi), tegelikult oli tegemist täiesti tavaliselt ja võrdlemisi mõttetu basseiniga. Asus ta küll kenas kohas, aga tõesti, sellist täiesti täiesti tavaliselt basseini minu arust küll nii reklaamida ei ole mõtet. Lisaks oli seal veel oma 20 last, kes mängisid basseinis Marco Polot. Mis võttis veel ära viimasegi võlu.

Igatahes, koopad olid ägedad, tõesti suured, kõige kõrgem koht oli vist 25 meetrit. Sellised suured saalid ja väiksemad käigud, kõik kaunistatud nende imeilusate „purikatega“. Koopad pidid tegelikult minema veel väga väga kaugele edasi: selleks, et jõuda suurima koopa lõppu, peaks läbima 9 tunnise matka. Ja mõned olid ikka tõesti sellised väga suured.. ikka sellised.. kooliaula mõõtu :) Ühesõnaga koopad olid üliägedad, ainult giid oli äärmiselt tobe inimene ja ta üldse ei meeldinud mulle.

Sõitsime veel natuke lõunapoole.. tegelikult nii kaugele kui sõita sai. Nüüdseks oleme käinud ära Austraalia lõunapoolsemais tipus, kuhu tee viib. Edasi peab juba kanuutama ja rändama ja seiklema, et sinna päris lõunapoolseimasse jõuda. See matk võtaks 7 päeva ja seda me pole kahjuks kavasse võtnud.. veel :D

Oli äärmiselt mõnus päev, saime Hediga heietada kõiksuguste teemade üle ja mõnus oli kodust välja saada. Ja mulle tõesti meeldisid need koopad :) Kahjuks piltide peale midagi erilist ei jäänud, sest valgustusega on seal nii nagu on ja välguga ei tule kunagi midagi ilusat välja. Lõpetasime selle toreda päeva koogi ja kakaoga.

Täna otsustas Maik, et oleks aeg juukseid lõigata. Temal. Ja et mina pean lõikama. See oli nii naljakas. Tõesti, umbes 10 minutit peale alustamist hakkasin ma täiesti ohjeldamatult naerma ja Maiks muudkui ütles „lõpeta ära“ ja see ajas mind veel rohkem naerma ja siis ma naersin ja naersin ja naersin, kuni Maiks sai mu peale juba päris kurjaks. Noh, et tema ju ei näe mis käki ma kokku olen keeranud tal seal kuklas ja et ma ei tohi nii naerda. Aga see oli niiiii naljakas! Lõppkokkuvõttes tuli tegelt isegi päris hästi välja, nii et peaksin kaaluma nüüd hoopis juuksuriks hakkamist. Muhahahaa, see oleks alles äge!