4 kuud ja 2 nadalat tagasi, esimesel jõulupühal sai minust ema. Naljakas on niimoodi mõelda, et terve elu olin juba keegi, keegi keda ma oma arust tundsin ja teadsin, keegi kes oli lihtsalt mina. Kõik uued isikuomadused, veidrad iseärasused, uued maitseelistused või teadmised olid lihtsalt väikesed lisad minu identiteedile, mis ajapikku lisandusid voi vastupidi – maha kulusid. Lihtsalt isiku muutumine ajas. Need kõik olid mina, aga need kõik moodustasid igaüks ainult pisikese, miniatuurse, tillukese osa minust, mis ajas kasvas ja kahanes, paindus või kõvenes.

Siis aga, ühel päeval, ühe hetkega olin ma järsku ema. Ei olnud nii, et ajapikku hakkas lillkapsas järjest rohkem meeldima, või et hakkasin eelistama päriselu-raamatuid fiktiivsetele või vaikselt kasvasin emaks. Lihtsalt järsku oli kõigele sellele kogutud pagasile lisaks veel üks tervik – emaks olemise tervik. See nagu kuidagi hoobilt lisandus kõigele varasemale – see ei muutunud ajas, see ei kasvanud külge. See lihtsalt tuli ühel päeval, et jääda.

Nii olengi nüüd Ema. Oleks nagu kaks mind – vana mina ja uus mina, kes kokku teevad midagi täiesti uut, mida endal on praegu veel natuke raske uskuda. Nüüd jääb ainult üle loota, et saan selle imevinge rolliga hakkama ka, sest iga päev mõtlen ikka üsna mitu korda, et kesse kurat mul maailma kõige ilusama ja vahvama beebi haiglast koju kaasa lubas võtta?

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Üks esimesi töid mis meie uus majas tehti oli Granny Flati ehitus. Granny Flat on siinmail levinud maja juurde/külge/osast ehitatud eraldi pisike korter, mis tavaliselt piirdub ühe toa, vannitoa ja pisikese köögiga. Mõningatel peenematel juhtudel on muidugi rohkem kui üks tuba, aga hetkel meie oma piirdub siiski ainult ühega.

Millest nimi granny flat? Sest tihtipeale kolitakse neisse elama vananevad vanavanemad/vanaemad, nii lihtne see ongi!

Ehitatud sai ta selle mõttega, et enda laenumaksekoormust veidi vähendada, tulevikus rahulikuma südamega Eestis/reisil käia (sest keegi maksab kodus meile renti ja võime ehk selle võrra kauemgi siis ringi traavida mööda seda maamuna) ja üldse natuke vabamalt toimetada oma finantsvalikutes ja elustiilis. Ehitatud sai ta nii, et hiljem, kui tahame granny flati oma põhimaja osaks muuta ja näiteks magamistoaks teha, siis tuleb lihtsalt uks meie elutoa ja granny flati vahele juurde teha ja – voilà! Isegi juhtmed ja pistikud on nii veetud, et sisuliselt ühe päeva töö küsimus :)

Granny Flatil on eraldi sissekäik, oma parkimiskoht ja üldse täitsa eraldi elamine. Liigipääs meie aiale puudub ja üleüldiselt me selle elanikega kokku ei puutu.

Ehitatud sai granny flat meie kahekohalisest garaažist. Siin meie linnaosas ja ümberkaudsetes linnaosades on väga levinud, et garaažist ehitatakse majja kas siis granny flat, lisa-elutuba, lisa-magamistoad või midagi muud taolist. Sissesõiduteest või siis n.ö parkimiskohtadest ehitatakse siis selline uus pool-lahtine garaaž – katus peale ja rulluks ette ja ongi valmis. Rentida jõudsime seda granny flati siis umbes 6 kuud – siis jäi Nordlifel majas ruumi väheks ja kuna igapäevaselt käib meil ka üks töötaja, siis rentisime selle hoopis Nordlifele välja. Aga enne kui nendest sündmustest ette ruttame, näitan siis ehitusjärgus pilte ja juba valmis granny flatist ka.

