Nonii-nonii! Pühapäeval sõitsime siis Airlie Beachilt Mission Beachi. Teele jäi meil ka vana hea Little Crystal Creek, kus sel aastal oli natuke rohkem inimesi, kui eelmisel (eelmisel oli 0 persooni peale meie enda). Poisid siis taaskord hüppasid igaltpoolt alla ja igalepoole sisse ja võtsid üldse kõigest viimast. Mina piirdusin seekord ainult ühe väikse basseinikesega.. ei meeldinud mulle see vihmutav ilm ja palju rahvast eriti. Maren ikka suutis ühest kohast alla ka hüpata :)

Pärast Little Crystal Creeki sõitsime siis Mission Beachi, täpsemalt Bingil Baysse. Esimene pool tundi otsisime siis oma maja.. täiesti valest asulast :D Tagantjärele tegelikult päris naljakas. Lõpuks siis leidsime üles – nunnu pisike tegelane oli! :)

Järgmisel hommikul hängisime siis kõigepealt basseini ääres, mängisime palli ja olime niisama puhkuselainel. Päeval käisime natuke Mission Beachi poodides ja rannas. Poisid lasid paar päeva enne Bowenist ühe rugby palli rotti ja loopisid seda seal rannas :) Pärast tegime kodus jällegi ühe söögiorgia. Täiesti käest ära on meil see söömine läinud, enamjaolt kolmekäigulised õhtusöögid jne :D Ahjaa – päeval nägime täitsa oma aia piirmail patseerimas üht kaasuari, keda loetakse üheks agresiivsemaks linnuks/loomaks Austraalias, kuri, suur ja hirmuäratav lind, väga-väga pikkade küüntega, selline keskmiselt 150-160cm pikk. Antud isendist pilti ei saanud aga hiljem ühes loomapargis tegin – vaadake sealt kust alati.

Teisipäeva varahommikul startisime siis Tullysse, kus oli meid ees ootamas üks suur parvetamisseiklus. Kuidagi tobe on seda „parvetamiseks“ nimetada, aga kuidagi teisiti ma ka ei oska seda nimetada. Inglise keeles on siis tegemist white water raftinguga – vaadake pilte, siis saate targemaks. Vot see oli alles maruäge! Alustasime siis kella 10 ajal hommikul, sõitsime bussiga tripi alguspaika ja jagunesime paatidesse. Meie grupijuhiks sai Matt ja meie paati sokutati veel meile lisaks ka kaks sakslast. Ette rutates võib öelda, et nad ikka ei jaganud mitte millestki ööd ega mütsi.

Hakkasime siis vaikselt mööda jõge alla kulgema. Esialgu läksime natuke aeglasemalt ja isegi jäi päris palju aega niisama ringi vahtimiseks – seda siis sellepärast, et esimene osa jõest on natuke ohtlikum ja kuna enamus paatides olijatest ei oma õrna aimugi toimuvast. Seetõttu peame siis suhteliselt aeglaselt ja rahulikult sealt alla tulema ja teisi paate n.ö turvama – juhuks kui keegi oma paadi ümber mõtleb keerata. Pärast paari esimest kärestikku läks asi juba lõbusamaks. Tore oli see, et saime päris palju niisama vette hüpata ja mööda jõge selja peal alla kruiisida. Ja ümbritsev loodus oli lihtsalt väga väga väga väga ilus – vihmamets ja kosed, mõned kalad ja linnukesed ka sekka :)

Umbes poole päeva pealt töötasime juba nagu päris hea tiim, kõik käsklused said juba päris selgeks ja enam ei pidanudki väga mõtlema, et mida ja millal tegema peab. Kusjuures huvitav on see, et ma üldsegi ei arvanud, et see asi nii tõsine seal on.. ma arvasin, et seal sõltub see liikumine ikka rohkem sellest giidist, kui meist, aga pärast seda kui sakslased juba mitu korda pange pannud olid ja giid neile väga tõsisel ilmel seletas, et nii me ikka siin paadis kõik ei püsi ja kuhugi ei jõua, kui te ei tee, mida ma ütlen, siis ma sain ikka aru, et vist peame jah päris täpselt neid käsklusi järgima.

