Head lastekaitsepäeva!

Oli vist kunagi Eestis selline asi nagu lastekaitsepäev 1. juunil? On senini?

Meil on 1. juuni täitsa tavaline päev. Hetkel on näiteks uudised jagunenud kaheks – Corona ja peale 3 kuud kestnud Corona-monopoli on nüüdseks siis lisandunud USA protestide uudised.

Protestide osas ma sõna võtma ei hakka, aga meie Corona olukorrast võin natuke rääkida küll.

Coronast hakati rohkem rääkima märtsi alguses, kui Ema ja Eveli oli Eestisse tagasi läinud ja iga päevaga tuli üha rohkem ja rohkem uudiseid, kuidas põhimõtteliselt maailmalõpp on any minute now ja kõik süsteemid kukuvad kokku. Alguses oli muidugi veidi ikka hirmutav ja segadust tekitav, et mis nüüd siis saab, kui keegi tööle minna ei või ja kuidas siis inimesed oma majalaenusid ja rente maksavad ja söögi lauale saavad. Esimesed kaks-kolm nädalat ma vaatasin ikka iga päev pingsalt uudiseid ja otsisin mingitki infokillukest kuskilt, et saada natukeeeenegi selgust, mis edasi saama hakkab. Peale paari nädalat sain tegelikult aru, et selle kõige tulemusel olin iga päev kohutavalt ärevil, keskenduda ei suutnud, mõtlesin mingeid hulle stsenaariumeid läbi.

Peale paari nädalat otsustasin siis, et enam telekat ei vaata. See on ju teada, et kui midagi suurt juhtub või mingi suur muudatus-uudis kuskilt tuleb, siis küll kuulen seda sõpradelt või näen Facebookist. Panin endale massaažisalongi muusika mängima ja juba peale esimest päeva oli palju parem ja rahulikum olla. Sujuvalt otsustasin ka, et loen kõike mis mind peaks huvitama nendel teemadel AINULT ja AINULT nö. algallikatest – ametlikelt terviseameti, sotsiaalameti ja üleüldiselt .gov.au lõpuga lehtedelt (gov = government = valitsus). Nii on kindlam, et ei pea pärast mõtlema kas see sõprade “arusaam asjadest” mida mulle esitatud on, on ka päriselt tõsi või lihtsalt nende “arusaam asjadest”.

Reaalsuses võib nüüd, kaks ja pool kuud hiljem öelda, et tegelikult ei juhtunud meie jaoks isiklikult mitte midagi hullu. Jah, meil on palju sõpru-tuttavaid, kes töötasid toitlustus-teenindus-turismi valdkonnas ja kes kaotasid oma töökohad (tegelikult ajutiselt nagu hiljem selgus), aga samas ei ole meie tutvusringkonnas otseselt kedagi keda me teaks, kes oleks päris näpud põhjas majast välja tõstetud.

Riigi poolt on erinevaid toetusprogramme välja töötatud palju. Ma ei hakka neid kõiki siin pikemalt lahti seletama, aga põhimõtteliselt jaguneb saadav abi peamiselt kaheks.

1) JobSeeker – Töötuabiraba summasid tõsteti päris palju. Ajutiselt muidugi, aga summad tõusid peaaegu kahekordseks. Samuti oli oluliseks muudatuseks see, et tõsteti ülemist piirmäära kui palju võis kogu pere maksimaalne sissetulek töötuabiraha saamiseks olla. Varasemalt oli see piirmäär nii madal, et põhimõtteliselt kui ühel perest oli vähegi normaalne töökoht, siis teine riigilt eriti mingit raha ei saanud (summa sõltub sissetuleku suurusest), sest “ah käib teile pere peale küll”. Nüüd siis tõsteti seda piirmäära.

2) JobKeeper – Tööandjale makstav toetus, mille ta peab otseselt edasi maksma oma töötajatele palga näol. Minu arust on selle toetuse näol täiesti geniaalse asjaga. Kohe seletan, miks :)

Põhimõtteliselt tähendas see toetus seda, et isegi need ettevõtted kes olid kohustatud oma ärid ajutiselt sulgema (restoranid, kohvikud, turismiärid, juuksurid, kosmeetikasalongid, poed, jõusaalid jne) või need kellel oli lihtsalt märkimisväärselt vähem kliente ja müüke, pidid maksuametile tõestama, et nad kaotasid vähemalt 30% oma käibest. Langus tõestatud, maksis riik välja $750 nädalas iga töötaja kohta, mille tööandja peab edasi maksma töötajatele. Ja nii 6 kuud järjest (kui langus 30% kestab, seda tuleb iga kuu uuesti näidata). Ja seda ka siis, kui töötajad tegelikult kodus Netflixi-maratone peavad.

Tavaolukorras kõik need ettevõtted oleks lihtsalt suletud ja need inimesed oleks lihtsalt kaotanud oma töökohad. Kõik need inimesed oleksid siis läinud töötuabiraha taotlema ja oleks põhimõtteliselt sama summa saanud sealt. Kodus oleks nad õnnetu näoga tuleviku vaadanud ja mõelnud, mis sellest kõigest nüüd üldse edasi saab?

