Eelmisel nädalal käisime Lauraga Hobartis väiksel šopingul. Kuna mu telefonon jätkuvalt kadunud, pidin käima Telstras ja endale uue SIM-kaardi küsima. Kulgesime siis ka niisama Elizabeth St. Kaubamajas ringi. Meeletud allahindlused olid igal pool! Kuna meil algas nüüd sügis, siis kõik suvehilbud on eriti soodsad. Käisime näiteks sellises poes, kus lihtsalt oli hullumeelne kogus erinevaid naiste hilpe (noh, konkreetselt hilpe – ilusad, aga mitte väga kvaliteetsed.. ja sellised lihtsad, natuke kangast ja kaks-kolm õmblust).. ja väga paljud neist maksid $2.50. Ja need, mis ei maksnud nii vähe, maksid ka mingi 5-10 dollarit. Me siiski peast päris segi ei läinud ja kõndisime sealt poest sama targalt tühjade kätega välja.

Samal ajal käis Maiks kalal ja sai kaks flatheadi. Ma peaks vist selgitama, miks mina kalal ei käi. Kuigi mulle meeldib tegelikult kalal käia, siis ei meeldi see mulle siiski see nii väga, et tahaksin igal vabal päeval hääletada 30-40km kaugusele, kuhu kusjuures tavaliselt ei saa otse, vaid peab mitu korda hääletama. Usun, et nüüd, kui oleme värsked autoomanikud, läheme šoppame ka mulle õnge ja saan ka mina kalal käima hakata. Minu suurim unistus teemas kalapüük oleks aga hoopis see, kui keegi õpetaks meid rock lobsterit püüdma ja kui me ka endale vajalikud load saaksime.

Pühapäeval korraldasime niisama elu ja Maiks käis jälle kalal. Meie Lauragakäisime jalutamas ja ka virsiku ja põldmarja raksus. Saime päris hea noosi, vaatamata sellele, et virsikute kogus piirdus ühega.. ja seegi oli toores…

Esmaspäev-teisipäev käisime siis tööl. Korjasime tunnipalga peal Galade teist ringi ehk siis neid õunu, mis vahepeal vähe punasemaks on läinud. Kummalisel kombel ei olnud üldse halb korjamine ja mulle tegelikult pakkus päev läbi pinget see mõte, et huvitav kas me teeniks tükitööga korjates rohkem. Andrew on aga siuke sell, et kui on halb korjamine, siis ta paneb meid tunnipalga peale, et me ikka kiirnuudlite rahast rohkem teeniksime.

Kolmapäev- neljapäev olid siis vihma tõttu vabad ja ühel neist päevadest otsustasime siis lõpuks selle autokese, mille peale mõned päevad juba keelt limpsanud olime, ära osta. Teisel päeval ostsime selle siis ära ka. Autoks on siis Holden Jackaroo ja tegemist on nelirattaveolise autoga. Siiamaani oleme ostuga rahul – ruumi on normaalselt ja auto tundub heas korras (lasime mõningatel onklitel enne ostu üle ka vaadata). Autoostu tähistasime.. ee koogiga, mida sõime koos jäätisega.. ja kookoshelveste ja sooja ülimagusa šokolaadijoogiga ja veel natuke šokolaadi-piparmündi TimTame ka kõrvale. Saja aasta magusalaks!

Neljapäeval käisime siis  Snugi kose ääres. See oli selline väike 2km matk läbi mõnusa vihmametsa ühe eriti vihase kose juurde. Oleme siinamil küll suuremaid koskesid näinud, aga tänu viimaste päeva rohkele sajule, oli see kosk ikka väga veerohke ja kiire. Isegi päris kaugel kosest seistes oli nägu, juuksed ja riided veepritsmetest täiesti märjad.