Poole päeva peal tegime siis lõuna – pistsime keresse väiksed burgerid ja söötsime kalu. Pärast lõunat läks sõit juba põnevamaks – enam teisi turvama ei pidanud ja seega oli ootamist tunduvalt vähem. Meile jäi küll mulje, et meie giid üritas meile veidi intrigeerivamat trippi kokku panna ja juhtis meid natuke alternatiivsematele radadele, kui näiteks mingeid japse juhiti.

Enne ühte kärestikku ütles giid meile, et sellelt jkärestikult alla sõites keerame paadi ümber. Isegi harjutasime enne, mis käskluse ajal ja kuidas liikuda tuleb. Lõppkokkuvõte oli ikkagi see, et sakslased ei saanud mitte muhvigi aru ja ainuke, kes nende reast liikuda suutis õigel ajal, oli Maren. Selle tulemusel läks „ümber“ ainult paadi tagumine ots ehk siis välja kukkusime mina ja Maren. Nalja kui palju eksole! Igatahes ujusime siis seal väikse kosekese all niimoodi nagu õiged preilid Pärnu rannas ja vestlesime omavahel väga sujuvat ja rahulikku vestlust, kuni mingi pesumasina taoline keeris mind vee alla tõmbas ja seal paar kiiremat ringi tegi ning seejärel mind täpselt sama kiirelt ka sellest keerisest välja viskas. Maren ütles tagantjärele, et see oli marunaljakas, sest ainult üks mu jalg paistas, kui ma seal keerlesin. See oli väga huvitav kogemus, enda keha üle küll mitte mingit kontrolli ei olnud. Minu põnevad keerlemisseiklused lõppenud, ujusime tagasi paadini.

Ühel toredal hetkel kui vees hulpisime ja tagasi paati hakkasime ronima, ütles giid mulle niimoodi: „keera selg paadi poole ja võta kätega nööridest (mis on selline paati servadest ümbritsev turvanöör) kinni, pane pea paadi alla ja löö mulle jalgadega vastu pead.“ Ma  ei tea kui palju teie praegu sellest selgitusest aru saite, aga ma vaatasin talle küll sellel hetkel täiesti lolli näoga otsa ja mõtlesin, et see on mingi loll nali :P Ma siis kandsin oma lolli pilgu sellelt kutilt Marenile üle ja ütlesin, et ta teeks enne. Maren läks siis nagu väike vapper hiireke ja tegigi ära. Sel hetkel kui sa surud pea vee alla ja lööd jalgadega läbi õhu kuti poole, siis ta haarab sul jalgadest kinni ja tõmbab su ringiga paati. Muidugi ma tahtsin siis ka proovida! Üliäge kogemus! Ise ei pea midagi tegema eriti ja ilma igasuguse vaevata oledki järsku pärast ühte väikest tagurpidi kukerpalli paadis.

Ühel teisel veel toredamal hetkel, kui paadi täitsa tagurpidi keerasime, siis kutt ütles mulle, et ma läheksin selle tagurpidi oleva paadi põhja peale risti pikali ja võtaksin paadi servast (nöörist) kinni. Ise seisis ta paadi teise serva, minu jalge otsa ja võttis mul jalgadest kinni. Ja ainult paar korda pidi ta mul jalgadest tõmbama (esimesed kaks korda vist niisama hoovõtuks) ja oligi paat teistpidi keeratud.

