ja karavan liigub edasi

Esmaspäeva hommikul tuli Elma ja võttis meid peale. Sõitsime ühte parki, kus Elma käib esmaspäeviti ühte elevanti toitmas. See elevant on ainuke, kes Phnom Penhis Khmer Rouge’i üle elas ja nüüd erinevad kohalikud (enamjaolt lääne inimeste) ärid, restoranid, kohvikud on teinud omavahel kokkuleppe selle elevandi ülalpidamiseks. Talle tuuakse süüa ja kõike, mis tal vaja on, lisaks maksavad nad elevandi omanikule 150 dollarit nädalas palka. Lihtsalt, et ta elevandi eest hoolitseks. Lisaks saab elevandi omanik muidugi tulu ka selle pealt, et turistid võivad elevandiga sõitmas käia. Esmaspäeva hommikuti on siis Elma kord elevantsi söötmas käia. Nunnu. Igatahes, söötsime sellele elevandile ikka päris korralikud kilod banaane, arbuuse, õunu, dragonfruiti.

Kuna eelmisel päeval olime juba piisavalt ringi tuuritanud, siis see päev oli meil rohkem selline kohaliku meelelahutuse ja vaba ajaga tutvumise päev.

HAHAHAHA!! :D

Mina: „Maiks, mis me veel tegime sellele päeval kui me käisime elevanti söötmas?“

Maik: „Käisime postkontoris.“

Mina: „Ja veel?“

Maik: „Kas me seal marketil ei käinud? Mina ostsin trussikud. Ma kannan neid praegu.“

Pärast postkontorit ja marketit käisime siis ühes Liibanoni restoranis, kus sai piipu teha, mis oli vahelduseks päris põnev ja mõnus ettevõtmine, kuna piibuga on viimasel ajal kitsas käes olnud. Koht ise oli väga viisakas ja mugav ja privaatne, nii et täitsa tore oli seal aega veeta. Seepeale tuli aga kole suur uni, nii et läksime natukeseks koju magama. Mul oli natuke kahtlane olla ja üritasin voodis umbes kaks tundi järjest uinuda. Ei õnnestunud. Lihtsalt nii palav ja kahtlane oli olla. Igatahes, õhtuks võtsin end jälle kokku ja läksime uuesti linna. Käisime jälle mõnusat Angkori õllekest mekkimas. Kui olime parajasti nautlemas oma esimesi õllesõõme, avastasime, et kõrval lauas istuvad kaks meest, keda olime kohanud ka Can Thos. Nende samade meeste laua ja menüüd varastasin ma ükskord ühes restoranis ära.. aga nad olid toredad mehed, siuksed 45aastased ja blondid ja kahtlase huumoriga. Naljakas, olime juba täiesti uues riigis ja vägagi uues kohas ja eriti lambises väikeses baaris. Ja Can Thost ei tule siia isegi otse bussi.. ega lennukit.. ega midagi.

Ühel heal hetkel tuli jälle Elma ja mõtlesime, et läheme sööma. Valisime välja ühe Saksa restorani, mida peab üks Elma sõber (pigem ütleks tuttav, nende arusaam sõbrast on veits kahtlane, nagu austraallastel). Kuna Elma mees on ka sakslane, siis teab Elma siin linnas päris palju sakslasi. See mees seal restoranis oli vähe imelik, ei meeldinud ta mulle eriti. Pahandas lausa minuga, et ma saksa keelt ei oska. See olevat täiesti möödapääsmatu vajadus maailmas tegutsemiseks (nüüd ma siis tean)! Noh igatahes, sõime natuke kartuliputru ja guljašši ja musta leiba ja lonksasime elavat õlut peale. Möööönus oli. Pärast sööki tegime veel kiired ringid kohalikes ööklubides ja oligi aeg vaikselt kerra tõmmata. Ega kaua ei jõudnudki seal keras olla, kui üks mõnusalt kuum sisetunne (ja äärmiselt külm välistunne) andis teada, et mul on palavik. Kuigi toas oli nii vastikult palav ja lämbe, et hingatagi oli raske, olid mul külmavärinad.

