Siinsed taksojuhid erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Mees kes meid Kutast Ubudi sõidutas, oli väga ebasõbralik ja absoluutselt mitte vastutulelik. See mees, kes meid aga Ubudist Padangpaisse sõidutas, lausa kiirgas positiivsust välja. Agung õpetab  nädala sees Ubudi nö. „rahvaülikoolis“ inglise keelt, majandust ja kunsti ning vabadel õhtutel ja nädalavahetustel sõidab taksot. Tegemist oli äärmiselt targa ja jutuka mehega, tänu kellele saime tunduvalt selgema pildi kohalikest inimestest, religioonidest ja tavadest. Agungi enda elukäik oli ka väga põnev. Kuigi kastisüsteem Indoneesias väga oluline ei ole, rääkis ta ometigi, et tema noorusajal oli sellega veidike probleeme. Nimelt, Agung on ise sünnijärgselt teises kastis, aga tema tulevane naine oli sündinud kolmandasse kasti. Kuna nende perekonnad Agungi ja tema väljavalitu liidu üle väga õnnelikud ei olnud, siis otsustasid noored oma perekondade juurest ära põgeneda. Agung ja tema tüdruk kirjutasid koos mõlemale perekonnale hüvastijätu kirjad, kus ütlesid, et nemad armastavad nüüd üksteist, võtke või jätke. Kirjad peitsid noored oma tuppa padja alla ja seejärel nö „põgenesidki“. Tegelikult lõppkokkuvõtted nad päris ära ei põgenenudki, tegemist oli pigem ultimaatumiga perekondadele. Lõppkokkuvõttes kiitsid kõik nende abielu heaks ja tseremoonia toimus juba mõlema perekonna osavõtul. Agung ütles, et suureks abiks oli ka see, et ka tema naine on õpetaja ja tänu sellele, vaatas Agungi pere naise peale natuke paremini, kui oleks vaadanud mõnele teisele kolmandast kastist pärit naisele.

Kui Agung rääkis meile kõikidest neist asjadest, mida ta koolis õpetab, siis ütles ta välja ka ühe väga huvitava mõtte. Nimelt, ennekõike püüab ta õpilastele õpetada moraali, sest just see on tema sõnul elu alus. Agung ütles, et inimene kes õpib bioloogiat, keemiat, füüsikat ja matemaatikat, võib ju täiesti vabalt valmistada pommi ja enda isiklikust pildist (näiteks oma religioonist) kaugemale nägemata, teistele inimestele sellega palju liiga teha. Kui aga inimesel on olemas mingisugunegi moraalitunnetus, siis vaatamata sellele, et ta võib-olla oskaks pommi valmistada, ei tee ta seda siiski. Agungi sõnul teeb just moraalitunde olemasolu inimesest targa inimese.

Agung oli tore, rääkis tunduvalt paremat inglise keelt, kui ükskõik milline teine inimene siin ja väga huvitav oli kuulata tema juttu Indoneesia ajaloost (ta teadis kõiki ajajärke täpselt aastaarvude ja valitsejate järgi, mida ma usun, et keskmine indoneeslane ei tea).

Padangbais olime endale esimeseks ööks välja valinud ühe bambus-bungalow. Tegemist oli siis sellise väikse majaga, kus ülemisel korrusel asus magamistuba ja rõdu, alumisel korrusel vannituba-tualett ja väike terrass. Tegemist oli pisikese, aga päris armsa majakesega. Nagu siin enamasti kombeks, oli hinna sees ka hommikusöök. Hommikusöök Indoneesia hotellides ja hostelites on alati enam-vähem üks ja sama. Enamasti on põhiliseks „roaks“ kas banaani või ananassi pannkook või puuviljasalat (kindlad tegelased salatis on ikka ja alati arbuus, ananass, banaan ja papaia). Lisaks pakutakse veel kohvi või teed ja vahel ka puuviljamahla. Mõnes kohas saab kõik need asjad, mõnes ainult pooled. Aga ikkagi on minu arust väga tore süüa sellist hommikusööki, tihtipeale tuuakse see veel tuppa või majja ära. Ja seda paaeagu alati, ükskõik kui odav su ööbimiskoht ka ei oleks. Ma olen juba nii harjunud sööma neid puuviljadega pannkooke, et kindlasti-kindlasti tahaks neid Eestis ka teha!

