Täna käisime siis jälle väikestviisi väljasõidul. Esimeseks sihtkohaks oli Tailem Bend – üks vana linnake Adelaidest sajakonna kilomeetri kaugusel idas, kus asub Austraalia suurim nö. “pioneeriküla” – küla, kus on üle 100 vana hoone, mis on kõik ajastutruult sisustatud. Need “näidismajad” on kõik päris vanad majad, mis on nende vanadest asukohtadest Tailem Bendi toodud ja võimalikult tõetruult säilitatud. Nii saab seal näha üle saja aasta vanuseid postkontoreid, koole, kirikuid, põlluharimismasinaid ja palju muud põnevat.

Pärast Tailem Bendi liikusime mõnikümmend kilomeetrit Adelaide’i poole tagasi – Murray Bridge’i. Murray Bridge on üks linnake, kust läheb läbi Murray Jõgi, mis on koguni Austraalia kõige pikem jõgi. Sealkandis uitasiem niisama ringi, vaatlesime jõeümbrust ja paatmajasid – sellekandi inimestest üpris paljudele meeldib nimelt elada nö. alustel, kuhu peale on ehitatud maja. Murrays pidasime maha ka väikest viisi pikniku – vaatasime veits kuidas kohalikud noorhärrad veesuuska/lauda sõitsid ja jutustasime niisama.

Murray Bridge’ist liikusime jõgemööda edasi Mannumisse – Mannum on üks pisikestest vanadest linnadest, mis varem, kui jõge veel ühe peamise transporditeena kasutati, märkimisväärselt elavamad olid. Mannumis saime nats praamiga ka sõita. Linn ise asub nimelt kahelpool jõge ning silda selle linna elanikele veel ehitatud ei ole. NIi on neil kasutuses hoopis praamid, mis ööpäevaringselt sõidavad. Praamimees muideks oli nii sõbralik, et ma ei jõudnud kohe piisavalt ära naeratada. Muhe vana :)

Mannumi kandis kulgesime niisama jõeäärt pidi – ausalt öeldes meenutas see olek seal veidi meie Peipsiäärset sibulaküla – ainult linnud, vanad Pelikanid, olid nats suuremad :) Armas kohake oli, tahtsime ka kohe sealsamas telgi püsti lüüa ja ühel neist kümnetest paadisildadest õngekonksud vette lasta. Kahjuks on homme aga ootamas kooli- ja tööpäev, nii et pidime suuna Adelaide’ile tagasi võtma. See eest nägime aga teel koju üliroosat päikeseloojangut – iga asi on millekski hea.

Ise ka ei usu et nii palju aega on mööda läinud ja ma ei ole midagi kirjutanud, see on vist küll kõige pikem vahe mis mul blogimisse on tulnud kunagi. Praegu tundub küll üks üüratu suur ülesanne see kõik mis vahepeal toimunud on, nüüd kokku võtta ja kirja panna ja.. .tegelikult, just nüüd seda siin kirjutades tuli minu väikesesse peakesse hoopis mõte et lihtsam vist see kõik hoopis pildiblogina ajalukku salvestada. Otseloomulikult on enamus pildid jälle telefonist, nii et ärge mind siis kuhugi kõige kehvema kvaliteediga fotode konkursile kandideerima palun saatke.

Mt Lofty

Minu üks lemmikuid matkamiskohti Adelaide’i ümbruses on matkarada Waterfall Gully ja Mt Lofty vahel, seal olen vist küll juba mustmiljon korda käinud. Kunagi ammu maikuus, kui Adelaide veel täitsa kevadine oli, käisime Alliega õhtupoolikul seal matkamas. Teekond mäetippu oli muinasjutuline, sest viimast veerandit kõndisime päikeseloojangul. Läbi metsa langevad kuldkollased päikesekiired tegid kogu ümbritseva nii toredalt siiruviiruliseks, et lausa lust oli läbi selle triibulise maailma kulgeda. Omamoodi huvitav oli ka pärast päikeseloojumist kottpimedas metsas alla tagasi kõndida. Natuke hirmus ja natuke põnev ja natuke naljakas ka! Üks ilus mälestus. :)

Rapid Bay ja Normanville 

Nüüdseks on juba väikestviisi traditsiooniks saanud, et vabadel päevadel sõidame kuhugi linnast välja. Ühel sellisel päeval käisime Rapid Bays kalmaaripüügil ja Normanville’i nimelises väikelinnas söömas. Rapid Bay on üks pisike rannake Adelaidest tunniajase autosõidu kaugusel, kus suvel ka kämpamas käisime. Seekord läksime lihtsalt ilusa pühapäeva puhul väljasõidule – oli tore päev, nägime ühte vaala (kahjuks mingil põhjusel ei olnud tal saba), püüdsime ühe klamaari, nägime delfiine ja sõime ühes armsas kohvikus lõunat.

Victor Harbor

Victor Harboris oleme viimase kuu aja jooksul koguni kaks korda käinud. Victor Harbor on üks pisike linna Adelaidest umbes 100km lõunas, kus meie suviti surfamas käime ja mis talvel vaalavaatlusturistide tõmbekohaks on. “Pärissurfarid” surfavad seal muidugi praegu talvel ka, aga me veel nii ägedad ei ole. Need kaks korda kui Victoris käisime, erinesid üksteisest kui öö ja päev. Esimene kord oli meri tormine ja ilm ülitalvine, teisel korral polnud mingist talvest aga juttugi – päike paistis ja kõik oli täpselt nagu eelmisel kevadel. Mõlemal korral käisime ka Mt. Compassis hirveliha söömas, njom-njom, maitseb hästi küll! Ja muidugi squidi käisime ka veel püüdmas Rapid Bays viimasel korral kui olime teel tagasi Adelaide’i poole.

Jalutuskäigud rannas

Kui ma Airlie BEachil käisin mai lõpus, siis oli sealne päevane keskmine temperatuur 25 kraadi ringis, meil Adelaides aga 15 kraadi. Kummalisel kombel ei tulnud minul peale mitte must masendus Adelaide’i tagasi jõudes vaid hoopis vastupidi – olles veetnud nii palju aega Airlie’s suvalistes kohtades töötades, mõtlesin et miks ma ei võiks sama teha ka Adelaides. Ja üleüldse, miks ma ei võiks rohkem aega veeta väljas nii nagu Airlies. Tegelikult on mul enda arvates see väljas-hängimise plaan üsna hästi välja tulnud. Peaaegu kuu aega käisin peaaegu igal hommikul rannas jalutamas, 6-7 km. Kui võimalus tekkis, tegin ka pikemaid retki (näiteks paar korda matkasin sellise mõnusa 15-20km, kas siis üksi või näiteks meie ühe uue majakaaslase Ainoga. Paar nädalat tagasi jäi asjaolude kokkulangemisel see projekt mul väheke pooleli, aga see eest olen rohkem aega veetnud linnas ja ka meie uues “klubis”. “Klubist” räägin pikemalt hiljem, praegu aga mõned pildid hommikustest jalutuskäikudest.