Selle asemel, aga et riik maksaks selle raha töötukassasse, maksti see raha otse tööandjale. Miks? Et säiliks töötaja ja tööandja suhe; et ei tekiks mingit massilist “ma olen nyyd töötu, mis must saab” mentaliteeti; et kaitsta nii töötajat kui tööandjat Corona ja majanduslangusega kaasneva mentaalse ja emotsionaalse koorma eest; et pakkuda tööandjale võimalus võimalikult ruttu töötajad tööle tagasi kutsuda; et optimism säiliks ja töökohad säiliks ja ettevõtted säiliks ja kõik hiljem võimalikult ruttu endise eluviisi juurde tagasi pöörduks. Ja mis see riigile maksma läks? Tõenäoliselt sama palju kui oleks läinud töötuabirahad. (Tegelikult on praegu suur tüli, et valitsus hindas abivajajate hulka liiga suureks ja arvati et kõik see läheb 2 korda rohkem maksma kui tegelikult läks ja nüüd on kõik pahanduses et ei kulutatud piisavalt raha ära). See viimane on minu natuke meelevaldne tõlgendus asjade käigust, aga läbi huumoriprisma vaadates siis umbes-täpselt nii juhtus.

Minu arvates on see viimane geniaalne plaan just seepärast, et tänu sellele jäi paljudel inimestel hästi palju meelehärmi läbi elamata ja selle üle on mul ääretult hea meel. Minu sõbrad, kes alguses olid musta masenduse serval teadmata mis nende elust edasi saab, olid selle süsteemi tööle hakkamise hetkest justkui ära vahetatud. Jah oli ka neid, kes kahjuks sellest systeemist abi ei saanud, aga see kogus inimesi kes said ja kellel jäi väga palju muret, ärevust ja lootesetust olemata – nende üle on mul hea meel.

Meid isiklikult puudutas see kõik see nii palju, et … Maiks käib tööl edasi nii nagu ikka – tema töökohta pole see kõik põhimõtteliselt üldse puudutanud, mitte ühtegi päeva nad sellepärast kinni pole olnud. Minul jäi turundustöid Märtsis korraks natuke vähemaks (sest eks inimesed ju ootasid ja vaatasid mis saama hakkab ja keegi ei julgenud raha kulutada), aga tegelikult tulid enamus ikkagi Aprillis jälle tagasi ja korraga oli kõigil nii palju tööd vaja teha. Nii Maiksu töökoht kui minu äri (mitte mu pood, vaid turundusäri) näitasid mõlemad maksuametile 30% käibelangust ja saavad töötajatele maksmiseks riigilt toetust. Seejuures ei loe, kas sinu mõni teine äri teeb vb 50% rohkem käivet vms.

Muus osas on see meid nii palju puudutanud, et natuke käib juba närvidele, et kodust välja saamine (pidagem meeles, et ma töötan kodus ehk siis välja saamine on mulle eluks vajalik) on raskendatud aga samas – pole midagi parata. Mõnda aega olid põhimõtteliselt kõik toitlustusasutused suletud, sõita kuhugi ei võinud, kõik rahvuspargid, spordiplatsid, mänguväljakud jne olid suletud. Siis oli juba küll natuke tüütu lõpu poole, kui meelelahutuseks absoluutselt midagi teha ei võinud.

Nüüd juba vaikselt tehakse söögikohti lahti, rahvusparkides võib käia, kodust võib sõita kuni 250km kaugusele jne :) Oleme juba kaks nädalavahetust natuke ringi sõitmas käinud ja niisama loodust vahtinud. Väga südant kergendav ja lõõgastav tegevus. Kahjuks ööseks veel kuhugi jääda ei tohi, nii et õhtuks peab ikkagi nagu viis kopikat kodus tagasi olema.

Osariikide piirid ja üleüldine riigipiir on veel suletud. Kui osariikide piiride kohta ootame iga päev uudiseid (et Jane saaks Tasmaaniast külla tulla ja et meie saaks vahel NSWs käia mis meie kodust vähem kui 10km asub aga kuhu me hetkel minna ei või), siis riigipiire keegi vist niipea lahti ei tee. Hetkel käib jutt sellest, et alustuseks tehakse vist ainult Uus-Meremaa ja Austraalia vaheline liiklus lahti ja muu maailma osas jääb see Jumala Seljatagune veel pikaks ajaks suletuks.

