Täna hommikul lahkusime Warrnamboolist. Victoria (VIC) osariigist sai South Australia (SA) ja märkamatult olimegi juba (poolteadlikult) ebaseaduslikult puu-ja juurvilju teise osariiki viinud. SA on muide üllatavalt roheline ja värske väljanägemisega. Esialgse plaani järgi pidime ainult 300 km sõitma ja juba päris varakult Robe nimelisse väikelinna jõudma. Plaanid olid meil ilusad – jõuda varakult kohale, linnas ringi vaadata, rannas passida, kalal käia ja kõike muud teha, mida süda parajasti nii-nii väga ihkas. Kahjuks on meid aga Warrnamboolist alates vihm jälitanud ja Robe’is oli ilm kohe ekstrakole. Kurb oli, et ei saanud selles imekaunis linnas pikemalt olla, aga jabur oleks olnud hakata vihmas telki üles panema ja teha poleks ju niikuinii absoluutselt mitte midagi selle vihmaga. Need hele-helesinise veed ja väiksed kohvikud jäidki meist puutumalt sinna maha. Otsustasime, et kui niikuinii õues midagi teha ei saa, siis on mõtekam seda aega sõitmiseks kasutada. Võtsimegi suuna South Australia pealinna Adelaide’i.

Otseloomulikult juhtub nii, et kui Huonville’i lapsed Adelaide’i lasta, siis esimesed 10 minutit ei suuda nad üle tee minna, sest „autosid on ju niiiiii palju ja majad on ju niiiiiii suured“ :D Aga-aga-aga, kõige olulisem: Käisime üle kolme kuu esimest korda vene poes! Vaatasime ja näppisime ja ohkasime seal uuesti ja uuesti. Hinnad olid seal küll vist sama kallid kui nii mõneski uhkemas restoranis, aga siiski olid teatud asjad, mida me sinna maha jätta ei suutnud. Tänaseks õhtusöögiks oli meil siis leib, sprotid, suitsuvorst, kohukesed, napoleoni kook jne. Lisaks on meil nüüd varus ka tatart, heeringat ja muud seesugust :) Mõtlesin poes sada aastat, kas osta mannat või mitte. Ei ostnud. Nüüd kahetsen.

Ööbime taaskord karavanipargis. Minu arust on meil päris armas väike laager. Autos-telgis-kastides elamine hakkab muutuma selgemaks ja toredamaks ja iga päevaga pakime asju järjest ruumisäätlikumalt ja kõik juba kulgevad suht sihikindlalt ja mitte enam pead-laiali-otsas. Nautisime siin siis oma kodumaa-hõngulist õhtusööki. Üks possum üritas küll tuju rikkuda mingite objektide ja ainete puu otsast meie pihta viskamisega, aga see ei häirinud teps mitte! :)

Eile sõitsime siis Great Ocean Roadi. Great Ocean Road on siis selline rannikuäärne tee, mis kulgeb Torquay ja Warrnambooli vahel ja on natuke üle 200km pikk. Selle ehitasid kunagi ammu-ammu aega tagasi sõjast naasnud mehed. Nimelt oli riigil hulgim programme selleks, et aidata sõjameestel taas tavaellu sulanduda – olid eraldi programmid töökohtade, elukohtade jms leidmiseks. Üks sellistest programmidest (ja ka üks suurematest) oli siis sõjast naasnutele selle tee ehitusel töö pakkumine. Kuigi tee-ehituse enda rahastamine oli võrdlemisi nigel, said mehed siiski väga head palka, sest suur osa palgast tuli just sellest rehabiliteerimise programmist.

Great Ocean Roadil näeb nii palju erinevat rannikut, et ei jõua kohe ära imestada. Peatusime teel umbes mustmiljon korda – tegime varbaid märjaks ja imetlesime vaateid. Minu isiklikuks lemmikuks oli rand nimega Gibson Beach. Kaljult viisid alla trepid, mil nimeks Gibson Steps ja mis juba 19.sajandil sinna käsitsi sisse uuristati. Nüüdseks on need muidugi asendatud vähe moodsamatega, aga jätkuvalt on

tegemist täitsa toreda-ilusa liivakiviga ja mul on ääretult hea meel, et sinna mingit laudteed ega asfalt-süsteemi polnud tehtud. Aga.. seal rannas oleks võinud küll terve päev lamada! Ja siis vahepeal ülevalt kalju otsast surfareidvaadata.. ja siis jälle lamada.. ja siis jälle surfareid vaadata. Jah.. päike paitab, varbad on vahuses vees, loojangueelne punakas-kuldne-niii-kirju valgus tekitab pikad, saledad ja ilusad varjud ning elu ei olegi midagi muud kui üks hääästi-hääästi magus limonaad.