Üks intrigeeriv moment oli veel – kui olime paadi järjekordselt tagurpidi keeranud ja ma enda teada viimase või eeviimasena paadi alt välja ujusin, tundsin et keegi jäi veel minust sinna maha. Väljas jõudsin paar korda hinge tõmmata, kui avastasin et Marenit ei olegi. Sattusin juba natuke paanikasse ja jõudsin juba giidi tähelepanu juhtida Mareni puudumisele, kui tuli välja, et ta lihtsalt ujub teiselpool paati. Tagantjärele tuli muidugi välja, et tegelt mu paanika päris asjatu ei olnud, sest ühel hetkel oli Maren seal paadi all päris segaduses. Nii, et isegi kui oleks midagi olnud, siis küll ma oleks ikka täiega pasunad kisama pannud.

Ja nüüd siis kõige intrigeerivam moment. See jõgi seal on kohati ikka väga kiire ja järsk.. osad kärestikud on mitmeastmelised ehk siis pärast ühte kärestikku tuleb pärast paari meetrit kiiret vett kohe teine.. ja seal põhjas on suured ja teravad kivid ja mõnikord on neil kärestikel ka natuke kõrgemad kukkumised. Ühel hetkel hakkasime siis ühest sellisest kohast alla tulema, kui midagi jälle valesti läks ja me Mareniga mõlemad jälle nagu väiksed mikid vees hulpisime. Esialgu nagu hirmu ei olnudki, sest see kõik käis nii ruttu, et üldse polnud tunnet, et midagi oleks valesti läinud – ma tõsimeeli arvasin, et see oligi nii mõeldud. Aga kui järsku mingi paadi pealt inimesed röökima hakkasid mingeid põhilisi enesepäästmise käsklusi, tuli lihtsalt selelst karjumisest natuke segadus. Muidugi kütsin kohe alguses kuhugi kividesse ka ja lisaks sellele tundus vool tol hetkel nii kiire, et üldse ei saanud aru kuspool see maa ja taevas ja jõgi ja kallas ja ülemvool ja alamvool ja päästevest ja Meie Isa Palve on. Maren ütles, et tal ei jõudnud selles asjade kiires käigus veel mingit hirmugi tekkida. Noh, selle eest oli mul ikka korralik adrenaliinilaks. Seda tõenäoliselt ikka tänu sellele, et kuhugi kividesse suutsin ennast ära lüüa ja tänu sellele, et ma ei näinud kas ees tuleb uus kärestik või mitte. Õnneks ei tulnud. Või noh, mitte piisavalt ruttu – poisid jõudsid meid enne ilusti peale korjata. Kuidagi hoopis toredam oli sealt veest vaadata, kuidas nad kõik nii intensiivselt aerutavad ja giid veidi militaarses rütmis „Forward paddle! Forward paddle! Forward paddle!“ karjub. Mul pole vist kunagu olnud nii hea meel olnud mingi väikse kummipaadi lähedalt katsumise üle :)

Väikestest vahepaladest võib veel märkida seda, kuidas Maik endale ise aeruga näkku lõi, kuidas me päris mitmel korral poole kukkumise peal kuhugi kivide vahele kinni jäime ja kuidas raja lõpus veest kiiruga välja sai tuldud – krokodillide eest hoiatavad märgid on minu jaoks veidi tõsiseltvõetavamad, kui mistahes muud märgid. Siiski-siiski, selguse huvides pean ütlema, et seal kus me raftisime ja ujusime krokodille päris kindlasti ei ole – nad armastavad rahulikumat vett. Lihtsalt raja lõpus on tõenäoline, et nad võivad seal oma salaskeeme punuda.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et väga väga väga väga väga äge päev! Kindlasti üks vägemavaid elamusi minu seiklusspordi ajaloos (nagu ma oleks meeletult harrastanud selliseid asju :D) ja soovitaks ühe esimese asjana ükskõik kellele! ILUS!

ja need, kes veel ei tea, siis pildid on siin.

Teisipäeva õhtul sõitsime siis Mackaysse Marenile ja Omarile järgi. Ilm oli ikka väga kehv, ainult sadas ja sadas. Kui me nad peale võtsime oli õues ikka must ja pime öö ja väga vihmane pealekauba. Ei ole vist kõige Austraalialikum esmakogemus :P Esimesed kaks ööd pidid nad kahjuks meie elutoa madratsil magama, aga sealt edasi said nad täitsa oma toa :) Endal on ka tore niimoodi külalisi vastu võtta, kui saab neile täitsa oma magamistoa ja vannitoa anda!

