Pühapäeva hommikul otsustasime siis pidustuste hõngu maha jätta ja pealinna kaema minna. Mille kohta ma tagantjärele ütleks, et võib-olla ei olnud kõige parem otsus. Laos on üleüldiselt laiemale üldsusele vist suhteliselt uus sihtpunkt. Ja ennemuistsel aal piirdus keskmine külastaja vist Vientianega (pealinn). Ma usun, et Vientiane on vist ikka üpris kaua mingit hulka „turiste“ näinud. Mis tähendab seda, et siin on juba aastaid mingisugune turismitööstus eksisteerinud ja mõned asutused on juba aasta(kümne?)id eksisteerinud. Mis omakorda tähendab seda, et öömajade suhtes kehtib suht range reegel, et kõik mis on odav või keskmise hinnaga on vana ja kole. Kõik mis on puhas ja uus, on räigelt kallis. Luang Prabang ja Vang Vieng on aga hoopis teistsugused. Kuna nad on turistidele ikka võrdlemisi uued sihtkohad, siis on enamus majutusasutused ikka väga uued. Aga samas täiesti jõukohase hinna eest. Maksime väga mõnusate külalistemajade eest Luang Prabangis ja Vang Viengis pool hinda sellest, mida maksime mingite sitanikerdiste eest Vientiane’is. Ja me tõesti üritasime valida kõikidest halbadest kõige vähem halba.

Bussisõit Vientiane’i kestis lubatud 2,5 tunni asemel 4 tundi. Ma arvasin kohe, et see kaks ja pool tundi on võimatu. Aga noh, mis seal ikka, peaasi ju, et lõpuks kohale jõudsime. Tore oli avastada, et kaks eriti hubast Luang Prabangi kohvikut omavad nö filiaali ka Vientiane’is. Mõnna-mõnna. Ja veel toredam oli avastada, et kuna oleme „suurlinnas“, siis saab siin ka sushit süüa.

Esmaspäeval käisime vaatamas Patouxaid ehk Laose päris oma triumfikaart. See suur monstrum sai siis kunagi 1960ndatel ehitatud. Kuulujutt räägib, et triumfikaar ehitati täielikult rahast, mille USA oli Laosele kinkinud.. et Laos saaks ehitada endale uue lennujaama. Seepärast armastatakse triumfikaart naljatlemisi ka „vertical runwayks“ kutsuda. Silt triumfikaare juures ütleb aga väga vahvas inglise keeles, et triumfikaar ei ole tegelikult kunagi päriselt valmis saanud ja et lähedalt vaadates on see „isegi veel vähem muljetavaldav“. Minu arust päris hea huumor, arvestades, et nad kipuvad siin asja tavaliselt pigem ilustama. Ronisime sinna tippu ja tegime pilti ja uskuge või mitte, aga ka triumfikaare sees oli ka turg :D Siin lihtsalt ongi igalpool turg.

Hiljem käisime veel turul, sest leidsime ennast ootamatult kõikide nende võltside tehnikavidinate maailmast ja siis näppisime neid seal ikka tunde. Ja see on ju nii lihtne kui müüjad ilusti pakuvad istet ja muudkui veavad uusi nutitelefone ette :P

Unustasin eelmises postituses mainida, et ärge siis pahandage, kui üks pildialbum ei ole väga hea kvaliteediga. Läbi kakase bussiakna ei annagi väga pilti teha. Eriti kui kõik on veel udune ka.