Aga tegelikult pean nüüd tööle hakkama, juba tund aega siin lobisetud. Selle postituse kirjutamise käigus sain muideks teada, et eesti keeles pikemate juttude kirjutamise oskus läheb mul iga aastaga üha kehvemaks. Sõnadevalik on kuidagi kesine, kokku- ja lahkukirjutamine on vahepeal inglise keele mõjude tõttu kõvasti kannatada saanud ja laused tulevad.. mitte suupärased. Aga eks ma vist peaks tihedamini kirjutama selliseid pikemaid jutte, siis tuleb ehk ka kirjaoskus tagasi :)

Majaost & külalised

Viimased neli kuud on meil megakiired olnud ja seetõttu kirjutama polegi eriti jõudnud. Kokkuvõtvalt võib öelda et kaks kuud olid meil külalised Eestist ja nende vahele jääval ajal üritasime töötada nii palju kui inimlikult võimalik et saaks neid puhkepäevi endale lubada ja samal ajal remonti teha. Aga võtan nüüd lühidalt kokku, mis meil siis toimunud on :)

20. Novembril kolisime siis oma majja elama. Maiks töötas samal ajal tegelikult Sydneys, nii et kolisin mina suht üksinda (no mööbli vedas ära ikkagi kolimisfirma). Eelmisest majast Savoys oli meil välja vaja kolida neljapäeval aga uue maja dokumendid said lõplikult alla kirjutatud alles kolmapäeval kell 4. Kuidagi sain viimasel hetkel ikkagi pikenduse välja nurutud kuni reede õhtuni või laupäeva hommikuni – täpselt ei mäletagi, sest reede keskpäevaks oli meil maja tühi, koristatud ja viimse detailini läikima löödud. Saime isegi tagatisraha täismahus tagasi, piduuuuu!

IMG_2979

Kuna 19. Detsembri paiku olid meile külla tulemas Maiksu vanemad, Anu ja Maldar, siis tahtsime kiirelt enne ära teha köögiremondi, sest köök eriti kasutamist ei kannatanud. 20. Novembrist kuni 19. Detsembrini jaurasin siis kolijate, elektrike, torumeeste, köögiehitajate ja muu taolisega. Kuna siin on 1) elutempo suhteliselt chill ja asju bookitakse tavaliselt väääga pikalt ette ja mina tahtsin kohe ja 2) iga asja jaoks on seadusega ette nähtud, et tuleb kasutada torumeest ja elektrikku (ise ei tohi midagi teha!), siis oli see suhteliselt närvesööv periood sest ma vahepeal ei saanud nagu absull mitte midagi aru, et mis järjekorras ma pean tellima neid spetsialiste siia ja kui kaua mingid asjad aega võtavad.

Samal ajal olid mul mingil määral abiks ka Merilyn ja Rasmus – eestlased, kes meilt juba vanas majas varem tuba olid rentinud ja nüüd peale väikest Bali pausi jälle tagasi tulid. Suht segasummasuvila oli see orgunnimine ja töö tegemiseks jäi aega vähe, sest iga kord kui arvuti taha istusin oli vaja midagi otsida või googeldada või osta ja nii kunagi tööni ei jõudnudki. Merilyn ja Rasmus ikka aitasid kõige võimalikuga (tegid süüa mulle näiteks!) kus said. Nemad lahkusid oma uut farmitööd tegema täpselt 1 päev enne kui Anu ja Maldar siia jõudsid.

IMG_3658

IMG_3733

IMG_3776

IMG_4287

19. Detsembriks sai siis köök “valmis”. See tähendab tegelikult seda, et sai kasutamiskõlbulikuks, kuigi tegelikult on veel tänaseni puudu tööpinna kivi ja seetõttu kõik ühenduskohad veel silikoonimata jne – Meie tööpinna firma läks nimelt vahepeal pankroti. Mõnda aega ootasime siis sealt raha tagasi ja nüüd kui lõpuks kõik oleme kätte saanud, paneme ka varsti selle kivi varsti ära. Siis tulevad ka lõplikud pildid :)

Kuu aega olid meil siis külas Maiksu vanemad. Oiii kui teistsugune selle aasta “reis” meil oli :P Põhimõtteliselt olime 3 nädalat meil kodus, Maiks ja isa ehitasid, Anu päevitas ja ujus ja mina siis töllasin niisama kõigi kolme vahelt ja viimasel nädalal tegin ka natuke tööd. Tegelikult ei olnud sellest kodusest puhkusest midagi hullu, sest Anu ja Maldar on Austraalias juba viiendat korda ja ka Gold Coastil juba 2 korda käinud. Esimese kolme päevaga panid mehed püsti sauna (sõbrad Ken ja Rasmus aitasid ka!), millele Anu ja Maldar Eestist kerise tõid (yo Huum!), järgmistel päevadel eraldati majast ära garaaz (ehitati köögi ja garaazi vaheline sein kinni) ja siis hakatigi juba täies hoos garaazist eraldieisvat elukohta, inglise keeles granny flati ehitama. Granny Flat on siis nii öelda “vanaema korter”, kus on oma kööginurk, vannituba, magamistuda-elutuba, kui kunagi vaja vanaema/vanaisa või mõlemad enda juurde elama tuua. Mine tea, kunagi võib vaja minna eks ;)

IMG_3808nii tuuakse teisest maailma otsast saunale keris :)

IMG_3861IMG_3864IMG_3885IMG_3888IMG_3890IMG_3892IMG_3893

IMG_3845

Granny Flatiga olima tegelikult mingil määral juba alustanud varem. Umbes teisel päeval peale maja kätte saamist tõmbasid Maik ja sõber Ken juba garaaziuksed eest ära ja sel samal nädalavahetusel sai need ka kinni ehitatud. Kuna Ken on pikaaegne krohvija, krohvis ta need seinad ka kohe esimestel nädalatel ära (lõpuviimistlus veel tegemata) ja nüüd ei saaks maja eest vaadates nagu öeldagi, et seal kunagi garaaziuksed oleks olnud. Enamus inimesi ei pane tähelegi, kui just ise neile ei ütle. Kirjutan granni flatist ja selle ehitusest ükskord pikemalt, muidu see postitus saab niiiiiii pikk, et keegi ei jõua lugeda.