Järgmisel päeval käisime natuke ringi sõitmas. Näitasime Marenile ja Omarile ümberkaudseid sadamaid ja randu. Käisime natuke poodides ka :) Ja Maiks viskas ühe vana kookospähkliga meile ühe värske kookspähkli ka puu otsast alla, mida siis nö. lõunasöögiks nosisime. Õhtul käisid Maiks ja Omar kalal ja me Mareniga ranna ääres jalutamas :) Päris pikaks kujunes see jalutuskäik, aga väga vahva oli. Õhtul vajusime kõik suht vara ära, Marenil ja Omaril vist ikkagi veel reisiväsimus ja .. meil lihtsalt uni :P Ühe hetkel otsustasime siiski üles ärgata ja veits plaane paika panna, jaurasime vist mingi peaaegu kaheni öösel.

Neljapäeval oli Ailenil koolis üks selline nö. „lõpuüritus“, kus tema oli siis tollel päeval restoranis peakokk ja meie kõik saime sinna sööma minna. Kuna meil oli selline tore viiene laud ja kõik said erinevad söögid, siis saimegi lõppkokkuvõttes absoluutselt kõik asjad menüüs läbi proovida. Väga tore kogemus ja sai palju erinevat sööki söödud! Sealt sai alguse Omari (ja hiljem ka Maiksu) suur armastus Kilpatrick austrite vastu, mis tegelikult mul juba ammu Austraalia-päraste asjade tutvustamise listis olid, sest olin neid ise töö juures proovinud. Need on siis sellised ahjus küpsetatud austrid, kastme ja peekoniga.

Pärast restorani läksime koju ja hängisime natuke niisama. Ühel hetkel otsustasime minna Shute Harbourisse ja väikse pikniku teha. Sõime jälle kõhud mõnusalt täis :) Poisid käisid kalal ka :) Ja kui sel päeval juba üleüldiselt õgimiseks läks, siis läksime koju ja tegime veel 26 austrit ja nö. „lõhebruchettasid“. Ja kooki ja lauamänge ka :) See oli üks väga suur söögipäev meil… nagu tegelikult senini ka kõik ülejäänud olnud on. Asi on nimelt selles, et minul on olemas selline väike nimekirjake kõikidest toitudest, mida ma tahaksin et Maren ja Omar proovida saaksid siin olles. Kõige puhul ei olegi tegemist otseselt Austraalia asjadega, vaid pigem nagu lihtsalt mingite asjadega, mida meie siin harjunud oleme sööma ja mida samas Eestis peaaegu mitte kunagi ei söö.

Järgmise päeva hommikul kell 9 tuli meile järgi Terry, kes töötab Montes Reef Resortis ja kelle kaudu oli meil reserveeritud väikene päevatripp jetidega. Sõitsime siis umbes kolmveerand tundi ühte pisikesse asulasse nimega Hydeaway Bay, mis on muust asustusest ikka võrdlemisi eraldatud. Seal ootas meid ees meie tuurigiid Scott, kes meile ikka enne minekut korralikult sõnad peale lugeda üritas :P Sõitsime siis nii, et kahekaupa jeti peal. Pikalt-pikalt saime mööda rannaäärt ja ookeanil sõita, kuni lõpuks jõudsime ühe jõe peale. Kui ookeani peal oli suhteliselt ükskõik, et kas kukud vette või mitte (mis siis et seal on haid ja meduusid ja vaalad ja hiiglaslikud merekoletised ja Neptuun jnejnejne), siis jõe peal see väljavaade mulle väga ei meeldinud, sest seal oli ikkagi sogane ja krokodillid pidavat ka ootama, et keegi turistidest vette sulpsaks (ise ühtegi ei näinud.. ei krokodilli ega turisti).  Tore osa jõe peal sõitmises oli see, kui läksime sellise pisikese ja käänulise lisajõe peale ja seal sai ikka korralikult kurve võetud. Tagasitulles sain mina ka ikka selle masinaga rallida ja vot see oli alles äge kogemus! Giid isegi lõpus ütles, et ma olen vist natuke hull peast. Ühel heal hetkel kui juba peaaegu tagasi olime jõudmas, vaatasin selja taha ja oh üllatust, oh üllatust! Maren ja Omar hulpisid mõlemad oma jeti kõrval vees :D Mingi valemiga õnnestus neil mõlemil jeti pealt maha kukkuda mingis kurvis :) Maren veel ütles, et ta algus arvas, et ta kukkus üksinda… seda aga ainult nii kaua kuni Omar talle pähe kukkus.