Laupäeval oli meil lebopäev (haha, nagu meil kõik päevad ei oleks lebopäevad). Vang Viengi kõige vanem külaline on umbes 30 kanti ja seetõttu on kogu meelelahutus siin just selline noorte ja laiskade keskne. Väga paljud siinsetest baaridest on nö. lebobaarid. Baaris on üks suur platvorm, mis on kaetud madratsitega ja millel on teatud vahemaade tagant ka piirded, nii et tekivad nagu väiksed aiakesed selle platvormi peale. Aiakese keskel on ka väike madal laud. Juhul kui sinna madratsile ja padjakuhjale end pikali visata, siis jääb see laud täpselt nagu see jalgadega kandik sulle sülle ja saabki sealt pealt endale terve päev läbi head ja paremat näost sisse ajada. Baari kahest kuni viiest telekast tuleb terve päev läbi AINULT a) sõpru; b) family guyd; c) simpsoneid. Ja nii tunnist tundi ja päevast päeva. Kõik hooajad üksteise otsa ja siis jälle algusest peale. On tõesti väga lebo seal passida ja puuviljakokteile juua ja pannkooke jäätisega süüa ja sõpru vahtida. Vahelduseks ka vähe teistsugune meelelahutus. Aga eks ka sellist passimise päeva ole vaja. Ja ärge parem proovigegi vastu vaielda, ma ju tean, et te kõik teete vahel kodus selliseid teleka vaatamise ja õgimise päeva. Aga kuna meil hetkel kodu ei ole, siis tuleb aeg sellises kohas maha võtta.

Ühel heal õhtul käisime väljas ka Austriast pärit paariga. Võtsime natuke õlut ja rääkisime niisama juttu. Oli tore vahelduseks kellegi teisega rääkida, st. ma vist rääkisin nad surnuks.

Esimesel päeval Vang Viengis öeldi meie külalistemajast meile, et terves linnas ei ole wifit ja telekavärk on ka katki, sest välk lõi kuhugi jaama sisse. Noh me muidugi uskusime, sest on ju tegemist ometigi Laosega ja vihma sajab siin ka koguaeg. Järgmisel päeval saime teada, et neil endal lihtsalt oli ruuter katki, aga nad ei tahtnud et me teise külalistemajja läheksime. Otsisime siis umbes terve hommikupooliku hotelli või külalistemaja, millel nett ka toas (mitte ainult fuajees) töötaks. Lõpuks suutsime ühe leida ja kolisimegi sinna ümber. Inimesed meie vanas külalistemajas olid väga pettunud. Ja oi kuidas mulle meeldib, kui inimesed, kes mind tahavad petta, on hoopis ise pärast pettunud.

Vang Viengis uitasime muidugi nagu alati mööda poode ja vaatasime ja tingisime ja kauplesime. See on meil juba selline tavapärane meelelahutus, ükskõik kuhu me ka ei lähe. Isegi Maiks viitsib poodides käia. Ainult riidepoodides ei tohi liiga kaua käia. Ja ühte kohta ei tohi seisma jääda, muidu on jamasti. Kui kiirelt edasi liikuda, siis on kõik korras. Kui ma ühte kohta liiga kauaks jään, siis Maiks hakkab jaurama ja siis on ainuke lahendus see, et ta peab minema ühe rahustava õlle võtma. Niisiis käimegi ja jaurame suht niisama nende müüjatega (sest ostmiseks peaks ju väheke kauem aega poes kulutama) ja kõnnime jälle edasi. Ja kui ma midagi reaalselt osta tahan, siis pean kolme korra vahel ära jagama poeskäigu, sest muidu Maiks ei jõua ühe korraga ära oodata :P

Bussisõit Vang Viengi oli huvitav. Teekond oli äärmiselt põnev – sõitsime mägedes. Sel päeval olid pilved veel eriti madalal ja siis kulgesime vahepeal konkreetselt läbi selliste vähe tihedamate pilvekeste. Muinasjutuline oli. Asja võlu vähendas aga see, et umbes iga teine kohalik, kes bussis oli, oksendas. Ja mitte vaikselt ja tagasihoidlikult. Kui meie Eestis proovime ikka kuni viimase hetkeni tagasi hoida, siis tundub, et Laose inimesed talitavad täpselt vastupidi. Kui ikka juba natuke paha on olla, siis tuleb ikka kõiksuguste häälitsuste, liigutuste ja röhitsustega see oksendamine esile kutsuda. Ja nii nad siis teevad. Mõni teeb näiteks reaalselt „öääääk“ oma 20-30 korda järjest kuni lõpuks suudabki sellega oksendamise esile kutsuda. Oksendavad nad mingitesse väikestesse kilekottidesse ja siis reisisaatja peab neid muudkui lahtisest bussiuksest välja loopima. Ja need ülejäänud kes ei oksenda, need lihtsalt rögastavad kilekotti. Peamiselt naised kusjuures. Tõmbavad oma tati ninast läbi kurgu suhu endale ja siis sülitavad kilekotti. Ja teevad nad seda väga häälekalt. Ja nii seitse tundi järjest. Kusjuures, ükski hele inimene ei tee kogu teekonna vältel teist nägu ka mitte.

