Kolmapäeva hommikul ajasime ennast siis varakult üles, et minna väikesele paadisõidule ja Pak Ou koopaid vaatama. Pileteid ostes küsisin müüjalt, et ega see mingi suure grupi värk ei ole. Tema kinnitas mulle, ei-ei, peale teie kaks inimest on veel. Hommikul kui meie „agentuuri“ kutt meid paadi väljumiskohta eskortis, ütles tema omakorda, et „not more than six people“. Alustasime oma sõitu seitsme inimesega. Mõnesaja meetri pärast peatusime tanklas, kus peale kütuse laadisime juurde veel ka seitse inimest. Nimelt on see neil selline skeem, et sadamast sõidavad välja kaks paati, mõlemas 6-7 inimest ja siis ülemuste või ametivõimude või jumal teab kelle silma alt välja jõudnuna, pannakse need kaks paaditäit inimesi kokku ühte paati. Ei teagi, mis nad sellest võidavad.. bensiiniraha ja üks kutt vaba päeva ehk?

Sõit koobastesse kestis kaks tundi. Vahepeal tegime ühe peatuse ka ühes väikeses külas, mis taaskord oli selline kokku lepitud skeem.. ma usun, et ei ole olemas paati, mis turiste sinna külla ei viiks. Terve küla oli üks turg, kõik inimesed olid majade ette letid püsti löönud ja müüsid seal siis oma kraami. Kusjuures, asjad olid täpselt samad, mis linnas turul või poodides, nii et ma ei kujuta ette, kas keegi seal kunagi midagi ostab ka. Ja kaks naist müüsid lihtsalt kive. Olid vist kuskilt jõeäärest või ma ei tea kust korjanud neid.. ja nüüd mõtlesid, et need on ülilahedad ja neid võiks müüa. Kivid ise olid umbes sellised, mida meil kuskilt rannast võib korjata, mõned ümmargused, mõned erilisema kujuga. Aga absoluutselt mitte midagi erilist.

Ja siis jõudsime koobastesse. Koopad asusid väga looduskaunis kohas, ümberringi karstikaljud ja jõgi ja üle jõe paistmas väike külake. Ja sellega kogu ilu ja ägedus piirduski. Koopad olid suhteliselt väiksed, taaskord Buddha kujusid täis (seekord väikseid ja puust.. neid pidavat seal 4000 kanti olema.. mida ma ei usu). Käisime siis esimeses koopas umbes kaks minutit ja teises koopas umbes neli minutit ja ronisime kahe koopa vahelisi treppe mööda umbes sada minutit ja oligi kogu lõbu. Sõitsime tagasi linna tund aega. Rahast ja raisatud ajast hakkas kohe kole kahju.

Käisime jälle Rootsi saiakohvikus hommikust söömas. Väljas sadas paduvihma ja oli lihtsalt kuidagi morn hommik.. üldse vihma sajab siin väga palju. Otsustasime endale bussipiletid Vang Viengi osta. Põhimõtteliselt on siin reisimiseks kolm varianti: VIP buss, ekspressbuss ja väike buss ehk minivan. VIP buss on kõige peenem, konditsioneeriga ja reisisaatjaga ja saab vett ja värskendamise salfakaid ja vahel isegi koogikese ja vahel padja ka. Ja istmed käivad nii alla, et saad tagumisel inimesel peaaegu süles magada. Ametlikult ei peaks VIP buss mitte kuskil peatuma ehk siis tema reisiaeg peaks alati enam-vähem sama olema, sest ta ei pea vahepeal kanu peale võtma ja rollereid maha panema. Praktikas on ikka nii, et mingid inimesed on teistest võrdsemad ja kui kohalik tahab korra seisma jääda teelejäävas külas, et sealt kapsast osta, siis seda ta peab ka saama. Ekspressbuss on ka konditsioneeriga, aga ekspressbuss võib erinevates kohtades peatuma hakata ja siis võib sada aastat aega minna enne kui kuhugi kohale jõuad. Ja väike mikrobuss on lihtsalt nii väike ja seal ei saa kunagi jalgu sirutada. Viimane on siinmail äärmiselt oluline, sest kunagi ei tea, kui kaua üks reis kesta võib.

Küsisime siis erinevatelt piletimüüjatelt (kes kõik müüvad pileteid samadele bussidele) hindu ja sõiduaegu. Hinnad on neil müüjatel niikuinii koguaeg erinevad, aga nüüd saime teada et ka sõiduaeg on üpris erinev. Esimeses kohas öeldi meile, et VIP buss sõidab neli tundi. Teises kohas öeldi, et kuus tundi. Kolmandas kohas öeldi, et viis tundi. Ostsime siis kolmandast kohast piletid. Buss sõitis seitse tundi. Vahemaa on LP andmetel 168 km. Ja me peatusime ainult paar korda, et kohalikud saaks kapsast osta ja ühe korra, et bussipileti hinnas sisalduvat riisi süüa.

