ahoi kalakesed!

Kuna meie teisel Denhami päeval hakkas vihma sadama, siis otsustasime õhtul,endalegi ootamatult, et sõidame parem edasi. Kuigi siin on VÄGA soovituslik pimedas mitte sõita, otsustasime, et teeme seda siiski… meil lihtsalt oleks olnud järgmisel päeval nii palju sõita ja oleks olnud jabur ilusat päikesepaistelist päeva sellele raisata ja samas eelmisel päeval vihma pärast karavanipargis passida ja mitte midagi teha. Niisiis hakkasimegi pimeda hakul sõitma..

Kuna õhtuti ei ole võimalik eriti endale karavanipargis kohta broneerida, siis otsustasime, et ööbime ühes teeäärses rest areas. Need on siis sellised alad, mis tehtud tee äärde, et pikka maad sõitvad inimesed saaks vahepeal silma looja lasta.. meil on olemas selline voldik, mis näitab täpselt ära kõikide selliste puhkealade asukohad ja samuti selle, kas seal on wc’d, katusealused, lauad-toolid ja kõige olulisema: kas seal on lubatud ööbida. Tegelikult võib ööbida vaid vähestes, aga meie kogemus näitab, et õhtuti on pea kõik rest aread rahvast täis. Ja sealhulgas mitte meiesuguseid noori rändureid, vaid täitsa kohalikke karavanidega rändavaid perekondi.

Ööbisime siis ühes sellises. Hommikul pakkisime ennast kokku ja juba tunnike hiljem olimegi Coral Bays. Coral Bay on nö. värav Ningaloo Reefile, kus on meeletu kogus koralle ja kus elutsevad ka kõiksugu kalad ja mereelukad, alustades väikestest värvilistest kalakestest ja lõpetades kilpkonnade, raide ja riifihaidega.

Coral Bay meenutas oma rannaputkakeste ja pleekinud poe/kohvikusiltidega väga Kagu-Aasiat ja eriti vist Padangbai külakest Balil. Hoopis teistsugune kui kõik muud kohad :) Linn ise oli järjekordselt megaväike.. või siis tegelikult, üks kohalik mees kellega jutu peale sain ütles mulle: „Mis linn?! Siin pole mingit linna, on lihtsalt kaks eravaldust: karavanipark nr 1 ja karavanipark nr 2, sinna vahele viis poekest ja ongi kogu lugu.“ Tõesti, kui hiljem kaardi pealt vaatasin, siis põhimõtteliselt nii ongi. Karvanipargid on ka nii kavalalt keset seda asustust, et põhimõtteliselt kulgeb liiklus neist läbi.

Coral Bays otsustasime siis snorgeldama minna. Võtsime selleks ühe tuuri klaaspõhjaga paadiga, mis oli üllatavalt lahe kogemus. Ma ei arvanud, et see klaaspõhjaga paat midagi väga juurde annab, aga pärast seda kogemust ütleks, et tavalised paadid on ikka täitsa mõttetud :D Mulle väga meeldis! Snorgeldmas käisime kahes kohas, esimeses saime vaadata rohkem kalu ja teises pigem koralle. Vesi oli selline paras 26 kraadi ja väga mõnna oli seal sulistada :)

Pärast paaditrippi sõime lõunat ja viskasime randa lebosse. Poisid käisid kuskil megakaugel snorgeldamas. Nimelt näidati meile paadil olles ühte kohta, kus on ka hea snorgeldada ja kuhu põhimõtteliselt pääseb kaldalt. Mina arvasin alguses, et nad teevad nalja, sest mulle tundus küll kallas nii kaugel olevat, et ma ei uskunud, et nad soovitaks kellelgi nii kaugele välja ujuda. Hiljem selgus, et see ei olnudki nali. Poisid olid kokku vist kaks tundi ära, nii et me Christine’iga jõudsime juba seitse korda muretsema hakata. Hiljem läksime veel mina, Sean ja Christine ka snorgeldama.. väga äge oli! Riif algab juba väga kalda lähedalt tegelikult ja ei pea üldse kaugele ujuma. Nii veetsimegi terve päeva rannas: päevitades, ujudes, snorgeldades ja niisama puhates :)