Mul olid väga suured eelarvamused Vang Viengi kohta. Vang Vieng on üks kuulus .. või siis kurikuulus koht Laoses. On neid, kes räägivad, et nad on veetnud kogu oma reisi parima aja Vang Viengis ja on neid kes ütlevad, et Vang Vieng on kõige labasem koht terves Laoses. Viimased kipuvad enamasti vaatama põlastavalt ka neid inimesi, kes siin vähegi aega veetnud on.

Vang Vieng on peolinn. Siinsed peod toimuvad enamjaolt jõel või selle ääres. Põhiskeem on selline, et hommikul või päeval renditakse endale üks suur traktori sisekumm, lastakse end tuk-tukil 3-4km ülesvoolu viia ja seal hüpatakse selle kummiga siis jõkke ja hakatakse tagasi linna poole kulgema. Teele jäävad nii mõnedki baarid, mille töötajad kõigile möödakulgejatele siis köisi loobivad, et neid oma baari tõmmata. Pea igas baaris on ka valik erinevaid köisi ja kiikesid ja torusid, mille abiga vähe põnevamalt vette saab hüpata.

Niisiis kui väheke Kagu-Aasias reisinud või reisivate inimestega suhelda, siis kipub üpris tihti kuulma, et Vang Vieng on üks kohutav koht, kus kõik joovad ja lällavad nii mis hirmus ja üldse, need inimesed, kes siin käivad on vist küll poolearulised. Seepärast olid mul ka väga suured eelarvamused selle koha suhtes. Aga kuna ta meile niikuinii täpselt tee peale jäi ja ühe päevaga 11 tundi bussis veeta oleks natuke liiga palju olnud, otsustasime selle koha üle vaadata. Ma olin tõesti valmis, et siin müttavad ringi mingid umbjoobes jõmmid ja kogu linn on täiesti ebanormaalselt ära laaberdatud. Tegelikkuses nägin aga lihtsalt täiesti tavalisi noori inimesi, kes ennast lihtsalt väheke lõdvemaks lasevad ja mõned õlled võtavad. Ma ei kohanud mitte ühtegi purjus inimest ja ma ei näinud ühtegi nii koledat asja, kui olen näinud Eestis ööklubides ja ma ei tundnud ennast mitte kordagi nii halvasti kui olen tundnud Eesti ööklubides. Isegi kõige „jõmmimad“ tüübid ei olnud veeranditki nii jõmmid, kui jõmmid Eestis.

Ja loodus on siinkandis lausa fantastiline! Nagu ma juba ütlesin siis meie teekong Luang Prabangist siia oli selline, et ma muudkui istusin bussi akna ääres suu ammuli.

Ja kõige naljakam on see, et need inimesed, kes põlastavalt kogu Vang Viengi fenomeni suhtuvad, ütlevad enamasti „aga jah, üheks päevaks on see tuubimine päris huvitav ettevõtmine“. Ja nad ei saagi aru, et tegelikult on kõik tulnud ju seda ainult üheks (okei, mõni üksik kaheks) päevaks tegema ja keegi ei ela sellises elustiilis 24/7. Ja need viltu vaatajad ei saagi aru, et nad on ju ise osa sellest massist, mis siis et see mass on iga päev erinevad inimesed.. mõte jääb ju samaks.. kummidel tolad, kes ennast baarist baari lasevad vedada. Aga lõppkokkuvõttes.. pärast pikki rännakuid kulub ju ka üks tore pidu marjaks ära.. kõigile.