Reedel käisime jälle tööl. Aga kuna eelmised päevad olid vabad olnud ja reeded on tavaliselt ainult 6-tunnised päevad, siis ei olnud üldse sellist tunnet et oleks tööl või et kohe-kohe algaks nädalavahetus. Korjasime tunnipalga peal Galasid ja ajasime niisama Robiga lolli juttu. Andrew korjas ka natuke ja muidu muudkui käis ja kiitis meie uut ostu :)

Laupäeval otsustasime siis lõpuks Hartz Mountainsisse minna ja sealsesse mäetippu ronida. Oleme seal juba kaks korda eelmisel aastal käinud, aga kunagi polnud mäe enda otsa veel roninud – tavaliselt käisime ainult sõnajalgu ja koske imetlemas. Ma ei tea kas te mäletate, aga eelmisel aastal panime sealsetest sõnajalgadest ka mõningad pildid üles. Eelmise aasta lugu saab lugeda siit ja pilte vaadata siit. Uued pildid peaksid ka varsti ilmuma. Sel aastal läksime ju oma kaks kuud hiljem kui eelmisel aastal ja sügisene mets ei olnud kindlasti nii uhke kui eelmisel suvel. Koses oli küll veidi rohkem vett, aga muidu olid lood suht samad. Mäe otsa ronimine oli muidugi lahe ettevõtmine, aga kurb oli see, et oli väga-väga-väga pilvine päev ja me tegelikult ei näinud sealt mäe otsast mitte midagi. Hea, et veel üksteist ära ei kaotanud. Samas turnimine oli ikkagi vägev ja äkki viitsime kunagi tagasi minna ja selle värgi seal ka selge ilmaga ära kaeda. Kuigi noh, statistika järgi sajab seal 220 päeva aastas :P Seal vihmapilve sees oli ikka päris imelik kulgeda – otseselt vihma ei sadanud, aga ikkagi olime läbimärjad.

Täna oli meil siis autopuhastus päev, pesupäev ja koristuspäev ja kõik muudsarnased kodused toimetused. Käisime ka Huonville’is poes ja p

esumajas pesu pesemas. Päris hea leiutis on see pesumasin ikka.. ja kuivati on ka kuldaväärt!

ahjaa, ja kõige olulisem: ma võitsin eile lotoga $22 :D Selle eest oleks ju hilbupoes lausa 8 ja kolmveerand hilpu saanud! Aga ma jätan selle oma lotoarvele, kuniks järgmine $20 miljonit jackpot tuleb :P Ja üldsegi..  nii imelik mõelda, et kui saad neli numbrit täppi võidad ~$20 ja kui saad kuus numbrit täppi võidad ~$20 miljonit! Miks ma kuus numbrit täppi ei saanud?

Nii. Ja nüüd viimased jutud, minu farmilugude sarjas. Eelmisel aastal, kui siin esimest korda töötasime, olime esialgu ainukesed backbackerid siin ja vähehaaval hakkas meid siia hooaja edasi arenedes juurde kogunema, kuni meid oli mingil hetkel isegi 10-14. Sel aastal on aga lood teised. Kui siia tulime, oli siin kolm bäkkerit: üks paar, kes koosnes prantsuse neiust ja itaalia kutist ja siis veel nende sõber austraallane. Nemad töötasid kuskil mujal ja ainult elasid siin. Esialgu nad jutustasid koguaeg, et nad jäävad siia veel kauaks-kauaks, aga ootamatult muutsid nad suht päevapealt meelt. Nimelt olid nad käinud Andrewga rääkimas ja öelnud talle, et nad „on NÕUS Andrew juures töötama… aga kuna õunad on niiiiiii väiksed, siis nad on NÕUS ainult tunnipalga peal töötama.“Andrew oli nad pikalt saatnud ja nii nad siis pakkisidki oma asjad kokku. Umbes samal ajal kolis siia ka meie väike Laurake.