Kuna pidime niikuinii endale ööbimist otsima hakkama ja meie järgmine sihtkoht oli ainult 150km kaugusel, siis otsustasime, et sõidame parem selle 150km ära ja siis on palju toredam hommikul juba sihtkohas ärgata. Sõime õhtusöögi ära ja pakkisime ennast jälle kokku. Juba paari tunni pärast olimegi Exmouthis. Lükkasime ühte karavaniparki oma laagri jälle püsti ja jutustasime natuke niisama.

paljasjalgsed seiklejad

Kalbarrist sõitsime siis edasi mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvasse Kalbarri National Parki. Tore oli nii varakult jõuda, sest põhimõtteliselt õnnestus meil peaaegu igal pool esimesena kohal olla ja alati kui ära minema hakkasime, siis tagasiteel kohtasime suuri turismigruppe. Ülihästi suutsime vältida neid! Kõigepealt käisime vaatamas tuhandeid aastaid vanu ja ülisügavaid jõesänge, mis kaljude vahele uuristatud – selline avatud tunne tuli seal ääre peal seistes ja lihtsalt alla ja kaugele eemale vaadates. Selline tunne, et maailm on lõputu ja me võime minna kuhu iganes tahame; kui hing ihkab, siis kasvõi sinna alla auku ronida :) Käisime läbi ka kohast nimega Nature’s Window. See on siis selline „aknake“ ühes kaljurahnus, millest avaeb imeline vaade ümbruskonna kaljudele ja jõesängidele. Mulle meeldib WA punane muld ja eriti meeldivad mulle siinsed värvilised kaljud-kivid. Kord on nad tumekollased, kord aga täiesti punased. Kui rohelust on siinkandis natuke vähevõitu, siis muud värvid teevad selle tasa :) Kulgesime veel natuke sealkandis ringi, turnisime-uurisime ja oligi aeg taaskord teele asuda.

Järgmiseks sihiks olime võtnud Shark Bay nimelise koha. Tegemist on väikse poolsaarega Lääne-Austraalia ranniku keskosas, kus põhimõtteliselt on üks asula – Denham. Lisaks on seal veel sellised kohad nagu Hamelin Pool, kus saab näha miljardite aastate vanuseid stromatoliite; Monkey Mia, kus saab varahommikuti delfiinidega kohtuda; Shell Beach, kus terve rand (ja üldse suur osa tervest poolsaarest tegelikult) on kaetud valgete merekarpidega; Peron National Park, kus saab raisid ja kilpkonni näha ja niisama vees sulistada; Eagle Bluff, kus kõrgete kaljude pealt on hea õnne korral võimalik ära näha kõik mereelukad (sh. Haid), sest vesi on lihtsalt nii selge ja tegelikult, iga uus nurgatagune pakub midagi uut ja imetlusväärset :)

Käisime neis kõikides kohtades. Tore oli. Väga armas väike poolsaar, kus tegelikult on WA olusid arvestades suht palju teha ja vaadata :) Minu lemmikud olid ikkagi delfiinid – juba 60ndatest aastatest on mõned delfiinid pea igal hommikul randa tulnud ja sealne hotell on neid siis mingil määral toitnud. Kuigi lahes endas on väga palju delfiine, on rannas käinud alati ühe ja sama perekonna delfiinid ning kui vanad delfiinid väsinud delfiinide maale ära kolivad, siis käivad nende lapsed oma peredega ikka edasi. Kuna tegemist on ikkagi loomadega ja uudishimulikud tuistid võivad olla nii neile kui endale ohtlikud, siis on delfiinidega kohtumise juures mõned reeglid, millest mitte mingil juhul üle astuda ei tohi. Põhimõtteliselt käib asi siis nii, et seistaks peaaegu põlvini vees ja delfiinid ise hoiavad umbes meetrist või kahest distantsi. Vahepeal lähevad ka kaugemale, aga põhimõtteliselt saab neid tegelikult ikka väga lähedalt näha. Kuigi hirmsasti tahaks, siis delfiinide katsumine on keelatud. Aga sellest pole tegelikult väga midagi, sest nad on ühed parajad eputrillad, nii et ka lihtsalt nende  vaatamine on täiesti piisav elamus. Otseloomulikult sai fotokal aku tühjaks umbes täpselt  siis kui olime seal alles viis minutit olnud. See oli kõige närvesöövam asi maailmas ja ma olin endas ikka väga pettunud, et ma varem ei kontrollinud. Sest need delfiinid olid ikkagi nii nunnud ja häid pildivõimalusi oli palju.. ma lihtsalt polnud veel jõudnud õigeid seadeidki panna ega midagi, kui fotokas juba pildi tasku pani.