Kolmapäeva hommikul ajasime ennast siis varakult üles, et minna väikesele paadisõidule ja Pak Ou koopaid vaatama. Pileteid ostes küsisin müüjalt, et ega see mingi suure grupi värk ei ole. Tema kinnitas mulle, ei-ei, peale teie kaks inimest on veel. Hommikul kui meie „agentuuri“ kutt meid paadi väljumiskohta eskortis, ütles tema omakorda, et „not more than six people“. Alustasime oma sõitu seitsme inimesega. Mõnesaja meetri pärast peatusime tanklas, kus peale kütuse laadisime juurde veel ka seitse inimest. Nimelt on see neil selline skeem, et sadamast sõidavad välja kaks paati, mõlemas 6-7 inimest ja siis ülemuste või ametivõimude või jumal teab kelle silma alt välja jõudnuna, pannakse need kaks paaditäit inimesi kokku ühte paati. Ei teagi, mis nad sellest võidavad.. bensiiniraha ja üks kutt vaba päeva ehk?

Sõit koobastesse kestis kaks tundi. Vahepeal tegime ühe peatuse ka ühes väikeses külas, mis taaskord oli selline kokku lepitud skeem.. ma usun, et ei ole olemas paati, mis turiste sinna külla ei viiks. Terve küla oli üks turg, kõik inimesed olid majade ette letid püsti löönud ja müüsid seal siis oma kraami. Kusjuures, asjad olid täpselt samad, mis linnas turul või poodides, nii et ma ei kujuta ette, kas keegi seal kunagi midagi ostab ka. Ja kaks naist müüsid lihtsalt kive. Olid vist kuskilt jõeäärest või ma ei tea kust korjanud neid.. ja nüüd mõtlesid, et need on ülilahedad ja neid võiks müüa. Kivid ise olid umbes sellised, mida meil kuskilt rannast võib korjata, mõned ümmargused, mõned erilisema kujuga. Aga absoluutselt mitte midagi erilist.

Ja siis jõudsime koobastesse. Koopad asusid väga looduskaunis kohas, ümberringi karstikaljud ja jõgi ja üle jõe paistmas väike külake. Ja sellega kogu ilu ja ägedus piirduski. Koopad olid suhteliselt väiksed, taaskord Buddha kujusid täis (seekord väikseid ja puust.. neid pidavat seal 4000 kanti olema.. mida ma ei usu). Käisime siis esimeses koopas umbes kaks minutit ja teises koopas umbes neli minutit ja ronisime kahe koopa vahelisi treppe mööda umbes sada minutit ja oligi kogu lõbu. Sõitsime tagasi linna tund aega. Rahast ja raisatud ajast hakkas kohe kole kahju.

Käisime jälle Rootsi saiakohvikus hommikust söömas. Väljas sadas paduvihma ja oli lihtsalt kuidagi morn hommik.. üldse vihma sajab siin väga palju. Otsustasime endale bussipiletid Vang Viengi osta. Põhimõtteliselt on siin reisimiseks kolm varianti: VIP buss, ekspressbuss ja väike buss ehk minivan. VIP buss on kõige peenem, konditsioneeriga ja reisisaatjaga ja saab vett ja värskendamise salfakaid ja vahel isegi koogikese ja vahel padja ka. Ja istmed käivad nii alla, et saad tagumisel inimesel peaaegu süles magada. Ametlikult ei peaks VIP buss mitte kuskil peatuma ehk siis tema reisiaeg peaks alati enam-vähem sama olema, sest ta ei pea vahepeal kanu peale võtma ja rollereid maha panema. Praktikas on ikka nii, et mingid inimesed on teistest võrdsemad ja kui kohalik tahab korra seisma jääda teelejäävas külas, et sealt kapsast osta, siis seda ta peab ka saama. Ekspressbuss on ka konditsioneeriga, aga ekspressbuss võib erinevates kohtades peatuma hakata ja siis võib sada aastat aega minna enne kui kuhugi kohale jõuad. Ja väike mikrobuss on lihtsalt nii väike ja seal ei saa kunagi jalgu sirutada. Viimane on siinmail äärmiselt oluline, sest kunagi ei tea, kui kaua üks reis kesta võib.