Pärast jetituuri sõime resorti restoranis lõunat ja hakkasimegi tagasi sõitma. Selline mõnus väsimus oli kontides, et kodus otsustasime Mareniga mõlemad magama minna ja Maiks ja Omar läksid jällegi kalale. Me ärkasime siis ka umbes kahe tunni pärast üles ja hakkasime ennast väljaminekuks valmis sättima. Poisid tulid ka vahepeal tagasi ja kadusid kohe jälle – seekord pokkerit mängima. Meie valmistumine võttis aga päris kaua ja kui poisid umbes kaks ja pool tundi hiljem tagasi tulid, siis me ikka veel valmistusime. Ühel hetkel jõudsime ikka välja ka – käisime mu töö juures ja klubides-baarides, ühel hetkel nägime poisse ka jälle. Ja siis jälle kaotasime nad ja siis jälle leidsime .. McDonaldsist. Millegipärast lõppevad kõik meie väljaskäimist McDonaldsiga :D Ma seekord mäkki isegi ei jõudnud, sest rääkisin töökaaslasega, aga ühe juustuburgeri sain ikka :) Mille nelja töökaaslasega ära jagasin, nii et igaüks ühe ampsu sai :) Aga väga tore õhtu oli, tantsisime ja jutustasime ja taidlesime niisama ringi :)

Eile oli siis väikest viisi pohmakapäev – sõitsime Bowenisse randa. Horseshoe Bay rand on selline väike hobuserauakujuline rannake, kus keskel on liiv ja äärtes suured kivimürakad. Päevitasime ja ujusime ja magasime ja tsillisime niisama. See oli esimene normaalse ilmaga päev selle aja jooksul kui Omaren siin on olnud, nii et nautisime seda täiega. Õhtul  kodus valmistusime oma roadtripiks, tegime natuke snäkke ja vaatasime filmi Austraalia. Mulle väga meeldib see film, ka teist korda oli täitsa hea vaadata :)

Üldkokkuvõttes olid sellised rahulikud päevad Airlies meil. Ilmad olid ikka suht kehvad ja me väga ei tahtnud ka kohe esimestele päevadele midagi väga planeerida. Et oleks nii öelda aklimatiseerumise aeg ka.

Aga nüüd.. nüüd oleme teel. Täna hommikul hakkasiem Airlie Beachilt sõitma ja ja ja ja ja ja ja ja ja eks siis tagantjärele kirjutab, mis meil sest ettevõtmisest sai.

Tsutsufrei väiksed mikid!

Pildid on seal kus alati :)

Tsau,

Nii. Uudised on nüüd sellised, et oleme juba mõnda aega elanud oma korteris. Pärast umbes kuu aega kestnud võitlusi kinnisvarabürooga ja tuhat ja kolm korda tõestamist, et jah meil on raha ja meil on töökohad ja meil ei ole halvad kavatsused, saime lõpuks endale oma väikse pesa. Pesa on täitsa Airlie Beachil, vaatega Abel Point sadamale. Pesal on kaks korrust – alumisel korrusel on avatud planeeringuga köök, elutuba, söögi(tuba?)nurk ja pesuruum (pesumasin, kuivati jne) + väike terrassike. Üleval korrusel on kaks magamistuba. Põhimagamistoal on ka oma wc-vannituba ja väike läbikäidav riidekapike + rõdu. Teine magamistuba on eraldiseisev ja peab koridoris asetsevat wc-vannituba kasutama. Teise toa rentisime Laurile ja Laurale välja, et üksi nii igav ja kulukas ei oleks. Ette rutates võib öelda, et nad juba hakkavadki lahkuma ja asendama hakkavad neid Maren ja Omar.

