Farewell mu dingokesed

Täna hommikul ärkasime varakult. Pakkisime taaskord asjad, sõime viimast korda oma nunnus majas hommikust ja asusimegi jälle teele. Juba 7.50 istusime praami peal ja sõitsime taas Hervey Bay poole. Sadamast korjas meid taaskord peale buss, mis viis meid ilusti Hervey Baysse, meie vana hea rendiauto juurde. Ja 900km sõitu võiski alata. Nüüdseks oleme sõitnud juba üle 700km ja 250 kanti on veel jäänud. Selle ajaga olen üles pannud juba päris mitu blogi ja hulganisti pilte. Uueks sihtkohaks on meil Airlie Beach, kus kavatseme nüüd järgnevad paar päeva ilusad olla. Olge teie ka!

inimvaalad, püütonid, loomatuurid ja päikeseloojangud

Eile magasime päris pikalt.. mõnus oli. Sõime verandal hommikusööki ja tegime piipu. Päeval vedasime end basseini äärde ja tegime seal niisama tsirkust. Kuna hotellis on kaks basseini ja ainult üks neist küttega, siis jäi meile üks täitsa oma bassein. Kõik teised istusid küttega basseini ääres. Ja kusjuures, tõesti, kõik istusid basseini ääres, ujumas nagu väga küll kedagi ei näinud. Tegime siis seal igast vaalu ja korke  ja kuu peal kõndimist, kuni lõpuks saime teada, et meie päevituspaigast mõne meetri kaugusel magab püüton. Käisime teda vaatamas ka, oli teine just midagi pintslisse pannud. Enam ei olnud tuju neid vaalu ja värke teha.

Poiskad läksid kalale ja me Anuga käisime šoppamas. Ma šoppasin tervelt 8 postkaarti. Anu šoppas veits rohkem asju. Aga point jääb samaks. Käisime rannas jalutamas ka, nii naljakas oli vaadata, kuidas kõik paadid liiva peal seisid ja tõusu ootasid. Siin on tõusu ja mõõna vahe ikka pea 1,5 meetrit, nii et kui paadi liiga madalasse vette jätad, siis mingi hetk on paat täitsa veest väljas. Päikeseloojang rannas oli nagu üks päikeseloojang olema peab – maru ilus.

Õhtul käisime Anuga veel mingil tuuril, kus üks taskulambiga kutt näitas meile, nahkhiiri, kes tagurpidi puude küljes rippusid, ogaraid, mingeid konnalaadseid ja otseloomulikult seda sama püütonit, keda me juba näinud olime. Tuur ise midagi erilist ei olnud, aga tore oli niisama pimedas seal soomülgaste ja tiigikeste vahel jalutada. Mulle meeldivad need laudteed siinsetes rahvusparkides ja metsades, aga ainult siis kui nad on vanad ja kulunud ja viivad ühe pisikese pisikese sillani ühe pisikese pisikese järve ääres. Nii oligi.. silla asemel oli selline armas väike platvorm, kus peal kaks pinki. Ja kõrval kasvasid sidrunilõhnalised teepuud, mis lõhnasid nii, nii hästi.

liiv, sulla-mulla, metsikud koerad ja krokode kodu

Teisipäeva hommikul ärkasime varakult ja rentisime endale suure džiibi, et saare peal väheke ringi vaadata. Sellise autoga ja sellistes tingimustes on ikka täiesti seiklus omaette. Auto muudkui õõtsub küljelt küljele ja pea on pool ajast laes kinni. Sõitmiseks oligi põhimõtteliselt kaks varianti: kas väiksed, kitsad metsateed või lai-lai liivariba rannas. Mõlemad on omamoodi huvitavad, nii-nii erinevad ja äärmiselt värskendavad vaatepildid.

Käisime ja vaatasime enam vähem kõik saare vaatamisväärsused ära. Jalutasime Maheno laevavraki juures, vaatasime värviliste liivadega mägesid, ujusime Champagne Poolsis, jalutasime kaasa Eli Creeki vooluga ja nautisime niisama iseendeid. Maiksu põhipoint oli see, et saaks kuskil läbi vee sõita ja et ikka laias kaares vett pritsiks.

Champagne Pools on tõlkes šampanja basseinid. Need on sellised looduslikud basseinid, suurte kivide sees, kuhu laine tõusu ajal ookeanist vee sisse toob ja kuhu see vesi siis mõõna ajaks pidama jääb. Kuna lainetest tekib aeg-ajalt ka sellist mõnusat šampusevahtu, siis sellest on need basseinid endale ka nime saanud.

Eli Creek on üks väike oja, mille vesi on nii mõnusalt selge, et seal on lausa lust jalgupidi sees solistada. Eriti vahva oli üks isa oma kahe lapsega surfilauaga sealt alla mereni liuglesid. Üks tüdruk lamas surfilaua nina peal, isa lamas ülejäänud laua peal ja teine tüdruk oli isa seljas, endal käed kramplikult ümber isa kaela.