Shell Beach oli samuti tore, lihtsalt kõnni ja imesta. Tore oli näppida ja mängida nende merekarpidega. Leidsime täiesti juhuslikult ka selline sandbari (kuidas see eesti keeles on?), mis tegelikult ei olnudki sandbar või nö. shellbar. See oli siis selline väike maariba, mis ulatub veest välja ja moodustab sellise väikse poolkaare ning maismaa ja ookeani vahele tekib veel üks väike laheke. See maariba oli siis täielikult merekarpidest. Koht ise oli igati vinge – kuna ühtegi silti ega korralikku teed sinna ei viinud, siis saime täitsa omaette seal olla :) Seal nägime ka ühte raid kohe päris-päris lähedalt.

Peron National Parkis nägime juba suuremaid raisid – tõenäoliselt olid need manta raid, kellele meeldib aeg-ajal veest välja hüpata ja siis suure plärtsuga vette tagasi maanduda. Mantad on tavaliselt ikka sellised paarimeetrised ja võivad kasvada isegi kuni 7 meetri pikkuseks. Ühed suured-suured „lendlevad“ olevused (kuna nende liikumine näeb veidi välja nagu lendamine). Ühte suurt merikilpkonna nägime ka vilksamisi, aga me vist ei meeldinud talle eriti, nii et ta pani kähku plehku. Peronis oli üldse lahe, natuke huvitavamad teeolud ja sai ikka mõnusaid manöövreid tehtud seal. Väike offroad ei tee kunagi paha (nii kaua kui mina kõrvalistmel karjuma ei hakka).

Denham ise oli üks ütlemata tore väike linnake, eriti meeldis mulle peatänav (notegelt seal väga ei olnudki rohkem tänavaid), mis jooksis rannaga paraleelselt ja kus oli ilus roheline muru ja palmipuud :) Peatusime Denhami kõige rannaäärsemas karavanpargis ja saime ka kõige rannaäärsema telgikoha. Kahjuks ei jõudnud ma esimesel õhtul pilte teha ja järgmisel päeval tuli meil plaanidesse juba väike muudatus, nii et jäidki pildid tegemata. Aga vähemalt olen ma ise näinud seda toredat kohta ja seda imelist päikeseloojangut. Õhtul istusime rannas ja tegime väiksed õlled. See oli vist meie tripi kõige pidusem päev :P Õhtul istusin veel natuke aega üksi rannas ja uudistasin läbi internetiavaruste Eestimaaiseid lugusid ja suhtlesin inimestega. Eriti mõnus koht kodustega rääkimiseks oli :)

Võib öelda, et kaks päeva kulgesime siis seal poolsaarel. Igati vahva koht! Ja see jääb kindlasti kauaks-kauaks meelde, sest need suured ja väiksed delfiinikesed on lihtsalt liiga armsad, et neid unustada!

Senini läbitud WA on ikka väga tühi maa ja kui aeg-ajalt asulaid näed, siis peab ikka oma varusid iga kord korralikult täiendama, sest kunagi ei tea, millal jälle poodi või bensukasse saab. Omamoodi lahe on see, et keskranniku kandis on olud väga liivased ja siis on äge igalpool paljajalu ringi paterdada :)

Liiv, liiv ja .. liiv

OOJEESUSMARIA, nii palju on kirjutada, et ise ka ei usu, et selle kunagi valmissaan. Aga eks ma hakkan nüüd tasapisi tootma, nii et järgneva nädala jooksul peaks teil kõvasti lugemist olema.