Terve järgmise päeva passisin siis oma palavikus ja uues sündroomis “seahigistus” ja higistasin selle käigus umbes täpselt terve korteri täis. Kas te olete kunagi niimoodi higistanud, et terve nägu on läbimärg, nii et kõik on kaetud suurte piiskadega ja kõik lihtsalt voolab ülikiiresti mööda nägu alla ja siis kukub kuhugi? Mõnusalt detailne kirjeldus, eks ole.. aga mis teha, nii oli. Ja see oli äärmiselt põnev mu jaoks, Maiks pidi igakord vaatama, kui ma järsku ilma etteteatamata jälle umbes ühe minutiga sellise oleku suutsin saavutada. Ma ei ole kunagi kedagi isegi suures kõiketeadjas televiisoris näinud niimoodi higistamas :P

Kui Elma kuulis, et ma ta voodi haigevoodiks olen muutnud ja selle täis higistada kavatsen, siis ütles ta, et me ei jumala eest kuhugi sööma ei läheks, sest ta saadab meile õhtusööki. Õhtusöögiks oli kartulisalatit ja guljašši ja salatit ja see kõik oli nii paganama hea, et ma võiks seda veel sada korda süüa. Maiks oli vist eriti rahul, sest muidu oleks suht tõenäoliselt pidanud tema minema kuskilt süüa otsima. Hommikul ta vaeseke pidi juba ühe korra üksi turul käima, et armetule haigekesele süüa tuua. Ta tõi kolm coca-colat (ma ei joo cocat), 2 võileiba (mille ta ise ära sõi) ja arbuusi, banaani ja apelsini. Nii et mul oli täielik puuviljadieet.

Kolmapäeva hommikuks sõime siis jälle guljašši :D Päriselt! Pärast hommikusööki pakkisime asjad, otsisime tuk-tuki ja läksime bussijaama. Mina kõõlusin taaskord erinevate dimensioonide piirimail ja mõtlesin, et kui hea see mõte ikka oli sellises olekus hakata kuhugi minema. Aga noh, nagu ütlevad uued Eesti vanasõnad „enne tegutse, siis mõtle!“ või „parem pooli asju kahetseda, kui kõik asju karta©“. Ühesõnaga, tehtud-mõeldud ja järsku olimegi jälle bussis, mis meid „kõigest!!“ kuue tunniga 315 kilomeetri kaugusel asuvasse Siem Reapi pidi viima.

Siinpool maailma on kõik koguaeg väga valmis jälgima, et sa ikka selle koha peal istuksid, mis su pileti peale on kirjutatud. Kui viimane mees bussi tuli ja buss samal hetkel liikuma hakkas, siis pani bussisaatja istuma selle mehe ikka täpselt sinna, kuhu mehe pilet ütles – ühe teise (lapsega!) mehe kõrvale, kuigi üle poole bussi tagumisest otsast oli tühi. Eestpoolt olid aga kõik piletid piinliku täpsusega välja müüdud, nii et kõik võõrad pidid üksteisega koos istuma. Lõpuks võtsime julguse kokku ja lihtsalt kõndisime bussi viimasesse pingiritta, sinna kus viis istet kõrvuti on. Keegi ei peatanudki meid! Kuigi pead muudkui pöördusid ja pöördusid, kui me neist möödusime. Ja vaatasid veel mitmeid kordi tagasi, kui olime juba mõnda aega oma viie istme peal laiutanud. Igatahes, pühitsesime oma õnnelikku teekonda bussi ühest otsast teise mõnusa kahe ja poole tunnise uinakuga.