Nägime ka mõnda dingot. Kuna dingodel on praegu jooksuaeg, siis meid hoiatati, et nad võivad olla väheke agressiivsemad kui tavaliselt ja anti kaasa kohe mitu voldikut, mis õpetasid, kuidas käituda kui kohtud dingoga. Esimene dingo, keda me nägime, luusis lihtsalt kuskil turistide vahel ringi. Oli siuke kleenuke ja vähemalt peale vaadates väga tuim kutt. Järgmised dingod olid aga hoopis teistsugused. Nägime neid kolmekesi (vb rohkem isegi) peesitamas ühe liivaluite peal. Nemad oli kuidagi palju suuremad ja uhkemad. Tundusid sellise läikiva karvaga ja palju hirmuäratavamad.

Minu lemmikpaik oli üks väike metsatee, kus rada kulges ühe pisikese oru kõrval, mille põhjas kasvasid kõiksugustes erinevates rohelistes toonides palmid ja kõik see kokku oli rohkem rohelust kui üldse oskaks ette kujutada. Ja õues oli mõnusalt karge õhk..

Pidime auto kella kuueks tagasi andma, aga meil läks seal järvede ja luidete vahel tuterdades ettenähtust kauem aega ja nii jäimegi päris hilja peale. Mis tähendas seda, et Maiks sai täpselt nii rallida, nagu vist iga mees unistab. Kutt oli endaga lihtsalt nii rahul :) Ma kujutan ette, et kui mul oleks juhiload, siis ma võib-olla tahaksin ka end seal liiva sees proovile panna.

Igatahes, oli väga äge päev ja seda on äärmiselt keeruline sõnadesse panna. Võib-olla üks pilt räägibki rohkem kui tuhat sõna ja kuna ma juba olen siin rääkinud juba vähemalt 426 sõna, siis soovitaksingi teil nüüd minna ja vaadata esialgu lihtsalt ühte pilti ja siis mõelda, et kas saite sealt poole rohkem teada, kui siit jutust.

456.

metsaparadiis Fraseril

Pärast loomaaeda istusime jälle autosse ja võtsime suuna Hervey Baysse. Plaan oli jõuda õhtusele praamile ja öö juba Fraseri nimelisel saarel veeta. Fraser on maailma suurim liivasaar, kus peal saab ainult 4wd autodega sõita ja mille nö “vapiloomaks” on vabalt ringi hulkuvad dingod. Õhtuks jõudsime õnnelikult Hervey Baysse, käisime sadamas söömas ja poole 10 ajal õhtul sõitsimegi praamiga Fraserile. Fraseril oli meil renditud villa Kingfisher Bay nimelises kuurortkülas. Terve see Kingfisher Bay ongi üks hotell ja selle hotelli juurde kuuluvad villad. Elumaju või kohalikke inimesi seal ei eksisteeri. Ometigi on Kingfisher Bay üpris suur, kuna villad ja hotelli erinevad tiivad on ehitatud väikeste soiste järvekeste ümber ja vahele. Kingfisher Bays on ka hulgaliselt muid hooneid (restoranid, baarid, spaa jne), nii et lõppkokkuvõttes tuleb selline väike armas külake kokku. Eriti nauditav on see, et igalpoole, kus vähegi võimalik, on kõik looduslik „võsa“ kasvama jäetud. See looduslik „võsa“ koosneb nii paljudest ilusatest põõsastest ja puudest ja lilledest, et silm kohe puhkab. Ja ümberringi on selline mõnus, värske ja hea lõhn. Selles „võsas“ elab ka hulgaliselt papagoisid (või siis lembelinde), kes õhtul 4-5 ajal annavad umbes 40kesi ühe suure ja uhke muusikalise etenduse. Koos liikumisega. Lisaks elab seal veel kõiksugu nahkhiiri (suuri!!), possumeid, püütoneid, konni ja konnalaadseid ning arvatavasti nii mõndagi veel.

Australia Zoo

Pühapäeva õhtul jõudsid siis Anu ja Maldar kohale. Kes veel ei tea, siis need on Maiksu vanemad, kes tulid meile külla ja kellega koos lähinädalail nii mõndagi ette kavatseme võtta.

