Ja et mitte eelmist positiivse laenguga postitust ära rikkuda, siis kirjutan sellest siin nüüd ja praegu, meie püha mäe jutustusest eraldi. Ega minu selgeltnägija võimed ei piirdunud siis ainult sellega, et meil sumps alt ära kukkus. Täna hommikul kui koju sõitma hakkasime, kaotasime tasapisi kuskil neljanda käigu… ja kolmanda. Ja nüüd me siis üritame pea 400km esimese ja teise käiguga sõita. Iga suurema künka pealt laseme vabakäiguga liugu ja muidu sõidame ilusti 50-ga. Eks me kõik hoia siin hinge kinni, et parem Hilja kui mitte kedagi ehk siis et äkki ikka jõuame koju selle autoga. Aga huvitavad linnaliiklused ja mäkketõusud ootavad meid veel järgneval sajal kilomeetril ees.

Ja nüüd siis oleme kodus. Oli tore sõit. 7h kõigest, vahepeal saime mäest alla isegi 120km sisse, nii kurb oli maha pidurdada..

Võtsin juba pikemat aega tagasi endale plaani vinguda, et ma tahan Cradle Mountain’i otsa minna. Kõik teised (Maik, Karmen, Jane) eelistasid minna randa või ühele saarele. Õnneks suutsin piisavalt palju vinguda ja võtsime reede õhtul ette teekonna 400 km kaugusele Cradle’ile. Enne seda jõudsin veel vinguda, et ma ei taha meie autoga minna, sest see niikuinii laguneb ära. Tahtsin minna tüdrukute autoga, mis on muidu samasugune nagu meil, aga kaks aastat noorem ja väga palju paremas seisus. Kahjuks ei olnud ma piisavalt veenev ja selle vaidluse võitis Maiks.

Kui olime umbes 100km sõitnud, selgus, et hoopis mina olen Selgeltnägija Nastja. Autol kukkus sumps alt ära. Noh, mis siis ikka.. sõidame edasi. Paar korda valesid pöördeid ja pimedas jõudsime lõpuks Middlesexi, kust pääseb Cradle’isse. Pliksid panid telgi üles ja meie magasime autos. Enne tegime veel väiksed õlled ja viinerisaiad :P

Hommikul ärkasime üles ja avastasime, et ilm on mäkke minemiseks kõige sitem üldse. Kassisime mingi kolm tundi autos ja mõtlesime, et mida kuradit me nüüd peale hakkame. Taevas oli täiesti pilves ja ümberringi oli lihtsalt über-udune, lisaks veel väga väga lõikav tuul. Lõpuks pakkisime end sisse, panin selga kolm pluusi, kaks pusa ja salli :D ja ikka oli jumala külm! Kummalisel kombel oli aga nii, et kui mäe jalamile jõudsime, avastasime, et seal on jumala selge taevas ja ilm ka kõvasti leebem. Pärast 10 minutilist tõusu koorisime juba kõik pusad maha.. ja ilma probleem oligi lahendatud.

Ausalt öeldes, ma ei uskunud, et see retk midagi sellist saab olema. Ja seda mäge jalamilt vaadates, ma ei uskunud, et sinna otse üldse ronida saabki, vähemalt mitte ilma kaljuronimisvarustuseta. Aga ära me selle tegime. Tõesti, mul ei ole sõnu selle kohta. Seepärast teen lühidalt, sest täit emotsiooni niikuinii sõnadega edasi ei anna. Las ta siis jääb minuga. Tegemist ei olnud kerge jalutuskäiguga.. tegemist ei olnud jalutuskäiguga üldse.. lõputõus.. oma 200 meetrit kõrgusesse tõusu, oli puhtakujuline ronimine, rippumine ja enda üles vinnamine. Ja kõige hirmsam seejuures oli asjaolu, et need hiiglaslikud kivirahnud ei näinudki nagu otseselt kuhugi toetuvat. Pärast mõnda huvitavat seika, nagu mulle keset hüpet salli näkku lendamine (mille tagajärjel ma keset hüpet kaotasin igasuguse nähtavuse), Jane kerge pisar (kus üks kohalik võttis vaevaks teda lohutada), ja paarikordset tunnet „ma ei saa siit alllllla.. ega üles..“, saime selle kõik siiski tehtud. See oli erakordne, see oli tõesti midagi nii erakordset, mille kohta ei saa öelda mitte midagi vähemat ega rohkemat kui AINULAADNE. Vähemalt minu elus.

vaata pilte ka.

Lubasin siin jah suure suuga Maiksu peatükki. Aga ma usun, et te kõik teate milline väljakutse on Herr Maiksu intervjueerimine.. ma ei tea, kuidas temalt vastuseid kätte peab saama. Tol õhtul ta üht-teist mulle isegi loetles, aga pooleli jäi meil see ettevõtmine.. siin ta nüüd on.. poolik tegelikult, lõppu sai vaid kõige olulisem lisatud.

Saunas istumist; tennist; papsiga ja maiduga male mängimist; lund; oma toas magamist.. oma suuuuures voodis; ema tehtud toitu; nädalavahetuse tunnet Palkus; metsas puude tegemist; lumelaua sõitmist; Lord of The Ringsi vaatamist koos sugulaste Mäesaludega; Nõvale minemist…kalale või piipu tegema Tantsujärve äärde, räigelt MÄRTI.

Oi tere, pole kaua näinud!