Padangbai ise on selline väike küla, mis on nii öelda väravaks Gili ja Lomboki saartele. Siit väljuvad laevad ja paadid ja kaatrid, mis turiste saarte ja Bali vahet veavad. Enamus neist inimestest näevad Padangbaid ainult nii palju, kui bussi- või taksoaknast paistab.

Kuigi Padangbais üritavad mõningad inimesed ka turismiga äri teha, ei näi see neil eriti sujuvat. Vähemalt praegusel ajal mitte – baarid ja restoranid seisavad tühjalt, tundub olevat suht kindel reegel, et teenindajaid on rohkem kui kliente. Niisiis, kohalikud naised, istuvad päevade kaupa neis baarides „tööl“ ja kohalikud mehed püüavad kala. Õhtuti hakkavad restoranidesse sissekutsujad vähe aktiivsemalt tööle ja muudkui kisavad „Fresh fish! Fresh fish!“ (tegelt nad päris nii ei kisa, indoneeslastel on omamoodi suhe f tähega :P)

Padangbais on oma kümmekond majutusasutust, millest üks on suurem hotell ja ülejäänud väiksemad külalistemajad või homestay’d. Neist majutusasutustest vaid ühel on internet ja sellele „hotellil“ on vaid kolm tuba (tegelikult neli, aga ühes elab omanik). Nii et kahjuks sellesse kohta meil löögile pääseda ei õnnestunud, terve siinne lääne inimeste kogukond seisab järjekorras vist, et sellesse kohta tuba saada.

Selle sama „hotelli“ juurde kuulub ka baar, kus on wifi, siin me nüüd istumas käimegi. See baar on mitu korda kallim, kui ükskõik milline teine baar Padangbais ja seda just interneti pärast. Terve Padangbai peale on veel vaid üks koht, kus on wifi. Ja siis veel lisaks üks koht, kus on ajast ja arust suured arvutid, internet kordades aeglasem ja kallim kui Kutas.  Nii et, kallid kannatamatud, olge õnnelikud, et postitusigi saate!

Lisaks sellele, et Padangbais eriti internetiga hõisata ei saa, ei ole siin ka rahaga väga head lood. Nimelt on terve küla peale siin vaid üks pangaautomaat, mis praeguseks juba viiendat päeva ei tööta. Seetõttu läks Maiks nüüd otsima küla kõige odavamat auto- või rollerijuhti, kes ta väikese tasu eest kõige lähema pangaautomaadini viiks (meie andmetel asub see umbes 20km kaugusel). Pangaautomaadiga pidi siin kehvasti olema umbes iga teine nädal, nii et siia tulles tuleks kindlasti spordikotiga raha kaasa võtta :P Samas on see pangaautomaadi probleem jällegi tulus ära auto- ja rollerijuhtidele.

Padangbai on üks väga „loomasõbralik“ küla. Meie külalistemajas hulgub pidevalt ringi üks kana ja mitmed-mitmed kassid. Ma ei tea mis värk sellega on, aga umbes pooltel siinsetel kassidel on ainult pool saba. Igatahes, kasse näeb siin igalpool ja võrreldes koertega on nad enamasti väga puhtad ja ilusad. Koeri näeb siin umbes sama tihti kui kasse, kuid siinsete koerte nägemine ei tekita minus mitte mingit rõõmu. Kui ma näen kaugelt koera tulemas, siis mul hakkab juba 100 meetrit enne temaga kohtumist süda pahaks minema. Koerad on väga räpased, pulstunud karvaga, paljudel neist mingi haavad, mis mädanevad, haisevad ja kus võib juba mitme meetri kauguselt näha seal elutsevaid vaklu. Kogu koera-saaga õuduste tipphetk saabus üleeile, kui nägime väikseid poisse surnud koera nööri otsas mööda tänavat lohistamas. Kui me õigesti aru saime, siis neil oli plaan see koer randa maha matta, mis iseenesest on veel võikam, sest siinne rand on väga väike ja nad kaevasid seda nö. „hauda“ just nimelt keset randa, seal kus kõige rohkem elu käib. Ei usu, et nad augu sügavusele väga suurt tähelepanu pöörasid.