Esmaspäeva hommikul laenutasime rendiauto ja sõitsime Australia Zoosse, et ka siis lõpuks ära näha see maailmakuulus krokodillikütt Steve Irwini kätetöö. Loomaaed ise oli päris tore – mulle meeldis, et palju loomad oli kas täitsa lahtiselt või siis nii öelda „pool-lahtiselt“. Pool-lahtiselt tähendas siis enamasti seda, et loomi ümbritses mingisugune poolik (näiteks minule vööni) aedik või sein, aga seda pigem inimeste eemale mitte loomade kinni hoidmiseks. Kui need loomad tahaksid, siis saaksid nad vabalt neist „puuridest“ välja, peaasi on just see, et inimesed neid koaalasid ja kuradeid liiga lähedalt kaisutama ei saaks minna. Sellised „puurid“ on tegelikult vahvad.. Saad looma lähedalt ilma tegelike puurile omaste metallvõredeta näha. Ja väga vahva oli ka see, et näiteks koaalad elasid tegelikult niisama puude otsas ja puu all oli lihtsalt silt, et siin puu otsas võib olla koaala. Ei mingeid võresid ega aedikuid. Aga kuna nende puude otsa ei ole alati kuigi hästi näha, siis sai koaalasid imetleda ka neis väikestes „pool-puurides“. Ma ei arvanud kunagi, et see koaala mingi eriline loom on, aga kui sa ikka näed teda endast mingi meetri või kahe kaugusel ja ta seal nii nunnult magab.. ilmselgelt ületab see igasugused nummikünnised ja tahaks teda kohe sülle krabada.

Kängurude alasid oli seal loomaaias samuti üpris mitu (kaks kui ma ei eksi), kuhu kõnnid lihtsalt sisse ja siis saad kängurudega koos hängida. Muidugi on need kängurud seal natuke ülesöödetud ja vist päris väsinud sellest meeletust tähelepanust, aga samas oli mul ikkagi hea meel, et sain nad ka nii lähedalt ära näha, ilma et nad kohe plehku paneks.

Krokodillid olid siiski oma aedikuis ja selle üle mul on hea meel :) Oli suuri ja väikseid ja muigavaid ja koledaid ja.. magavaid. Üleüldiselt, palju loomad lihtsalt magasidki seal loomaaias.

Nägime veel igasugu linde ja sisalikke ja draakoneid ja iguaane ja tiigreid ja elevante ja sipelgasiile ja teisi loomi. Mõnus jalutuskäik oli. Ja minu isiklik uus lemmik on sipelgasiil. Olin teda varem looduses ka näinud, aga see, kes seal loomaaias elab, oli ikka erakordselt tore :)

uued tuuled

Teisipäeval lõpetasime töötamise.Pärast seda oleme planeerinud erinevaid asju ja muudkui uuendanud kõiksuguseid lennundusega seotud lehekülgi. Natuke pingeliseks kiskus isegi vahepeal.

Õuntega on selleks korraks nüüd kõik. See oli ikka kuradi hea tunne, kui see kõik ükskord läbi sai. Mõnus. Kogu paberimajandus Andrew ja kontoriga läks ka paremini, kui arvata oskasime. Saime ilusti kätte kõik oma palgatõendid, pensionifondi andmed ja allkirjastatud viisapaberid, mis peaks meil kunagi laskma siia riiki veel teist kordagi aastaks tagasi tulla.

Kolmapäev-neljapäev olime siis niisama asjalikud, vegeteerisime ja planeerisime ja hoidsime pöidlaid. Reedel oli Robi sünnipäev, rahvast oli palju ja pidu oli päris okei isegi. Sinnamaani, kuni Rob mulle öelda otsustas, et me Maiksuga peaks selle valetamise ära lõpetama, kuna kõik teavad ju et me oleme tegelikult venelased. See vestlus oli tegelikult jupp maad pikem, aga põhipoint oli see, et nüüd kus ta ennast suht rihmaks ära tõmbas võttis siis lõpuks julguse kokku ja tuli ütles mulle ilusti kõigi nimel (keegi teine muidugi ei jaganud tegelikult tema arusaama) otse näkku ära, et ei ole mõtet jahuda mingist kujutletavast riigist nimega Eesti, kui me tegelt oleme venelased. Minu silmis tõmbas ta endale korralikult vee peale ja.. ausalt öeldes.. mis sa ikka vaidled siukse vennaga. Nii et andke andeks kõik eestlased, kes te kunagi põrkute Tasmaanias valearusaamadega Eesti kohta – see on osalt ka minu süü. Ma lihtsalt ei viitsinud peaga vastu seina joosta ja ütlesin Robile, et tal on õigus ja et me jäime ikka päris haledalt vahele oma valega. Tema arvas see peale, et vähemalt nüüd on tõde väljas.

