Teisipäeva hommikul lahkusime Saigonist. Mina Kha rolleril ja Maiks mototaksol, sõitsime bussijaama, kust pidime edasi sõitma uude bussijaama, kust omakorda pidime edasi sõitma Can Thosse. Sõit läbi linna kestis päris pikalt, oma pool tundi kindlasti. Mõnus oli kulgeda läbi erinevate linna osade, näha uut ja vana, ilusat ja koledat, puhast ja räpast. Esimesse bussijaama jõudes, saime teada, et neil ei ole elektrit ja tänu sellele ei ole neil võimalik meile piletit müüa. Pidime sõitma teise bussijaama, kust oleks võimalik osta bussipiletit Can Thosse. Sõit bussijaamade vahel oli omakorda pool tundi. Jõudes siis uude, suuremasse bussijaama, ootas meid ees üllatus. Kuna igalpool reisiraamatutes ja internetis räägitakse sellest bussijaamast ja sealt väljuvatest bussidest kui ühest populaarsemast viisist Saigonist välja sõita, siis arvasime, et tegemist on sellise vähe läänelikuma koha, kus võiks ka teisi rändureid kohata. Oh üllatust, olime taaskord ainukesed valged inimesed, ainukesed seljakotiinimesed, ainukesed rändurid. Inimesed vaatasid meid naljakalt ja üks tädi tuli ja rääkis minuga pikalt vietnami keeles. Vaatas silma ja rääkis. Siis jäi vait ja vaatas niisama pikalt silma. Lõpuks näpistas mind põsest. Mul hakkas juba natukene hirmus. Ostsime siis lõpuks piletid Can Thosse ja jäime oma bussi väljumist ootama.

Kell 10 läkski meie buss, enne seda jõudsime oma 20 minutit bussis istuda. Millegipärast bussi väljumist ootavad inimesed bussis vahetusid pidevalt. Osad läksid ära ja uued tulid asemele. Osad lihtsalt vahetasid kohti. Ja terve see aeg käis suht tihe kisa ja karjumine. Bussijuht oli vahepeal tige mingite inimeste peale  ja kõik muudkui vaatasid neid kahte üksikut kohta, mis minu ja Maiksu kõrval olid. Lõpuks istusid sinna kaks vanemat meest. Algul ei tahtnud sinna millegipärast keegi istuda. Samas on sellistel hetkedel vahel ka hea meel, et meie vietnami keelt ei räägi ja et nemad inglise keelt ei räägi. Mõnikord on lihtsalt parem mitte teada, milles probleem on. Istusime seal oma nukrate nägudega ja ootasime, et algaks pikk ja kohutav bussisõit Can Thosse. Olime varem kuulnud, et bussisõit Kagu-Aasias võib üks kohutav ettevõtmine olla ja meie marsruudi kohta öeldi ka, et see võib kesta 4-7 tundi. Ostsime kaasa saia ja vett ja lootsime, et kõht väga tühjaks ei lähe. Lõppkokkuvõttes magasime pool teed, vahepeal oli väike wc- ja söögipaus (kus sai osta söögiks absoluutselt kõike) ja ülejäänud pool teed vaatasime aknast välja. Teed olid võrdlemisi heas korras, buss suhteliselt puhas ja õhukonditsioneer töötas täiesti normaalselt. Kolm ja pool tundi hiljem jõudsimegi täiesti valutult Can Thosse.