Sellel baaril, kus internetis käime, on ka oma koer. See koer on õnneks puhas ja ilus ja väga tagasihoidlik – ei sega ta kunagi ühtegi klienti. Kassid käivad ka siin sisse välja nii nagu ise tahavad. Ei ole eriti harv nähtus, et kuskil söögikohas tuleb kass laua alla klientidelt süüa nuruma.

Meie uue külalistemaja lähistel elab ka üks armas kanapere, kus suurel kanal sibavad sabas 4-5 väikest kanapojukest. Nad ei ole enam päris väiksed tibud, aga suured nad veel ka ei ole. Eile kui käisin meie külalistemaja kõrval asuval puidukujukeste poes, siis kana tuli ka poodi. Ronis teine poes ühele eriti kõrgele riiulile, pressis ennast mingite asjade vahelt läbi ja jäi sinna passima. Poemüüjal oli täiesti ükskõik. Kanad ei ole siin kunagi kinni, kulgevad mööda tänavat nagu ise tahavad, aga samas jäävad ikkagi nagu mingi kindla „oma“ territooriumi piiresse. Iseasi on kuked – olen näinud mitmel korral rannas ja tänaval kuidas mingil kohalikul mehel või naisel on 6-8 puuri kukkedega ja siis ta lihtsalt istub nendega seal. Ei tea, kas ta üritab neid müüa või midagi muud teha, sest kui eile küsida üritasin, siis mulle vastati ainult „yes-yes, have a look“.

Paljud indoneeslased on ära õppinud mingid kindlad inglisekeelsed väljendid, mille tähendust nad vist ise ka täpselt ei tea. Need on näiteks mingid kindlad laused, millega inimesi poodidesse kutsutakse. Põhilause ongi „yes-yes, have a look“. Aga nüüd põhiasja juurde. Indoneeslased ei kuule või ei taha kuulda või ei oska öelda f tähte. Ja v tähega on neil ka suuri probleeme. Kuigi osad neist suudavad ilusti „five“ või „fish“ välja öelda, siis enamik asendab f või v tähe lihtsalt p-ga. Nii on poodides asjade hinnad alati „pipti“ ja „poorti“. Hommikuti pakutakse „breakpasti“ ja asjad on „por rent“. Kui restoranis on õhtul värsket kala pakkuda, siis sissekutsujad hüüavad „press piss, press piss!“. Kui nad vaid ise teaksid, mida see tähendab…

Inimesed Padangbais on äärmiselt teistsugused kui Kutas või mujal tihedama asustusega kohtades. Nähes minu kaamerat, küsivad paljud „juu potograap?“ ja tahavad kangesti, et ma neist pilti teeksin. Väiksed liivalosse ehitavad tüdrukud rannas muutusid mu fotokat nähes umbes ühe sajandikuga pisikestest süütudest tüdrukutest väljakutsuvateks ajakirjakaanepiltideks. Täiskasvanud mehed (üle neljakümne, ma pakuks) kutsusid mind endaga kaasa kuhugi hobuse kuju juurde, kus nad siis haarasid koos hobusel munadest ja tahtsid, et ma pilti teeksin. No mis sa teed sellistega..

Mul on siin ka juba üks oma sõbranna. Noor naine, kes jalutab päev läbi oma sarongidega ringi ja püüab neid kõigile müüa. Mingil hetkel jäin temaga pikemalt rääkima (talle kangesti meeldisid mu juuksed). Nüüd ta alati hüüab tänaval möödudes mu nime ja lehvitab ja küsib, kuidas läheb ja mis plaanis ja lõpuks ikka seda ka, et kas ma sarongi juba ei taha osta või.