Järgmisel päeval oli meie lahkumispidu. Algul ei tahtnud asja kohe üldse vedama saada, kuna kõigil oli eelmisest peost veel natuke „haige“ olla. Ilm ka ei soodustanud. Õnneks tuli ühel heal hetkel Steve, kes oli selle õhtu puhuks oma naise ja lapse ka kaasa võtnud ja siis me pidime lihtsalt kargu alla ajama ja välja minema. Väljas oli kole külm ja tuuline ja vihmane, nii et meie lahkumispeol jäigi saun tegemata. Kolisime hoopis seltskonnaga meile ja mängisime seal. Õhtu tippesineja oli Patrick, kes kümneid ja kümneid kordi ühte reklaami otsast lõpuni üksi läbi mängis. Selle ühemeheshow juurde käis alati püsti tõusmine, kätega „kanaliigutuse“ tegemine ja valjuhäälne laul „Chicken tonight-chicken tonight“. Ja siis parematel juhtudel ka lõpulause „Mom, can we have chicken tonight tomorrow?“

Ühel teisel heal hetkel tuli ka Andrew. Tegelt ta tuli juba päeval korra, ütles et peab pulma minema ja tõi peo jaoks kasti õlut. See oli tegelikult äärmiselt naljakas, kuidas õhtu lõpuks Andrew oma uhke peoülikonnaga meie hüti põrandal mingi suvalise madratsi peal maas istus ja meiega lihtsalt kuhugi kaugetesse vestlustesse uitas. Kui nüüd pooljoogist Andrew’d uskuda, siis järgmisel aastal on kõik töötajad tema farmis 100% eestlased. Igatahes, selle ilusa aja Tasmaanias tegi veel ilusamaks armas lõpp. Pidu oli tore ja inimesed veel toredamad. Mul on hea meel, et nii toredaid inimesi kohtasime. Mul on hea meel, et meie tööandja meiega väga rahul oli. Ja mul on hea meel, et me just sel muidu väga õnnetul 4.jaanuaril õigel ajal õiges kohas olime.

Täna hommikul pakkisime veel viimased asjad ja sõitsime sakslastega lennujaama. Kummaline oli farmist ära sõita, kõik asjad kaasas. Kummaline oli maja oma asjadest tühjaks teha. Kummaline oli head aega öelda, kui tead et suurt osa neist inimestest ei näe enam kunagi. Kummaline.

Aga veel kummalisem (loe lahedam) on lennata Brisbane’i. Otsida üles üks vahva vaatega kahetoaline korter, mis täna ööseks üüritud. Käia väike tiir linna peal. Tulla tagasi „koju“. Minna teha kiiremad ringid basseinis. Istuda rõdul ja vaadata jõge ja paate ja linna ja silda. Juua mõnusat külma õlut. Ja oodata.. nii väga oodata, et iga 5 minuti järel vaatad kella ja mõtled, et kell on vist seisma jäänud ja et see ei saa tegelt nii vähe olla.

Läheb paremaks.

“puhkus”

Pärast aiavärvimist ütles Andrew, et saadab meid puhkusele. Oma rannamajja. Neljapäeval sõitsime siis rõõmsalt sinna ja A näitas meile ära, mis täpselt teha tuleb. Ütles veel, et me ei pea midagi tegema kui me ei taha ja võime niisama puhata. Näitas kus on väike matkarajake, rand, kajakk ja muu selline. Eks ta vist lootis, et me ei tee midagi ja ta ei pea meile maksma. Aga kus sa sellega, me tegime nende kolme ja poole päeva jooksul üle 30 tunni tööd, kokku pea 70h.

Tööks oli maja ettevalmistamine värvimiseks ja muidugi värvimine ise. Õunte korjamise kõrvale päris mõnus ja loominguline vaheldus, aeg läks tunduvalt kiiremini, kui tavaliselt siin puude vahel läheb. Eriti mõnus oli töötada, kui lainte kaldaga kohtumise hääl muudkui kajas kõrvus. Poisid käisid ühel õhtul kajakiga merel kalal ka. Seekord kahjuks ühtegi kala ei saanud. See eest on nad igasugustel suvalistel õunakorjamise õhtutel saanud siinsest jõest paar jala. Menüü on üpris kalarohke olnud. Ja ühel heal õhtupoolikul nägid nad oma jutu järgi seal jões delfiini. Ja kalaparved pidavat koguaeg näha olema juba kaugelt. No vot neid värke ma nüüd küll ei tea.

Täna pidime alustama õunte korjamisega uuesti. Alustasimegi. Aga ilm oli sitt ja väss oli peal ja.. paha siga, mitu viga. Üleüldiselt tunnistame ausalt üles, et ei viitsind eriti midagi teha ja tulime pärast esimest kasti koju ära :D Kord nurume ise tööd juurde ja siis jälle ei viitsi teha, kui tööd antakse. Aga noh, eelmine nädal saime niigi kumbki 50 tunni kanti kirja, nii et pole hullu. Parem puhkan õunte päeval ja töötan maja kallal, kui vastupidi. Järgmisel nädalavahetusel saame arvatavasti jälle komandeeringusse :)

Ja nüüd on meie väikeses haiglas “vaikne tund”.