Deep Creek

11. Sep 20143 Comments

Eile käisime Maiksuga jälle väikestviisi matkal. Seekord Adelaidest umbes tunnikese sõidu kaugusel asuvas Deep Creekis. Tegemist sellise mägise ookeaniäärse rahvuspargiga, mis teiste ümberkaudsete parkidega võrreldes väga populaarne ei tundugi. Võib-olla sellepärast, et rajad on seal nõks raskemad, võib-olla sellepärast et ookeanile ligipääs on pea võimatu või võib-olla hoopis sellepärast, et suurele enamusele pargist autoga ligi ei pääse. Oleme seal pargis ennegi käinud – natuke üht 4WD rada sõitmas, aga tookord me väga kuhugi matkama ei jõudnud, nii et nüüd mõtlesimegi, et oleks aeg see viga parandada. Valisime rajaks 10.4 kilomeetrise “ringraja”, mis koosneb neljast suurest mäest üle ronimisest, kahest jõeületusest (sama jõgi), ühest ookeanikülastusest, miljonist ilusast vaatest ja jõuab siis esimese mäe otsa tagasi. Lisaboonusena saime kaasa ühe maovaatluse. Aga sellest hiljem.

Kuigi kaardi ja legendi peal oli kirjas, et “oi kui raske rada ja kui sa ikka väga heas vormis ei ole siis sa sured ära sinna”, siis eriti tõsiselt me seda ei võtnud. Me millegipärast ei võta kunagi neid silte eriti tõsiselt.. kuigi enamjaolt need tagantjärele mõeldes on ju täitsa õiged (välja arvatud raja läbimiseks kuluv aeg, need on kirja pandud vist linnuvaatlejaid arvestades). Igatahes, sildil oli kirjas, et aega läheb selle raja läbimiseks 7 tundi. Me siis muigasime omaette, et 10.4 kilomeetrit ja 7 tundi – eelmine nädal oli ju ka silt öelnud et 7 tundi, aga tookord oli rada 18km. Mine nüüd võta kinni, mis sa seal järeldama peaksid. Igatahes, valget aega veel 4.5 tundi ees, otsustasime ikka ära proovida.

Mõtlesime et teeme esimese laskumise – 3.2 km – ära ja kui on koleraske rada siis tuleme sama teed mööda tagasi ja ei tee tervet ringi. Jõudsimegi suht ruttu tehtud selle, aga rada ise oli nii järsk, et ma küll sama teed mööda tagasi ei tahtnud minna. Lihtsalt kuna selline tunne oli, et kui teistpidi on ainult mingi 4 kilomeetrit rohkem, aga vähemalt uus koht, mitte sama rada, siis ei ole ju mõtet juba nähtud teed mööda tagasi minna. Ja muidu mängis oma rolli ka see, et olime just seal laskumisel üht ilmatuma suurt Brown Snake’i (no tõlkes võiks öelda Pruun Madu, aga tegelt ikka ei võiks ka, sest niimoodi tõlkimine on nõme). Igatahes, tegemist ühe päris mürgise isendiga ja kuigi me muidu vabal ajal väga foobikud ei ole, siis sellistes kohtades paneb ikka mõtlema küll, et kuidas me selle olukorra lahendaks – kui üks meist saaks hammustada, peaks teine jooksma tagasi auto juurde + sõitma autoga kokku umbes tund aega enne kui levisse jõuaks ja siis peaks veel abi ootama ja terve see aeg teine piinleks mingites kogu keha halvavates lihaskrampides üksi kuskil metsas. Hakkas natuke õudne küll. Kusjuures, kohtumine maoga oli ka huvitav… ma olin juba mingi pool tundi Maiksu ees kõndinud, kui täiesti lampi ühel hetkel jäin sekundi pealt seisma ja ütlesin Maiksule et mine mööda, ma tahan sust pilti teha selle ookeani taustal. Ja samal hetkel kui Maiks oli must just mööda astunud ütles ta lihtsalt jumala rahulikult umbes midagi taolist nagu “mine pekki, brown snake”.. lihtsalt umbes kahe-kolme sammu kaugusel sellest kohast, kus ma esialgu seisma jäin. Selle kõige peale tõmbas peategelane juba meetrikese jagu võssa ära, aga sealt saime teda ikka edasi vaadata. Tekkis kohe mitu küsimust, kõik teemal “mis siis kui ma oleks lihtsalt edasi kõndinud?”. Vahtisime seal siis kahekesi nõutude nägudega seda madu ja oma paljaid jalgu (no kes see siis ikka pikkade pükstega metsa läheb eks, haha!), kuni lõpuks härra peategelane kuhugi põõsaste vahele uttu tõmbas ja me edasi saime liikuda.