Ehitusel olid meil abiks külalised Eestist (aitäh-aitäh Anu & Maldar!) ja sõbrad siitmailt – suured tänud Merilyn, Rasmus, Ken & Sirley :)

Garaaž, ettevalmistustööd & ehitus

 

Ja valmis!

Oli vist kunagi Eestis selline asi nagu lastekaitsepäev 1. juunil? On senini?

Meil on 1. juuni täitsa tavaline päev. Hetkel on näiteks uudised jagunenud kaheks – Corona ja peale 3 kuud kestnud Corona-monopoli on nüüdseks siis lisandunud USA protestide uudised.

Protestide osas ma sõna võtma ei hakka, aga meie Corona olukorrast võin natuke rääkida küll.

Coronast hakati rohkem rääkima märtsi alguses, kui Ema ja Eveli oli Eestisse tagasi läinud ja iga päevaga tuli üha rohkem ja rohkem uudiseid, kuidas põhimõtteliselt maailmalõpp on any minute now ja kõik süsteemid kukuvad kokku. Alguses oli muidugi veidi ikka hirmutav ja segadust tekitav, et mis nüüd siis saab, kui keegi tööle minna ei või ja kuidas siis inimesed oma majalaenusid ja rente maksavad ja söögi lauale saavad. Esimesed kaks-kolm nädalat ma vaatasin ikka iga päev pingsalt uudiseid ja otsisin mingitki infokillukest kuskilt, et saada natukeeeenegi selgust, mis edasi saama hakkab. Peale paari nädalat sain tegelikult aru, et selle kõige tulemusel olin iga päev kohutavalt ärevil, keskenduda ei suutnud, mõtlesin mingeid hulle stsenaariumeid läbi.

Peale paari nädalat otsustasin siis, et enam telekat ei vaata. See on ju teada, et kui midagi suurt juhtub või mingi suur muudatus-uudis kuskilt tuleb, siis küll kuulen seda sõpradelt või näen Facebookist. Panin endale massaažisalongi muusika mängima ja juba peale esimest päeva oli palju parem ja rahulikum olla. Sujuvalt otsustasin ka, et loen kõike mis mind peaks huvitama nendel teemadel AINULT ja AINULT nö. algallikatest – ametlikelt terviseameti, sotsiaalameti ja üleüldiselt .gov.au lõpuga lehtedelt (gov = government = valitsus). Nii on kindlam, et ei pea pärast mõtlema kas see sõprade “arusaam asjadest” mida mulle esitatud on, on ka päriselt tõsi või lihtsalt nende “arusaam asjadest”.

Reaalsuses võib nüüd, kaks ja pool kuud hiljem öelda, et tegelikult ei juhtunud meie jaoks isiklikult mitte midagi hullu. Jah, meil on palju sõpru-tuttavaid, kes töötasid toitlustus-teenindus-turismi valdkonnas ja kes kaotasid oma töökohad (tegelikult ajutiselt nagu hiljem selgus), aga samas ei ole meie tutvusringkonnas otseselt kedagi keda me teaks, kes oleks päris näpud põhjas majast välja tõstetud.

Riigi poolt on erinevaid toetusprogramme välja töötatud palju. Ma ei hakka neid kõiki siin pikemalt lahti seletama, aga põhimõtteliselt jaguneb saadav abi peamiselt kaheks.

1) JobSeeker – Töötuabiraba summasid tõsteti päris palju. Ajutiselt muidugi, aga summad tõusid peaaegu kahekordseks. Samuti oli oluliseks muudatuseks see, et tõsteti ülemist piirmäära kui palju võis kogu pere maksimaalne sissetulek töötuabiraha saamiseks olla. Varasemalt oli see piirmäär nii madal, et põhimõtteliselt kui ühel perest oli vähegi normaalne töökoht, siis teine riigilt eriti mingit raha ei saanud (summa sõltub sissetuleku suurusest), sest “ah käib teile pere peale küll”. Nüüd siis tõsteti seda piirmäära.