Kui Maiksu vanemad ära läksid, tulid kuidagi sujuvalt enamvähem samal ajal tagasi Rasmus & Merilyn – ei salli see maja tühje tube! Siis oli meil umbes kuu aega aega et kõvasti tööd teha ja raha kõrvale panna, et Veebruaris jälle umbes 3 nädalat puhkust võtta, sest juba veebruari alguses saabusid meile külla minu ema, vennanaine Eveli ja kaks pisikest pudinat Loore ja Arden. Arden muidugi nii pisike enam pole (haha 8-aastane), aga kõige pisem reisisell, Loore, oli tol hetkel kõigest 8 kuune. Granny Flat sai meil nii öelda “elamiskõlbulikuks” täpselt päev enne Ema ja bändi saabumist, kuhu siis vahepeal Rasmus (Merilyn oli samal ajal “korraks” Vietnami läinud) elama kolis.

Ema, Eveli ja lastega siis kondasime mööda Gold Coasti, käisime Byron Bays ja Tamborines, erinevates rahvusparkides ja lähemates linnades seiklemas ja matkamas. Nägid nemad ära vabas looduses nii kängurud, koaalad, lorikeedid kui vesidraakonid, kui said ka matkata aastatuhandeid vanades vihmametsades ja mööda jõepõhjasid, käia orgaanilistes farmides. Sõime kõikvõimalikke vähem- ja rohkem võõraid puuvilju, mereande, pähklilisi ja muud taolist :) Loore oli eriti tubli väike matkaline, igalpool pidas nii hästi vastu ja tegelikult olid nemad Eveliga ikka ülihea näide sellest, et kes tahab, see saab! Midagi ei jäänud tegemata, kui välja arvata see osa, et Eveli vist tahtis igakord ennast kuhugi mujale teleportida kui autoga mägedes sõitma pidime :D

 

IMG_5549IMG_5518IMG_5254IMG_5281IMG_5392IMG_5569

IMG_5885IMG_5436IMG_5512

Peale selle pundi lahkumist, vihtusime jälle kiirelt tööd teha 2 nädalat ja viimased granny flati asju lõpetada ja juba tulidki meile külla Jane, Duncan ja Hanna. Nemad sel korral küll ainult neljaks päevaks. Tsillisime suht niisama, tegime sauna, käisime rannas ja söömas, jalutamas & niisama hängimas.

Nüüd vist vähemalt 4 nädalat keegi külla ei tule ja saab natuke aias ja majas toimetada töö kõrvalt. Kui välja arvata muidugi Merilyn ja Rasmus, kes jätkuvalt granny flatis elavad haha, aga nemad ei lähe arvesse kui külalised, nad on lihtsalt naabrid, kellega saab õhtusöögikohustusi poolitada, pikniku pidada (nagu allpool näha eksole) ja trenni teha.

IMG_5068 3IMG_9809IMG_6275IMG_6270

Ja näe ainult 40 minutit hiljem ja jõudsingi oma järjega tänasesse päeva. Kirjutan millalgi lähiajal täpsemalt ka sellest mida siis täpsemalt ehitanud ja remontinud oleme ja näitan pilte :)

Tsutsufrei ja püsige vaprad!

Tere pikk aeg!

Ainult kaks ja pool aastat (peaaegu!) on vahepeal vett merre voolanud. Kuidagi läks see kõik nii, et elu lippas kiiremini edasi kui mul aega ja tahtmist sellest kõigest kirjutada. Aga nüüd juba viimasest Eestiskäigust saadik muudkui lükkan telefonis edasi taski nimega “kirjuta vanaemale blogi”. Ja noh, peale viite kuud lükkamist, olengi lõpuks siin tagasi!

Mõtlesin, et kui ma nüüd tagantjärele kõigest mis viimase kahe ja poole aasta jooksul juhtus kirjutama hakkaks, läheks mul uuesti see kirjutamise isu täpselt sama kiiresti ära. Seepärast mõtlesin, et panen siia esimesse postitusse parem lühidalt kirja mingid põhilised punktid, et oleks nagu sild vanast uude ehitatud. Ja ehk siis kunagi hiljem saab ju vajadusel täpsustada :) Kui osadest asjadest juba varem rääkinud olen, siis sorrrri beib, ma ei mäleta ka kõike.