Teisipäeval alustasime siis oma järjekordset roadtripi. Pidime tegelikult juba hommikul sõitma hakkama, aga kahjuks on siin mõned teenusepakkujad ikka täitsa arulagedad, seega saime tulema alles õhtul. Umbes kella nelja ajal hakkasime Mandurahst sõitma. Võtsime suuna Perthile ja selle ühele põhjapoolsemale eeslinnale Northbridgele. Kuna tol päeval vihma sadas ja Perthi inimesed ei oska/julge/taha vihmaga sõita, siis liiklus kiirteel lihtsalt seisis.. sõitsime tavapärast 45-minutilist teekonda hoopis kaks ja pool tundi. See eest saime näha üliilusat öist Perthi, mis vist tõesti oli seda ootamist väärt! Northbridges saime kokku šotlase Christine’i ja iirlase Seaniga. Nad on selline vahva paar, kelle leidsime internetiavarustest. Põhipoint on siis rideshare ehk siis nö. sõidujagamine – kui kuskil on olemas keegi, kes tahab minna samasse kohta kuhu meie ja kui meie tahame kulusid kokku hoida, siis miks mitte minna koos ;)

Christine ja Sean olid meid tegelikult juba terve päev ühes kaubanduskeskusesoodanud, sest pidime ju algselt liikuma hakkama juba hommikul. Sellele vaatamata olid nad üpris rõõmsameelsed ja toredad :)

Kuna väljas oli juba neegermust öö, siis otsustasime, et sõidame täna ainult natuke Perthist välja ja jääme sinna ööbima, et siis hommikul varakult tegutsema hakata. Meie suureks imestuseks õnnestuski plaan ideaalkujul – jõudsime Lancelini, kus asuvad suured liivaluited ja kus saab liivalaua (haha, mis sõna, ing. k sandboard) ja autoga ringi rallida. Lükkasime sinna luidete vahele telgi püsti, võlusime auto voodiks ja üks ägedamaid ööbimiskohti oligi valmis. Kuna tol ööl oli täiskuu ja liiv oli niiii-niiii valge, siis oli see kõige valgem öö, mida üldse kunagi Austraalias näinud olen. Siin on ju teadupärast juba kuue ajal õhtul täiesti pime. Mõnus oli seal istuda ja täitsa kodumaine tunne tuli, kui keset ööd isegi ringi jalutada ja vaadata sai :)

Hommikul ärkasime, sõime hommikust ja mina jälitasin papagoisid. Neid oli seal palju ja nad ei olnud väga arad, nii et sain isegi paar pilti. Tahtsime minna ka lauda sõitma, aga kahjuks oli liiv niiske ja laud niiskel liival teadupärast ei libise. Ronisime, jooksime, kukkusime, püherdasime ja sõitsime seal siis niisama ringi. Väga äge oli! Kuna kell oli alles väga vara hommikul, siis ei olnud seal ühtegi inimest peale meie ja see tegi kogu selle „igav liiv ja tühi väli“ kogemuse veelgi mõnusamaks :)

Pärast liivaluiteid sõitsime Pinnacles kõrbesse, Nambung National Parki, vaatama sealseid lubjakivimoodustisi. Ma ei hakka siinkohal nende tekkelugu ümber jutustama, sest minu puhkuseaju ei ole praegu sellises olukorras, et tahaks mingit geoloogilist teksti inglise keelest tõlkida. Internet on teadupärast Tark Mees, nii et küsige temalt, kui teada tahate. Mõnusalt kollane oli seal.. kuigi arvasin, et see ala ja sellega kaasnev tühjus on natuke suurem. Aborigeenide legendi järgi on need lubjakivimoodustised noorte ja kartmatute aborigeenimeeste käed. Nimelt olevat legendi järgi noored, uljad mehed Pinnacleses tihtipeale liiva sisse kaduma läinud ja nüüd ongi näha vaid nende käed, mis üritavad liiva alt välja saada.