Eilsega lõpetasin mina töötamise ja hakkasin juba kaugete külaliste vastuvõtuks valmistuma. Käisime Aileniga tuhandes poes ja pesime autot ja tegime kõiksugu asju. Maiksul on veel täna viimane tööpäev ja kui ta töölt tuleb kihutame otse Mackay lennujaama Omarenile (Omar + Maren = Omaren) vastu!

Muidugi, nagu rusikas silmaauku, hakkas eile siis lõpuks märg hooaeg ja nüüd sajab meil vihma ja kõik on pilves ja udune ja öösel vist tormas ka veits, rõdu on mingit jama täis… puulehti ja muud seesugust (häh, nüüd just seda kirjutades tuli päike välja korraks :P)

Muidu on elu tore, mulle meeldib see linnake ja eriti meeldib mulle meie päris oma väike pesa :) mõnus on..  kõik on kuidagi hästi siinkandis :)

Hei hopsti väikevend!

Jätkuvalt elame Airlie Beachil. Pole väga aega blogida olnud praegu, sest koguaeg on igast tööd ja muud jutud. Minul on hetkel kaks töökohta. Kuna see seafood-restorani (mille nimi on muide Fish D’vine) asi on enamjaolt ikkagi alles kella viiest õhtul (nädalavahetustel varem ka), siis tundus kuidagi aja raiskamisena niisama passida ja otsustasin endale hommikutöö ka otsida. Kuna teeninduses enamjaolt ikkagi töötunnid kattuvad, siis teadsin kohe, et teeninduses mul väga võimalust ei ole. Nii proovisingi hoopis housekeepingut. Minu teooria järgi oleks pidanud kõik ülitäpselt sobima.. inimesed ju tulevad hotelli tavaliselt alates kella kahest, mis tähendab, et toad peavad enne kella kahte tehtud olema. Ja siis jõuaksingi veel ilusti Fish D’vine’i õhtusesse vahetusse tööle minna. Ja imekombel minu teooria pidaski paika! Ja veel nii hästi, et praeguse seisuga käin housekeepingus täpselt nii nagu ise tahan – alustan küll ettenähtud ajal 9.30 aga samas ära lähen alati sellel kellaajal, kui ise tahan. Seda seepärast, et viimasel ajal on mulle antud Fish d’Vine’is ka kella kahest või kolmest algavaid vahetusi ja nii ma pean alati arvestama, et vähemalt tund aega enne uut tööd olen housekeepingust läinud.

Fitzroys mulle näiteks ei meeldinud seda va housekeepingut teha.. ei tea miks. Aga siin on see täitsa nauditav.. toredad suured ja avarad korterid on ja kuidagi mõnus kulgemine. Palka makstakse seal Airlie Beachi olusid arvestades väga väga väga hästi, päris korralikult rohkem kui Fish d’Vine’is. Olen siin mõelnud, et kui peaksin valima ühe täiskohaga töö neist kahest, siis tõenäoliselt valiksin housekeepingu, kuigi tööna meeldib mulle Fish d’Vine rohkem. Seda esiteks palga pärast ja teiseks sellepärast, et housekeepingus on sellised mõistlikud tööajad.. kui seal täiskohaga käia, siis käiks umbes 9-17/18. Mis jätaks mõnusalt ruumi päris elule ka. Aga praegu ma midagi valima ei hakka, püüan nii palju kui võimalik mõlemat teha. Sest Omareni (Omar + Maren = Omaren!) tulekuni on ju ometigi ainult 2 ja pool töönädalat jäänud! Eks näis mis saab siis, kui mõlemale töökohale kahe nädala pärast ütlen, et nüüd ära lähen/kolme nädalast pausi tahan. Tõenäoliselt mind sinna enam tagasi siis ei oodata :D Millest tegelikult ei olegi väga kahju, ajalugu on näidanud, et siin Airlies ei ole tööga kõige kitsam.