Mis siia kahe ja poole aasta sisse siis mahtus:

1. Kaks Eesti reisi, üks Uus-Meremaa reis ja üks Bali Reis. Tõenäoliselt ka umbes 2 Tasmaania reisi, aga kes see nüüd neid nii täpselt mäletab eks. Eestis oleme kuidagi juba sajandat korda käinud Juulis-Augustis, nii et pakun et ka need kaks viimast korda olid umbes Juuli-August, 2018 ja 2019.

Uus-Meremaal käisime Maiksu vanematega 2018 jõul ja 2019 algus :) Rändasime umbes kümmekond päeva põhjasaarel, pidasime jõule ja võtsime uut aastat vastu :)

Balil käisime koos Gold Coasti sõprade Keni ja Sirleyga. Kuna meil kõigil oli elus selline ajajärk, kus oli tarvis lihtsalt hästi palju puhata (sest me kõik toimisime umbes 70-tunniste töönädalate peal), siis reaalselt läksimegi AINULT PUHKAMA. Mitte midagi ei planeerinud, ma esialgu isegi keeldusin rääkima plaanidest. Rentisime endale pisikese nunnu villa, ma lugesin läbi mingi ee.. 5 raamatut äkki? Äkki 7 isegi? Käisin üle 10 korra massaažis ja olin lihtsalt eluga sitaks rahul. Kuna me oleme kõik varem Balil käinud, siis ei jäänud üldse mingid süümepiinad hinge kriipima et mööda templeid ei jooksnud või turistipilte ei teinud.

2. Maidu ja Mirjami külaskäik + Maiksu vanemate külaskäigud x 2. Nüüdseks vist juba viimased 5-6 jõulu ma arvan on meil keegi Eestist külas olnud? Kui mitte rohkem.. ei jõua kokku arvutada neid. Need viimased 3 külaskäiku on kõik olnud juba sellel ajal kui Gold Coastil elame, nii et suuremat ringirändamist on kindlasti vähem olnud. Seekordne Anu ja Maldari reis (mis lõppes alles 3 päeva tagasi) vist kõige rahulikult reis üldse, kuna olime põhimõtteliselt kodus terve aja ja mehed ehitasid midagi.

3. Sitt aasta 2019 – vaieldamatult mu kõige vähem lemmik aasta EVER! Mul oli sadateist tervisemure, mis põhjustasid juba omakorda sadateist uut tervisemure, millest osasid lahendan siiani ja tõenäoliselt ka elu lõpuni. Osad asjad on sellised mis lihtsalt vajavad kasvõi mentaalselt ja emotsionaalselt natuke pikemat “ravi”. Muude asjade hulgas käisin ka seljaoperatsioonil ja laporoskoopilisel operatsioonil ühte keskmisest suuremat kasvajat ja paari väiksemat tsüsti eemaldamas.

4. Kolisime Southporti majast Broadbeachi majja (mis oli meie esimene basseiniga maja ja niiiiii ilus maja) ja elasime seal aastakese kuni selle maja omanikud ise oma majja elama tagasi tahtsid kolida.

5. Saime Austraalia permanent residentideks! Nüüd võime põmst elu lõpuni sisse-välja käia nii kuidas tahame.

6. Ostsime päris oma maja! Burleigh Watersis, Gold Coastil. Ookeanist umbes 1.7km, 3 magamistoa ja 2 vannitoaga (millest nüüdseks on saanud 4 magamistoa ja 3 vannitoaga), nats vanema olekuga, oma basseini ja aiaga :) Sellest kõigest juba pikemalt varsti-varsti!

7. Maiksust sai elu sidrunite andmise tagajärjel mikroettevõtja, kes erinevatele firmadele projekti korras tööd teeb – Vahepeal töötas Sydneys paar kuud, vahepeal töötab kodus, vahepeal käib kuskil linna peal lol.

8. Mina ütlesin agentuuritööle tsutsufrei ja nüüd töötan ainult endale (well, klientidele tegelt) ja pean poodi.

Rohkem ei tulegi hetkel midagi pähe. Mõtlesingi et teen sellise lühiülevaate, siis saab hakata vaikselt täiendama. Kuna majas kavatseme ka üsna suuri töid teha ajapikku, siis mõtlesin et oleks vahva seda dokumenteerida :)

Aga adjöö mu sõbrad & peatse kohtumiseni!

Kolmepäevane puhkus rannakämbis :)

On hiline pühapäeva pärastlõuna, taevaharjalt laskuv päike kõrvetab juhipoolseid autosistujaid täisvõimsusel ja meie sõidame nagu ka tuhanded teised teosammul kodu poole. On isadepäev ja lisaks sellel ka pikk nädalavahetus (pühad!) ja just seetõttu on sel soojal pärastlõunal liiklejaid erakordselt palju – kõigil 4WD katustel ja autokastides telgid ja grillid, kajakid ja surfilauad ja muu taoline puhkusekraam, mis igal endast lugupidaval austraallasel üldjuhul garaažis just neid pikki nädalavahetusi ootab.