Esimesed poolteist kuud töötasime tunnipalga peal ja tegime kõiksugu töid – pruning; thinning; kirsside korjamine jne. Terve see aeg töötasid meiega koos kohalikud (loe: eluaegsed), kes siiamaani on mingeid teisi, nö „paremaid“ töid teinud – pakkimises vms töötanud. Mitmeid kordi räägiti sellest, et sel aastal rohkem backpackereid peale meie juurde ei võeta… ma ei saanud küll päris täpselt aru miks, aga kahtlustan, et sellepärast, et uute masinatega ei ole inimestel shedis enam nii palju tööd kui vanasti ja Andrewl on raskusi nende tööle rakendamisega. Käisime siis niimoodi tööl kuni algaski õunahooaeg. Esimesed kolm päeva olime siis meie ja kohalikud, kuni neljandal päeval hakkasid meie kõrvu kostma kuuldused, et Andrewl on õunte puudelt mahasaamisega kiireks läinud. Sel samal päeval lendas Andrew lihtsalt Laurale peale ja ütles suht konkreetselt ära, et tavai homme kell 8 oled tööl.. nii saigi Laura meie farmi tööle. Samal päeval korjas Andrew kuskilt üles ka ühe kuti Iisraelist.. kes kolis siis siia ja hakkas ka juba järgmisel päeval tööle. Nii olid meid siin siis juba neli. Töötasime nii veel kaks päeva, kuni saabus pühapäev ja meil pidi olema vaba päev. Andrew on aga selline kutt, et isegi kui tal on õuntega kiire.. ja ma mõtlen tõesti kiire, isegi siis ta ei tule meile lisatööd peale pressima. Annab ilusti vaba päeva ja tuletab ikka meelde, et me üle ei töötaks. Ja siis läheb ja palkab meie vabal päeval mingid suvalised 9 hiinlast-jaapanlast-ja-jumal-teab-keda. Pühapäeval töötasid meil siis hunnik mingeid backpackereid. Ka järgmisel nädalal käisid osad neist korjamas, kuni neid tasapisi järjest vähemaks jäi. Reedel lõppes meil mõneks ajaks õunakorjamine ära ja mingil põhjusel kolis samal päeval üks neist japsidest siia ühte meie küla putkasse elama. Aru ma ei saa, miks ta siia kolis, sest talle ei tohiks tööd olla vähemalt kolm nädalat. Aga noh, ta oli natuke ohmu ka.

See nädal oleme siis taas tagasi tunnipalga peal.. sest nagu juba varem kirjutatud: Galad said läbi, Red Delicioust ei ole enam ja Fujid ei ole veel valmis. See tunnipalga töö kehtib praegu ainult meile kahele ja kõik ülejäänud kamp, kes siin vahepeal veel töötas, on nüüd jälle töötu. Umbes kahe nädala pärast peaksid uued õunad valmis saama ja siis saame jälle normaalselt raha tootma hakata. See nädal on üldsegi nõme olnud: esmaspäev-teisipäev käisime tööl ja nüüd on kaks päeva lihtsalt vaba olnud, sest keegi valab taevast pesukausiga vett alla. Ja need vabad päevad ei ole kuigi lõbusad, sest mida sa ikka teed sellise päevaga, kus lihtsalt sajab, sajab… sajab… ja SAJAB.

Aga nüüd Iisraeli kutist. Iisraeli kuti nimi on umbes nagu Ilan, aga keegi ei tea täpselt mis ta nimi päriselt on. Ta on imelik, kahtlane, naljakas. Ta sööb koguaeg potist, ta käib 1 kraadisel päeval lühikeste pükstega, ta ei söö tööl midagi peale moosisaia, ta ajab eriti kahtlast juttu, ta jätab wc ukse alati lahti, kui seal omi asju ajab jne jnejne.

Ja japs. Japs on üldse omaette teema. Japs kolis reedel siis siia. Samal päeval lõppes töö. Laupäeva hommikul istusime Lauraga õues ja jõime kohvi. Japs läks mööda.. tööriided seljas ja korjamiskott käes. Pool tundi hiljem tuli tagasi ja küsis, kas meil on vaba päev. Me vastasime talle, et jou, kolm nädalat on vaba päev. Ta ei uskunud. Ütlesime talle veel kolm korda, et nüüd on kolm nädalat vaba päev. Maiks läks mööda. Japs küsis, Maiksult, et kas meil on vaba päev. Maiks ütles, et jep, kolm nädalat. Siis japs küsis mult, et mis teete siis, istute siin kolm nädalat vä. Ma ütlesin, et ei, ma töötan. Ta küsis, et kus. Ma ütlesin, et teises kohas. Ta küsis, kas mul selle teise koha number on. Ma ütlesin, et ei ole :D

Nüüd japs ja Ilan (või misiganes) on omavahel suured sõbrad, käivad koos kalal ja ujuvad oma kanepitossu pilvedes. ja meie kulgeme ka siin niisama, omad värgid :P

Ja lõpetuseks natukene farmielanikest ja –töölistest. Kõigepealt farmi põhitöötajad.