Päevad Padangbais on möödunud ringi jalutades, kohalike elu uurides ja niisama puhates. Igal õhtul olen võtnud meie külalistemaja perenaiselt joogatunde. Tund (tegelikult poolteist tundi :P) toimub külalistemaja katusel päikeseloojangul: algab ta täiesti valges ja lõppeb lõõgastumisega siis kui õues on juba päris pime. Käime seal koos ühe sloveeni tüdruku Katjaga. Tore on, oleme mõlemad algajad ja alustasime täpselt ühel päeval. Meie külalistemaja perenaine ja peremees, kes on tegelikult hoopiski inglased, on väga toredad inimesed, nad on mööda Aasiat ringi reisinud ja erinevates kohtades elanud juba pikka aega. Nad on nii positiivsed, lihtsad ja inspireerivad. Carolina on sündinud õpetaja ja tema võimekus oma kehaga ükskõik mida teha, paneb mind alati tahtma üha enam ja enam joogatunde võtta.

Täna hommikul oli Maiksul kokku lepitud mingi kohaliku kalamehega, et läheme tema paadiga hommikul kalale. Niisiis ärkasime kell neli hommikul ja kuna meil oli ka midagi süüa vaja, seadsime sammud turu poole. Siinne turg toimub nimelt hommikul neljast kuni hommikul kaheksani: et kõik kohalikud ärid ja inimesed saaksid oma värske toidukraami tulevaseks päevaks varakult kätte. Kella viie paiku jõudsime randa ja sel ajal oli rannas veel täiesti kottpime. Lühidalt öeldes, käisime merel umbes 4 tundi ja ei meeldinud mulle see värk eriti. Olen vist liiga nõrk selliste asjade jaoks nagu pimedus, väike paat, mis mahutab täpselt kolm inimest, sügav suur sinine ookean, vihm ja tumedad-tumedad pilved, müristamine, kalamees, kes suhtleb ainult mühatustega („mähh“, „nähh“, „üaahhh“) ja nii edasi nii edasi. Kuna oli nii pilves ilm, siis ei olnud ka päikesetõus midagi erilist. Oli omaette kogemus ja kunagi ma kindlasti vaatan sellele tagasi põnevusega, praegu on aga vastikustunne veel liiga hästi meeles.

Ubudist edelast asus üks mets, kus paiknesid erinevad templid ja mida asustasid hallipäised kurbade silmadega ahvid. Palju ägedam, kui ahvid templis, on aga ahvid tänavail. Ubudi edelapoolses osas olid ahvid nimelt juba linna üle kolinud. Eriti naljakas oli näha neid mööda elektrijuhtmeid ja kõikvõimalikke tänavaposte üles-alla ronimas.

Ühel õhtul käisime vaatamas ka Kecak tantsu. Ubudis saab kokku näha pea kümmet erinevat rahvuslikku tantsu, millest meie siis ühe vaatamiseks välja valisime. Meie tantsuetenduses osales kokku umbes 60-70 inimest. Tegemist oli suure katusealausega, mille keskel asus üks suur küünlajalg, mille peal oli kümneid ja kümneid küünlaid. Ümber selle küünlajala istusid ringi maas erinevad vanuses mehed, kelle ümber ringis istusid omakorda uued mehed. Need mehed olid nii öelda kogu etenduse taustajõud, sest terve aeg nad laulsid, sosistasid, hüüdsid, karjusid ja tegid kõikvõimalikke hääli, mis lõi siis nii öelda etenduses parajasti toimuvale sobiva meeleolu. Sisemises ringi, küünlajala ja meeste vahel toimus kogu etenduse sisu: vaheldumisi, järjest, ükshaaval, kakshaaval, kolmhaaval sisenesid erinevates kostüümides tantsijad. Pigem ütleks, et tegemist oli sujuvalt voolava etenduse kui tantsuga. Nendes tantsudes on alati mingi lugu, enamjaolt hea ja halva võitlus, kus alati võidab hea. Tegemist oli väga vahva kogemusega, kuid keelt mõistmata on peaaegu kaks tundi kestev etendus natuke liiga pikk. Sellegipoolest, mulle väga väga meeldis. Eriti toredad oli kõik need mitmekihilised, värvilised, kellukeste ja litritega kostüümid. Ja mu lemmik oli kindlasti üks imetoredas kollases kostüümis väike tüdruk, kes mulle hiljem tänava peal ka armsalt naeratas ja järele lehvitas.

