Üks päris uus töökoht ja üks päris uus Eesti ettevõte Austraalias :)

Mõtlesin, et kirjutan siis natuke pikemalt ka meie elust-olust – pärast viimast suurt hõiskamist Maiksu uue töökoha üle sain nii mõnedki küsimused uudiste kohta. Viimane aeg vanad võlad tasa teha :D

Viimase mõne kuu jooksul on meie elukesed natuke uusi arenguid näinud. Umbes Augustis hakkas Maiks siis vaikselt tööpakkumisi vaatama, kuigi kooli lõpuni oli tegelikult mõned kuud veel aega. Tegime väikese nimekirja ka Austraalias asuvatest Naval Architecture firmadest, kellel tegelikult tööpakkumisi küll üleval ei olnud, aga kogemus on senini näidanud, et üpris tihti kannab vilja ka otse ise ühendust võtmine ja töö küsimine.

Saatiski Maiks siis umbes 20-30 kirja koos põhjaliku motivatsioonikirja ja CV-ga. Mõnda aega oli küll võrdlemisi vaikne, aga ühel hetkel vastas talle see sama firma, kus ta tegelikult eelmisel suvel Gold Coastil töötas. Esialgu sealtpoolt mingeid suuri lubadusi ega pakkumisi ei tulnud, pigem oli see selline mittemidagi lubav “võib-olla meil tulevikus on vaja kedagi, räägime mõne kuu pärast”. Huvitav oli muidu see, et nad avaldasid tunnustust selle eest, et Maiksul on praktilist töökogemust paadiehituse näol ja veel nende enda töökojast. Rõõmustasime muidugi ka sellise vastuse üle, aga samas eriti mingeid suuri lootusi ei hellitanud.

Mõni aeg hiljem kirjutas Maiks sellele onklile uuesti ja küsis kas on mingeid uudiseid. Eriti mingit otsest vastust sealt ei saanud, lihtsalt mõned pealiskaudsed küsimused ja mõned emailid hiljem tuli jälle vastuseks, et räägime siis uuesti kui Maiksu kool hakkab ühele poole saama ehk siis Oktoobri lõpupoole.

Lõpuks jõudiski siis Oktoobri keskpaik kätte ja pärast järjekordset meilivahetust, helistatigi Maiksule ja öeldi, et saadavad ametliku palgapakkumise lähipäevil ja siis saab juba edasi vaadata. Oi kuidas me ootasime seda pakkumist! 8 päeva lasid nad meil omas mahlas praadida enne kui see lõpuks tuli.. Napilt umbes 10 päeva enne kui Maiks seal juba tööd pidi alustama! Nii juhtuski, et Maiks võttis selle pakkumise vastu, lõpetas Tasmaanias viimased asjad laupäeval 29. oktoobril ja kolm päeva hiljem, 1. novembril alustaski juba 2000km eemal oma uut töökohta, kuhu ta juba kogenud pikamaa sõitjana kõigest ühe ja pool päevaga kohale sõitis.

Hetkel on tegemist küll kolmekuise katseajaga, aga loodame et selle näol on tegemist ikkagi peamiselt formaalsusega ja tööd jätkub kauemaks. Praeguseks on Maiks seal siis juba natuke üle nädala töötanud ja võib täiesti siiralt öelda, et ta on väga rahul. Nii hea on kuulata teda iga päev telefonis elevil häälel rääkimas kuidas ta päev läks ja milliseid uusi võimalusi ja põnevaid ülesandeid on talle antud. Täiesti uskumatu, et Maiks ongi nüüd  ametlikult Naval Architect! Ma ei kujuta ette, et ma võiks millegi üle praegu veel õnnelik olla kui selle! Esimestel päevadel oli ikka täiesti uskumatu, iga päev muudkui korrutasin telefonis, et kui veider, et eelmisel nädalal oli ta veel lihtne üliõpilane ja sel nädalal istub tähtsa näoga Austraalia kõige hinnatuma luksus-sportjahtide kontoris (vaata ettevõtet siit) ja päriselt töötabki seal. Kui sürr, et neli aastat oleme mõelnud ja rääkinud sellest, et ei tea kui ruttu ja kas üldse saab mingile erialasele kohale ja huvitav kuidas see kandideerimine kõik välja näeb ja kaua aega võtab.. ja siis suhteliselt järsku ongi mingist suht mittemidagi lubavast emailivahetusest saanud päris töökoht! Olime valmis ükskõik millisesse maailma otsa kolima, et Maiks saaks vähemalt mingigi erialase töö kust vähemalt alustada ja siis avanes hoopis selline võimalus!