Can Thos ründasid meid muidugi taksojuhid. Võtsime väikese mõttepausi ja üritasime Lonely Planetist mingit hotelli välja valida, kuhu alustuseks takso võtta. Valisime siis ühe välja ja võtsime takso. Arvasime, et niikuinii on see hotell täis (kuna ta on Lonely Planetis) või on hinnad ammu kolmekordistunud (kuna ta on Lonely Planetis), aga teadsime juba vanast kogemusest, et kui lasta ennast alustuseks ühte neist LP soovitatud hotellidesse viia, siis leiab sealt lähedalt enamasti veel teisi sarnaseid, mille hind veel lakke ei ole tõusnud. Kuigi hotellil oli väljas silt, et toad on täis, otsustasime siiski küsida. Tegelikult oli neil vabu tube päris palju ja ma arvan, et nad ise ei tea, mida tähendab nende silt „full room“. Meie üllatuseks anti meile kohe kahe toa võtmed pihku ja saadeti vaatama. Meie veel suuremaks üllatuseks olid mõlemad need toad paremas seisukorras kui ükskõik milline teine tuba, mida rentisime Indoneesias. Ja meie kõige suuremaks üllatuseks olid need toad odavamad, kui meie tavalised toad Indoneesias. Loomulikult võtsime siis ühe :) Indoneesias kipub asi olema umbes nii, et kui tuba külalistemajas koos „laeventilaatoriga“ (ma ei oska seda eesti keeles öelda, „fan“ on see tiivik mis laes keerleb :P) maksab näiteks 100 000 ruupiat, siis õhukonditsioneeri eest täpselt samas toas tuleb välja käia kohe topeltsumma, vahel ka peaaegu kolmekordne. Siin oli aga fani ja ACi (õhukonditsioneer) hinnavahe pea olematu. Lisaks saime veel teleka ja külmkapi ja kõige parem asja juures oli siiski toa puhtus, mis ei tundu Kagu-Aasias alati esmaoluline olevat. Ja maksime selle eest vähem, kui Indoneesias maksime faniga toa eest, kus hallitas ja haises ja oli mitte väga turvaline olla. Nüüd naudime seda tuba siin ja ei taha üldse ära minna :D

Can Tho ise on suurim linn Mekongi deltas. Mekong on jõgi, mis on oma 4180 kilomeetriga pikkuselt 12. jõgi maailmas ja mis saab alguse Jifu mäestikust Tiibetist. Umbes pool Mekongi kogupikkusest asub Hiinas, kuid ta voolab ka läbi Myanmari, Laose, Tai, Kambodža. Vietnamis hargneb Mekong juba paljudeks suuremateks ja väiksemateks jõgedeks ja kanaliteks, moodustades Mekongi delta, mis on Vietnami üks tihedamini asustatud alasid. Mekongil on erinevates keeltes palju nimesid, aga pea alati tähendab tema nimi tõlkes „kõikide jõgede ema“ või vähemalt midagi sinnakanti. Can Tho asub Mekongi haru Bassaci ääres ja siin käib tõesti kogu elu jõe ääres. Jõgi annab ja võtab kõik.

Hommikul käis Kha koolis ja meie kõik magasime mesimagusat und. Umbes kümne ajal ärkasime kõik järgemööda üles ja kella üheteistkümne ajal tuli ka Kha. Otsustasime minna linna ja natuke ringi vaadata.

Bussisõit linna kujunes äärmiselt põnevaks. Bussid Saigonis ei jää nimelt seisma. Nad võtavad ainult hoo maha ja sõidavad teosammul – reisisaatja põhimõtteliselt tõmbab inimesed hoopealt bussi ja ise kisab samal ajal täiesti kõrist vietnami keeles. Lisaks sellele, et bussisõit juba iseenesest kerge adrenaliinilaksu annab, on päris hirmus vaadata ka seda, kuidas bussijuht ei näi absoluutselt hoolivat, kas temaga samal teel liiklevad rollerijuhid pärast temaga kohtumist ka ellu jäävad. Bussijuht sõidab rolleritele tagant nii lähedale kui vähegi võimalik ja laseb vähemalt kümme korda signaali, lisaks keerab ta rolleritele täpselt niimoodi ette nagu ta ise tahab ja kui bussil on vaja tee äärde tõmmata ja seisma jääda, siis teda ei huvita, et bussi ja kõnnitee vahele jääb oma kümme rollerit. Ta lihtsalt tõmbab tee äärde ja rollerid vaadaku ise, kuidas eest ära saavad.