Pole vahepeal viitsinud kirjutada. Ja aega ei ole ka just väga jalaga segada. Auto on meil ametlikult jälle korras, aga ega see siis ei tähenda, et ta niisama vahepeal näkku ei pane :P

Vahepeal oleme tööd teinud. Läheb nüüd siis juba kokku neljas nädal siin. Kirssidest sai ajapikku õunte harvendamine ja harvendamisest sai jällegi summer prunemine (mis sisuliselt on siis mingite okste ja vesivõsude ära lõikamine) ja summer prunemisest sai deleafing (mis on lehtede ära lõikamine, et õunad rohkem päikest saaks ja värvi võtaks). Ja kõikidest nendest tegevustest sai jälle midagi algusest peale ehk siis teeme kõike segamini.

Vabadel päevadel oleme teinud kõiksugu ägedusi. Ühel kenal laupäeval käisime Hobartis Salamanca Marketil, mis on siis selline laupäevane turg, kus müüakse igast kohalikku kraami ja sekka natuke hiina paska ka (nagu Eestis lillelaat või agri vms, kus lisaks lilleseemnetele saab osta ka mingi turukitli või sandaalid). Aga Market oli tegelt äge, igast hipid tegid seal muusikat ja üritasid varandust kokku ajada. Ja alpakad hängisid mingis aias, kusjuures nad olid värskelt pügatud! Samal päeval käisime ka Karmeni ja Janega Clifton Beachil peesitamas, samal ajal kui Maiks veits kaugemal kivide peal kala püüdis. Mõtlesime Karmeniga, et oleks ikka väga äge mingi kivi pealt vette hüpata. Võtsime seal oma pool tundi hoogu ja lõpuks hüppasime. Veest vaatasime, et oli ikka margiselt väike kivi küll :D

Vahepeal on meil veel miljon korda külas käinud Karmen ja Jane.. ja Raul (kes nüüd läks ära). Oleme siin niisama kaarte mänginud ja igast jooke degusteerinud ja Janele puhumist õpetanud ja hüsteeriliselt naernud. Ma ei ole ikka väga kaua niimoodi naernud, et .. ruumis on viis inimest, üks naerab nii et peab õue minema, sest õhku pole enam. Teine naerab nii, et peab korra pikali viskama. Kolmas naerab nii, et seisab jalad ristis, kummardab allapoole ja hoiab kõhtu kinni ja neljas lihtsalt taob rusikaga lauda. Viies ütleb ülipettunud häälega “mis sa naerad, see on jumala tõsine asi!!!”. Ja kogu asja point oli see, et viies ei oska PUHUDA :D

Ühel heal päeval Hobartis kohtasime mu klassiõdesid Hedit ja Liisit. jutustamine ja bläkubläku. Ühel teisel heal päeval käisin neil külas ka, kui Maik kalal oli. Jälle bläkubläku. Ja ühel kolmandal heal päeval käisid nad meil külas. Ja jälle bläkubläku. Naiste klatšijutud läksid nii räigeks ära, et Maiks mängis õues naabrimees Robiga golfi. Neil oli kaks keppi, mõned pallid ja ei ühtegi auku :P Ülinaljakas oli vaadata, mõlemad piisavalt õlused ka.

Ja siiis.. Mount Wellingtonil käisime. Ja Hartz Mountains rahvuspargis. Ja nägime mägesid ja koskesid ja ookeani mäe otsast  ja suuri sõnajalgu ja väga paksu paksu võsa ja ja ja KANA  NÄGIME  KAAAA! See oli ka hüsteeriliselt naljakas kuidas Maiks mööda metsa kana taga ajas ja me kraaviserva peal naersime ja videosid tegime. Maiks tahtis kangesti seda kana meie naabrile tuua aga  lõpuks said hoopis kana enda naabrid kana endale. Ehk siis mingid inimesed, keda ei olnud kodus ja kelle oma see kana arvatavasti ei olnud. Aga me ei raatsinud teda autoteele kakerdama jätta, niisiis mõeldud-tehtud ja mingitel suvakatel on nüüd kodus kana. Palju õnne neile ja ülišokis kanale.

Mis siin siis ikka. Igast asju on.. aga ma üldse ei viitsi kirjutada, puhun parem makaronid keema. tsutsufreiiiiiii ja palju õnne kõigile rasedatele ja juba sünnitanutele ja tulevastele sünnitajatele ja tulevastele emadele ja tulevastele isadele ja värsketele isadele!

ahjaa.. pildid tulevad loodetavasti õhtul üles.

Neile õnnelikele, kellel see suur Austraalia kaart seina peal on:

Meie kalatripp: Orangest läbi Bathursti, Katoomba Sydneysse. Sydneyst Wollongongi. Wollongongist Goulburni ja Bathursti kaudu Orangesse.

Orangest läbi Dubbo ja Gilgandra Coonabarabrani.

Coonabarabranist läbi Gilgandra ja Dubbo tagasi Orangesse

Orangest läbi Goulburni, Yassi ja Albury Wodongasse. Wodongast läbi Seymouri Melbourne’i. Melbourne’ist Tasmaaniale.

Ja ilusamad võivad endale Tasmaania kaardi ka välja printida ja vaadata kuidas me sõitsime Devonportist Hobartisse. Käisime Port Arthuris, Kingstonis, Clifton Beachil ja elutseme Huonville’i külje all Lollaras.