2) JobKeeper – Tööandjale makstav toetus, mille ta peab otseselt edasi maksma oma töötajatele palga näol. Minu arust on selle toetuse näol täiesti geniaalse asjaga. Kohe seletan, miks :)

Põhimõtteliselt tähendas see toetus seda, et isegi need ettevõtted kes olid kohustatud oma ärid ajutiselt sulgema (restoranid, kohvikud, turismiärid, juuksurid, kosmeetikasalongid, poed, jõusaalid jne) või need kellel oli lihtsalt märkimisväärselt vähem kliente ja müüke, pidid maksuametile tõestama, et nad kaotasid vähemalt 30% oma käibest. Langus tõestatud, maksis riik välja $750 nädalas iga töötaja kohta, mille tööandja peab edasi maksma töötajatele. Ja nii 6 kuud järjest (kui langus 30% kestab, seda tuleb iga kuu uuesti näidata). Ja seda ka siis, kui töötajad tegelikult kodus Netflixi-maratone peavad.

Tavaolukorras kõik need ettevõtted oleks lihtsalt suletud ja need inimesed oleks lihtsalt kaotanud oma töökohad. Kõik need inimesed oleksid siis läinud töötuabiraha taotlema ja oleks põhimõtteliselt sama summa saanud sealt. Kodus oleks nad õnnetu näoga tuleviku vaadanud ja mõelnud, mis sellest kõigest nüüd üldse edasi saab?

Selle asemel, aga et riik maksaks selle raha töötukassasse, maksti see raha otse tööandjale. Miks? Et säiliks töötaja ja tööandja suhe; et ei tekiks mingit massilist “ma olen nyyd töötu, mis must saab” mentaliteeti; et kaitsta nii töötajat kui tööandjat Corona ja majanduslangusega kaasneva mentaalse ja emotsionaalse koorma eest; et pakkuda tööandjale võimalus võimalikult ruttu töötajad tööle tagasi kutsuda; et optimism säiliks ja töökohad säiliks ja ettevõtted säiliks ja kõik hiljem võimalikult ruttu endise eluviisi juurde tagasi pöörduks. Ja mis see riigile maksma läks? Tõenäoliselt sama palju kui oleks läinud töötuabirahad. (Tegelikult on praegu suur tüli, et valitsus hindas abivajajate hulka liiga suureks ja arvati et kõik see läheb 2 korda rohkem maksma kui tegelikult läks ja nüüd on kõik pahanduses et ei kulutatud piisavalt raha ära). See viimane on minu natuke meelevaldne tõlgendus asjade käigust, aga läbi huumoriprisma vaadates siis umbes-täpselt nii juhtus.

Minu arvates on see viimane geniaalne plaan just seepärast, et tänu sellele jäi paljudel inimestel hästi palju meelehärmi läbi elamata ja selle üle on mul ääretult hea meel. Minu sõbrad, kes alguses olid musta masenduse serval teadmata mis nende elust edasi saab, olid selle süsteemi tööle hakkamise hetkest justkui ära vahetatud. Jah oli ka neid, kes kahjuks sellest systeemist abi ei saanud, aga see kogus inimesi kes said ja kellel jäi väga palju muret, ärevust ja lootesetust olemata – nende üle on mul hea meel.

Meid isiklikult puudutas see kõik see nii palju, et … Maiks käib tööl edasi nii nagu ikka – tema töökohta pole see kõik põhimõtteliselt üldse puudutanud, mitte ühtegi päeva nad sellepärast kinni pole olnud. Minul jäi turundustöid Märtsis korraks natuke vähemaks (sest eks inimesed ju ootasid ja vaatasid mis saama hakkab ja keegi ei julgenud raha kulutada), aga tegelikult tulid enamus ikkagi Aprillis jälle tagasi ja korraga oli kõigil nii palju tööd vaja teha. Nii Maiksu töökoht kui minu äri (mitte mu pood, vaid turundusäri) näitasid mõlemad maksuametile 30% käibelangust ja saavad töötajatele maksmiseks riigilt toetust. Seejuures ei loe, kas sinu mõni teine äri teeb vb 50% rohkem käivet vms.