Linna jõudes hakkas vaikselt selguma, et Kha on sündinud turistigiid ja ta lausa naudib seda, kui saab erinevaid couchsurfereid ühe maja juurest teise maja juurde vedada. Sekka veel mõned toredad kujud ja pildid terve riigi suurest isast Ho Chi Minhist.

Käisime ka postkontoris, mis millegipärast on loetud Saigoni vaatamisväärsuste hulka. Lõpuks ütles Kha meile postkontoris, et praegu on meil planeeritud siin istumine (me ei teinud seal mitte midagi) ja et alles 15 minuti pärast tehakse presidendipalee lahti ja kui oleme seal ära käinud, siis juhul kui jääb aega üle, lähme veel sõjamuuseumi ka. Võtsin nõuks sekkuda, sest ma tahan ikka natuke ise ka sõna sekka öelda millele oma aega ja raha raiskan. Ühesõnaga käisime presidendipaleest niisama mööda ja läksime otse sõjamuuseumi.

Sõjamuuseu tekitas väga segaseid tundeid ja jättis natuke halva maitse suhu. Kogu asja point oli näidata kõigile „vaadake mis Ameerika meiega tegi“. Ma nõustun täielikult, et sõda on üks kole asi ja väga paljud inimesed kannatasid selle all. Aga pühendada terve muuseum vigaste inimeste piltidele.. see on natuke üle piiri. Terve muuseum oli sõna otseses mõttes täis pilte, kus peal käte ja jalgadeta inimesed. Ja samal ajal veel Kha oma küsimustega „noh, mis te arvate.. eks ole kole?“ Meil ei jäänud muidugi muud üle, kui nõustuda. Ma ei hakanud ütlema, et Euroopast on ka ju mitmeid sõdu üle käinud, aga keegi ei tee muuseumit lihtsalt selleks, et teise peale näpuga näidata. Keegi ei riputa üles põlenud laipade pilte ja ei pane purki sündimata laste väärastunud kehasid. Ajalugu on ajalugu ja mis teha, shit happens.. to everyone.

Järgmiseks peatuseks oli coffeeshop. Millegipärast pidime taksoga päris pika maa sõitma, et sinna minna ja siis mingit hirmkallist (halba) kohvi tellida. Vaatamata sellele, et peamiselt oli meil meestegäng (viis kutti + mina) ja keegi ei olnud kohvist huvitatud. Kohvik ise oli aga niii ilus, et kuku pikali ja raudselt interjöörilt mu lemmikkohvik maailmas.

Käisime supermarketis, kus leidsin külmkapi, mis oli täis erinevaid pakendatud rasvaseid ussikesi, mida teoorias võiks rõõmsalt kodus pere keskel barbeque peal teha. Mul läks söögiisu ära.

Söökidega on siin muide üldse kahtlased lood. Ma väga naudin et saab igasugu põnevat värki otse tänavalt osta . Puuvilju on nii palju ja igasugu snäkki saab väga odavalt kätte. Indoneesias ei olnud kohe üldse nii, seal pidi kõike muud peale ananasside lausa tikutulega taga otsima. Aga sellel siinsel „kõike saab nii lihtsalt ja odavalt“ on teine külg ka. Alati ei saa nimelt päris seda, mida ootad. Kui tellisin kohvi, sain jääkohvi. Kui tellisin vett jääga, sain jääteed. Kui tellisin kohvi kõrvale piima, sain kondenspiima. Ja „kerge“ hommikusöök on muide nuudlisupp veiselihaga :P See kohvivärk on tegelikult päris huvitav, nad joovad nimelt väga kanget kohvi, kuhu panevad siis törtsu kondenspiima sisse. Kokku tuleb selline tumepruun, veniv ja äärmiselt tugeva mõru-magusa maitsega jook. Ma pole siiani veel kordagi suutnud tervet tassi ära juua, aga eks ma jõuan iga korraga kaugemale :)