Küsisime siis erinevatelt piletimüüjatelt (kes kõik müüvad pileteid samadele bussidele) hindu ja sõiduaegu. Hinnad on neil müüjatel niikuinii koguaeg erinevad, aga nüüd saime teada et ka sõiduaeg on üpris erinev. Esimeses kohas öeldi meile, et VIP buss sõidab neli tundi. Teises kohas öeldi, et kuus tundi. Kolmandas kohas öeldi, et viis tundi. Ostsime siis kolmandast kohast piletid. Buss sõitis seitse tundi. Vahemaa on LP andmetel 168 km. Ja me peatusime ainult paar korda, et kohalikud saaks kapsast osta ja ühe korra, et bussipileti hinnas sisalduvat riisi süüa.

Unustame nüüd kõik korraks ära, et ma just sündmustest ette ruttasin ja liigume tagasi Luang Prabangi. Meie viimasel Luang Prabangi hommikul otsustasin siis lõpuks munkasid vaatama minna. Nimelt on Luang Prabangis kombeks, et mungad tulevad kell kuus hommikul välja ja siis kohalikud annavad neile süüa-juua ja vahel ka midagi muud head ja paremat. Asi näeb välja nii, et mungad käivad pikas rivis mööda tänavat ja inimesed põlvitavad maas ja panevad siis toitu munkadele nende korvidesse. Kusjuures, kui ma kõigest õigesti aru olen saanud, siis tegelikult põlvitama peavad ainult naised, sest naise pea ei tohi munga omast kõrgemal olla ja otsa ei tohi mungale vaadata. Need reeglid kehtivad just selle hommikuse protseduuri jaoks. Muul ajal saab vähemalt Luang Prabangis munkadega suht vabalt iga nurga peal juttu rääkida. Ainult naised katsuda neid ei tohiks mitte mingil juhul.

Iga päev muudkui rääkisime, et „homme“ läheme munkasid vaatama. Kuni oligi viimane hommik käes ja Maiks ei näinud väga sedamoodi välja, et ta üles hakkaks ärkama. Ärkasin siis üksinda üles ja läksin linna. Kahjuks jäin natukene hiljaks ja nägin kogu sündmust ainult kaugelt. Mis tegelikult oli vist ka hea, sest räägitakse et turistid rikuvad kogu selle värgi enamasti ära. Tegemist on kohalike ja munkade jaoks väga tõsise asjaga, sest minule jagatud info põhjal võivad mungad nähtavasti süüa ainult kaks korda päevas: esimene kord hommikustest almustest ja teine kord keskpäeval ja siis on eineks vesi. Nii et võib olla oligi parem kui ma ainult kaugelt neid nunnusid oranžis mehi kulgemas nägin. Ja sai ju neid tegelikult niigi palju nähtud, arvestades et Luang Prabangis elab üle 1200 munga ja see on pea kümnendik kogu linna elanikkonnast.

Peale mungavärki läksin pannkooke ostma. Esimene koht kust tahtsin osta, oli natuke õnnetu, aga minu jaoks ka übernaljakas. Tüdruk tuli välja. Keeras oma gaasipliidil gaasi lahti. Teate küll neid ümmargusi plaate, mille peal crepe või neid õhukesi pannkooke tehakse. Et lihtsalt plaadi peale pannakse otse tainas ja siis see küpseb seal ja siis pannakse täidis peale ja keeratakse kook kokku. Igatahes, vot sellel plaadil keeras tüdruk gaasi lahti ja siis üritas selle plastmassist küünlasüütajaga sinna alla tuld panna. Aga sellel süütajal oli mingi lapselukk peal ja tüdruk unustas selle lahti võtta. Klõpsutas seal oma 2-3 minutit ja ei saanud tuld alla plaadile. Kuni lõpuks jooksid vist mõtted temas ajus õigeid radu pidi ja ta sai aru, et tuleb see lukk maha võtta. Ja ta võttis luku maha.. ja kummardus näoga selle väikese augu ette, kust tuli see süütaja sisse lükata ja plaadile tuld anda.. ja vajutas nuppu.. Arvake ise ära kui suur leek sealt välja tuli. Õnneks oli vist ehmatus suurem kui tegelik kahju. Igatahes, pliks jooksis tuppa, siis jooksis uuesti välja ja keeras gaasi kinni, siis uuesti tuppa, siis uuesti välja. Lõpuks ütles mulle, et pannkooke ei saa, sest plaat on katki. Kui ma talle ütlesin, et näe põles ju ilusti ja üritasin veel selgitada, et nii juhtubki kui sa gaasi lahti jätad mingiks teadmata ajaks, siis ta sai mu peale pahaseks ja kisas ainult „broken, broken!“ Mis siis ikka, kihistasin omaette pihku naerda ja ostsin järgmisest putkast oma pannkoogid.