Muus osas on see meid nii palju puudutanud, et natuke käib juba närvidele, et kodust välja saamine (pidagem meeles, et ma töötan kodus ehk siis välja saamine on mulle eluks vajalik) on raskendatud aga samas – pole midagi parata. Mõnda aega olid põhimõtteliselt kõik toitlustusasutused suletud, sõita kuhugi ei võinud, kõik rahvuspargid, spordiplatsid, mänguväljakud jne olid suletud. Siis oli juba küll natuke tüütu lõpu poole, kui meelelahutuseks absoluutselt midagi teha ei võinud.

Nüüd juba vaikselt tehakse söögikohti lahti, rahvusparkides võib käia, kodust võib sõita kuni 250km kaugusele jne :) Oleme juba kaks nädalavahetust natuke ringi sõitmas käinud ja niisama loodust vahtinud. Väga südant kergendav ja lõõgastav tegevus. Kahjuks ööseks veel kuhugi jääda ei tohi, nii et õhtuks peab ikkagi nagu viis kopikat kodus tagasi olema.

Osariikide piirid ja üleüldine riigipiir on veel suletud. Kui osariikide piiride kohta ootame iga päev uudiseid (et Jane saaks Tasmaaniast külla tulla ja et meie saaks vahel NSWs käia mis meie kodust vähem kui 10km asub aga kuhu me hetkel minna ei või), siis riigipiire keegi vist niipea lahti ei tee. Hetkel käib jutt sellest, et alustuseks tehakse vist ainult Uus-Meremaa ja Austraalia vaheline liiklus lahti ja muu maailma osas jääb see Jumala Seljatagune veel pikaks ajaks suletuks.

Aga tegelikult pean nüüd tööle hakkama, juba tund aega siin lobisetud. Selle postituse kirjutamise käigus sain muideks teada, et eesti keeles pikemate juttude kirjutamise oskus läheb mul iga aastaga üha kehvemaks. Sõnadevalik on kuidagi kesine, kokku- ja lahkukirjutamine on vahepeal inglise keele mõjude tõttu kõvasti kannatada saanud ja laused tulevad.. mitte suupärased. Aga eks ma vist peaks tihedamini kirjutama selliseid pikemaid jutte, siis tuleb ehk ka kirjaoskus tagasi :)

Viimased neli kuud on meil megakiired olnud ja seetõttu kirjutama polegi eriti jõudnud. Kokkuvõtvalt võib öelda et kaks kuud olid meil külalised Eestist ja nende vahele jääval ajal üritasime töötada nii palju kui inimlikult võimalik et saaks neid puhkepäevi endale lubada ja samal ajal remonti teha. Aga võtan nüüd lühidalt kokku, mis meil siis toimunud on :)

20. Novembril kolisime siis oma majja elama. Maiks töötas samal ajal tegelikult Sydneys, nii et kolisin mina suht üksinda (no mööbli vedas ära ikkagi kolimisfirma). Eelmisest majast Savoys oli meil välja vaja kolida neljapäeval aga uue maja dokumendid said lõplikult alla kirjutatud alles kolmapäeval kell 4. Kuidagi sain viimasel hetkel ikkagi pikenduse välja nurutud kuni reede õhtuni või laupäeva hommikuni – täpselt ei mäletagi, sest reede keskpäevaks oli meil maja tühi, koristatud ja viimse detailini läikima löödud. Saime isegi tagatisraha täismahus tagasi, piduuuuu!

Kuna 19. Detsembri paiku olid meile külla tulemas Maiksu vanemad, Anu ja Maldar, siis tahtsime kiirelt enne ära teha köögiremondi, sest köök eriti kasutamist ei kannatanud. 20. Novembrist kuni 19. Detsembrini jaurasin siis kolijate, elektrike, torumeeste, köögiehitajate ja muu taolisega. Kuna siin on 1) elutempo suhteliselt chill ja asju bookitakse tavaliselt väääga pikalt ette ja mina tahtsin kohe ja 2) iga asja jaoks on seadusega ette nähtud, et tuleb kasutada torumeest ja elektrikku (ise ei tohi midagi teha!), siis oli see suhteliselt närvesööv periood sest ma vahepeal ei saanud nagu absull mitte midagi aru, et mis järjekorras ma pean tellima neid spetsialiste siia ja kui kaua mingid asjad aega võtavad.