Kuna me juba sügisel tegime oma rendilepingu niimoodi, et lõpukuupäevaks panime 1. novembri (kuna teadsime, et Maiksu kool lõppeb umbes sellel ajal), siis oligi nüüd aeg majast välja kolida. Oleksime saanud muidugi ka pikendada, aga kuna mina olin vahepeal otsustanud et jään Tasmaaniasse natuke pikemaks ja me kahes kohas renti maksta ei tahtnud, siis otsustasime, et mina hoopis kolin ajutiselt Jane juurde.  Miks nii? Sest vahepeal on juhtunud veel selline põnev asi meie elus, et mina asutasin koos oma sõbranna Janega veebipoe nimega Nordlife. Müüme Eestist, Soomest, Rootsist, Taanist ja Norrast pärit disainerite ja väike-ettevõtjate kaupu, mida ise nendest maadest siis kokku ostame ja siin ladustame. Hetkel nõuab kodukas veel kõvasti tööd, aga ma arvan et kuu aja kohta oleme juba päris häid tulemusi näinud.

Hetkel on pood avatud olnud napp kuu aega aga juba oleme nii mõnedki müügid teinud. Kui ausalt ütleme, siis väga palju aega sel viimasel kuul sellega tegeleda ei ole olnud, kuna Jane oli nüüd just kolm nädalat Eestis ja minul üksi töö, maja pakkimise, kolimise ja kõige muu kõrvalt  väga palju aega just ei jätkunud. Just sel põhjusel võtsin mina vastu ka otsuse praegu Tasmaaniasse jääda – Jane äraolekul oli vaja, et keegi oleks siin ja paneks tellimusi posti ja tema tagasitulekule järgneval ja jõuludele eelneval neljal nädalal plaanime kõvasti tööd teha, et pood ja kõik süsteemid võimalikult põhjalikult ja hästi üles ehitada ja kõik vajalikud süsteemid välja aretada. Ahjaa, Instagrami kasutajad saavad meie tegemisi jälgida ka siin. 

16. Detsembril jõuavad meile külla Anu ja Maldar, kes tulevad Maiksu lõpetamisele, mis toimub 17. Detsembril ja kellega koos siis ka kolm nädalat ringi reisime. Kuni selle ajani olen siis mina peamiselt Tasmaanias ja Maik Gold Coastil, ainult selle väikese erinevusega… et juba homme lendan mina ka natukeseks Gold Coasti puhkama. Plaanin järgmisel nädalal tagasi tulla, et siis kõvasti Nordlife’i kallal tööd teha.

Pärast Maiksu vanematega reisimist (Jaanuaris) loodame siis mõneks ajaks Gold Coasti paikseks jääda ja Nordlife’i üritame Janega siis kahe erineva saare peal elades edasi ajada – Jane hakkab loodetavasti tihedasti Gold Coastil käima ja mina aeg-ajalt ka Tasmaanias. Ja mis see siis ära ei ole tänapäeval Internetis kõik asjad korda ajada :) Praegu on meil enamus kaubad küll Tasmaanias, aga tulevikus hakkame ladustama siiski Gold Coastil – sinna on odavam saatmine ja sealt edasi saatmine toimub ka märksa kiiremini kui Tasmaaniast.