Üldiselt – mulle nii väga meeldib Vietnam. Aga ma leian, et osade inimestega lihtsalt ei saa väga erineva tausta tõttu ühele lainele. Näiteks väga raske on ilma inimest solvamata öelda et tõesti, vabandan, aga ma ei taha osta nuudlisuppi lihaga hommikusöögiks nagu sina (Muidugi ma sööks, kui teine vaaritaks ja näeks hullult vaeva ja mitte söömine oleks tema solvamine. Muidugi ma ei pirtsutaks, sest asi ei ole ju tegelikult selles supis, vaid hoopis selles, et kui lähme välja sööma ja MINUL on kõht tühi ja MINA maksan selle eest, siis ma tahaks ikka ise valida, mida ma söön.). Raske on ilma inimest solvamata märku anda, et mul on ainult üks päev Saigonis ja ma eelistaksin mitte vaadata onu Ho Chi Minhi kujusid (kus nagu ikka rahva isa istub õnnis nägu peas mingi tüdrukuke põlve peal vms) ja  mingeid kirikuid (neil on oma Notre Dame, mille üle nad on väga väga uhked ja veel igasugust muud värki). Ma tahaksin näiteks ronida hoopis maa-alustes sõja-aegsetes tunnelites, sõita paadiga suure ja põneva jõe peal, näha teistsuguseid asju, mitte ilusaks tehtud postkontoreid ja ooperimaju, mis näevad välja nagu otse Prantsusmaalt siia toodud. Ma tulin ju Vietnami. Ja ma tean, et päris vietnamlane ei ela ju selliseks läikima löödud palees, mida te mulle Saigoni kesklinnas näidata tahate.

Aga tõesti, Saigon mulle väga meeldis. Mulle lihtsalt ei meeldi see turistitsemine ühe maja ja kuju juurest teise juurde (ja see ei meeldi mulle kuskil). Ainuke kurb asi selle linna juures on see, et seal on reaalselt koguaeg tunda, kui must on õhk. Seda eriti rolleriga sõites: suu-nina-silmad on koguaeg mingit sodi täis. Ja ma nüüd tõesti mõistan neid kohalikke, kes nende näorättidega ringi liiklevad.

Ja üks asi, mis mulle viimaste päevade juures kõige rohkem meeldib, on see, et me ei ole näinud peaaegu üldse turiste.. ja ka valgeid inimesi mitte. Mis annab mõnes mõttes natuke rohkem võimalusi kohalikega suhtlemiseks, sest nad vist ei ole meist, ränduritest, veel väsinud. Mis tähendab seda, et me saame tohutu tähelepanu osaliseks ja inimesed jõllitavad nii ilmselgelt, et nad isegi ei püüa seda varjata. Ja veel mulle meeldib, et eile sõin õhtusöögiks pool kilo maasikaid. Ja et ma olen juba praegu proovinud nii paljusid uusi vilju.

Veetsime oma viimased Kuta päevad võrdlemisi rahulikult: vaatasime niisama ringi ja puhkasime. Ühel päeval võtsime rolleri ka ja sõitsime natuke ringi. Liiklus Kutas hirmutab mind jätkuvalt, nii et olin suht krampis koguaeg ja ei tahtnud eriti palju ringi sõita. Ühe korra Maiks mõtles, et sõidab läbi sopaloigu ka. Sõitiski. Sopaloigu põhjas oli suur auk. Ja siis roller tegi vänta-vänta ja mina tegin pänta-pänta ja rippusin natuke seal rolleri külje peal, küüned Maiksule külgedesse surutud

