jep, sai vist tiba palju seda punast :P
meie tagasihoidlik köök
Meie magamistuba :)
Minu pool garderoobist
Meie söögilaud
Teine magamistuba (kus hetkel elavad meil perekond Krissu ja Kaarel)
Maiksu kontor
Month: June 2013
näputööd ka natuke..
Täna polnud töötegemise päev lihtsalt.. tegin hoopis niimoodi (kes krt kõik mu kõrvarõngad on ära varastand?):
foodies
Kui me veel Airlie Beachil elasime ja ma fish & chipsis töötasin, sõin enam-vähem kuus kuud peaaegu iga päev scallopeid (kammkarbid) ja krevette. Ja austreid sõime ikka ka suht tihti (tervitused Marenile ja Omarile, kui teie külas käisite sai ikka terve aastakogus ära söödud!). Eestis olles ootasin just seda scallopitega taaskohtumist nagu väike laps ootab jõuluvana. Sellest peale kui Adelaide’i jõudsime, olen neid siis igaltpoolt taga ajanud, aga tuleb välja, et Adelaide ei ole nii mereanni-sõbralik koht, kui nad end välja reklaamivad. Mõistliku hinnaga ja sügavkülmutamata scallopeid ei ole eriti lihtne leida. Kuni selle ilusa päevani kui avastasin, et meie kodust 3 minutilise jalutuskäigu kaugusel on päris suur mereannipood. Kolmapäeval käisin seal siis esimest korda… ja tahtsin terve poe tühjaks osta. Terve ühe päeva pidid need hõrgutised siiski ootama, sest kolmapäevaks oli meil ju kinnominek kokku lepitud. Aga oi kui siis neljapäev tuli ja ma ära ei jõudnud oodata, millal Maiks töölt-koolist koju jõuab.. terve päev olin ülielevil. Ja oi, see oli seda ootamist väärt! Maiksul oli kõht suht tühi, aga kui austrite söömise lõpetasime, siis sinna juurde tehtud salat (sest ega meil neid austreid nüüd nii palju ka ei olnud et kõhu ainult neist täis saaks) ei sobinud talle kohe üldse süüa. Rikub söögielamuse ära noh, mis sa teed! Ja kusjuures muidu sööb Maiks salatit väga hea meelega. Tol õhtul lihtsalt ütles, et pärast neid austreid ei paku see salat eriti huvi :D
latsed said õue mängima
No tsautsautsau noored ja veel nooremad!
Mis me siis vahepeal teinud oleme head-põnevat? Kolmapäeval käisime kinos, Maiksu boss tegi välja. Päris põnev, saime ka oma elu esimese Gold Classi kinoelamuse osaliseks, selle kõrval ei kipugi enam nagu tavalisse kinno (mitte, et ma enne mingi suur kinosõber oleks olnud). Skeem seisneb siis selles, et on selline eraldi osa kinost, kuhu saab.. eee veidi kallima piletiga. Seal on siis selline üsna suur lounge-baar ja niisama enne-filmi-hängimise-ala. Inimesed siis kasutavadki seda nii, et saavad seal sõpradega kokku näiteks mõned tunnid enne filmi, söövad õhtust, teevad mõned joogid ja siis lähevad filmi vaatama.
Kinosaal ise koosneb kahekaupa mööda saali laiali pillutatud recliner-toolidest. Toolid on ikka korralikult suured, väga-väga-väga pehmed ja käivad täiesti lamamisasendisse. Oleks lihtsalt tahtnud sinna magama jääda… Väga tore selle kinosaali ülesehituse juures on see, et toolid on kahekaupa ja üksteisest suht kaugel. Naljalt ikka sõbrale kõrvalasuvas kaheses midagi ei sosita, pigem peaks nagu kõva häälega üle saali hüüdma (eriti kui film juba peal, haha). Iga kahene toolikomplekt on varustatud ka väikese lauakesega.
Enne filmi algust sõime siis natuke seal lounge’is (no kahjuks me jäime mingi kolmveerand tundi hiljaks ja ei jõudnudki väga enne filmi algust seal jutustada, liiklus rsk), tegime mõned õlled ja siis oligi aeg filmi vaatama minna, saatjatädi saatis meid ilusti saali oma kohtadele (ilgelt pikk maa oli minna, mingi 30 meetrit, hea et veel tekki peale ei pannud :D). Enne filmi algust tellisime endale filmi ajaks söögid-joogid-snäkid, mis siis meie soovitud kellaajal ilusti saali ära toodi. See oli ikka üüüüüberäge, kuidas kohe filmi alguses toodi part, kümne mintsa pärast seda tuli popcorn ja õlled, poole filmi pealt pearoog ja üsna varsti pärast magustoit. No nii tore oli lihtsalt lamada seal, filmi vaadata ja samal ajal head-paremat näost sisse ajada :D Väga korda läinud üritus! Pärast käisime veel siin kodu lähedal Highway baaris natuke õlut libistamas ja rugbyt vaatamas (eesti keeles on tegelt ’rägbi’, aga ma kategooriliselt keeldun seda sõna kasutamast).
elämä on laiffi
no trillalaa-trullalaa, ei ole see elu ikka nii lihtne et lihtsalt võtad kätte ja saad selle blogi kirjutamisega järje peale. Küll on vaja telekat vaadata ja kanalit vahetada ja feissbukis passida ja skaibis passida ja siis veel natuke feissbukis passida ja siis mööda maja sihitult ringi käia ja mõelda et peaks pesu pesema (ja tegelikult ikkagi mitte pesu pesema) ja siis veel natuke feissbukis passida ja siis natuke teiste blogisid lugeda ja siis natuke uudiste peale ahastada ja siis natuke veel telekat vaadata ja hästi pisut ohkida, et “oh, peaks blogi kirjutama” ja siis … ja siis kindalsti tuleb selline postitus kirjutada, nagu ma just kirjutasin, JUMALA EEST MITTE MINGI NORMAALSET ASJA KIRJUTADA. ei-kus-sa-siis-nii-mõistlik-saad-olla?
Ekskursioon mu sisekosmosesse 