Nordlifele lisaks töötan siis vabakutselisena praegu kahele agentuurile (üks ikka vana hea Skyrocket ja teine uue omaniku teine agentuur) ja ajan ikka oma Social Media HQ klientide asju ka. Rohkem nagu polegi vist suurt midagi öelda… ainult, et ma ei jõua ära oodata, et homne juba tuleks ja ma Gold Coasti jõuaksin ja Maiksu näha saaksin :) Ja sooja päikest!

Kuidas me mõlemad täna natuke võitsime

Tere! Mõtlesin, et jagan natuke häid uudiseid teiega! Maiksul oli täna essa tööpäev uues kohas ja kui ta mulle lõuna ajal helistas ja ütles, et väga hästi läheb, siis ma suurest õnnest natuke tihkusin nutta :D Ma üldse viimasel ajal nutan iga asja peale nagu mingi hormonaalne rase ja muidu vaata et nagu kahtlustaks, et olengi äkki, kui see hormonaalsus juba mingi üle aasta aja ei kestaks :D Nii kaua vist ei saa olla. Olen nagu kuulnud kuskilt.

Aga siis.. küsis härra boss mu käest, et kas mul ikka hobune valitud tänaseks. Nimelt on täna Melbourne Cup – kogu aasta kõige suurem hobuste võidujooks, mis on lausa riigipüha (tegelt mitte küll kõikides osariikides) ja mille puhul kõik ennast eriti peenelt üles sätivad. Näiteks peab täiesti kindlasti olema daamidel kübar või mingi ee peenemat laadi “lilleseade” peas.

Terve päev näitab siis telkust kuidas kõige kuulsamad ja rikkamad šampust joovad ja kes kelle disainitud undrukuga pidusse on tulnud. Natuke nagu meil Eestis presidendi vastuvõtt, aint et presidendi asemel on hobused. Lihtinimesed samal ajal korraldavad oma külakestes endale oma väikseid vastuvõtte.. ja vahet ei ole kui sa asud sellest päris üritusest 2000km kaugusel, ikkagi on inimestel töö juures näiteks “parima kostüümi” võistlused jne.

Mina sellest päevast kunagi osa võtnud ei ole aga kuna Maiksu töövõit oli nii meeliülendav, siis mõtlesin et panustan siis ka mingile hobusele vaevalt 10 mintsa enne sõitu. Ja vahi-vahi, suutsingi võitja välja valida – $20 sai hoobilt $280 :D

Sellega ma arvan, et mu mängurikarjäär ka lõppeb, aga kuna täna tundub tõesti hea päev olevat, siis läksin investeerisin 10% võidetust ka lotopiletitesse :)

AGA põhiuudis ikkagi: PALJU ÕNNE MAIKS!!

bfa4154de33b8f62bc4e05b23dc42eea

during the 2012 Melbourne Cup Carnival Myer Fashions On The Field Enclosure Launch at Flemington Racecourse on November 1, 2012 in Melbourne, Australia.

different-insta-postsmelbourne-cup-fashion

Vaadake, üks on tulnud ilma tutita!! Kuidas nii ometigi saab?

Kuidas me oma mehi otsisime ja maailmaääre leidsime

Jälle üks nädalavahetus läbi. Hetkel sõidame pisikestel käänulistel teedel kodupoole, päike loojub, känksid hüppavad tee ääres, Jess Glynne üürgab raadios laulda ja elu on täitsa vinks.

Selle nädalavahetuse veetsime Freycinet poolsaarel, Tasmaania idarannikul. Nimelt oli Duncsil nädala alguses sünna ja sel puhul otsustasimegi natuke väljasõidule minna. Bookisime endale Coles Bays ühe väga vingete vaadetega kolme magamistoaga majakese, mis tervenisti postide peale oli ehitatud, et merevaatest ikka maksimaalne välja pigistada :)

Eilse päeva veetsime Friendly Beaches nimelises rannakeses jällegi – poisid püüdsid kala ja tüdrukud rääkisid maailma asju sirgeks. Nagu ikka sellistel puhkudel oli meil sööki jällegi nõks liiga palju ja nii me siis seda terve nädalavahetuse ka hävitada püüdsime. Tuli hästi välja, aga selle tulemuseks olid ikka vist kõvasti välja venitatud maod. Kalapüük läks suht sandisti – poisid saidi ühe hai ja parrotfishe, aga kuna need kumbki väga head süüa ei ole, siis lasti nad tagasi merre oma sõprade juurde veel üht päeva elama.. kuni keegi suurem nad ära sööb või mõni vähem valiv kalamees nad välja tõmbab.