Järgmiseks sõitsime Jurien Baysse. Jurien Bay on lihtsalt selline väikelinn, kust pääseb kõiksugustele saartele, et merilõvisid ja muid elukaid vaadelda. Meie piirdusime jalutuskäiguga rannas ja sillal. Tore pisike kohake :)

Öhtuks jõudsime väikelinna nimega Kalbarri. Kuna jõudsime nii hilja ja karavanparkides telefonidele enamasti pärast viite ei vastata, siis otsustasime, et kämpame rannas. Ahjaa, teel õnnestus meil üle sõita ühest kängurupoisist. Nad ei saa ikka mitte midagi aru, ta hüppas meil põhimõtteliselt niimoodi auto ette, et vist isegi meetrit ei jäänud üle..st, ta hüppas nagu vist murdosa sekund enne sinna kohta, kuhu meie autoratas jõudis. Ragin-krigin-hüpe ja paha tunne.

Jällegi oli suht valge öö ja istusime-jutustasime seal päris pikalt. Rand ise oli ka vahva, oli täpselt selles kohas, pankrannik lõppeb ja liivarand algab, ühes terve Kalbarri National Parki põhivaatamisväärsuses – Red Bluff Beachil. Selle peale oleks muidugi võinud varem mõelda, et kui sellises kohas kämpad, siis kindlasti ei saa see päris seaduslik olla.. aga noh, ega siis ümbruskonna nautimise käigus ei jõua ju nii kaugele ette mõelda. Hommikul kell viis olevat keegi onkel Seani ja Christine üles ajanud ja 200 dollarise trahviga ähvardanud. Kuigi nad üritasid alguses uuesti magama jääda pärast seda, ei suutnud Christine siiski päriselt maha rahuneda ja kella kuue ajal äratasid nad ka meid üles. Tegelikult oli see tore, saime mõnusalt varajase äratuse oma päevale.. nii jõuabki palju rohkem tehtud :) Valget aega ongi ju enamvähem kuuest kuueni ainult. Sõime Kalbarri rannas asuvate barbequede juures hommikust ja asusimegi jälle teele :)

Teie kõikide kurvastuseks pean ütlema, et meie puhkus ei ole veel kaugeltki mitte läbi :) Me lihtsalt puhkame nii, et poolteist nädalat aktiivset puhkust, 2 nädalat passiivset ja siis jälle poolteist nädalat aktiivset. Ja praegu on kõige vingem voor!

ja väike lisainformatsioon. Me sõidame mingit sadat kilomeetrit juba sada aastat, sest vihmaga jääb elu Perthis seisma. Me seisime sõna otseses mõttes keset KIIRTEED lihtsalt sellepärast, et vihma sajab. KO-HU-TAV. Ja tänu sellele jupitamisele saab meil bensiin ka kohe otsa. RÕÕÕM!!

Headaega Mandurah!

Näe, veel palju aega on mööda läinud. Mis me siis tegime.. ? Ma olin mõned päevad natuke haige, lihtsalt lebasin diivanil ja mitte midagi ei jaksanud teha ja lihtsalt selline eriti nõrk oli olla. Maik siis toimetas ja (ülla-ülla) käis kalal.

Eelmisel kolmapäeval käisid meil külalised – Jane ja Duncan. Käisime natuke ookeani ääres hullamas – poisid püüdsid kala ja me Janega rääkisime maailmale ringi peale ja siis veel teistpidi tagasi ka. Loomulikult ei puudunud toredast õhtust ka tulipunane päikeseloojang ja selle mõnuse triibu sees hüppavad delfiinid. Aaaaah, ilus. Mõnus. Hea.

Esmaspäeval rändasime jälle Perthi radu ja Laura käis külas. Tegime Lauraga õlled ja veel mõned ja asi oli juba päris intrigeeriv. Lõppes see sellega, et Laura sõitis rongiga kaugemale kui vaja oleks olnud ja siis pidi tagasi sõitma. Ja siis helistas mulle keset unenägu kuskilt elektriliinide alt.

Öösel tulid Kat ja Andy ka koju. Täna oleme terve päev ärasõiduks valmistunud. Pidime natuke oma autokest upgrade’ima ja terve päev ootasimegi siis seda. Nüüd istumegi lõppude lõpuks autos ja sõidame Perthi poole. Väljas sajab meeletut padukat aga kuskil ikkagi põleb midagi.. kõik kohad on tossu ja kärsahaisu täis ja meie „põlengutega harjunud silmad“ tunnevad kohe päikese järgi ära kui kuskil on tulekahju. Päike lihtsalt võtab eriti müstilise väljanägemise neil puhkudel.