Kuta on ikka nii teistmoodi, kui kogu ülejäänud Bali. Kui keegi teist peaks kunagi Balile sattuma, siis soovitan Kuta lihtsalt korra üle vaadata. Ja kiiresti edasi liikuda. Sest tõesti, ainukesed keda seal vaadata on, oleme meie ise – turistid. Kuigi ma ei pea ennast turistiks :D

Viimastel päevadel käisin natuke rohkem poodides ja tahtsin endale veidi riideid osta. Seejuures täheldasin veel mõningaid asju, mida varem ei märganudki. Esiteks, kuna poed on väga kaua lahti (õhtul kümne või üheteistkümneni), siis müüjad on pidevalt väga väsinud. Selleks on neil kuskil poe nurgas laua all või seina ääres väike tekk või madrats maas ja vähe vaiksemal ajal panevad nad seal täitsa ametlikult silma kinni. Olen mitmel korral poemüüja kogemata üles ajanud ja ühe korra peaaegu peale astunud. Paljud poemüüjad (ja ka baaritöötajad) elavad muide neis samades poodides-baarides. Elavad nad siis nii öelda „tagaruumis“, mis on selline 3×3 meetrit ruum, kuhu on kuhjatud kokku kõik võimalikud riided, nõud, telekas ja vahel ka voodi. Mõnikord lihtsalt madrats.

Üks väga kummaline tähelepanek on see, et kohalikud inimesed tahavad millegi pärast pakse riideid kanda. Ma usun, et meie Balil oleku aja jooksul ei langenud temperatuur mitte kunagi alla 25 kraadi. Ja siinkohal pean ma silmas neid paari vihmast ilma. Usun, et enamasti oli temperatuur isegi üle 30. Ja ikka ja jälle nägin kohalikke JOPEDEGA. Ühe korra nägime restoranis kuidas kolmel töötajal vahetus lõppes ja uued kolm tulid asemele. Tööpäeva lõpetanud neiud vahetasid siis kõik oma tööseelikud teksapükste vastu, tõmbasid joped selga ja hüppasid oma rollerite selga. Ma tunnen, et ma peaks olema nupust ikka täiesti nikastanud, et siinses kliimas endale jopet selga panna. Ja kohalikud reaalselt kannavadki pikki teksapükse koguaeg.

Reede õhtul läksime siis lennujaama, et lennata edasi Jakartasse. Kõik sujus nagu nagu Balil ikka, aeglaselt.. Bali lennujaam on suht näkane koht muide. Igatahes, kui Aasias lennukipileteid osta, siis märkab pea alati kui suured on siinkandis lennujaama maksud. Näiteks on täiesti võimalik, et lennukipilet maksab 25 USA dollarit ja maksud on veel teine 25 dollarit. Eeldaksin, et selle 25 dollariga saab nüüd ehk kõik kaetud. Aga oh ei, Balil käivad lood nimelt niimoodi:

1) pagasi ja inimeste turvakontroll

2) check in ja pagasi ära andmine

3) mingi lett kus tädi paneb lennukipileti külge mingi rippuva kleepeka (isegi ei vaata lennukipiletit ega tee mitte midagi, lihtsalt paneb kleepeka) ja küsib selle eest 30 000 ruupiat TEENUSTASU

4) viis meetrit edasi tõmbab mingi järgmine vend selle kleepeka katki

5) Käsipagasi turvakontroll

6) lennukisse minek

Kui keegi oskab mulle öelda, miks need punkt 3 ja 4 seal vahel on, siis lasku käia – olen väga põnevil.