Samal ajal olid mul mingil määral abiks ka Merilyn ja Rasmus – eestlased, kes meilt juba vanas majas varem tuba olid rentinud ja nüüd peale väikest Bali pausi jälle tagasi tulid. Suht segasummasuvila oli see orgunnimine ja töö tegemiseks jäi aega vähe, sest iga kord kui arvuti taha istusin oli vaja midagi otsida või googeldada või osta ja nii kunagi tööni ei jõudnudki. Merilyn ja Rasmus ikka aitasid kõige võimalikuga (tegid süüa mulle näiteks!) kus said. Nemad lahkusid oma uut farmitööd tegema täpselt 1 päev enne kui Anu ja Maldar siia jõudsid.

19. Detsembriks sai siis köök “valmis”. See tähendab tegelikult seda, et sai kasutamiskõlbulikuks, kuigi tegelikult on veel tänaseni puudu tööpinna kivi ja seetõttu kõik ühenduskohad veel silikoonimata jne – Meie tööpinna firma läks nimelt vahepeal pankroti. Mõnda aega ootasime siis sealt raha tagasi ja nüüd kui lõpuks kõik oleme kätte saanud, paneme ka varsti selle kivi varsti ära. Siis tulevad ka lõplikud pildid :)

Kuu aega olid meil siis külas Maiksu vanemad. Oiii kui teistsugune selle aasta “reis” meil oli :P Põhimõtteliselt olime 3 nädalat meil kodus, Maiks ja isa ehitasid, Anu päevitas ja ujus ja mina siis töllasin niisama kõigi kolme vahelt ja viimasel nädalal tegin ka natuke tööd. Tegelikult ei olnud sellest kodusest puhkusest midagi hullu, sest Anu ja Maldar on Austraalias juba viiendat korda ja ka Gold Coastil juba 2 korda käinud. Esimese kolme päevaga panid mehed püsti sauna (sõbrad Ken ja Rasmus aitasid ka!), millele Anu ja Maldar Eestist kerise tõid (yo Huum!), järgmistel päevadel eraldati majast ära garaaz (ehitati köögi ja garaazi vaheline sein kinni) ja siis hakatigi juba täies hoos garaazist eraldieisvat elukohta, inglise keeles granny flati ehitama. Granny Flat on siis nii öelda “vanaema korter”, kus on oma kööginurk, vannituba, magamistuda-elutuba, kui kunagi vaja vanaema/vanaisa või mõlemad enda juurde elama tuua. Mine tea, kunagi võib vaja minna eks ;)

nii tuuakse teisest maailma otsast saunale keris :)

Granny Flatiga olima tegelikult mingil määral juba alustanud varem. Umbes teisel päeval peale maja kätte saamist tõmbasid Maik ja sõber Ken juba garaaziuksed eest ära ja sel samal nädalavahetusel sai need ka kinni ehitatud. Kuna Ken on pikaaegne krohvija, krohvis ta need seinad ka kohe esimestel nädalatel ära (lõpuviimistlus veel tegemata) ja nüüd ei saaks maja eest vaadates nagu öeldagi, et seal kunagi garaaziuksed oleks olnud. Enamus inimesi ei pane tähelegi, kui just ise neile ei ütle. Kirjutan granni flatist ja selle ehitusest ükskord pikemalt, muidu see postitus saab niiiiiii pikk, et keegi ei jõua lugeda.