Natuke aega veel arutasime seda intsidenti, aga siis pakkisime lihtsalt oma peadesse pahad mõtted ära ja otsustasime ülejäändu matka edasi nautida. Alla ookeani äärde jõudes kohtasime ühte toredat perekonda – umbes 50-60ndates abielupaar oma poja ja tema naisega. Supertempokad matkajad oli oma vanuse kohta ja ülitugevad ka, need tõusud ja laskumised seal ei ole lihtsate killast. Hästi sõbralikud indiviidid olid – jaurasime nendega erinevatel teemadel jupp aega. Siis tegime väikese pikniku all jõesuudmes ja oligi aeg edasi liikuda.

Esimesed tõusud oli põnevad – tuli ikka korralikult kõiki nelja jäset kasutades kive mööda üles ronida. Püüdsin alla tagasi mitte väga palju vaadata, muidu oleks kolehirmus hakanud. Kahjuks jäi ülevalt pilt tegemata, sest arvasin et kindlasti läheme veel kõrgemale ja tulevad veel paremad vaated… tegelt läksiem hoopis teise mäe taha peitu, niiet seda kõige järsemat tõusu ja allpool looklevat jõge pildile ei saanudki.

Ülejäänud matk möödus üht tõusu teise järel võttes. Oli päris raske, aga samas väga põnev. Nägime jälle üht Blue Tongue sisalikku ja mitut känguru, käisime läbi ühe kose juurest ja tegime lõpus isegi ühe lisajooksu. Mõnna oli, väga mõnna.

Õhtul koju jõudes natuke ikka lugesime Internetist, mida maohammustuse puhul peale hakata. Tegelikult me neid väga tihti ei kohta (no kokku kogu selle aja peale mis me Austraalias olnud oleme, alla kümne korra ma arvan… ja me ju käime suht palju võsas!) ja kõige hirmutavam ei ole mitte see hammustus ise (sest vastumürk on on lihtsasti kättesaadav), vaid fakt et tihtipeale olemetäitsa kahekesi tundide kaugusel tsivilisatsioonist ja telefonilevist. Ja reaalsuses teame mõlemad, et tegelikult ei maksa neid karta – enamasti põgenevad nemad juba ammu enne kui sa neid märgatagi jõuad. Lihtsalt nüüd edaspidi püüame natuke oma varustust täiendada abivahenditega, mis seda vähetõenäolist juhtumit veelgi enam vältida aitaks. Või kui tõesti juhtub, siis leevendust tooks. Vot nii! Aga ärge teie kartke, nad tegelikult on sama harvad nähtused siin kui kopra nägemine Eestis! Millal te viimati mõnda nägite?

Kokapreili

11. Sep 20146 Comments

Nagu te võib-olla juba olete aru saanud – mulle meeldib süüa teha. Igasugu asju, suuri õhtusööke, lihtsaid hommikusööke, lõunavõikusid ja salateid, jooke, kooke, maiustusi. KÕIKE. Kõige rohkem meeldib mulle asju taldrikule sättida.. ja väikseid “lisakomponente” teha iga suurema söögi juurde. No lihtsalt meeldib. Nii väga meeldib et tihtipeale on toit jahtunud selleks ajaks kui ma asjade taldrikule sättimisega valmis saan.