Lendasime siis Jakartasse. Meil oli broneeritud hotell lennujaama lähedale, kuna pidime kohe järgmisel päeval edasi lendama. Antud hotellil on shuttle bus, mis teoorias peaks sulle lennujaama järgi tulema ja pärast ära ka viima. Noh, helistasime siis hotelli. Tädi ei saanud mitte midagi aru inglise keelest ja suutis ainult „yes, yes“ öelda. Pika jauramise peale sai telefonil krediit otsa. Kell oli mingi 10-11 kanti õhtul ja väljas oli pime ja lennujaam hakkas suht vaikseks jääma, kuna tegemist oli siseriikliku lennujaamaga ja seal vist väga palju liiklust öösel ei toimu. Nägime siis läbi klaasi, et sees on mingi putka, kus peal telefoni märk. Küsisime turvameestelt õues, et kas saame kuskilt helistada ja kõik näitasid sinna putka poole. No selge, läbisin siis taaskord turvakontrolli, et selle „putkani“ jõuda. (Kuna Maiksul oli pagas, siis tema sisse ei saanudki) Tegemist oli täiesti tavalise POSTIGA, mille peal telefoni PILT. Tegin mitu tiiru ümber posti. Ei olnud telefoni. Vaatasin igale poole. Ei olnud telefoni. Aru ma ei saa, mis kuradi tüng see oli. Läksin siis õue tagasi. Kohe kui terminali piiretest välja saime ründasid tavapärased šaakal-taksojuhid. Uurisime, et kust me helistada või krediiti laadida saaks. Keegi ei teadnud midagi. Uurisime, et palju takso hotelli maksab ja keegi ei olnud nõus taksomeetriga sõitma, pakkusid mingit oma (kallimat) hinda. Hiljem saime teada miks nad sõitma ei olnud nõus. Meie hotell asub Jakarta kesklinnaga võrreldes lennujaamale nii lähedal, et nad ei teeni meie pealt peaaegu mitte midagi. Lõpuks saime teada, et peaksime lennujaamasisese shuttle busiga saama sõita rahvusvahelisse terminali ja seal ehk telefonile krediiti laadida. Sõitsime siis teise terminali, kus otseloomulikult krediiti laadida ei saanud. Aga seal olid telefoniputkad. Proovisime umbes viis korda helistada, iga kord lõppes see täpselt ühtemoodi – tädi ei saanud mitte midagi aru ja pani toru ära. Klienditeenindus missugune :P Läksime siis õue ja mõtlesime, et võtame takso. Hakkasime juba hinna üle tingima, kui tuli üks turvamees ja küsis, kuhu me minna tahame. Kui ütlesime oma hotelli nime, ütles ta kohe, et ärge taksot küll võtke, ma helistan neile, nad tulevad teile järgi. Nii saigi tehtud ja 15 minuti pärast oligi meie kauaoodatud buss ees. Hotell oli nagu ikka: fuajee ja esimene korrus ilusti renoveeritud ja väga peen, tuba aga üks ilgemast ilgem sitanikerdis. Otsisime veel kohalikust getost süüa, aga kuna see tundus suhteliselt ohtlik ettevõtmine, siis võtsime lihtsalt kiirelt küpsiseid ja läksime magama ära.

Ainuke hea asi selle hotelli juures oli see, et check-out oli neil alles kell üks. Nii et saime hommikul veel mõnusalt lebotada ja telekat vaadata. Kella ühest lasime ennast tagasi lennujaama viia, et edasi Ho Chi Minh Citysse (või siis vana nimega Saigoni) Vietnamisse lennata. Jakarta lennujaamas oli kõik nii nagu ennegi, ainult kleepsutädi ja rebimisonu puudusid. See aga ei tähenda, et meil teenustasu maksta ei tulnud. Kleepsu pani pileti peale check-ini tädi ja sel korral oli teenustasu 150 000 ruupiat inimese kohta. Ma tõesti ei saa aru, kust nad sellised utoopilised summad ja teenused võtavad.

Mõned tunnid hiljem maandusime juba Vietnamis. Lennujaam oli ilus, puhas ja igati korralik. Kõik protseduurid (viisa, pagas jne) sujusid väga lihtsalt ja kiiresti. Kha Le, meie couchsurfingu tuttav, oli koos oma sõbranna Le Thanhiga meile vastu tulnud ja sõitsimegi nende rollerite tagaismetel läbi hullumeelse Saigoni Kha juurde koju. See on ääretult mõnus tunne, kui maandud täiesti uues riigis ja juba lennujaamas on keegi sind ootamas.