Tore oli see, et jõudsime 12 apostli juurde päikseloojangul, mis tegi vaated veel eriti ilusaks. 12 apostlit on siis sellised vees üksikult seisvad kaljujupid, mida veel mõni aeg tagasi oli 12.. nüüdseks on mõned neist kokku kukkunud ja mõned on hoopiski nurga taga peidus, nii et tegelikult on neid näha natukene vähem. Aga õhtused vaated on hingematvad ja liiv on selles valguses hoopis kuldne.. ja maailm ongi hoopis uus ja parem paik. Ausalt, ma tõesti ei oska seda kõike kirjeldada.. ja siin ei olegi väga midagi öelda, vaadake pilte!

Õhtuks jõudsime Warrnambooli. Siin oli meil kokku lepitud öömaja couchsurferite juures. Charlie ja tema kaks majakaaslasest sõbrannat võtsid meid väga toredasti vastu. Tegelikult olid nad küll kuskil väljas õhtustamas, aga Charlie tuli lasi meid ruttu majja sisse ja läks siis ise välja tagasi :) Seadsime ennast siis nende natuke Eestit meenutavale pööningule sisse. Õhtul kui tüdrukud koju tulid, istusime aias lõkke ümber, tegime piipu ja õlujooki, vahetasime reisimuljeid ja nautisime niisama seda toredat olemist. Mingil põhjusel on couchsurfinguga peaaegu alati nii, et inimesed saavad nii ruttu omavahel jutule, nagu olekski eluaeg üksteist tundnud ja pärast kahte minutit koosveedetud aega võib rääkida kõige sürrimatest, isiklikematest, tõsisematest, piinlikumatest asjadest maailmas, ilma et keegi korrakski kahtleks, et selles midagi valesti oleks.

Meie põhiliseks kostitajaks oli Charlie, kes on päris palju oma elus reisinud. Taon elanud ühe aasta Prantsusmaal, reisinud läbi enamuse Euroopast (noh, mitte ida-Euroopast, aga nüüd on tal see vist plaanis), Lõuna-Ameerika, Mehhiko, Kuuba jnejne. Hetkel õpib Charlie meditsiini ja õpingute lõpp juba paistabki :) Loodame teda ühel heal päeval hoopis mööda meie väikest kodumaad ringi vedada! Veel elasid väikses Somnambuuli majakeses Ella (kes töötab mingite pättidega kohtus) ja sakslane B, kes õpib veterinaariat. Tegelikult elab seal veel ka üks meessoo esindaja Smelliam (?!?!?!), kes hetkel oli aga hoopis Tasmaanias, nii et teda me ei näinudki. Maja ise oli väga hubane.. minu lemmikuks sai aknaäärne diivaninurk ja köögikell. Vaadake pilte, eriti kella oma :)

Üleeile õhtul läksime siis nagu korralikud lapsed kunagi, väga varakult magama. Äratus oli meil siis kell ühest öösel ja kell kaks hakkasime juba Devonporti poole sõitma. Me Lauraga üritasime ikka natuke und ka näha aga sellest ei tulnud väga midagi välja. Koos hommikuvalgusega jõudsime praamijärjekorda. Praam oli ikka täpselt sama tüütu kui eelmisel aastal. Väga rahvast täis pressitud, üle mõistuse haigete reeglitega ja niiiiiiiii igav. Hängisime peamiselt kinos, vaatasime filme, magasime, sõime, vaatasime veel filme ja teate ise kuidas see ring edasi läheb :P

Õhtupimeduses jõudsime Melbourne’i. Meie seekordne Melbourne’i uudistamine piirdus tegelikult läbisõiduga. Kuna oli juba õhtu ja meie öö-päeva suhted olid veits segamini, oli meil plaanis sõita Melbsist u 100km välja ja jääda sinna ööbima. Käisime veel Geelongis väiksel toidušopingul ja jõudsimegi Torquay karavaniparki.

Torquay on selline väike vahva surfilinn, kus üks surfipood on teises kinni ja mida loetakse siis Victoria osariigi kõige paremaks/tuusemaks/lahedamaks/vanemaks surfikohaks. Täna hommikul käisime infopunktis Great Ocean Roadi kohta teavet ammutamas ja kohtasime seal tädisid, kes olid kõik ennast kuningliku pulma puhul väga väga väga ja siis veel natuke ja veel natuke ja natuke väga palju kokkuvõttes ära meikinud ja kandsid tiaarasid. Austraallased võtavad kõike, mis kuningliku perega seotud, ülimalt tõsiselt. Nende jaoks on kuninganna ju ikkagi „meie kuninganna“ ja kõik need jutud.