Ma mingil põhjusel eriti pildistada ei viitsi kui süüa teen. Ei teagi miks, need minu jaoks nagu kaks erinevat hobi… ei viitsi vahepeal keset söögitegemist hakata iga kolme liigutuse järel käsi pesema ja kuivatama ja valgusi sättima ja pilte tegema.. seepärast on mu söögipildid tavaliselt ainult lõppproduktist ja siis ka telefoniga tehtud.

Nüüd eile tegin vutti ja kuna Triin oli huvitatud rohkem vaatlemisest kui kaasategemisest (ja Maiks oli üldse huvitatud arvutiekraani lähivaatlustest), siis sain tema pilti tegema panna, jee! Eelroaks oli meil siis vutimunad prosciutto, maitsevõi ja murulauguga; põhiroaks brie ja sinihallitusjuustu ning seentega täidetud vutt, hernepüree pistaatsiapähklitega, kitsejuustu ja mangoga täidetud grillitud tomatid ja rukola, kirsstomati ja mango salat. Uhh, see oli nüüd küll üks pikk suutäis. Kui ma vaid igakord saaks kuidagi pildid tehtud, siis oleks palju rohkem millest kirjutada ka. Ehk edaspidi.

Juba puhtalt vuti kontidest ja sisikonnast puhastamine võttis oma tund aega. Ja vähemalt mitu YouTube’i videot.

Sinihallitusjuustu, brie ja valgeveinikastmes seentega täitmine

Kummalisel kombel osutus kõigi sööjate lemmikuks hoopis midagi muud kui vutt – peaauhind läks kitsejuustu ja mangoga täidetud tomatitele ja teise koha auhind pistaatsiapähklitega hernepüreele.

Vutimunad keetsin kahjuks natuke üle – oleks umbes 30 sekundit vähem tahtnud. A sest pole midagi, jälle üks õppetund juures :)

Lõppprodukt :)

Meie igakuine väljasõit!

11. Sep 201411. Sep 20141 Comment

Eelmisel nädalal võtsime ette siis järjekordse väljasõidu. Sõitsime Adelaidest 265 kilomeetri kaugusel asuvasse Mount Remarkable rahvusparki, kus veetsime kaks päeva mööda erinevaid radu matkates. See oli meil selle “hooaja” esimene kämpanie ja nagu valatult oli seal just sel ajal ka selle hooaja kõige soojemad ilmad – ühel hetkel näitas autos olev termomeeter koguni 29 kraadi! Me ei ole muidugi päris kindlad, et see õige oli, aga oma 26-27 kraadi tuli ikka ära, mis talve kohta on ikka päris mõnus ilm :)

Laupäeval lahkusime kodust juba varahommikul, pikk maa oli ikkagi sõita :) Pärast mõningaid vahepeatusi jõudsime lõpuks alles kella kahe ajal pärastlõunal telkimisplatsi, mille endale eelnevalt reserveerinud olime. Telkimisala ise oli ülilahe, mingil põhjusel sealkandis puude all tavapärast võsa ja põõsaid ei ole – lihtsalt suured puud ja nende all ilus mõnus roheline rohi :) Hilistalve kohta oli seal isegi päris palju teisi kämpajaid – peamiselt küll karavani ja campervanidega, aga sellegipoolest, tundub, et matka- ja telkimishooaeg on avatud!

Kohale jõudes pidasime kõigepealt väikese pikniku ja üritasime kõikvõimalikest ümberkaudsetest matkaradadest endale meelepärast välja valida. Kui aga kaarti ja selle legendi natuke lähemalt süvenema hakkasime, selgus et kõik meie lähedalt algavad matkarajad olid kas ülilühikesed (all kilomeetri) või ülipikad (18km, 23 km, jne). Meil ei ole pikemate radade tegemise vastu absoluutselt mitte midagi, aga kuna siinkandis läheb juba kella poole seitse ajal pimedaks ja 18 kilomeetrise raja kirjelduses oli kirjas “raske” ja raja läbimiseks kuluvaks ajaks märgitud 7 tundi, siis läks meil ikka jupp aega enne kui mingi otsuse suutsime teha. Lõpuks otsustasime siiski selle raja ette võtta, vaatamata sellele, et meil ainult umbes neli ja pool tundi valget aega jäänud oli.