Fish D’vine’ist siis nii palju, et see on üks äärmiselt populaarne koht. Oleme umbes pooltel õhtutel juba kella 4-5 ajal täiesti reserveeritud (avame tegelt alles kell kuus). Nädalavahetusel on lihtsalt sisse jalutades lauda täiesti võimatu saada, nädala sees võib veel jopata. 2009. aastal on Fish D’vine hääletatud Queenslandi kõige paremaks restoraniks ja veel järgmisel aastal parimaks mereandide restoraniks. See on üpris suur saavutus, arvestades, et Queensland on umbes-täpselt 37,5 korda suurem kui Eesti. Ja tegelt põhipoint on see, et Fish D’vine ei olegi üldse restoran, tellima peab letist jne.

Lisaks söögiosale on suur roll selle koha imago loomisel ka rummibaaril. Nimelt on umbes kolmandik Fish D’vine’ist hoopis rummibaar, kus on praegusel hetkel umbes 303 (!!!) erinevat rummi! See on päris üüüüüratu kogus. Mul on üks pilt ka mille ma internetist varastasin, see on antuke kehva nurga alt tehtud, aga seniks kuni mul paremat pole, peate sellega leppima.

Minu lemmikpäevad Fish D’vine’is on need kui olen hostess ja saan teha meet and greet’i. Nendel õhtutel ma siis võtan lihtsalt inimesi uksel vastu, räägin nendega ilmast, rummist, kalast, lastest, kuuvarjutusest ja jumal teab millest veel. Juhatan nad lauda, annan neile menüüd ja jutustan niisama. Ja pärast saadan ilusti minema. Vot see on tore töö, saan kogu oma rääkimisvajaduse rahuldatud!

Maiks on nüüd kaks nädalat hoopis värvija olnud. Töötab Hamilton Islandil, mille jaoks peab igal hommikul pool tunnikest praamiga sõitma. Aga kuna palk on hea, siis on see kindlasti seda väärt. Lisaks makstakse veel praamipilet niikuinii kinni ka.

Vabadel päevadel käib Maiks kalal ja hängib poistega. Eelmisel laupäeval sai ta kõige rängema päikesepõletuse, mida ma kunagi elus näinud olen. Tal ei tulnud mitte ainult nahk maha, vaid ta oleks nagu päriselt tulekahjus olnud. Ja paranemismärke ei ole ka veel täna, kuuendal päeval pärast seda saatuslikku päeva, näha. Mina käin vabadel päevadel/tundidel Aileniga basseinitamas-päevitamas ja muud seesugust tegemas. Eriti Maiksuga meil ei klapi kokku need vabad päevad, sest Maiksul on nädalavahetused vabad ja minule makstakse nädalavahetustel päris palju kõrgemat palka kui nädala sees. Seega valisime praegu nii, et ma ikka käin nädalavahetustel tööd, niikuinii ainult kaks nädalat jäänud!

Muidu oleme siin kõik kordamööda haiged ka olnud. See on päris tobe, kui endal on tahtmist ja jaksu täiega tööd teha ja siis tuleb mingi tobe palavik ja köha. Või kui on nädala ainuke vaba päev (nagu Lauril täna) ja siis oled terve päeva voodis pikali, sest midagi rohkemat lihtsalt ei suuda teha. TÜÜÜTU!

Tuligi nüüd pikk jutt minust ja Maiksust vaat, et mitte midagi. Aga ma tõesti ei tea, mis tema päeva tipphetked seal värvimises on :D Eks ta võib-olla kunagi räägib teile ise.