Kha on meditsiiniüliõpilane ja ta elab koos oma vanematega. Tulevikku silmas pidades on Kha vanemad aga talle juba eraldi maja (või korteri või ma ei teagi kuidas sellele läheneda) valmis ostnud. Ei teagi, miks Kha seal elada ei taha (julgen ainult arvata). Nii seisab maja lihtsalt tühjalt (sõna otseses mõttes – seal ei ole suurt midagi sees) ja on couchsurferite päralt. Nagu pea kogu arhitektuur Ho Chi Minhis, on ka Kha maja Prantsuse mõjutustega. Selline kitsas ja kõrge, igal korrusel enam-vähem üks tuba. Majal on kolm korrust pluss väga äge katus. Kui mul selline maja oleks, siis teeksin esimese asjana katusele mingi mõnusa lebokoha :)

Kha juures oli natuke ka teisi couchsurfereid. Oli Laurent, kes on Kanada prantslane, aga elab Hong Kongis. Oli Wei Png Ng, kes on pärit Singapurist, aga õpib Brisbane’is, Austraalias ja on hetkel vahetusaastal Hong Kongis. Ja oli veel Galvis, kes esitleb end kui leedukat, tegelikult omab Kanada ja Ameerika passe ja elab Chicagos. Leedus on käinud ühe korra elus ja tema emakeel on inglise keel. Julgen arvata, et ma olen sama palju mongol, kui tema leedukas. Või noh, ta vist on natuke (ainult natuke) rohkem leedukas (kui ma mongol), sest väidetavalt ta saab leedu keelest aru. Õhtul käisime sõime veel natuke kohalikku värki kuskil tänava ääres ja ajasime niisama juttu. Alati on tore kohata teisi rändureid!

Eilsest oleme tagasi Kutas. Mõtlesime, et tuleme siia, et saab nagu paremini internetis käia ja.. surfamas äkki ja.. Tegelikkus on see, et umbes esimesest tunnist Kutas ma kahetsesin, et me Padangbaist ära tulime. Ainuke asi, mis Kutas hea on, on söök. Siin saab odavamalt ja paremini süüa. Liiklus ja karjuvad inimesed tänavatel viskavad niiiii ruttu üle!

Eile otsisime meeleheitlikult hotelli/külalistemaja/homestay’d, kus oleks internet. Pikk jutt, sitt jutt.. igatahes, lõppkokkuvõttes maksime ühe toa eest topelthinna, mida tavaliselt Balil maksnud oleme ja saime kõige jubedama toa, mis meil kunagi olnud on. Seal haises nii rõvedalt, et ma ei saanud selle haisu pärast isegi öösel magada. Aga seal oli internet. Igatahes, internet või mitte, tappev hais võitis ja me kolisime sealt täna välja. Enne veel nautisime basseinivõlusid ja pannkooke :)

Meie uueks (vanaks) kohaks sai tuba Diana juures, kus ka oma esimesel Kuta nädalal elasime. Tuba on seekord küll väiksem kui eelmine kord (hind on sama kummalisel kombel), aga vahet pole, tegemist on väga toreda ja rahuliku kohaga. Igatahes, meil on hädasti internetti vaja, et oma suuri plaane ja tegusid korda saata. Ja vanasti ulatus meil Diana juurde internet.. meie uude tuppa aga ei ulatu. Niisiis ootame, et inimesed meie vanast toast välja koliks, sest see tundub olevat ainuke tuba seal, kuhu internet ulatub. Pealegi on see tuba palju suurem ja ägedama terrassiga.

Ja nüüd hakkame oma nasi (riisi) sööma. Ja homme lähme äkki veeparki ka, laseme liugu nagu väiksed parditrikoodega tüdrukud, jehhuuu