Kiirelt pakkisimegi siis jälle laagri kokku ja asusime teele. Esimesed viis kilomeetrit matkast oli põhimõtteliselt ainult ülesmäge. Sel hetkel olin küll natuke mures, et kui kiiret tempot me teha jaksame, sest just eelmisel päeval olin mina käinud kümne kilomeetrise matka, millest samamoodi pool oli ülesmäge ja seda veel ikka päris tõsise nurga all. Tegelikult tegime selle tõusu rekordaja – 45 minutiga – ära. Hästi äge oli see, et teisi matkalisi põhimõtteliselt ei näinudki, ainult kolme inimest ja neid ka päris raja alguses kohe.

Järgnevad paar kilomeetrit kõndisime mäeharjal – nägime päris mitmeid erinevaid sisalikke ja draakoneid (haha, draakon on eesti keeles kudiagi mütoloogilise kõlaga, aga nad päriselt ka on draakonid). Mingil hetkel suundusime mäeharjalt all orgu ja siis matkasimegi järgnevad viis+kuus kilomeetrit kanjoni põhjas, mööda jõeorgu. Ümberringi kõrge punased kaljud ja kõiksugu erinevaid loomi, keda tavaliseltrahvarohkemates kohtades ei näe.

Matka viimased seitse kilomeetrit kulges rada lihtsalt väiskel metsarajal. Paar korda saime päris suure ehamtuse osaliseks, kui otse raja kõrval hängivad kängurud, keda me üldse tähelegi ei pannud meie lähenedes järsku põgenema hakkasid. Tavaliselt ma otseselt neid ei karda, lihtsalt hoian distantsi – seekord oli küll vahepeal päris hirmus, kängurud olid seal ikka kole suured. Ühe korra jäime ühe suuremaga ikka päris pikaks ajaks tõtt vahtima sinna, aga Maiksu abiga sain ikka lõpuks ilusti mööda tast.

Ööbimispaika tagasi jõudsimegi umbes pool tunnikest enne pimedat. Tegime kiirelt lõkke üles ja voodi valmis, valmistasime süüa ja vahetasime puhastesse riietesse :) Selles mõttes oli tegu ikka väga laheda rahvuspargiga, et seal oli sooja veega duššid! Muidugi kui järele mõtlema hakata, siis teisiti ei olekski võimalik – kõik rajad seal pargis on ikka keskmisest raskemad ja kui kevadel-suvel temperatuurid kolmekümnesse-neljakümnesse tõusevad, siis ei kujuta ettegi et pärast pesema ei saaks minna.

Sel samal pargil on kokku kolm nö. “sissepääsu”, pühapäeva hommikul plaanisime sõita kiirelt teisest sissepääsust läbi, teha seal üks lühikene (legendi järgi “raske”) kanjonimatk ja siis sõita edasi kolmandasse ja teha seal ära ka piirkonna põhimägi – Mount Remarkable.

Tegelikkuses juhtus meil siis selline tore lugulaul, et alustasime seda lühikest rada ja …. ksukil läks midagi natuke valesti ja umbes neli kilomeetrit hiljem saime aru, et oleme ikka päris korralikult puusse pannud ja kõnnime hoopis mingit teist rada. Noh, egas midagi, tuleb siis lihtsalt pikem matk teha. Huvitav oli küll seal kulgeda, ühtegi teist inimest ei ole mitme kilomeetri raadiuses, loodus näeb välja pigem selline kuskil USA õudusfilmist, kus noored matkajad ära eksivad.. kõrged kaljud, mets, väiksed rajad jne. Lõpuks üheksa kilomeetrit hiljem jõudsimegi pärast mõningast mäeületust õigesse kohta tagasi.. ja valisime veel shortcuti asemel pikema ringi läbi selle esialgse kanjoni, mida me oma väikese eksituse tõttu veel näinudki ei olnud Kokkuvõttes oli ülitore matk! Kahjuks me tänu sellele eksitusele enam Mt Remarkable’i otsa ei jõudnud, aga sest polnud hullu midagi, jääbki järgmiseks korraks ka midagi!