Kokkuvõttes võib öelda, et oli superäge puhkus oli. Tõesti, see maja, see linn, see ookean – lihtsalt suuuper! Ja ausalt, MINA, KASSIINIMENE, hakkan neist koertest väga puudust tundma. Kõige sõbralikumad koerad maailmas!

tsill, häng & co

Mis ma teile nüüd räägin. Puhkame siin Mandurahs. Mõnus on. Jätkuvalt. Pühapäeval käisime linnas festivalil, kõiksugu toredusi sai näha. Ja tänavamuusikuid kuulata. Ja kunstimuuseumis käia. Ja ilmad on väga ilusad olnud, nii et linnas on lausa lust ringi jalutada :)

Esmaspäeval käisime Perthis. Mõned asjad vajasid toimetamist. Parkisime auto parkimismajja ja kulgesime jala kesklinnas ringi. Väga palju linna enda kohta rääkida ei tea, aga see osa kus meie jalutasime, oli armas.  Sattusime sellisele huvitavalt jalakäijate tänavale, kus oli palju treppe, pinke, jalgradu. Armas :) Käisime vaatasime ka Perthi põhiranna Cottesloe üle ja koju sõitsime läbi Fremantle. Freo kohta räägitakse väga kenasid jutte, aga kahjuks olid teetööd ja ümbersõidud nii närvesöövad, et ei jõudnudki nagu seda Fremantle’it uurida ja selle kohta mingit arvamust kujundada.

Maiks on nüüd iga päev kalal käinud. Üks päev tahtsime krabisid ka püüda, aga kahjuks ei õnnestunud. Nimelt on hooaeg tegelikult just-just lõppenud, aga me lootsime, et äkki see paar nädalat siia-sinna ei loe ja leiame ikka midagi. Aga ei leidnud kahjuks :( See oli kurb, sest meil oli kõik varustus juba olemas ja siinsed Blue Manna Crabid pidid päris maitsvad olema! Iga õhtu kui Maiks kalalt tuleb, siis ta jälle räägib kui lähedalt ja kui palju delfiine ta nägi. Ja igakord mina mõtlen, et järgmine kord lähen ka :)

Aga eile käisin mina hoopis Zumbas. Jep, õigesti lugesite! Kes veel ei tea, siis zumba on uus popp nö. aeroobika, mis tegelikult on inspiratsiooni saanud Lõuna-Ameerikast ja peaks peamiselt toetuma salsarütmidele.. vist?! Igatahes, telekas koguaeg reklaamib seda karglemist ja ma siis mõtlesin, et oleks lahe ära tsekkida. Seda pigem nagu vaatamisväärsuse kui trenni mõttes, sest ma ei ole trenni mõttes kunagi selline grupis kargleja olnud.  No tasus küll ära! Esimesed kümme minutit ma ei saanud üldse midagi pihta ja see oli nii naljakas, et kõhulihased said kindlalt treenitud. Kuna zumba on Austraalias väga popp, siis toodetakse neid zumba treenereid vist suht kiirkorras peale ja meie treener oli küll natuke mööda. See meenutas natuke põhikooli kehalise kasvatuse tundi ja seda veerandit, kus pidime aeroobikakavasid tegema. Ja tema oli siis umbes nagu mingi kõige nõrgema rütmitaju, fantaasia, liikumisvõimega tüdruk meie klassist. Ega ta midagi nagu otseselt halvasti e teinud, aga midagi head seal ka ei olnud. Ja ülejäänud osalised olid kõik keskealised, “natuke” käest ära naisterahvad, kellest umbes kaks said üldse pihta sellele, mida tegema peab :P

Aga tore oli õhtul sealt koju jalutada.. ja ma ei kartnudki pimedat! Vaatamata sellele, et siin on väga kehv tänavavalgustus. Mõnusalt soe õhtu oli ka :)