*Läksin siis mina hommikul bussi peale ja tahtsin osta piletit, mille peale bussijuht küsis mult õpilaskaarti (meil on uus bussijuht!). Näitasin. Vaatab ja vaatab ja ütleb: “kena pilt… ma olen sind facebookis näinud!” Mille peale esimesel reas istuv naine ütleb bussijuhile: “aga mina olen SIND facebookis näinud!”

*Bussipeatusest koolini on umbes 400 meetrit. Tulen siis mina bussi pealt maha, kui järsku hakkab paduvihma sadama. Kuna mul vähe riideid seljas, arvuti tilpneb poolenisti kotist välja ja alles olin palavikus, otsustan ühe kiirema spurdi kooli teha. Kohe bussipeatuse lähedal jooksen mööda ühest naisest, kes minuga samas suunas kõnnib. Olen siis mina juba pea terve selle tee maha jooksnud ja ainult üle tee on veel jäänud minna, kui järsku kuulen, et keegi jookseb mu selja taga. Keeran ringi ja see sama naisterahvas kellest varem mööda jooksin seisab nüüd hingeldades minu ees ja ütleb ühe hingetõmbega: “sa-jooksed-nii-kiiresti-kas sul-on-vaja-kaugele-minna-mul-on-veel-üks-vihmavari-kotis!”

*Koolikaaslasel Judyl on juba mitu päeva mure hingel olnud. Muidu ta jääb koguaeg hiljaks aga nüüd hommikuti seisab juba 15 minutit enne kooli parklas ja justkui ootab seal kedagi või midagi. Küsin mina siis kolmandal päeval, et miks sa seisad siin niimoodi. Ja siis Judy räägib mulle vist oma elu kõige südantlõhestavama loo (no ta tõesti oli megamures selle pärast), kuidas ta oli mingit autot seal parklas müksanud eelmisel reedel ja ilusti oma numbri jätnud kaks korda kojamehe vahele, aga autoomanik ühendust ei võta. Judyl suur mure oma karmavõla pärast. Täna hommikul otsustasin siis temaga koos oodata. Ja vahi-vahi autoomanik on ei keegi muu kui minu arstionu! Arstionu hakkab Judy mure peale kõva häälega naerma ja ütleb, et tal on tegelt koguaeg nii kiire ja tal suht ükskõik milline ta auto välja näeb.

Pildid ikka siin, kus alati – https://picasaweb.google.com/elinapeedoson

Sõbrapäeval (no ei ole olemas sellist päeva!!) saabus meile taaskord külla sõber Tõnis ja mõned päevad hiljem ka Kaido ja Rauno. Maja oli jälle rahvast täis ja elu mõnus. Meie käisime muidugi sama kenasti koolis/tööl edasi nagu ikka ja poisid toimetasid siin omaette. Nädalavahetuse võtsime muidugi vabaks (koguni kaks päeva! Ennäe imet!). Äraütlemata tore aeg oli. Laupäeval käisime Cedar Creek’i koske vaatamas, aga kuna seal oli marupalju inimesi, siis ujuma ei läinud. Läksime hoopis Conway Beachi, kus sai natuke ranna peal autuga sõita (oi, kuidas mulle meeldib ranna peal autuga sõita!!), kala püüda, toredaid pilte teha ja õlunaadi sisse kaanida. Nii mõnna oli!

Pühapäeval sõitsime Hydeaway Baysse. Kõigepealt oli vaja muidugi sõita Dingo Beachi ja sealt mingisugune jabur kogus friikaid osta ja siis mingisse täiesti jaburasse kohta sõita ja vaadata, kas see tee on normaalne, et sealt kuhugi alla vee äärde sõita. Ei olnud normaalne. Õnneks see oli nii ebanormaalne, et meil ei tekkinud isegi vaidlust, kas peaks või mitte. Ilmselgelt polnud vaja sinna minna. Edasi sõitsime siis Hydeaway Baysse. Kuna praegu on stinger season, siis ilma selle üliõhukese kalipsota vette minna ei ole väga tark. Mõtlesin, et lähen proovin siis laenutada meile need kalipsod (stinger suit) ja Härra Laenutusmees laenutaski mulle viis uhiuut kalipsot täitsa ilma rahata! Vahi, kus on alles toredaid inimesi maamunal! Seadsime ennast siis sinna rannale sisse. Rauno ja Maik tegelesid õngitsemisega ja mina, Tõnis ja Kaido peesitasime niisama vees ja liival ja vees ja liival ja vees.

Maik sai muidugi kohe esimestel minutitel ühe Giant Trevalli kätte, mille me pärast piltide tegemist muidugi sama targalt lahti lasime. Kuna ma olin eelmisel päeval Conways juba nii ära põlenud, siis lamasin lihtsalt seal rannal stinger suit seljas ja rätik üle pea, et jumala eest veel rohkem päikest ei saaks. Ülinaljakas oli see, et tõus tuli päris kiiresti, mis tähendas seda, et Maiks pidi mind mööda randa edasi lohistama iga kord kui lained jälle üle varvaste käisid. Sellest on üpris humoorikad pildid ka!

Päeva tipphetk oli kindlasti see kui Rauno õnge otsa üks väike Shovelnose’i poisike jäi. Ikka jupp aega sai sellega taieldud ja sellest on meil nüüd mõned videod ka näidata, vaadake isuga, monteerisin oma ropendamised välja. Pärast pikka ja toredat ja lõbusat ja vinget ja väsitavat ja ikkagi toredat päeva läksime koju ja tellisime indiat. Üks krdi mõnus söömaaeg oli :)

Poisid olid meil siis kokkuvõtteks päris kaua külas. Tõnis vist koguni 9 päeva ja Rauno-Kaido 6. Ülimalt tore aeg ja meenutada on isegi natuke kurb.. kurb et läbi sai see kena aeg. Ikka nii tore on külalisi vastu võtta ja nendega kõiksugu toredusi teha. Eriti tore on see kui külalised põrandaid pesevad üllatuseks ja kotlette teevad ja koguaeg „perenaine-perenaine, kas sa õlut/süüa/autoust lahti/abi vajad?“ küsivad. Oeh, nii tore, nii tore..

Nüüd oli meil siis väike paus.. nädalake või nii ja juba ongi uued elanikud. Prantsuse neiud. Väga viksid ja viisakad siiani, käivad hiirvaikselt ringi ja mitte kuidagi ei seda olemist…

Aga nüüd on mul aeg magama minna. Elu on üks väike nihverdis ja tahab et ma asjalik oleks järgnevad neli päeva. Viiendaks päevaks jälle suured plaanid tehtud, nii et peab vastu pidama. Mitte, et see nüüd ületamatult raske oleks, rohkem nagu tore..