Raport Augustist!

8. Sep 20148. Sep 20141 Comment

Niiniiiniii, rääkisin siis eelmine kuu siin suure suuga, et hakkan rohkem kirjutama. Ja mis siis tegelikult juhtus, et ma siia kirjutama ei jõudnud? naljakas küll, aga mitte midagi ei juhtunud – ma lihtsalt täiesti unustasin ära et midagi sellist kirjutasin ja mõtlesin ja aeg kuidagi muudkui lippas edasi, kuni ühel päeval lugesin ema kommentaari, et noh, kus su postitused siis jäid. Ma olin lihtsalt nii kaua mõelnud sellest, et kirjutan blogisse, et hakkan rohkem kirjutama, et ma reaalselt unustasin ära, et ma nüüd olengi päriselt selle välja öelnud, haha. Kui ema kommentaari nägin, siis tuli see mulle endalegi üllatusena et ma tegelt ka selle siia kirjutanud olin.

Igatahes, nüüd asja juurde. August möödus meil üpris mõnusalt – ilmad on märkimisväärselt soojemaks läinud, nüüd on vahel päeval juba isegi 23-24 kraadi kanti. Seetõttu oleme rohkem aega kodust väljas veetnud, matkamas ja jalutamas käinud, väljas söönud ja niisama elu nautinud. Mina olen viimase paari nädala jooksul koguni kolm korda linnalähedastesse rahvusparkidesse jõudnud – ühe korra Maiksuga ja kaks korda ühe meie majakaaslase, Ainoga. Nii käisime näiteks ühel hommikul kell 7 Mount Loftyt tegemas – tegemist on üpris väsitava mäkketõusuga, mis edasi-tagasi umbes 9-10 kilomeetri kanti jääb. Mõnus oli hommikul vara seal mütata, üllatasime mõlemad endid üpris hea tempo ja kiire käiguga :) Tulime tagasi alla isegi väikese ringiga!

Maiksuga Morialtas matkamas

Ainoga Mt Loftys

Paar nädalat tagasi veetsime ühe hästi ilusa ilmaga päeva Glenelgis – Adelaide’i kõige populaarsemas rannas – jalutasime niisama ja käisime söömas. Maiks tellis endale ühe väga ägeda liharoa, mis koosnes emu, metsasea, kitse, kaamli ja hirve lihast. Ja kusjuures enamus neist olid esindatud nii steiki kui ka väikse vorstikese kujul. Meile meeldib kord või paar kuus proovida uusi ja põnevaid sööke, mida varem söönud pole, isegi kui need kõik alati mingid maailma parimad road pole. Need lihad olid tegelt õnneks päris head :)

Maiksu liharoog

Mina olen nüüd kevadiste ilmade puhul päris palju rattaga sõitmas käinud ja kuna mul väga eriti kuhugi sõita ei ole, siis sõidan tihtipeale niisama kesklinna ja saan seal ühe sõbrannaga kokku pärast tööd. Jutustame tunnikese või nii ja siis väntan koju tagasi. Hea on kodust välja saada, muidu istungi aint siin nelja seina vahel ja käin ühest toast teise. Üks päev käisimegi siis Maarjaga jälle lambaajusid ja verivorsti ja seakeelt söömas. Onkel-kelner eriti uhkelt rõhutas seda taldrikul olevat verivorsti, nagu see oleks mingi ultra-õõvastav söök, teadmata, et meile eestlastele on verivorst üsna tavaline asi :)

Adelaide’i kesklinn

Vahepeal panime uue laari maitsetaimi ja lihtsamaid juurvilju kasvama. Esialgu panin pottidesse, sest väljas oli veel jahe, praegu ma ei olegi veel otsustanud et mis nendega edasi peale hakkan. Enamus taimed on nüüdseks juba üles ka tulnud. Peenrasse pidime ka istutama kui soojemaks läheb, aga mingil põhjusel sinnani veel jõudnud ei ole.

Meie kasvuhoone