Andrew – Andrew on siis nagu juba mainitud, meie boss. Andrew kulgeb üpris sihitult (vaatlejana jääb küll selline mulje) mööda farmi ringi ja räägib telefoniga. See va mobiilipoiss oleks talle nagu kõrva külge kleebitud või midagi. Tavaliselt ta siis kulgeb kuskil puude vahel ja selle telefoniga jutustamise kasuks räägib see, et juba kaugelt on kuulda kui ta tuleb. Ehk siis kui me parajasti peaksime seal puude vahel millegi muuga tegelema, siis teame juba pikalt ette millal tema saabumist võib ootada :P Tavaliselt Andrew kõnnib meist mööda, nagu meid ei eksisteerikski ja läheb kontrollib mingeid teisi inimesi. Enamasti kui midagi ongi valesti, siis ta ei saa seda öelda, sest ta räägib telefoniga. Siis ta lihtsalt vahib neid õunu ja puid ja traktorit ja jumal teab mida veel ja läheb sama targalt minema. Mõnikord kui oleks vaja talle midagi öelda ja näed teda juba kaugelt tulemas, siis peab kõiki pöidlaid hoidma ja kõikvõimalike jumalate poole palvetama, et tal enne telefon helisemaks ei hakka. Vahel harva see ka peaaegu õnnestub, aga tavaliselt tal hakkab samal hetkel kui suu lahti jõuad teha, telefon helisema. Kui mugav, eks ole?! Andrew on tegelikult väga tore tööandja – midagi halba tal kunagi öelda ei ole ja kui ta isegi saab vahel kellegi peale kurjaks (seda ma lihtsalt arvan, sest siin on ikka igasugu käkke olnud – mitte meie poolt), siis ta elab selle kuskil oma sisemuses läbi. Väga mõistev ja tark inimene on ta ka.

Ian – Ian on Andrew isa, kes vanasti oli siin boss ja kes nüüd tasapisi on tahaplaanile surutud. Ma usun siiralt, et sügaval-sügaval-sügaval (süüüüü-gaaa-vaaal) sisimas on Ian üks tore, heasüdamlik mees. Tegelikult on Ian natuke hirmuäratav ja natuke sõbralik. Temaga suheldes püüan alati talle jätta selle ruumi vestluse iseloomu loomiseks. Ehk siis kui tal on hea tuju ja ta tuleb rõõmsalt juttu rääkima, siis lähen asjaga kaasa ja kui tal on sitt tuju ja läheb niisama vaikides mööda, siis ma ka talle peale ei lenda. Ian on kohati väga aeglane, nagu minu vanaisa.. ja mul ju loomulikult ei ole kannatust tema neid mõtlemiskohti ära oodata, vaid pean alati ise arvama, mis ta öelda püüab. Tegelikult on Ianil siin selline kuri kuulsus ka. Vanasti olevat ta kogu aeg tšekiraamat taskus töötanud ja nii kui talle midagi töötaja juures ei meeldinud, kirjutas tehtud töö eest tšeki välja ja saatis minema. Ka sel talvel oli ta Beni (kes veel eelmisel aastal siin oli) lahti lasknud.  Iani naljakas omadus on see, et ta võib suvalises kohas keset farmi su juurde kõndida ja küsida „where ya at?“ („kus sa oled?“). Ta mõtleb selle all vist umbes seda, et kusmaal sul järg on ja kuhu liigud. Tavaliselt kõik vastavad talle lihtsalt „siin“. Siis ta läheb natuke kettasse ja küsib „No, yeah, I know, but where ya at“ („Ei, jaa, ma tean, aga kus sa oled?“) ja siis see teine isik vastab jälle „siin“. Ja nii see vestlus siis veereb nagu väike lumepall, kuni Ian läheb närvi ja kõnnib minema või teine inimene annab alla ja vastab midagi muud. Kõige parem oli minu arust see kui Steve alles hiljuti vastas Iani küsimusele „where ya at?“ „Fuckin’ sittin’ here, fuckin’ talkin’ to you“  (*roppsõna* istun siin ja *roppsõna* räägin sinuga). Ian läks minema ja ei rääkinud Stevega enam pikka aega sõnagi.