Meie teise Ubudi päeva õhtul hakkas aga sadama vihma. Ja see oli väga tõsine vihm. Lõppkokkuvõttes sadas niimoodi põhimõtteliselt ka terve järgmine ja ülejärgmine päev. See oli nii tugev ja läbipaistmatu vihm, et ma lihtsalt pidin minema sinna riisipõllule ja seisma seal sopas ja tundma, kui teistsugune võib olla vihm. Kuigi järgnevatel päevadel sadas enam-vähem koguaeg, käisime siiski linnas ka. Oli natuke hirmutav rolleriga seal vee sees sõita, aga saime ikkagi hakkama.

Ühel toredal päeval mõtlesime, et mis neist kookospähklitest ikka sealt poest osta ja otsustasime, et püüame ühe parem puu otsast kätte saada. Üritasime mingi pulgaga päris jupp aega, kuni Maiks lõpuks ronis puu otsa ja tõi sealt kaks kookospähklit alla. Oi, kui head need olid! Ma ei julgenud küll eriti palju süüa, sest need olid veel noored kookospähklid ja kuigi öeldakse, et need on tunduvalt tervislikumad kui vanad kookospähklid, siis võivad nad siiski olla su seedimisele lausa nii „tervislikud“, et järgnevad päevad mööduvad tualetis.

Reedeks ja laupäevaks oli meil väga suured plaanid, aga kuna sadas vihma, siis ei olnud neid kahjuks võimalik teostada. Nii otsustasime, et lükkame need plaanid järgmisesse nädalasse ja võtame selle nädalavahetuse lihtsalt vabalt. Tüdrukud läksid siin lähedal asuvatele saartele ja meie otsustasime tutvuda väikelinn Padangbaiga.

Elu Jimbarani lähistel oli nii teistmoodi, kui elu Kutas. Meie „kodu“ lähistele jõudes ja suurelt teelt maha keerates ootas ees täiesti uus maailm. Mõnusalt väike külatee, rohelus ümberringi, kohalikud inimesed omi asju ajamas, lehmad aasadel ja kuked-kanad tänavatel.

Et aga mitte ühte kohta liiga kauaks kinni jääda, otsustasime teisipäeval koos Corinna ja Biancaga Ubudi minna. Võtsime takso ja sõitsimegi natuke saare keskosa poole. Ubudi kutsutakse Bali kultuuri- ja kunstikeskuseks, seal on palju galeriisid, õpitubasid, etendusi ja hulganisti muud toredat. Kuna elu Kutas oli kiire ja lärmakas, otsustasime seekord võtta maja linnast välja. Meie armas väike majake asus pisikeses külas nimega Lodtunduh. Need kolm päeva ja neli ööd, mis me seal veetsime, olid nii mõnusalt rahulikud ja lõõgastavad. Meil oli nii armas magamistuba, mille seinad umbes poolel teel põrandast laeni lihtsalt ära lõppesid. Selle ülemise poole seina asemel olid meil lihtsalt bambusrulood :)

Seal majas magasin ma oma viimaste kuude kõige paremad uned. Isegi ühel ööl, kui magasin vaid 5 tundi, oli uni ikkagi nii magus ja nii kosutav. Uinuda koos konnade, ritsikate ja lindude häältega – see on midagi nii mõnusat.

Meie maja ümbritsesid riisipõllud. Kuigi riis oli juba ära korjatud, oli ometigi kuidagi mõnus vaadata põllule, mitte kellegi teise aknast sisse. Istusime pikki õhtuid õues ja kui viimastel päevadel sadama hakkas, oli veel mõnusam toas istuda ja seda „vihma kallab nagu oavarrest“ vaatepilti imetleda.

Hommikuti kui ärkasime ja ukse terrassile avasime, oli see märk kohalikele tüdrukutele, kes meile seepeale süüa tuli tegema. Igal hommikul saime valida, kas soovime muna või pannkooke. Lisaks veel kohvi või tee ja puuviljasalat. Eriti tore oli see, et kokku need neiud kogustega ei hoidnud. Ja nii mõnus oli lihtsalt ärgata oma imepehmes voodis, terrassi uks lahti teha, oma toimetusi askeldada ja siis kellegi teise valmistatud toitu nautida. Kuigi nad tulid pea alati vähemalt kahe- või kolmekesi, ei häirinud nad meid mitte kunagi. Askeldasid vaikides köögis, igaühel oma ülesanne teada. Kandsid kõik lauale ette, pesid nõud, mida olid kasutanud ja läksid sama vaikselt minema. Päeval, kui meie kodust ära käisime, tulid nemad ja pesid ära kõik meie nõud, tegid voodid ja koristasid toad ning köögi.