Kahe ja poole tunni möödudes äratas mind üles see, et buss oli seisma jäänud. Oligi aeg teha riisipeatus. Mul on nendest peatustest nii kõrini. Koguaeg on vaja teha mingi poole tunnine peatus, et bussijuhi naine ka saaks ikka oma värgid ära müüdud ja et kõik väiksed inimesed saaksid riisi süüa (nad on nii väiksed, et neile vist ei mahu korraga nii palju kõhtu ja siis nad peavad tihedamini sööma).

Väga nauditav bussisõidu juures oli vaade. Tee ääred oli täis eriti väikseid ja lihtsaid hurtsikuid ja lapsed jooksid paljalt ja pühvlid passisid vees, ainult pea paistmas.. Ma oleks võinud 500 korda selle bussi kinni peatada ja ikka ma poleks saanud piisavalt palju pilte teha, et rahule jääda. Seepärast ma ei pidanud bussi ühtegi korda kinni :D (tegelikult ma ei usu, et see buss oleks seisma jäänud, ükskõik kui väga ma oleks ka tahtnud). Igatahes, maapiirkonnad Kambodžas on kõik üks lõputu postkaart, mis on nii muinasjutuline, et lihtsalt tahaks sinna maailma päriselt sisse astuda.

Umbes kuus tundi hiljem olimegi siis Siem Reapis. Võtsime pärast mõningast tingimist ja seiklemist tuk-tuki ja sõitsime linna. Suutsime suht ruttu leida endale normaalse hinna ja kvaliteedi suhtega hotelli. Puhkasime ja nautisime oma konditsioneeri (mida meil vahepeal juba nii kaua ei olnud). Õhtul tuli mul kange magusaisu peale ja otsustasin, et maksku mis maksab, šokolaadi pean ma saama. Siin on muide väga raske kuskilt šokolaadi leida. Vähemalt minul. Igatahes, suutsin siis Internetist mingid „supermarketid“ välja peilida ja läksin otsima kedagi, kes mind sinna viiks. Maiks mõtles, et parem on hotellis telekat vaadata. Kuigi ma alguses mõtlesin, et ei taha sellepärast jala minna poodi, et väljas on juba pime, siis pärast tuli välja, et oli ikka ainuõige mõte endale moto leida, sest pood oli ikka kuradima kaugel. Nagu te juba aru saite, leidsin endale moto ehk siis tavalise rolleri, mille juht viib sind kuhu iganes sa minna tahad. Vaidlesin siis selle motokutiga, sest ta arvas, et see on normaalne, et mina pean ilma kiivrita sõitma, aga tal endal on kiiver peas. Ja mulle ta ei olnud nõus seda andma. Ma veel usuks mingi venna „no problem“ argumente, kui tal endal kiivrit poleks. Aga kui ta oma kiivrit mitte mingil juhul mulle ei ole nõus andma, siis ma küll ei kavatse sellise vennaga sõita. Lõpuks ta siis laenas oma mingilt sõbralt mulle kiivri ja saimegi poes käidud.

Ülejäänud õhtu valmistusime mentaalselt järgmise päeva templimaratoniks telekat vahtides ja internetis passides ja endast viimased haigusepisikuid välja ravides.

Aga ühte ma teile soovitan Kambodža kohta, mida peate nüüd kõik oma ülejäänud elunatukese jooksul kaasas kandma: ärge te siin palavikku küll jääge!

4 thoughts on “ja karavan liigub edasi

  1. Märt says:

    ütle Maiksule, et te olete nii kaua ära olnud ja ainult üksteise seltsis olnud põhimõtteliselt siis pole temaga midagi teha enam kui ta siia tuleb. Ta siis nii sinu nägu ja teguviisiga.

  2. Rait says:

    inks olen.
    aga meie lähme nüüd Remi sünnale ja ehk käin ka poest läbi ja ostan terrassi immutamiseks õli. kõik peab ju korras ja kena olema kui te lõpuks Eestisse jõuate. Ja mul on veel 7 päeva puhkust. ja ehk jõuan õhtul etendusele ka veel. Kell 19.00.
    aga vist ei jõua.
    olge siis tublid ja valvel pisikute suhtes!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s