Viimase tunni oleme istunud kiirteel ummikus, aga kuna meil on selja taga imeliselt lõõgastav ja akusid täitev nädalavahetus, ei häiri see meid absoluutselt. (PS. Maiks nüüd tagantjärele ütles et teda ikka häiris. Aseeeiloe)

Pakkisime auto ja asjad juba neljapäeval, et reedel kindlasti varakult liikuma saada. Otsest sihtmärki ega plaani meil ei olnud, oli vaid suund – põhja! Kell 7 reede hommikul hakkasimegi sõitma, algul suunaga Sunshine Coasti, kus meil üks väike asjatoimetus oli ajada. Kella kümneks oligi meil see kohustuslik peatus tehtud ja nädalavahetus võiski alata! Tähistasime seda hilise hommikusöögiga juba lemmikuks saanud Cotton Trees, kus ka varem korduvalt puhkamas käinud oleme. Seekord sõime sealses teemajas, mille nime ma mitte kunagi meeles ei suuda pidada, kui mis oma põrandast laeni kõrguvate serviisi-ja teeriiulitega teenib ära meie igakordse külaskäigu. Vahel käime lihtsalt serviise vaatamas, vahel kohvi kaasa ostmas, vahel teesid degusteerimas :) Seekord siis ka söömas – was good.

Cotton Trees kohvi juues avastas Maiks kaarti skrollides et meist veidi põhjapool Tewantinis asub ühe suure 4WD rahvuspargi infopunkt, kust võiksime läbi hüpata ja natuke pargi kohta informatsiooni küsida. Mõeldud – tehtud. Ainult, et alguses sattusime mingisse valesse informatsioonipunkti, kus tädid olid kõike muud kui sõbralikud ja informatiivsed. Juhuslikult jagus meil taipu uurida kas olime ikka õiges kohas – õnneks ei olnud! Kõigest viie minuti kaugusel asus nö. “õige* infopunkt, kus töötas kõige asjalikum ja informatiivsem tädi selle maamuna peal! Sotid selged, sõitsime poodi oma söögi- ja joogivarusid täiendama.

Great Sandy National Park on selline ilmatuma suur liivane rahvuspark, kuhu alla kuulub ka maailma suurim liivasaar Fraser Island. Fraserile me seekord ei läinud, küll aga müttasime Fraserist lõunas asuvas Cooloola piirkonnas – Teewah & Rainbow randades ja 4WD metsaradadel. Sõitmist ja vaatamist jätkub sealkandis mitmeks päevaks, rannateid ja -kämpe kilomeetriteks.

Poes käidud, asutasime ennast kaabelpraamile – Praam sõidab terve päev üle jõe, nii kui soovijaid on. Raha tahab praamionu 7 dollarit ja aega võtab see sõit umbes 1.5 minutit. Teiselpool praami ootas meid veel umbes 7 kilomeetri pikkune tükike asfalti ning pärast seda võiski liivaralli alata! Kuigi minul on alati suur mure selle randa peale ja maha sõiduga, sest enamasti tuleb seal sõita mäest üles/alla ja rada on suurest sõitmisest väga kehvas olukorras, pean tõdema, et võtan neid sõite nüüd juba palju rahulikumalt – harjutamine teeb meistriks.

Tegelikult aitab muidugi kaasa ka see, et kui ühes sellises mahasõidukohas jälle “ummikus” istusime, sest keegi oli ennast liiva kinni kaevanud, ütles Maiks minu “Ole hea ära siin meid kinni sõida, meil pole siin sõpru” peale vastuseks “Mis mõttes ei ole, kõik need inimesed kes meie selja taga on ja läbi tahavad saada, on ju meie sõbrad!”. Hehe, rohkem ei saakski tal õigus olla! Ja millised sõbrad need on! Korralike mudarehvide, vintside ja täisvarustuses recovery geariga asjaarmastajad! Ma olen lõpuks ometi hakanud uskuma teiste inimeste headusesse meie ümber ja reaalsus on see, et keegi tõmbab meid ikka välja kui hätta jääme – probleem võib hoopis tekkida sellest, et kes selle au endale saab, eks neile kõigile ju meeldib natuke asjapulk olla ja oma mänguasjadega eputada.

Üks hirm on mul siiski jäänud ja see on ookeani ja tõusu ja mõõnaga seoses. Ma ei ole seda stsenaariumit enda peas päris täpselt läbi mänginud, aga see on umbes midagi sellist, et tuleb mingi megametsik king tide ja mingil põhjusel me ei jõua autot enne rannalt ära sõita.. või on kaldakalle nii järsk ja liiv nii pehme (on ette tulnud!) et vajume lihtsalt auto tagumikuga ookeanisse ära ja peame käbe leidma mingi ukse mille peal huplida nagu Rose ja Jack kunagi. Ainult selle vahega et me mahume mõlemad ukse peale ära. Tegelikult ma tean et neid asju meiega ei juhtu sest ma pistan enne kisama kui üldse võimalus tekkida jõuab, aga kuna need on lood elust enesest siis ikkagi võtavad natuke seest kõhedaks ja panevad mõtlema et “what if..”