Rob – Robi kohta võib lugeda eelmise aasta jutustust. Kõik on tema puhultäpselt sama ainult, et ta targutab nüüd veel rohkem. Kõige toredamad on need laused, kus ta alustab juttu sõnadega „me otsustasime…“, „me vaatasime..“, „me tegime…“ ja seda siis peamiselt farmi mingitest tähtsamatest otsustest rääkides. Reaalsuses tal ABSOLUUTSELT mitte mingit sõnaõigust ei ole ja vaatamata sellele, et ta siin 13 aastat töötanud on, on ta oma karjääriredelil enamvähem samal pulgal kus meie. Andrew ikka tuletab aeg-ajalt meelde, et me mitte mingil tingimusel kooooo-gu maaaaa-ilm-aaas ei usuks Robi juttu. Naljakas on see, et kui Rob ennast ebamugavalt tunneb või kui seltskonnas liiga pikk piinlik vaikus on, siis ta ütleb väga pikalt ja väga ohates  “Oh, dear”, mille peale meie Lauraga ütleme täpselt sama pikalt ja sama ohates “Oooooooo, hirved”. Ahjaa,  siit saab Robi kõige ägedamat möödalaskmist lugeda.

Steve – Steve on farmi väike boss. Steve peaks tegelt olema lihtsalt mingisugune abikäsi, aga kuidagi on ta suutnud nii teha, et tema on vist üks kahest inimesest farmist, kellel on fikseeritud palk ja kes ei pea töötatud tunde lugema ja kellel on tööauto ja sada muud hüve. Steve on umbes 30, tal on naine ja väike nunnu 2-aastane tüdrukutirts. Mingil hetkel oma elus on Steve olnud natuke elumees ja sellepärast on tal osad hambad puudu. Steve on natuke karmide naljadega mõnikord, aga tegelikult väga tore inimene. Ja kui sa ta südame võidad, siis see toob kaasa kõiksugu toredusi. Kui aga esimesel päeval kasvõi imepisikese möödalaskmisega maha saad, oled elu lõpuni dickhead.

Dennis – Dennis on ametlike paberite järgi farmi manager ja seega see teine inimene neist kahest kellel on fikseeritud palk, tööauto jnejne. Reaalsuses ei ole ma veel aru saanud kust otsast see Dennise manageerimine väljendub ja mida tarka ta peale ringi vahtimise ja asjade liigutamise teeb. Dennis (keda me hellitavalt Denkuks kutsume – mina ja Maiks siis) on väga rahulik, natuke karu moodi ja natuke „Kodu keset linna „On-nii-võiiii?!?!“ Hannese“ moodi. Denku ei räägi midagi, kui ise ei küsi ja kui manageril peaksid olema mingid inimeste töölerakendamise vms sarnased oskused, siis Denkul need puuduvad. Kui Andrewd ei ole ja meil mingil põhjusel töö otsa saab ja siis Denkult küsida, et mida nüüd teha, siis ta kehitab õlgu ja kõnnib minema.

