kulinaarsed elamused

Söögist ei saa taaskord mitte kuidagi üle ega ümber. Esimesel päeval Can Thos käisime ja vaatasime üle tänavamarketi. Tänaval müüakse elusaid kalasid, krabisid, kalmaare, krevette, kilpkonni ja kõikvõimalikke mereelukaid, keda te suudate ette kujutada. Peenemad müüjad on oma kalakausidesse pannud mulisevad hapnikuvoolikud, maalähedasemad hoiavad oma tooteid lihtsalt vähese veega kausis, et loomad natukenegi elusad välja näeksid. Sest eesmärk on ju lihtsalt märku anda, et tegemist on värske kraamiga. Teine asi, mida tänavamarketil suurtes kogustes näha on, on puuviljad. Siin on rohkem mulle tundmatuid vilju, kui neid mida juba tean. Ja vähehaaval on mul plaanis need kõik järele proovida, sekka ka natuke juba varem tuttavaid ja armastatud vilju.

Minu lemmikud on kõndivad ja/või ratastel tänavarestoranid. Selleks on kaks varianti. Esimene variant on tädi kaelakookudega, mis natuke näeb välja nagu mingi vanaaegne kaal. Koogu otstes on kas korvid või metallist kausikesed, mille sees restoraniks vajalikku kraami. Kaasas on tädil vahel ka väike pliit või metallkastike, mida lihtsalt grilliks saab muuta. Enamus toidud on tädil juba varem valmis tehtud, aga mõned asjad teeb (või lihtsalt soojendab) ka kohapeal. Enamjaolt pakuvad need koogukohvikud aga siiski värsket kraami, nagu puuviljad ja pähklid, mitte nii tihti sooja toitu. Ühelt tädilt sain proovida imehäid soojasid vahvleid, mis tuletasid kohe mõnusaid Eesti vahvleid meelde.

Teine variant on ratastel käru, mille saab jalgratta või moto taha (või ka ette) haakida ja siis mööda linna sõita. Neil tädidel-onudel on enamjaolt üpris kindlad kohad, kus nad siis iga päev passivad. Enamjaolt on nendeks kohtades kõnniteed, kuskil suvalise tänava peal. Siin on üldse natuke kummaline värk sellega: kõnniteed on alati täis kas nende liikurkohvikute toole-laudu või pargitud rollereid. Ja inimesed käigu aga sõiduteel, koos rollerite, jalgrataste, autode ja bussidega. Neil tänavakohvikutel on pea alati olemas ka plastikust toolid (ja vahel ka lauad), mis on nii väiksed, et meie Eestis ostaks neid koolieelikute lastetuppa, mitte täiskasvanutele istumiseks. Sellel suurel metalli ja klaasiga kärukapil on ka sooja hoidev omadus, nii et sealt saab alati sooja toitu osta. Seal samas kapi kõrval grillib tädi või onu ka natuke liha, nii et need kärud leiab lõhna järgi täiesti vabalt üles. Tore on see, et osadest nendest kärudest saab osta ka väikseid saiakesi või siis baguette’i, kuhu nad liha ja salatit-tomatit-kurki vahele panevad. Saigonis sõime ühte eriti mõnusat, kuhu tädi pani mõnuga pasteeti sisse. Hinnad neis mobiilsetes „restoran-kohvikutes“ on veel maitsvamad, kui toidud ise :) Selline mõnus pikk võileib, mis Eesti Statoilis maksab vist 50 krooni kanti, maksab siin 5-6 krooni. Ja maitseb palju värskemalt!