Igatahes, kirjutasin nüüd täpselt vastupidist sellele mida kirjutada tahtsin! Võrreldes varasema muretsen ma palju-palju vähem ja tegelikult naudin näiteks liivast metsasõitu igakord järjest rohkem (rannast rääkimata!).

Tagasi reaalsusesse. Reedel sõitsime siis terve Teewah Beachi läbi ja jäime lõpuks ühele eriti mõnusale rannaäärsele muruplatsikesele laagrisse. Puhkasime sellise intensiivsusega, et juba kell 8 õhtul olime puhkamisest nii väsinud, et läksime magama. Hommikul ärkasin mina kella kuuest ja nii sain otse telgi ukse vahelt ookeanist tõusvat päikest vaadata ja raamatut lugeda. Varsti ärkas ka Maiks, kes mulle siis sinna telgiukse vahele kohvi ja arbuusi tõi. Eriti mõnus oli niimoodi vedeleda varahommikuses päikeses, rannale laksuvad lained taustal mängimas.


Laupäeva veetsime rannas, ühes teises rannas, kolmandas rannas ja lõpuks uuesti esimeses rannas, hehe. Tegelikult veetsime ühe päris lõbusa hommikupooliku metsateedel kärutades. Ma AUSALT kordagi ei vingunud ega palunud Maiksul aeglustada – isegi kui ta 2.5 korda üle lubatud normi sõitis (noh lubatud norm oli 20 km/h hehe). Lõbus ja põnev oli – tegemist oli sellise pehme liivateega, kus auto ujus ikka korralikult. Elu nagu filmis.. sinnamaani kuni üle mu õla, rinna, kõhu ja reie jooksis SUUR SUUR punase ja mustaga ämblik, nii umbes 5cm läbimõõduga. Selle peale viskasin ma käes olnud telefoni kus seda ja teist, tegin turvavöö lahti ja ronisin sõidu pealt kahe istme vahel asuva keskkonsooli otsa. No niii sitaks õudne oli! Maiks ei saanud alguses mitte midagi aru ja kui sai, siis naeris nii et mul ei jäänud endalgi muud üle kui naerma hakata. Käisime autos siis kõik asjad läbi ja raputasime ja pühkisime, aga ämblikku ei kuskil. Nii et selles mõttes võib ta siiamaani meil autos edasi elutseda. Mingil hetkel pidime aga edasi sõitma ja see tähendas muidugi ka seda, et ma pidin vastumeelselt autosse tagasi ronima..

Ülejäänud päev möödus meil Rainbow Beachil kohvitades, Inskipi telklaagriga tutvudes, Rainbow Beachil 4WD-tades ja värvilisi liivakivikaljusid uurides, uut kämpamiskohta otsides, kala püüdes ja lõket tehes. Saak jäi meil seekord kesiseks – Maiks püüdis ühe shovelnose shark’i ja mina sain KAKS KORDA mingi lolli ämbliku käest hammustada. Kuna meil õnnestus selle ämblikuga ka isiklikult silmast silma kohtuda ja ta eriti ohtlik isend ei tundunud, siis lootsin et ehk käsi otsast ei kuku. Öösel nägin unes kuidas mu käest kasvas hammustuskohast välja mingi pruun jääpurika moodi asi, mida pidin ise ära lõikama hakkama. Hetkel on mõlemad käed veel alles.

Täna hommikul ärkasin jälle koos päikesetõusuga ja lihtsalt nautisin olemist. Lugesin tõusva päikesega koos raamatut, jõin rannaliival kohvi ja maailma aeg oleks nagu seisma jäänud. Ühed eriti mõnusad kohad on need rannad, kuhu ise oma telklaagri püsti võib panna. Antud rannas on selleks ette näthud lausa 16km – vali aga sobiv plats ja ehita oma laager valmis.

Hommikul uitasime veel lähedal asuvas punases kanjonis ja rannast lahkudes suundusime Noosaville’i sööma ja päikest võtma (sest sai veel vähe rannas oldud!!). Tegime ühed väikesed burgerid ja tacod selles rõõmsas ja rahvarohkes väikelinnas ja panime ilusa punkti oma pikale ja mõnusale nädalavahetusele. 

Lugesin sel nädalavahetusel 2.5 raamatut. Ja see oli niiiii mõnus.

Eestist tagasi!

Nonii :) Meie käisime Eestis! Kui ma hakkaksin sellest blogima, siis ma kirjutaksin seda lugu siin 34 ööd ja päeva järjest, nii et ma ütlen lihtsalt ära, et oli täiega tore ja läheks kohe varsti uuesti kui see kõik veits odavam oleks, hehe :)

Jõudsime tagasi kolmapäeva hommikul kell 6 ja Maiks läks otse lennujaamast tööle kella 8ks hommikul. Kuigi see tundus sellel hetkel täiesti ebareaalselt hullumeelne, siis tegelikult tähendas see seda, et Maiks sai kohe õigesse unerütmi tagasi ja mina ei saanud 4 päeva normaalselt magada.