Kui Maiksu vanemad ära läksid, tulid kuidagi sujuvalt enamvähem samal ajal tagasi Rasmus & Merilyn – ei salli see maja tühje tube! Siis oli meil umbes kuu aega aega et kõvasti tööd teha ja raha kõrvale panna, et Veebruaris jälle umbes 3 nädalat puhkust võtta, sest juba veebruari alguses saabusid meile külla minu ema, vennanaine Eveli ja kaks pisikest pudinat Loore ja Arden. Arden muidugi nii pisike enam pole (haha 8-aastane), aga kõige pisem reisisell, Loore, oli tol hetkel kõigest 8 kuune. Granny Flat sai meil nii öelda “elamiskõlbulikuks” täpselt päev enne Ema ja bändi saabumist, kuhu siis vahepeal Rasmus (Merilyn oli samal ajal “korraks” Vietnami läinud) elama kolis.

Ema, Eveli ja lastega siis kondasime mööda Gold Coasti, käisime Byron Bays ja Tamborines, erinevates rahvusparkides ja lähemates linnades seiklemas ja matkamas. Nägid nemad ära vabas looduses nii kängurud, koaalad, lorikeedid kui vesidraakonid, kui said ka matkata aastatuhandeid vanades vihmametsades ja mööda jõepõhjasid, käia orgaanilistes farmides. Sõime kõikvõimalikke vähem- ja rohkem võõraid puuvilju, mereande, pähklilisi ja muud taolist :) Loore oli eriti tubli väike matkaline, igalpool pidas nii hästi vastu ja tegelikult olid nemad Eveliga ikka ülihea näide sellest, et kes tahab, see saab! Midagi ei jäänud tegemata, kui välja arvata see osa, et Eveli vist tahtis igakord ennast kuhugi mujale teleportida kui autoga mägedes sõitma pidime :D

 

Peale selle pundi lahkumist, vihtusime jälle kiirelt tööd teha 2 nädalat ja viimased granny flati asju lõpetada ja juba tulidki meile külla Jane, Duncan ja Hanna. Nemad sel korral küll ainult neljaks päevaks. Tsillisime suht niisama, tegime sauna, käisime rannas ja söömas, jalutamas & niisama hängimas.

Nüüd vist vähemalt 4 nädalat keegi külla ei tule ja saab natuke aias ja majas toimetada töö kõrvalt. Kui välja arvata muidugi Merilyn ja Rasmus, kes jätkuvalt granny flatis elavad haha, aga nemad ei lähe arvesse kui külalised, nad on lihtsalt naabrid, kellega saab õhtusöögikohustusi poolitada, pikniku pidada (nagu allpool näha eksole) ja trenni teha.

Ja näe ainult 40 minutit hiljem ja jõudsingi oma järjega tänasesse päeva. Kirjutan millalgi lähiajal täpsemalt ka sellest mida siis täpsemalt ehitanud ja remontinud oleme ja näitan pilte :)

Tsutsufrei ja püsige vaprad!

Ainult kaks ja pool aastat (peaaegu!) on vahepeal vett merre voolanud. Kuidagi läks see kõik nii, et elu lippas kiiremini edasi kui mul aega ja tahtmist sellest kõigest kirjutada. Aga nüüd juba viimasest Eestiskäigust saadik muudkui lükkan telefonis edasi taski nimega “kirjuta vanaemale blogi”. Ja noh, peale viite kuud lükkamist, olengi lõpuks siin tagasi!

Mõtlesin, et kui ma nüüd tagantjärele kõigest mis viimase kahe ja poole aasta jooksul juhtus kirjutama hakkaks, läheks mul uuesti see kirjutamise isu täpselt sama kiiresti ära. Seepärast mõtlesin, et panen siia esimesse postitusse parem lühidalt kirja mingid põhilised punktid, et oleks nagu sild vanast uude ehitatud. Ja ehk siis kunagi hiljem saab ju vajadusel täpsustada :) Kui osadest asjadest juba varem rääkinud olen, siis sorrrri beib, ma ei mäleta ka kõike.

Mis siia kahe ja poole aasta sisse siis mahtus:

1. Kaks Eesti reisi, üks Uus-Meremaa reis ja üks Bali Reis. Tõenäoliselt ka umbes 2 Tasmaania reisi, aga kes see nüüd neid nii täpselt mäletab eks. Eestis oleme kuidagi juba sajandat korda käinud Juulis-Augustis, nii et pakun et ka need kaks viimast korda olid umbes Juuli-August, 2018 ja 2019.