Kuna elasime Ubudist väljas, olime endale kõikideks päevadeks võtnud kaks rollerit: ühe mulle ja Maiksule ja teise Biancale ja Corinnale. Iga päev käisime Ubudis, vaatasime linnas ringi, käisime söömas ja poes. Ühel päeval eksisime tänu ühesuunalistele tänavatele natuke ära ja sattusime ühele väga armsale külavaheteele. Inimesed seal ei üritanud meile midagi müüa, inimesed seal ei kisanud meile koguaeg midagi järele, inimesed seal ei tahtnud meist mitte midagi – nad lihtsalt olid ja naeratasid. Küsisime ühelt mehelt kuhu see tee välja viib ja saades vastuseks, et see läheb ringiga linna tagasi, otsustasime seda mööda edasi sõita. Jõudsime ühe sillani, kus kahel pool olid väiksed kosekesed ja eriti mõnusalt lopsakas loodus. Ahvid ronisid müüri peal ja kõik oli kuidagi nii lihtne..

Esimestel päevadel Kutas ei suutnud ma ära imestada, kui hektiline ja lärmakas ja kirev üks koht olla võib. Eriti mõnus oli seal kirjus ja täiesti segases maailmas omaette ringi kulgeda. Puhkasime oma eriti kodusel terrassil, käisime massaažis, surfamas, uitasime mööda väikseid kõrvaltänavaid ja imestasime Bali inimeste üle. Mulle meeldis Kutas.. aga see koht on peast natuke liiga segi, et sinna kauemaks, kui nädal, paigale jääda.

Otsustasime taaskord natuke couchsurfida. Couchsurfing on tõesti üks tore värk, mille abil saab enamasti päris kohalikku elu tundma ja mis on üks eriti äge lüli kohalike inimesteni. Igatahes, nüüd oleme teist päeva ühes väikeses külas Kutast lõunapool. Lähim linn on Jimbaran. Tulime siia ühe kohaliku kuti Eko juurde, aga tuleb välja, et Eko ise üldse ei elagi vist siin ja me saime endale niisama oma korteri :) Korter on väike, aga suhteliselt uus. Üks üllatus ootas meid ka ees – et kõik ikka „päris Indoneesia“ oleks, siis on meil siin ka „Indoneesia tualett ja vannituba“, mis tähendab, et meil ei ole ei klassikalist wc-potti ega ka dušši. See ei tähenda, et meil oleks mingi muldpõrandaga hütt, kus on auk põrandas ja kuhu peab pärast asjal käimist saepuru peale viskama. Neil on lihtsalt vähe teistsugune „pott“ ja pesemiseks lasevad nad ämbrisse vett ja siis valavad endale sealt kopsikuga peale. Kuigi asi on väga erinev meie tavalisest vannitoast, on see siiski võrdlemisi puhas ja normaalne ruum. Äravool on neil samamoodi põrandas ja „dušsi“ peab lihtsalt ise endale käsitsi tegema.

Eile käisime ümberkaudseid randu avastamas. Sõitsime siit umbes 5km kaugusel asuvasse Dreamlandi randa, mille puhul on tegemist väikse, kaljude vahel asetseva rannaga  Eriti ägedaks tegi selle ranna minu jaoks see, et lained murdusid seal otse liivale. Ehk siis mitte kuskil kaugel mere peal vaid täpselt sellel hetkel kui nad nö. „randa“ jõudsid. Edasi sõitsime Ulu watusse, kus mere ääres, kalju otsas, asub üks armas väike tempel. Kuna jõudsime sinna suht hilja, siis saime näha eriti ilusat vaadet, kui päike hakkas juba peaaegu loojuma. Poole vähem armsamad olid aga ahvid, kes koguaeg tahtsid midagi inimestelt ära varastada ja kes aeg-ajalt läksid ka omavahel kaklema.