IMG_6318

IMG_6325

IMG_6328

IMG_6339

IMG_6361

IMG_6436

IMG_6458

IMG_6535

IMG_6548


Täna hommikul ärkasime varakult, tegime hommikusööki ja päevaplaane – suht kiirelt ja ükshäälselt otsustati, et naispool läheb matkama ja mehed kalale. Freycinet poolsaar on nimelt Tasmaania üks ägedamaid ja ilusamaid kohti – siin asub ka vaat et maailmakuulus Wineglass Bay ja Hazardi nimelised mäekesed, lisaks veel mitmeid-mitmeid matkaradu ja pisikesed unised mereäärsed linnakesed, kus pea kõik majad on vist turistidele rendile anda. Õnneks talvel siin palju turiste ei ole, nii et saab rahulikult omaette olla :)

IMG_6565

IMG_6568

IMG_6584

IMG_6618

IMG_6685

IMG_6694

IMG_6698

IMG_6703

IMG_6705
Meie mõtlesime esialgu vaid Wineglass Bayni oma matka teha, aga kui juba seal olime, otsustasime, et teeme ikka pikema ringi – selle mis tervelt 5-6 tundi aega peaks võtma. Kuna meil kõigil jäi eile trenn tegemata, siis mõtlesime, et teeme siis hästi tempokalt ära ja jookseme/kiirkõnnime selle 11km mägimatka lihtsalt kiirelt läbi. Nii tegimegi, reaalselt võttis see mäest üles, mäest alla, liiva sees, kivide peal jne matkake aega meil 3 tundi. Hullult mõnus oli tegelt. Kuna ma eriti kindel ei ole, et kunagi siiakanti tagasi jõuame veel, siis mõtlesin, et ülisümboolne oleks ikkagi Wineglass Bays ujumas ka ära käia ühe korra elu jooksul :) Ja eriti sümboolseks teeb selle muidu veel asjaolu, et 31. juuli on ikka suht südatalv – siin ei taha suvelgi veetemperatuur väga üle 18 tõusta, mis siis veel talvest rääkida :D Aga mul on tegelt ülihea meel, et käisin, see vist jääb küll eluks ajaks meelde :) Nii mõnus ja karastav! Natuke vähem mõnus ja karastav oli see, et mingid tondid lihtsalt vaatasid mind terve aeg nii nagu see kõik oleks üks maruhea jõulunäidend, mis Vatla valla elanikud esmakordselt kultuurimaja lavalaudadele tõid tädi Salme juubeli puhul. Samas ega vist ei tasu mingi poolpaljalt talvel ringi karelda kuskil rannas kui sul endal päris ujumisriideidki pole, hehe.

IMG_6728

IMG_6735

IMG_6745

IMG_6766

IMG_6782

IMG_6783

IMG_6787

IMG_6788

IMG_6799

IMG_6815

IMG_6817

IMG_6850

IMG_6852
Samal ajal kui meie oma matkakest tegime, olid poisid endale kalastuskoha otsimisega ametis. Kuna siinkandis on leviga suht kehvad lood, siis ei saanud nad meile  otseselt helistada ja öelda, kuhu nad lähevad. Seega mõtlesid nad, et saadavad meile sõnumi esialgsete juhtnööridega kuhu kanti nad minema hakkavad, et ehk meil vahepeal ikka on nii palju levi, et see sõnum läbi ära tuleb.