Külalistemajas oli Maiks ka vahepeal kargu alla saanud. Sõime siis hommikust ja oligi aeg 7-tunnisele bussisõidule suunduda.

Kui Kagu-Aasia naised käivad pidžaamades (päris tõsiselt, ma olen sellest kõvasti pilte üles pannud), siis siinsed mehed kasvatavad küüsi. Taaskord päris tõsiselt. Ma ei ole siin ühelgi naisel mitte kunagi nii pikki küüsi näinud, kui meestel on. Ja need meeste pikad küüned on pikemad, kui ükskõik millise naise küüned Eestis, keda ma tean. Ja ma räägin täiesti-täiesti tõsiselt. Neil on pikad, viimistletud, ilusad küüned. Ei mingit lakki ega midagi, lihtsalt naturaalsed. Thomhil, keda eile kohtasin, olid mõlema käe väikeste sõrmede küüned umbes kahe sentimeetri pikkused. Uskumatu, kas pole?

Eile sain teada, et Laoses elavad päris looduslikult tiigrid, šaakalid, leopardid, elevandid ja lõuna pool Mekongis isegi väga haruldased Irrawaddy delfiinid. Laoses on ka suur probleem salaküttidega ja kui me käisime Kuang Si kose ääres, siis seal oli ka selline eraldi ala, kus olid küttide käest päästetud nunnud suured mustad karud ja tiigrid. Tiigreid me küll ei näinud, aga kuskil seal pidi ka nende ala täiesti olemas olema. See oli ka kaardi peal näha, aga ma ei teagi miks me vaatama ei läinud..

Aga nüüd üks kurvem teema ka. Ajavahemikus 1964-1973 visati Laosesse üle kahe miljoni tonni pomme, mis teeb üks laadung lõhkekehasid igal kaheksandal minutil üheksa aastat järjest. Kurb lugu seejuures on aga see, et umbes 30% neist lõhkekehadest ei plahvatanud kunagi ja lebavad siiani laiali kusagil Laoses. UXO Lao, mis tegeleb nende sõjajääkide eemaldamisega Laosest on kahjuks viimase 12 aasta jooksul suutnud eemaldada vaid 0.49% maad katvatest lõhkekehadest. Jätkates samasuguse tempoga on Laos lõhkekehadest vaba umbes 100 aasta pärast.

Kokku on nende sõja ajal lõhkemata jäänud pommide pärast tagantjärele surnud juba vähemalt 13 000 inimest, kellele lisandub igal aastal mõnikümmend. Eriti kurvaks teeb kogu loo see, et minu arvates Laos ei olnud seda isegi mitte kuidagi ära teeninud. Laos oli tol ajal kuulutatud neutraalseks riigiks ja kuigi ei Vietnami ega ka USA väed ei oleks tohtinud riigiterritooriumi enda eesmärkide saavutamiseks kasutada, jooksid ometigi läbi Põhja-Laose teed, mida vietnamlased kasutasid oma sõjamoona vedamiseks. Loomulikult USA teadis seda ja tänu sellele sai Laosest läbi aegade kõige rohkem pommitatud riik elanike arvu kohta. On välja arvutatud, et iga Laose elaniku (nii täiskasvanute kui laste kohta) maandus riigis üle ühe tonni lõhkekehi. Täna võib ainult kolm provintsi kaheksateistkümnest öelda, et neil ei ole probleeme lõhkekehadega.