Täna hommikul tahtsime oma riided pesumajja viia, kuna asume aga suhteliselt eemal turistide tavapärastest sihtkohtadest, siis ei osanud keegi kohalikest inglise keelt. Vanem meesterahvas, kes seda pesumaja pidas, võttis algul meie asjad vastu, kui aga tahtsime teada, millal need kätte saame ja kui palju maksma peame, siis ta sattus meie küsimustest nii segadusse, et otsustas, et annab meile parem asjad tagasi. Terve aeg üritas ta meile oma keeles veel midagi selgeks teha ja näitas kuhugi kaugusesse, arvatavasti püüdes meile öelda, et peaksime mingisse teise pesumajja minema. Kuna see pesumaja oli aga meie kodule nii lähedal, siis otsustasime, et ootame natuke seal ees, kuni tuleb mõni inimene, kes võiks meie ja mehe vestlust tõlkida. Terve see aeg üritas mees meile ikka selgeks teha, et peaksime kuhugi mujale minema. Lõpuks, nähes, et meil ei ole plaanis kuhugi minna, läks ta ise minema. Mõne aja pärast tuli ta tagasi koos mingi teise mehega, kes vähemalt suutis öelda „yes“, „tomorrow“ ja „25 000 rupiah“. Rohkem ju tegelikult ei olnudki vaja, nii et jätsime oma asjad sinna. Otsustasime minna taaskord ümberkaudseid maid avastama. Sõitsime Jimbarani, kus eksisime natuke ära, mis oli tegelikult hea. Tänu sellele leidsin poe, kus olid kõik riided umbes 4-5 korda odavamad, kui Kutas. Ostsin püksid, mis maksid umbes 40 krooni ja kampsuni, mis maksis umbes 30 krooni :) Kutas küsiti samade asjade eest kokku umbes 400 krooni, mille vajadusel oleks saanud tingida ehk minimaalselt 250 peale. Otsustasin, et enam ma kuskilt keskusest asju ei osta.

Peale seda tegime minu jaoks täiesti saatusliku vea ja otsustasime, et läheme Kutasse, sööme hommikust, saame kokku Corinnaga ja siis sõidame veel kuskil ringi. Tee Kutasse ja tagasi oli nii õudne, et ma mõtlesin, et me ei pääse sellest mitte mingil juhul eluga. Sõita rolleriga kiirteel, kus kõik ülejäänud inimesed on oma viimasegi arunatukese kaotanud – see ongi nüüd minu õuduste tippude tippude tippude tipp. Kuta oli nagu ikka, kõik karjusid muudkui „transport“, „come, have a look“, „yes, yes, I give you good price“. Käisime söömas ja saime kokku Corinnaga. Hiljem käisime veel netis ja tutvusime Corinna sõbranna Biancaga. Corinna on sakslane, kes vastupidiselt kõikidele teistele siinsetele bäkkpäkkeritele, ei tulnud mitte Austraaliast, vaid Saksamaalt. Ta jõudis siia üks päev enne meid ja pidi kokku saama oma Austraaliast tuleva sõbranna Biancaga. Biancal olid aga mingid passijamad ja nii pidi Corinna teda ootama kokku kaheksa päeva. Niisiis hängis Corinna meiega peaaegu iga päev – istusime väga pikki õhtuid meie terrassil, tegime piipu ja rääkisime juttu.

Nüüd oleme tagasi oma väikeses külakeses ja varsti läheme uuesti Jimbarani. Tahaks veel antuke ringi vaadata ja kõht hakkab ka vaikselt tühjaks minema.

Meil käib aint vile, aga kellelgi käib töö ka, nii et ses mõttes käivad koos.

Elu siin on lill, seda peamiselt just eelmises lauses tõdetu tõttu, et tööd ei ole ja käib aint vile. Kuradi kipa on niisama ringi tuiata ja turisti mängida ja kaubelda ja süüa head ja paremat.

Kuuest päevast neljal oleme surfamas käinud. Eriti mõnus on näha iseenda arengut! Ja siis oleme mööda linna ringi patseerinud ja imestanud imekspandavate ja üllatunud üllatavate asjade üle. Ma ei oskagi midagi öelda.. mõnus on.