Esimesel kolmel nädalal pärast Adelaide’i asumist me tööd ei otsinud, kuna sel hetkel viisa tööd teha ei lubanud. Kolmanda nädala lõpuks oli kihk tööle minna juba väga suur. Alguses luurasime internetis, plaaniga sealsed töövariandid läbi proovida ja kui see ei toida siis reaalselt-füüsiliselt tööd otsima minna. Reaalsus oli see, et ühel heal päeval kui Maiks koolis oli saatsin mina tema postkastist umbes kahekümnele paadiehitus firmale kirja, kus rääkisin (justkui ma oleks Maiks), et olen selline tore sell ja huvitatud paadiehitusest. Juba esimese päeva õhtuks tuli pakkumine, mille Maiks ka vastu võttis. Diil oli siis selline, et töö on ühes väikeses paadiehitusega tegelevas firmas, kus Maiks saaks kooli kõrvalt suht nii käia nagu ise heaks arvab. Suht nii on elu ka läinud – väga mõistev ja vastutulelik ülemus, au ja kiitus talle!
Minu töö võttis mõned päevad kauem aega (mingi 3-4-5 äkki?! Ei mäleta enam..). Saatsin mõned e-mailid ja ühel hetkel tuli ka üsna mitu pakkumist. Kusjuures, meie kummagi puhul ei vastanud ma mite konkreetsetele tööpakkumistele, vaid valisin ise netist erinevaid potentsiaalseid töökohti ja saatsin lihtsalt kirja. Käisin siis erinevatel intervjuudel, mille hulgast lõpuks valisin välja ühe üpris toreda kohviku. Tegemist oli siis sellise antiikmööblipood/kohvik asutusega, kus pakuti üsna palju Poola päritolu sööke. Hästi toreda miljööga koht, kuigi omanik oli natuke kontrollifriik.. iga asja jaoks oli uskumatud süsteemid välja mõeldud (kahvleid sai ikka pintsliga pestud ja igat spinatilehte salfakaga kuivatatud ja iga asja jaoks oli kindlat värvi rätik jne jne jne). Lõppkokkuvõttes oli tore kogemus, sain kokkamise valdkonnas jälle mõnevõrra targemaks. Aga asjaolude sunnil (teised ja natuke paremad tööpakkumised) ma sinna aga kauaks pidama ei jäänud.
Ja siis ühel päeval… oli kuvähis. Istusime ühtede Eesti sõpradega meil ja vaatasime neile netist tööd, kui järsku neiu Marta (au ja kiitus, ever grateful!) ütleb, et vaata Elina siin on üks huvitav tööpakkumine. Mina tol hetkel üldse ei viitsinud süveneda ja olin pigem nagu „ja-jaa, midaiganes“. Tema ikka räägib edasi, et päris naljakas pakkumine ja vaata kindlasti. Kuni lõpuks ütleb, et ma saadan sulle. Vaatasin siis ka mingil hetkel hiljem selle pakkumise üle. Pakkumine seisnes siis selles, et otsitakse superkangelast, kellel peaks olema supervõimed (seal oli neid üpris mitmeid välja toodud). Ma täpselt enam ei mäleta, mis seal oli.. aga ülipikk töökirjeldus ja väga muhedalt kirjutatud. Ühel heal hommikul enne tööd, kui tegelt pidin kellegagi Eestist skaipima (ei mäletagi enam kellega), mõtlesin et ah-mis-mul-ikka-kaotada ja kirjutasin sellele tööpakkumisele vastuse. Valisin siis sarnase lähenemise nagu tööpakkumises ehk siis kirjutasin, et olen neljandat põlve superkangelane ja tulen superkangelaste maalt ja kirjeldasin oma supervõimeid superinnukalt. Eks ta üks väga pikk ja ülde-mitte-ametlik kiri tuli, aga kuidagi selle tulemusena suutsin endale intervjuu aja skoorida. Intervjuu oli väga pikk ja põhjalik ja suur oli siis mu üllatus, kui juba samal päeval telefonikõne sain, mille sisuks siis põhimõtteliselt see, et töökoht on minu! Töökohaks on siis põhimõtteliselt üks interneti-turunduse agentuur, mis praegu veel suhteliselt väike aga paari kuu pärast peaks suure identiteedi-muutuse läbi tegema ja vähehaaval ka suuremaks kasvama. Minu töönimetus võiks põhimõtteliselt olla segu projektijuhist, juhi assistendist, kliendihaldurist. Alguses nagu ei jõudnudki kohale, et päriselt ka nüüd mingi mitte-ettekandja-köögikata töö olin suutnud saada. Eks ma siis vaikselt püüdsin kohaneda, samal ajal ise koguaeg pablades,et ei tea, mis must ikka arvatakse. Päriselt hakkasid asjad alles siis kohale jõudma, kui anti ligipääs kogu dokumentatsioonile ja selle käigus jõudsin ka minu positsioonile kandideerinud inimeste CV’de ja kirjade ja neile antud hinnangute juurde. Käed värisesid ikka päris korralikult kui enda oma lahti tegin. Aga peab ütlema, et sellest hinnangute-failist, mis tegelikult kahe inimese omavaheline vestlus oli, sain ikka väga palju motivatsiooni ja eneseusku juurde! Järgmine positiivne elamus oli see kui pärast esimest nädalat saatis mu nö. „boss“ (haha, ta ise küll vist asjadele nii ei läheneks) kogu meie kliendibaasile välja kirja, et saage tuttavaks, see on Elina ja ta on superlahe. Kiri oli jälle mingi miljon tähemärki pikk ja sisaldas kõige muu hulgas ka seda, et kuniks keegi mulle head tiitlit välja ei paku, on mu ametinimetus lihtsalt Super Elina. Selle kõige peale maandus minu postkastis siis jällegi mustmiljon kirja teemal „teretulemast Elina!“. Vaikselt olen paar viimast nädalat nüüd sisse elanud.. õpin väga väga väga väga palju uusi toredaid asju (ja kohe-kohe lähen ühele koolitusele veel) ja olen niisama tore.
See kõik paneb ikka veel kohe igapäevaselt imestama, et mis krdi kohas oma elus me endale nii palju positiivset karmat kogusime, et nüüd tööalaselt nüüd sellised lotovõidud oleme suutnud saada! On täiesti uskumatu, et teeme mõlemad sellist tööd, millest alles mõned kuud tagasi rääkisime kui ultimate dream’ist!
Kirjutan Maiksu tööst ja koolist millalgi eraldi postituse, praegu läheb muidu kuidagi pikale see asi siin. Lisaks on kell juba palju ka, peab varsti tudile sättima.
Ekskursioon mu sisekosmosesse 