kõikide jõgede ema

Eile tuli meile kell 5.30 hotelli järele meie paadimees, kellega me olime eelnevalt kokku leppinud, et ta viib meid umbes seitsmeks tunniks jõe peale uitama. Seadsime siis sammud tema paadi poole. Paat oli pisike ja vana, puidust väike aerupaat, millele mootor taha pandud. Tore oli see, et paadile oli väike katus ka peale nikerdatud, nii et minu suured vihmahirmud olid põhjendamatud.

Väljas oli veel hämar ja taevas oli kole kole pilves. Pilved olid jube madalal ja jõe peal veel paras ports udu ka. Ei olnud just kõige säravam hommik. Esimese asjana võtsime suuna kuue kilomeetri kaugusel asuvale Cai Rangi ujuvale turule. Ujuv turg näeb välja nii, et inimesed tulevad oma kaupa täis paatidega kindlasse kohta jõe peal ja kogu kauplemine-ostlemine-müümine leiab aset otse jõel: paadist paati. Esimene müügimees, keda nägime, pakkus meile kohe kohvi, millest me varajase hommikutunni tõttu kohe kuidagi ära ei suutnud öelda. Jõime oma hirmmagust kondenspiimakohvi ja ei osanud seal marketil esialgu kohe midagi peale hakata. Meie paadijuht ei rääkinud ka suuremat inglise keelt, nii et järsku olimegi kogu marketi niimoodi läbi sõitnud, et ei jõudnudki väga ringi vaadata.

Võtsime suuna uuele marketile, mis asub Can Thost koguni 20 kilomeetri kaugusel. Sõit sinna kestis päris pikalt, üle tunni aja. Terve tee saime „imetleda“ neid ehitisi, milles kohalik jõerahvas elab. „Majad“ on ehitatud ükskõik millest, mis parajasti kätte juhtub. Seal on nii metalli, puitu, kilet, plastmassi, riiet kui jumal-teab-mida veel. Kõik need hurtsikud seisavad väikeste postide peal otse jões. Kõige kummalisem on see, et jõgi on tõesti nende inimeste elu alus. Sinna viskavad nad prügi, seal pesevad oma pesu, sealt püüavad kala ja seal suplevad ka ise. Kaldume Maiksuga mõlemad arvama, et mingit reovee süsteemi neil majadel ei ole, nii et võite ise arvata kuhu „tualetivesi“ jookseb.

Phong Dieni marketile jõudsime siis kui kogu ostu-müügi tegevus juba täies hoos oli. Phong Dien on väiksem market kui Cai Rang ja seal ei ole nii palju suuri paate. Enamus inimesed on oma väikeste paatidega, kuhu mahuvadki ainult nemad ja lõputu kogus arbuuse, kapsaid, kookospähkleid või midagi muud sarnast. Sõitsime seal paatide vahel ringi.. või noh, mis „sõitsime“, seal on kõik nii tugevasti kinni kiilutud, et pead oma paadiga lihtsalt vahelt läbi pressima ja teisi paate eest ära lükkama. Tädid ja onud väga inglise keelt jällegi rääkida ei tahtnud ja pidime käte ja jalgadega selgeks tegema mida tahame. Ostsime arbuuse ja ananassi ja mingit krõpsuleiba. Peale marketit lasime ka ennast ühe kai ääres korraks maha panna. Jalutasime natuke linna vahel ringi ja käisime ka mingil maapealses marketil. Seal müüdi nii palju puuvilju, et ma oleks tahtnud, et mul oleks üks suur lennuk ja et need puuviljad säiliksid igavesti, et ma saaksin need Eestisse saata. Kõik turunaised lehvitasid ja naeratasid meile ja lapsed hüüdsid „hello-hello“. Keegi ei üritanud midagi pähe määrida. Ja keegi ei hakanud mõttetult peale käima.

Peale marketeid sõitsime veel natuke jõe peal ja siis keerasime maha ühele väikesele kanalile. Esialgu sõitsime veel suht linnas, aga mida aeg edasi, seda vähemaks jäi ka maju, kuni lõpuks jõudsime ühte väikesesse külasse. Nägime umbes kolme kohalikku inimest ja viitteist koera. Nii kui paadist maale astusime võtsid mingid kolm koera meid kohe omaks ja tulid meiega jalutama. Ülisõbralikud ja armsad olid. Kohtusime mingite teiste koertega ja meie koerad üritasid teisi koeri ähvardada. See käis nii, et nad pistsid kõik haukuma ja jooksid nende teiste koerte poole. Teised koerad tegid kaks-kolm taganevat sammu ja rohkem ei liikunud. Sellepeale tõmbasid meie koerad sabad jalge vahele ja panid jooksu. Siis üritasid ähvardada teised koerad, skeem oli sama. Päris naljakas oli vaadata :P Veel üritasid meie koerad mingeid kanu kinni püüda, mis neil ka ei õnnestunud. Nägime sigu ja väikseid nunnusid koerakutsikaid ja banaane ja ananasse ja kõiksugu erinevaid vilju puude otsas lambistes kohtades kasvamas (okei ananass kasvas maas). Pärast väikest jalutuskäiku oli aeg edasi sõita. Nägime veel meeletustes kogustes hurtsikuid ja väikseid paate, kust inimesed aerutamisega samal ajal kopsikuga vett välja viskasid. Kõige toredamad olid väikesed lapsed, kes meie paadiga mööda maad kaasa jooksid ja „hello-hello“ kisasid. Üks väike tüdruk jooksis majast välja ja hüüdis „hello“, mille peale jooksis ilge hooga majast välja ka väike poiss, kes kisas meile veelgi kõvema „hello!“

Paadiretke lõpupoole nägime ka vähe looduslikumaid kohti ja väiksemaid kanaleid. Kurb oli vaadata, kuidas jõgi oli paksult prügi täis, mis meile ka paadimootorisse pidevalt kinni jäi. Ja äärmiselt kurb oli vaadata neid „maju“. Kuigi peab ütlema, et kohalikud ise nende majade üle eriti kurvad ei tundu.

Ja ainuke asi millest mul selle toreda päeva juures kahju on, on see, et ilm nii vastik oli. Ilusa helesinise taevaga oleks nii ilusaid pilte saanud.

2 thoughts on “kõikide jõgede ema

  1. Rait says:

    inks olen.
    peab ütlema et seal eksisteerivad kõrvuti vaesed ja rikkad päris normaalselt. piltidelt on näha et jõe peal on hurtsikud ja jõe kaldal on korralikud majad. meil need korralike majade elanikud keelaksid need hurtsikud kohe ära.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s