Terve see 4 päeva mu keha arvas, et 4 tundi on maksimaalne aeg mis võiks magada, ka öösiti. Mõnikord ärkasin üles lampi kell 2 öösel, mõnikord kell 4.. ja enam magama ei jäänudki, kuigi esimesel korral ma reaalselt üritasin 6 tundi järjest haha. Ühe korra jäin mingi kell 10 õhtul magama ja ärkasin pool tundi hiljem üles täiesti puhanuna ja enam magama ei jäänudki enne kella 3 öösel. Kõige tüütum selle kõige juures oli see, et mingit korrapärasust selles kõiges ei olnud, võisin vabalt suvalisel hetkel magama jääda või üles ärgata.

Igatahes nüüd on see läbi. Oleme töösse ja eludesse enamvähem sisse elanud. Käisin kohe esimesel päeval rannas varbaid leotamas ja linnas tuuritamas, et päeva läbi kulutada. Temperatuurid on meil 23-28 kraadi kandis, päike paistab ja mõnusalt soe on olla. Õhtuti ja öösiti ainult langeb üllatuslikult madalaks, aga sellest pole hullu, paneme natuke riideid juurde :)

Screenshot 2017-08-15 08.29.25Screenshot 2017-08-15 08.29.36

Pühapäeval käisime koos Helena ja Argoga matkamas Mt Barneys – matk ise oli selline keskmine – 7km, aga tõuse ja languseid oli ikka korralikult, nii et pärast pikka pausi oli see täpselt õige koormus ja distants. Raja lõpus ootas meid väike jõeke, kus meie teada pidid mõned ujumisaugud leiduma. Reaalsuses leidus seal ainult maksimaalselt põlvini vesi ja mõned segaduses inimesed, kes küsisid meilt, et kas see ongi see ujumisauk :D Me eriti targemad ei olnud kui nemad ja seega ei osanud nagu midagi kosta..

Kuna meil tegelikult on kunagi varem suht sarnane lugu juhtunud Cape Tribulationis Mareni ja Omariga, siis teadsime, et enne kui tagasi pöörama hakkame, tuleks ikka veidi üles/allavoolu seigelda ja vaadata, ega see ujumisauk kohe järgmise käänaku taga ei ole, nagu meil tookord juhtus. Tol korral passisime küll kõigepealt pool tundi seal madalas vees ja alles ära minnes avastasime päris koha :) Sel korral olime targemad ja asusime kohe uurima. Ja ennäe imet, oligi tegelikult nii et rada läks ühe suurema kivi tagant edasi ja ma arvan at julgelt pooled inimesed kes sel matkal käivad, seda üldse ei teagi.

Igatahes, 500m eemal leidsime siis need päris rock poolid! Tegemist oli päris ilusa ja metsiku kohaga – rahvast ei tundu seal eriti käivat ja ujumisauke mõned ikka jagub. Vesi oli nii külm, et kohe kui vette astusid tõmbasid jalalabad nii valusaks, et terve aeg oli selline tunne, et kohe-kohe tuleb jalakramp. Seepärast arvasin, et lihtsam on lihtsalt kuskilt kivi otsast otse täispikkuses sisse prantsada :D Mõeldud-tehtud :)

Hiljem käisime ka suuremas basseinis, mille nurga tagant leidsime mõnusaid päevitamiskivisid ja järgmise nurga tagant väikese kosekese – kose kõrgus oli selline.. minust kõrgem nats.

Screenshot 2017-08-15 08.29.07Screenshot 2017-08-15 08.29.15

Selgus et kosekesest saab väikese abiga ka üles ronida kui väga tahta. Me väga tahtsime. Vesi oli nii retsilt külm (koseni oli päris pikka maa ujuda) ja kose vastuvool nii tugev ja ronimine päris raske, nii et kui lõpuks sinna kivi otsa maandusin, tundsin kuidas mul on ikka korralik adrekalaks. Avastasime siis veel ülesvoolu nats ringi ja leidsime ühe pisikese koopakese, kus sees oli veel üks pisikene kosekene. See nägi nii sürr ja muinasjutuline välja, aga samas oli veits hirmus, sest koguaeg oli selline tunne, et äkki mingil põhjusel tuleb kuskil mingi suur kogus vett ja viskab meid mööda kõiki neid kive ja kaljunukke alla.

Koopa laest/küljelt leidsime ka ühe augu, kust sai hea ukerdamise korral välja ronida, nii et seiklust kui palju :) Pilte koopast ja kosekestest ei ole, sest veekindlat kaamerat meil kahjuks pole. Aga eks te kujutlege ise ette või veel parem – tulge kohale ja kaege perra.

Muud juttu polegi täna – kevad hakkab saabuma, mangod õitsevad ja päike püsib taevas iga päev nõks kauem. Varsti on jälle suvi!

Screenshot 2017-08-15 08.28.57Screenshot 2017-08-15 08.28.44

tsaupakaa!