Pez – Pez (kelle päris nimi on Michael ja keda MITTE KUNAGI ei tohi pärisnime pidi kutsuda) on Denku poeg ja mulle tundub, et üpris kasutu isend. Tegelikult on tema ametinimetus vist kahveltõstuki juht, aga kuna shedis mingit tööd nüüd jupp aega ei toimunud, siis pidi Pez koos meiega kõiksugu päris töid tegema. Pez kannatab ära umbes esimesed 30 minutit töötamist, pärast kella poolt üheksat hommikul hakkab üks närvesööv vingumine pihta, mis kestab siis väga sujuvalt kuni poole viieni. Nüüd ma saan aru küll, kui tüütu ma võin olla oma vingumisega.. aga ausalt, ta vingub rohkem kui ükskõik milline naine, keda ma tean. Pezi kahjuks räägib ka see, et tema iga teine sõna on fuck ja neljas cunt. Aga samas on ta oma otsekohesusega mõnikord kasulik ka. Üleeelmine nädalavahetus oli ta Robi korralikult tema valedega vahele võtnud (kahjuks jäin sellest ilma aga Laura vähemalt oli tunnistajaks) ja järjekordselt tuli siis välja, et Rob mõtleb kõiksugu saasta välja.. nagu näiteks see, et Laura ei käinud vahepeal tööl, sest ta tegi ühte ARVUTIKURSUST ja nagu näiteks see, et me siiski elame Venemaal. Nad olid seal siis üksteise peale kisanud ja intriigi oli rohkem kui küll.

Dave – Dave on ka tegelikult meie naaber, aga tema ei ela meie külas, vaid meie küla ja shedi vahel. Ehk siis umbes 50 meetrit meist :P Ja tal on lausa päris maja. Väike, aga siiski maja. Dave on muide Denku vend :D See vist ongi see Denku manageerimise-värk, et ta võtab kõik sugulased siia tööle. Dave on ka joodik muide. Aga samas päris sõbralik isend. Kui me juhtume koos mingeid pruning-thinning-vms töid tegema, siis ta võib vabalt mu puude tipud ära teha ja ma ei peagi redelit järele vedama. Dave erineb teistest joodikutest sellepoolest, et tal on võime ennast jumala pildituks juua iga nädalavahetus. Teisd kulgevad nagu vähe rahulikumalt. Siis kui Dave jääb ekstrapurju, tuleb ta meie külla ja tutvub iga jumala kord Lauraga. Kust-sa-pärit-oled-mis-su-nimi-on-jne :P Kurb on see, et Dave’i sabas jõlgub alati siuke 12-13 aastane poiss (kes oletatavasti on Dave’i poeg) ja kes peab seda joodikisa siis taluma. Mingit naisisendit nende majapidamises me täheldanud ei ole.

Calvin – Calvini kohta saab siis ka eelmise aasta jutukest lugeda.. Tema on selles mõttes töötaja nüüd, et ta küll tegelikult ei tööta, aga ta vahel niidab muru. Ja kõige olulisem: tema on ju meie küla manager ja ta on selle üle väga uhke! Näe, lõpuks ometi ka inimene, kes saab tööks teha midagi, mida ta naudib! Muruniitmine on ju ometigi tema lemmiktegevus terves selles meeletu suures maailmas, kus ta elab (kodu-pood-muruniiduk) ja lisaks sellele veel mõnikord mõni nael kuhugi lüüa või mõni auk ära täita.. elu on lill! Calvin on tegelikult äärmiselt tore vanake, ainult tema diktsioon on natuke kehvavõitu ja sellepärast peab tihtipeale tema jutule niisama kaasa noogutama. Ahjaa, Calviniga koos elab ka väike PJ.. naljakas koer, väga naljakas koer.

Liz – Liz on shedimuttide boss. Liz käib ringi ja teeb tarka nägu ja 3-tunniseid „töösõite“ poodi printeripaberit ostma. Liz on siis üks kahest tädist, kes ei läinud „puhkusele“ nagu teised pakkimistädid. Nüüd teeb ta koos meiega kõiksugu erinevaid töid, aga nende kõrvalt täidab ta ka mingil määral oma mingeid sekretär/raamatupidaja kohustusi. Liz on tavaliselt sõbralik, aga vahel ka natuke ülbe. Näiteks kui me pidime ükskord koos ühe rea peal töötama, siis ta lihtsalt tuli minu ette ja korjas alt kõik õunad ära, nii et mina pidin ainult tippudest tema jäänuseid koristama. Oi ma olin kuri, isegi nii kuri, et Steve sai eesti keelest aru ja ütles, et ta teeb ise. Ma siis kõndisin kuhugi mujale… oma uut töööd tegema :D Lizil on pidevalt ka „töökõned“ ehk siis ta mõtleb vist, et ta on Andrew ja kui tal telefon heliseb, siis ta kõnnib koos selle telefoniga minema ja tuleb mingi 45 minuti pärast tagasi. Heal juhul. Halvemal juhul ta ei tulegi tagasi enne järgmise päeva lõunat. Sest hommikul pidi ta ju ometigi printeripaberit ostma.