Uus-Meremaal käisime Maiksu vanematega 2018 jõul ja 2019 algus :) Rändasime umbes kümmekond päeva põhjasaarel, pidasime jõule ja võtsime uut aastat vastu :)

Balil käisime koos Gold Coasti sõprade Keni ja Sirleyga. Kuna meil kõigil oli elus selline ajajärk, kus oli tarvis lihtsalt hästi palju puhata (sest me kõik toimisime umbes 70-tunniste töönädalate peal), siis reaalselt läksimegi AINULT PUHKAMA. Mitte midagi ei planeerinud, ma esialgu isegi keeldusin rääkima plaanidest. Rentisime endale pisikese nunnu villa, ma lugesin läbi mingi ee.. 5 raamatut äkki? Äkki 7 isegi? Käisin üle 10 korra massaažis ja olin lihtsalt eluga sitaks rahul. Kuna me oleme kõik varem Balil käinud, siis ei jäänud üldse mingid süümepiinad hinge kriipima et mööda templeid ei jooksnud või turistipilte ei teinud.

2. Maidu ja Mirjami külaskäik + Maiksu vanemate külaskäigud x 2. Nüüdseks vist juba viimased 5-6 jõulu ma arvan on meil keegi Eestist külas olnud? Kui mitte rohkem.. ei jõua kokku arvutada neid. Need viimased 3 külaskäiku on kõik olnud juba sellel ajal kui Gold Coastil elame, nii et suuremat ringirändamist on kindlasti vähem olnud. Seekordne Anu ja Maldari reis (mis lõppes alles 3 päeva tagasi) vist kõige rahulikult reis üldse, kuna olime põhimõtteliselt kodus terve aja ja mehed ehitasid midagi.

3. Sitt aasta 2019 – vaieldamatult mu kõige vähem lemmik aasta EVER! Mul oli sadateist tervisemure, mis põhjustasid juba omakorda sadateist uut tervisemure, millest osasid lahendan siiani ja tõenäoliselt ka elu lõpuni. Osad asjad on sellised mis lihtsalt vajavad kasvõi mentaalselt ja emotsionaalselt natuke pikemat “ravi”. Muude asjade hulgas käisin ka seljaoperatsioonil ja laporoskoopilisel operatsioonil ühte keskmisest suuremat kasvajat ja paari väiksemat tsüsti eemaldamas.

4. Kolisime Southporti majast Broadbeachi majja (mis oli meie esimene basseiniga maja ja niiiiii ilus maja) ja elasime seal aastakese kuni selle maja omanikud ise oma majja elama tagasi tahtsid kolida.

5. Saime Austraalia permanent residentideks! Nüüd võime põmst elu lõpuni sisse-välja käia nii kuidas tahame.

6. Ostsime päris oma maja! Burleigh Watersis, Gold Coastil. Ookeanist umbes 1.7km, 3 magamistoa ja 2 vannitoaga (millest nüüdseks on saanud 4 magamistoa ja 3 vannitoaga), nats vanema olekuga, oma basseini ja aiaga :) Sellest kõigest juba pikemalt varsti-varsti!

7. Maiksust sai elu sidrunite andmise tagajärjel mikroettevõtja, kes erinevatele firmadele projekti korras tööd teeb – Vahepeal töötas Sydneys paar kuud, vahepeal töötab kodus, vahepeal käib kuskil linna peal lol.

8. Mina ütlesin agentuuritööle tsutsufrei ja nüüd töötan ainult endale (well, klientidele tegelt) ja pean poodi.

Rohkem ei tulegi hetkel midagi pähe. Mõtlesingi et teen sellise lühiülevaate, siis saab hakata vaikselt täiendama. Kuna majas kavatseme ka üsna suuri töid teha ajapikku, siis mõtlesin et oleks vahva seda dokumenteerida :)

Aga adjöö mu sõbrad & peatse kohtumiseni!