Tänase päeva plaan on siis Great Ocean Road ja ööbimine sellises toreda nimega kohas nagu Warrnambool (meie slängis Somnambuul) :)

Aga muidu muud jutud on sellised, et .. mul on mingi lahe allergia. Tõenäoliselt sellest, et ma söön liiiiiiiga palju õunu. Laura sõnastas selle paar päeva tagasi Ilanile selgitades nii „ta sööb kaheksa õuna hommikusöögiks“, aga tegelt päris nii hull see asi ei ole. Igatahes, mu käed ja kõht sügelevad eriti hullult ja nahk on kõik valge ja kolekolekole nende kohtade pealt.

Täna käisime siis Andrewle head aega ütlemas. Ta ikka kutsus meid tagasi siia ja naeris, kui ütlesime, et me enam viisat ei saa. Nalja pakkus talle nimelt see, et siis me ju peame Eestisse minema ja hakkama elama nagu päris inimesed. Andrew on ise kunagi 4 aastat järejst mööda maailma ringi hulkunud, nii et ta teab päris hästi kõiki neid magushapusid tundeid, mis sellega kaasnevad.

Lisaks rääkis ta meile ka natuke sellest, mis värk hetkel farmiga on. Ta ütles, et kogu see värk siin Tasmaanias hakkab lagunema. Varem elatusid kõik puhtalt ekspordi peal, aga nüüdseks on kõik sellised põnevad riigid nagu Indoneesiad ja Malaisiad ka viljade, puidu jms ekspordi avastanud ja nende vastu Tassie (ja üldse Austraalia?!) ei saa – seda peamiselt tööjõukulude pärast. Kurb oli teda kuulata, seda on näha, et see aasta on asjad teisiti olnud. Paar päeva tagasi ütles Andrew ka, et kohe kui hooaeg lõppeb, peab ta hakkama oma eluaegseid „koondama“. Kurb värk. Aga ma ikkagi ütlesin talle, et ma usun, et tema saab alati hästi hakkama (ja ma tõesti usun seda – ta on tark, töökas, aus ja väga väga HEA INIMENE (mitte et see viimane asjasse puutuks)). Kuigi õuntest ja vihmast ja külmast on sigakopp ees, on ikkagi natuke kurb – töökoht oli ju igati hea, keegi ei olnud meiega õel ega kuri, tööd anti normaalselt ja mis peamine – veel AUSAMAT, ÕIGLASEMAT ja HEATAHTLIKUMAT ülemust annab leida.

Aga ongi see Tasmaania aeg jälle otsakorrale jõudnud. See saar on tegelikult ikka üks imeline koht selle suure maamuna peal ja kui mingi koht minu jaoks üldse tõeliselt kodune ja südamelähedane on siin Austraalias, siis on see Tassie. Ja seda, kas me siia üldse kunagi enam tuleme, näitab ainult aeg. Nii et jää hüvasti, mu väike armas home away from home. 

Viimased üheksa päeva käisime siis tööl. Korjasime Pink Ladysid. Esimesed päevad töötasime mäepealsel ja see oli ikka üks kohutavamaid korjamisi üldse. Võitlesin seal iseenda ja õunte ja Maiksu ja kastide ja koti ja absoluutselt kõigega, lihtsalt nii paha tuju oli koguaeg. Olen kohutav inimene, tean-tean. Nädala lõpu poole korjasime koos Laura ja Ilaniga tunnipalga peal ja see oli juba märksa lõbusam.