Sellest tuli meil päris põnev aardejaht – kõigepealt oli sõnumis kirjas, et peaksime sõitma majaka juurde (nagu me üldse teaks kus see majakas on!) ja majakast 200 meetrit enne keerama neljaveolistele mõeldud metsarajale – seejärel sõitma selle tee lõppu, kus leiame teise auto ja autost uued juhtnöörid.

Hakkasime siis sõitma – väikeste viperuste, kuid suuremate kaotusteta leidsime siis ka selle neljaveolistele mõeldud tee üles. See oli päris normaalsete kõrguste vahedega tee, aga õnneks täiesti kõva pinnasega, nii et reaalselt mingit kinnijäämiseohtu õnneks ei olnud, lihtsalt pidi hästi aeglaselt sõitma. Korra läksime muidugi valesti ka, ilma reaalselt aimamata, et poiste auto on vaid ühe kurvi taga. Keerasime teelahkmel valesti ja sõitsime hoopis ühes suurest mäest alla ühte imeilusasse randa. No nii ilusaid kohti ikka annab leida! Eriti lahe oli see, et sealkandis ei olnud üldse reaalselt ühtegi hingelist. Talvel on siin üldse turiste vähem ja turistidel pole tavaliselt eriti maastureid ka – ja mingi rendikast nädalavahetuseks lunastatud Getziga sellistesse kohtadesse juba ei tule. Mäest üles tagasi oli küll veits õudne sõita, kuna istusin siis järsakupoolses küljes, aga tegelt tuli Janel autosõit ikka jube hästi välja ja suuremaks paanikaks polnudki põhjust. Pigem siuke mõnus närvikõdi.

IMG_6886

IMG_6892

IMG_6896
Lõpuks leidsime siis ka poiste auto. Ja tõsitõsi, tuuleklaasi all oli kiri, kus ilusti kirjas, et auto eest läheb teerada, mida mööda minnes peaksime jõudma kivihunnikuni (väike illustratsioon oli isegi juures!), kust juurest peaksime leidma ühe vana trepi, mis meid kaljude pealt alla viib ja poisteni juhatab. Eriti lahedaks tegi selle kirja see, et meil on ju täitsa olemas oma salakeel – nii saigi Maiks meile sinna eesti keeles ilusti kirjutada, et autovõtmed on auto külge kinnitatud varjualuse koti sees, juhuks kui meil autost midagi vaja peaks minema. See tõi mõnusa muige näole (awwww)… sest keegi teine, kes meie autost asju tahaks varastada ju suht suure tõenäosusega eesti keelt ei räägiks :) Kui keegi sinna metsa muidugi üldse kunagi satuks…

Haarasime siis autost oma söögiülejäägid – millest üks asi oli reaalselt ülielusuuruses juustuvaagen, haha, jep me käime juustuvaagnaga kalal! Hakkasime siis tatsama mööda metsateed – poisid oli meile veel kättejuhtuvatest vahenditest noolekesi tee peale pannud ja ausalt öeldes ilma nendeta oleks meil selle “trepi” leidmine ikka väga kaua aega võtnud – Nimelt oli selle trepi vahetus läheduses silt, et läbikäik puudub ja “trepp” ise ka ikka päris vana ja rohtukasvanud.

IMG_6901

IMG_6903

noolekesed

IMG_6904

trepp

IMG_6907

IMG_6916

IMG_6919

Ja sealt me siis ta leidsimegi – üliilusa kaljuseina, meeletu ookeanivaate, värvilised kivitriibud, vahused laineharjad ja kauguses oma kolm väikest täpikest – meie kalamehed. Natuke oli tunne nagu me olekski jõudnud maailmaäärele – ja ei olnud see sinna jõudmine ju ka just päris selline, et sõitsime suveniiripoe ette parklasse ja läksime otse autoparklast klaasist vaateplatvormile “miljonivaadet” imetlema, ise külg külje kõrval Korea turistidega küünarnukke vaateplatvormi käsipuu peal kokku hõõrudes. See kuidas me sinna kohta üldse jõudsime, tegi selle jõudmise enda juba nii eriliseks. See, kuidas neil niimoodi joppas ja nad sellisesse kohta üldse jõudsid, jääb mulle vist elulõpuni müsteeriumiks! Milline vedamine!