Carolyn – Carolyn on 50 ja midagi aastat vana ja väga-väga-väga tore tädi. Tema on siis teine sheditädi, kes ei läinud puhkusele ja töötab praegu ka koos kõikide teistega. Carolyn on väga sõbralik, osavõtlik, tunneb alati huvi kuidas meil läheb, ei vingu mitte kunagi ja teeb kõik talle määratud tööd ära, mitte ei ürita kõrvale hiilida ega oma tööd kellelegi teisele kaela määrida. Alati pakub meile sõitu oma autos ja on üldse väga vahva tegelane.

Carolyn 2 – Carolyn 2 on raamatupidaja, kes käib tööl ainult teisipäeviti. Siis ta teeb meile palgatõendid ja kannab palka üle. Tundub väga korrektne inimene. Eelmine aasta oli meil selle koha peal Paul, kes vist nii korrektne ei olnud… Mõnikord Carolyn number kaks saadab meile e-maile.. kuigi ta teab et me oleme tööl ja lihtsam oleks meiega kuskil seal kohapeal rääkida. Aga ei, ta saadab e-maili ja selleks ajaks kui me vastata jõuame on tööpäev läbi ja tema ei loe seda vastust enne kui alles uuel teisipäeval :P Väga tark, jeees.

Wayne – Wayne on siis see mees, kes on mäepealse manager (kõik on managerid :D). Wayne on ka selline umbes 40-50 aastat vana, väikse õllekõhu ja vallatu vuntsiga mehike. Minu arust ta näeb natuke välja nagu ülesöönud Härra Blom… ja Julie võiks vabalt olla tema väike Viplala (kindlasti mitte Nella-Della!!!!), kui ta ka sinna jämedamate poolele ei kalduks. Wayne on naljakas ja tore ja imelik korraga. Vahepeal ta on nii imelik, et mul poeb juba hirm naha vahele ja siis on ta jälle nii tore, et vaata ja imesta. Wayne sai eelmisel reedel mingilt tähtsalt riigiisalt mingi uhke märgi, kuna ta on 17 aastat kiirabis vabatahtlik olnud. Ma ei saa sellest muide üldse aru, kuidas saab kiirabis vabatahtlik olla, aga nad mõlemad Juliega on. Ja Wayne on koguni kolmes erinevas kohas vabatahtlikuna arvel ja tal on kõik piiparid ja möllud ja siis ta käib kõiksugu asju korraldamas. Ta rääkis meile igasugu kurbasid lugusid surnud väikestest beebidest ja uppunute otsimisest jnjnejne. Aga kõige parem lugu oli hoopis see, mis Julie üleeile Wayne’i kohta rääkis. Wayne läks nimelt pühapäeval oma paadikesega kalale (suuri tuunikalasid püüdma) ja meri oli natuke kuri olnud ja Wayne’il hakkas paha. Ja siis Wayne mõtles, et oksendaks üle parda.. ja oksendaski.. oma proteesid välja :D Kusjuures ma terve esmaspäeva üritasin välja mõelda, et mis asi see on mis Wayne näos teistmoodi on :D Aga tal see vunts nii ilusti varjas ära need puuduvad hambad, et ma ei olekski vist seda ilma Julie abita välja mõelnud.