Teisipäeva õhtul käisime jõe ääres ühes „välirestoranis“, mis oli kokku pandud vist lihtsalt mitmest liikurrestoranist ja mida päevasel ajal ei eksisteeri. Ometigi oli tegemist natuke peenema värgiga, kui tavaline tänavaputka. Plastmassist toolidki olid meie kehaehitusele sobiva suurusega. Tellisime „kuuma poti seente ja mereandidega“. Pärast jookide lauda toomist, tõi „kelner“ meie laua keskele väikese pliidi ühe võrdlemisi suure potiga, kus sees oli puljong seentega. Ja siis tõi erinevaid taldrikuid köögiviljade ja uute seente ja mereandide ja nuudlite ja kastmega, mida aitas meil ka õigel ajal potti panna ja andis märku, kui oleks aeg sööma hakata. Toitu oli kokku nii palju, et umbes kolmandik jäi meil isegi peale väga suurt söömist sinna maha. Aga oi kui hea see kõik oli.. krevetid, kalmaarid, kaheksajalg, kõik need erinevad seened! See oli tõesti üks ütlemata maitsev söömaaeg.

Kui Saigonis oli neid tänavaputkasid, kes liha ja köögiviljadega võileibu müüks, üpris palju, siis Can Thos nende leidmine nii lihtne ei ole. Ühel päeval, kui ma olin riisist ja nuudlitest juba nii tüdinenud, et oleks võinud kasvõi mannavahtu süüa, läksin otsima kohta, kust saaksin võikut osta. Nagu juba teada, siis teed siin väga küsida ei saa, sest keelt keegi väga rääkida ei taha. Seiklesin ja seiklesin, üritasin inimestelt küsida, seiklesin veel ja leidsin ühe pagaritöökoja. Keegi taaskord inglise keelt ei rääkinud ja lõpuks kutsuti pagaritöökoja omanik kohale, kes vähemalt sai natukenegi aru, mida ma tahtsin. Vedas mind keset kööki ja lasi täpselt näpuga näidata, mida ma tahan. Saingi lõpuks oma võileivad kätte. Ja hakkasin koduteed otsima.. mida ma aga ei leidnud :D Hotelli nime ka ei mäletanud. Ja ühtegi taksojuhti ka ei näinud, kellega inglise keelt rääkida võiks. Seiklesin siis natuke, kuni lõpuks suutsin ühe tuttava koha leida ja jõudsin pärast tunnikest saiajahti koju tagasi. Teel leidsin hotellist vaevalt 50 meetri kauguselt koha, kust saab ka võieleibu osta. Ja järgmisel hommikul leidsin ühe veel lähemal. Asi on lihtsalt selles, et need putkad on täpselt siis lahti, kui ise tahavad. Ja alati ei ole neil letis näha, mida nad pakuvad, vaid tuleb lihtsalt kätega selgeks teha. Aga nüüd ma siis tean :P

Väljas söömas käies olen leidnud nüüdseks erinevatest menüüdest juba väga väga erinevaid asju. Olen näinud madu, koera ja rotti. Enda teada veel söönud ei ole.. eriti ei ole kavas ka. Või noh samas.. kui keegi telliks ja kinnitaks, et okei on, sisi võib-olla ampsu võtaks :P

Puuviljadega on see jama, et ma ei tea nende asjade nimesid eesti keeles.. ja inglise keeles ka ei tea.. ja ausalt öeldes, vietnami keeles ka ei tea..

2 thoughts on “kulinaarsed elamused

  1. Rait says:

    ennem söön koera kui mingit kaheksajalga :)
    Ja see pooleldi elav, pooleldi surev kala toodab ju piimahapet mis liha sugugi paremaks ei tee :)
    Inks ütles üsna kindlalt, et kuna te juba seal kandis olete, siis ei jäta te Indiat külastamata

    • elkspelks says:

      aga tead, mul on veel paremad uudised: kui kala vähemalt on hommikul elus ja päeval poolelus ja õhtuks söödud, siis palju põnevam on see, kuidas nad päev läbi õues mingi värgi otsa riputatud toorest liha püüavad müüa. Ja sellest ei tea ju niigi kui vana see on, sest sea häält enam kuulda ei ole..

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s