Kui teile kunagi farmikuttidest kirjutasin, siis unustasin täiesti ära sellised tegelased nagu Juffus ja Max. Maxist tegelikult rääkisin juba eelmisel aastal. Aga-aga-aga-aga!!! Põhikutt on hoopis Juffus. Juffuse päris nimi on Jeff ja ta on umbes-täpselt-ligikaudu 35 aastat vana (arvaks ma). Juffus korjab nagu täitsa napakas, sadamiljonit õuna päevas ja jookseb nagu hamster oma puuris ringi. Juffus oli siiamaani üpris tagasihoidlik kõrvalosatäitja meie õunanäidendis.. kuni esmaspäeva õhtuni. Juffus ja Max on üleüldiselt päris pinges sellepärast, et sel aastal kuigi hea õunaaasta ei ole ja lubavad (nagu Max ka eelmisel aastal lubas) siia enam MIT-TE KU-NAAAA-GIII tagasi tulla. Noh, igatahes. Korjasime siis esmaspäeva pärastlõunal neljakesi (ma, Maik, Laura ja Ilan) rõõmsalt ühte antud bloki viimastest ridadest. Kui Maiks shedis õunu ära viimas käis, siis küsis ta Andrewlt kuhu me edasi peaks minema. Andrew ütles, et peaksime minema Juffuse ja Kiwi (häh, veel keegi kellest ma rääkinud pole – hüperaktiivne Uus-Meremaalane) vahele ja neilt kummaltki pool rida ära võtma ja seal korjama. Läksime siis nagu väiksed tublid mikid kunagi ja hakkasime korjama. Kuna neljakesi on nii imelik korjata ja me keegi eriti mingist süsteemist midagi ei pea, siis kulgesime seal suht niisama – nii kukkuski välja, et mina korjasin ühel hetkel üksinda Juffuse poolt ja kõik teised korjasid Kiwi poolt. Juba mõnda aega arutasime, et Juffus on vist millegi peale pahane – ähib ja puhib ja ropendab seal. Kuni hetkeni, mil korjasime Juffusega üksteisest paari meetri kaugusel. Äkki kargas Juffus redeli pealt maha, viskas redeli eriti suure kolinaga vastu maad, võttis oma koti kõhult, viskas selle ka maha ja karjus reaalselt üle terve farmi „AAAAAAAAAAAARRRRRRRRRRRRRGGGGGHHHHHHHHH!!!!!!!“. See oli päris tõsiselt nagu mingi draakon oleks kuskilt välja saanud. Samal ajal pani ta siis rea alguse poole marssima. Sel hetkel jäi mul küll vist süda seisma, sest rea otsa poole kõndides saab olla ainult kaks varianti – kas ta läheb minema, või tuleb nüüd minu juurde ja teeb mulle hästi palju haiget (läbi rea ei saa ronida, traadid vahel).

ÕNNEKS, ÕNNEKS, ÕNNEKS, kõndis Juffus kuhugi mujale ja karjus seal omaette mingeid põnevaid sõnu, millest kõige arusaadavam oli „fuck“.

Mõne minuti pärast oli Juffus tagasi. Ronis redeli otsa ja kukkus Maiksu sõimama. Teemal, et kes me sellised enda arvates oleme, et tema rea ära võtame ja et oleme ikka kõik fuckingi idiots ja üldsegi Andrew on ka üks kõige suurem fucking idiot. Kui ta sai aru, et meist võitlusvastaseid ei ole (Ilan küttis veel eriti leplikult seda Juffuse sisemist lõket: „tahad me korjame Kiwi poolt aint?“, „Jeff, me ei tulnud siia kaklema, meil ükskõik“ – mis ajas Juffust veel rohkem närvi esialgu), siis hakkas ta Maxile ohkima, et me ja Andrew oleme ikka kõik idioodid ja et ta tuleb ja korraldab meid kõiki idioote redelite pealt alla.

Kuna meil oligi seetõttu ainult üks pool korjata, siis kukkus välja hoopis nii, et mina ja Laura lõpetasime puude alumised korrused ära ja kuna meil oli nelja peale ainult kaks redelit, siis otsustasime, et kuna meil niikuinii midagi teha ei ole, kõnnime parem shedi. Tee peal kohtasime Andrewt, kellele ütlesime, et Juffus hakkab mõistust kaotama ja et ta palus edasi öelda, et Andrew on idioot. A suhtus sellesse suht rahulikult.

Maiksu ja Ilani versioon hiljem puude vahel toimunust on selline, et selleks ajaks kui Andrew kohale jõudis, oli Juffus end juba kuhugi mujale teleporteerunud ja nii neil ei jäänudki muud üle kui seal „neljakesi Robbiet klatšida“ (Maiksu sõnad!!!).

Õhtul käisime me kergel linnašopingul. Samal ajal oli Andrew meil käinud, et meile teada anda, et no worries, Juffus on parematele jahimaadele lahkunud. Diplomaatiline selgitus sellest oli, et „We didn’t agree on some things, so we agreed that it would be better for him to leave“ (Me ei nõustunud üksteisega teatud asjades, nii et me nõustusime, et tal oleks parem lahkuda). Waynele sama asja selgitades ütles Andrew aga „ta plahvatas nende peale eile ja ma pidin ta lahti laskma“.

Aga sellega veel lood ei lõppenud. Juffus olevat järgmisel hommikul tööle ilmunud ja oma töökohta tagasi küsinud. Andrew otsustas talle siiski uue võimaluse anda (meil ju niikuinii ainult üks-kaks tööpäeva oli jäänud), eriti arvestades seda, et Juffusel on tegelikult bipolar disorder (bipolaarne häire ehk maniakaal-depressiivne psühhoos). Noh meil oli suht ükskõik sellest, sest Andrew käis ja kinnitas meile, et Juffus paigutatakse üksi kuhugi farmi kõige tagumisse nurka ja Wayne hakkab tal silma peal hoidma.

Rohkem polegi Juffust näinud. Thank God, ei tunne puudust ka.