Julie – Julie on Wayne naine. Mitte ametlik naine aga nad on üle 10 aasta koos olnud. Lapsi neil koos ei ole, aga kahe peale kokku on neil neid 7 ja kui ma õigesti aru olen saanud siis õdede-vendade lapsi on neil kahepeale kokku üle 30 kõvasti, sest juba Juliel olevat neid 23. Julie on kõige sõbralikum inimene siin üldse.. seda suures osas seetõttu, et ta on üks väsimatu lobamokk. Ta räägib, räägib, rääägib ja räägib ja selle kõige vahele ta räägib. Tal on nii palju öelda ja nii palju küsida ja tööpäev on liiga lühike, nii et Julie ei jõu tõenäoliselt pooligi oma juttudest räägitud. Üks päev mul oli vaja ühte salaasja ja Julie teadis seda ja tõesti: hea et ta juba töö ajal jooksuga poodi ei läinud. Küsis terve farmi vist läbi, kas kellelegi on seda salaasja ja järgmisel hommikul kell 7.30 oli siin meie külas kohal ja tõi mulle selle asja. Ja tegelt mul ei olnudki seda nii väga vaja ja ma ütlesin talle ka sada korda et ära muretse, aga ta ikka pidi selle enda südameasjaks võtma. Lisaks on ta lubanud tuua meile kõik austrid ja scallopid ja abalone’id jnejne.. nii et kõvasti mereande hakkame sööme varsti. Ja Wayne peab nüüd jahile minema, sest me Maiksuga ei ole ju wallaby liha söönud ja see et me känguruliha oleme söönud ei lähe arvesse, sest me ometigi peame sööma Wallaby liha… ja kindlasti peab see olema Wayne kes selle wallaby meile laseb. Üldse Julie korraldab nagu hullumeelne, aga samas on temaga lõbus, sest niiiiiiii palju on rääkida, et aeg lihtsalt lippab nii ruttu ja märkamatult saabki tööpäev läbi.

Kõikidele neile inimestele osalevad meie näidendis vahel ka kõrvalosatäitjad, kes astuvad areenile juba järgmises postituses. Aga, kohalikest on meil siis veel… lehmad, kes sel aastal on endale väiksed lehmapojad saanud ja kes kulgevad mingitel üüratutel põldudel ümber farmi ja käivad meie juures tavaliselt nädalavahetuste hommikutel ja sügavad ennast vastu treppi, majanurki, majaseinu ja absoluutselt kõiiiike!

Siis on meil veel mõned nõmedad mustad varesed ja mõned mitte nii nõmedad valged kakaduud. Nemad elavad kõik kambakesi seal farmi teises otsas, sest seal vist keegi ei saa neid hirmutada, kui nad kõik õunad ära söövad. Kuskil tiirutavad ka üksikud kookaburrad, kes käivad oma nõmedate häälitsustega nii närvidele, et vahel tahaks küll nende peale hoopis ise karjuma hakata. Kui tahate kuulda, mis häält kookaburra teeb, siis peate youtube’i minema ja otsima videosid märksõnadega „kookaburra laughing“. Ja mõnikord käivad siin tiigi peal ka mõned mustad luiged. Nemad on mu lemmikud – väga vaiksed ja ilusad loomad. Aga kahjuks nad käivad harva. Ahjaa, siis meil on veel mingid imelikud linnud, kes käivad lihtsalt sellepärast närvidele, et nad elavad meie maja ees ja kisavad nagu täiesti napakad. Ööpäevaringselt.

Vahepeal meil elas väike hiirepoiss. Aga kahjuks ta jõudis elada ainult 2 päeva-ööd, siis ta enam ei elanud. Maiks andis ta lehmadele. Mul ei olnud kurb, ausalt.

Tiigis elab meil jätkuvalt nokkloom, kes ajab seal mingeid omi asju, sorteerib vetikaid ja ajab vabadel päevadel angerjaid taga tõenäoliselt.

Ja kuskil farmiavarustes ja tõenäoliselt peamiselt farmi ja metsa piirialadel elab meeletutes kogustes possumeid ja wallabysid, kes käivad siis öösel ja varahommikutel õunu varastamas ja niisama vaatamas, mida need inimloomad päeva jooksul korda saatnud on. Väikseid kakajunne on puude alused koguaeg täis ja minu suurim hirm on, et ma ühel heal päeval istun sinna sisse. Sest ma ikka suht suvalt istun tavaliselt kuhugi ja mõnikord viskan isegi ilma igasuguse sissejuhatuseta lihtsalt pikali.

Ja siis meil on muidugi väike PJ. Naljakas koer, väga naljakas koer.

Mehed teevad tarka nägu – Ian, Andrew, Maik ja Dennis

ja üldsegi, pilte vaadake sealt kust alati