Kaljudelt allaronimine kotitäite söökide, juustuvaagna, fotoka ja matkast värisevate jalgadega oli muidugi omaette maailmareis – mõnusalt võttis südame puperdama ja käed värisema. Meeldib-meeldib-meeldib sellistest olukordadest ennast leida! No nii mõnus. Nii ilus. Nii metsik. Nii üksik. Nii lõplik ja lõputu, nii võimas ja võitmatu. NII VÄGEV.

Nii me siis seal olime – sõime otse ookeaniserval oma juustuvaagnat, Donna poolt kaasasaadetud maailma parimat porgandikooki ja mina vähemalt ei suutnud oma õnne ära uskuda. Sellised puutumatud kohad on maailmas olemas ja MINA saan neis käia! Uskumatu, mis elud meile antud on!

IMG_6939

IMG_6952

IMG_6959

IMG_6978

IMG_6980

IMG_6989

IMG_6991

Leia kahelt alumiselt pildilt Karmen :)

IMG_6995

IMG_6998

IMG_7012

IMG_7014

IMG_7064

IMG_7076

IMG_7078

Kuidas me sõbralikke randu külastasime ja lõhe püüdsime

See nädal on meil eriti kiire nädal olnud. Nädala sees andsime tööle ja koolile korralikult hagu nagu alati, selles ei olnud otseloomukult midagi erilist. Kui välja arvata see osa, et mul oli see nädal teine nädal oma uue tööandjaga ja ma tegelt ei oska selle uue olukorraga suurt midagi peale hakata..

Vähehaaval teen ka oma teist ettevõtet, www.socialhq.com.au, aga selle sait on veel suht väärakas ja osa infot tahab veel asendamist, nii et ärge pikali kukkuge kui midagi on vigane (ja mobiilist ei soovita üldse vaadata, pildid on katki veel :(). Ma seda veel suurelt kuskil ei kuuluta muidu, kuna alles töötan selle kallal. Ja kahjuks praegu eriti aega ei ole, sest kummalisel kombel on mul isegi mõned kliendid täitsa olemas ja äri läheb päris hästi. Tsill on ikka oma asja ajada, väga, väga meeldib.

Continue reading

Kuidas mul tööandja vahetus

Tööjuttu ka nats. SRM müüdi eelmise nädala alguses maha ja Chris nüüd vaikselt eemaldub sellest ettevõttest (praegu on ametlikult veel üleandmisperiood). Natuke on tegelikult kurb ka – tegelt olid ikka hullult head kolm aastat ja kui ma kunagi üldse ühelt inimeselt midagi õppinud olen, siis temalt. Ja seda täiesti uskumatutes kogustes – nii tööalaselt kui ka isiklikes asjades. Uus omanik veel eriti midagi korraldanud ei ole, ütleb, et vaatab esialgu rahulikult kõrvalt. Natuke üritab küll juba asju ajada, aga eks see kõik selline natuke pudru ja kapsad ole… eks ole näha, mis sest saab.

Continue reading

..mis see Maiks seal ülikoolis ikkagi teeb?

Maiks käib ikka rahulikult koolis ja asjatab oma lõputööga. Nüüd viimasel semestril on tal põhimõtteliselt neli asja jäänud – lõputöö, üks suur grupitöö (ka natuke nagu lõputöö) ja kaks ainet. Lõputöö kannab härral nimetust Design of Composite Box-Girders for Ultimate Strength Analysis Benchmarking ja kuigi ma lasin tal praegu endale ära seletada, millest see räägib, siis ma ei saanud absoluutselt mitte midagi aru ja ma ei oska seda mitte kuidagi edasi anda.. eriti veel eesti keeles. Aga ma proovin siiski..

Continue reading