Unustame nüüd kõik korraks ära, et ma just sündmustest ette ruttasin ja liigume tagasi Luang Prabangi. Meie viimasel Luang Prabangi hommikul otsustasin siis lõpuks munkasid vaatama minna. Nimelt on Luang Prabangis kombeks, et mungad tulevad kell kuus hommikul välja ja siis kohalikud annavad neile süüa-juua ja vahel ka midagi muud head ja paremat. Asi näeb välja nii, et mungad käivad pikas rivis mööda tänavat ja inimesed põlvitavad maas ja panevad siis toitu munkadele nende korvidesse. Kusjuures, kui ma kõigest õigesti aru olen saanud, siis tegelikult põlvitama peavad ainult naised, sest naise pea ei tohi munga omast kõrgemal olla ja otsa ei tohi mungale vaadata. Need reeglid kehtivad just selle hommikuse protseduuri jaoks. Muul ajal saab vähemalt Luang Prabangis munkadega suht vabalt iga nurga peal juttu rääkida. Ainult naised katsuda neid ei tohiks mitte mingil juhul.

Iga päev muudkui rääkisime, et „homme“ läheme munkasid vaatama. Kuni oligi viimane hommik käes ja Maiks ei näinud väga sedamoodi välja, et ta üles hakkaks ärkama. Ärkasin siis üksinda üles ja läksin linna. Kahjuks jäin natukene hiljaks ja nägin kogu sündmust ainult kaugelt. Mis tegelikult oli vist ka hea, sest räägitakse et turistid rikuvad kogu selle värgi enamasti ära. Tegemist on kohalike ja munkade jaoks väga tõsise asjaga, sest minule jagatud info põhjal võivad mungad nähtavasti süüa ainult kaks korda päevas: esimene kord hommikustest almustest ja teine kord keskpäeval ja siis on eineks vesi. Nii et võib olla oligi parem kui ma ainult kaugelt neid nunnusid oranžis mehi kulgemas nägin. Ja sai ju neid tegelikult niigi palju nähtud, arvestades et Luang Prabangis elab üle 1200 munga ja see on pea kümnendik kogu linna elanikkonnast.

Peale mungavärki läksin pannkooke ostma. Esimene koht kust tahtsin osta, oli natuke õnnetu, aga minu jaoks ka übernaljakas. Tüdruk tuli välja. Keeras oma gaasipliidil gaasi lahti. Teate küll neid ümmargusi plaate, mille peal crepe või neid õhukesi pannkooke tehakse. Et lihtsalt plaadi peale pannakse otse tainas ja siis see küpseb seal ja siis pannakse täidis peale ja keeratakse kook kokku. Igatahes, vot sellel plaadil keeras tüdruk gaasi lahti ja siis üritas selle plastmassist küünlasüütajaga sinna alla tuld panna. Aga sellel süütajal oli mingi lapselukk peal ja tüdruk unustas selle lahti võtta. Klõpsutas seal oma 2-3 minutit ja ei saanud tuld alla plaadile. Kuni lõpuks jooksid vist mõtted temas ajus õigeid radu pidi ja ta sai aru, et tuleb see lukk maha võtta. Ja ta võttis luku maha.. ja kummardus näoga selle väikese augu ette, kust tuli see süütaja sisse lükata ja plaadile tuld anda.. ja vajutas nuppu.. Arvake ise ära kui suur leek sealt välja tuli. Õnneks oli vist ehmatus suurem kui tegelik kahju. Igatahes, pliks jooksis tuppa, siis jooksis uuesti välja ja keeras gaasi kinni, siis uuesti tuppa, siis uuesti välja. Lõpuks ütles mulle, et pannkooke ei saa, sest plaat on katki. Kui ma talle ütlesin, et näe põles ju ilusti ja üritasin veel selgitada, et nii juhtubki kui sa gaasi lahti jätad mingiks teadmata ajaks, siis ta sai mu peale pahaseks ja kisas ainult „broken, broken!“ Mis siis ikka, kihistasin omaette pihku naerda ja ostsin järgmisest putkast oma pannkoogid.

Külalistemajas oli Maiks ka vahepeal kargu alla saanud. Sõime siis hommikust ja oligi aeg 7-tunnisele bussisõidule suunduda.

Kui Kagu-Aasia naised käivad pidžaamades (päris tõsiselt, ma olen sellest kõvasti pilte üles pannud), siis siinsed mehed kasvatavad küüsi. Taaskord päris tõsiselt. Ma ei ole siin ühelgi naisel mitte kunagi nii pikki küüsi näinud, kui meestel on. Ja need meeste pikad küüned on pikemad, kui ükskõik millise naise küüned Eestis, keda ma tean. Ja ma räägin täiesti-täiesti tõsiselt. Neil on pikad, viimistletud, ilusad küüned. Ei mingit lakki ega midagi, lihtsalt naturaalsed. Thomhil, keda eile kohtasin, olid mõlema käe väikeste sõrmede küüned umbes kahe sentimeetri pikkused. Uskumatu, kas pole?

Eile sain teada, et Laoses elavad päris looduslikult tiigrid, šaakalid, leopardid, elevandid ja lõuna pool Mekongis isegi väga haruldased Irrawaddy delfiinid. Laoses on ka suur probleem salaküttidega ja kui me käisime Kuang Si kose ääres, siis seal oli ka selline eraldi ala, kus olid küttide käest päästetud nunnud suured mustad karud ja tiigrid. Tiigreid me küll ei näinud, aga kuskil seal pidi ka nende ala täiesti olemas olema. See oli ka kaardi peal näha, aga ma ei teagi miks me vaatama ei läinud..

Aga nüüd üks kurvem teema ka. Ajavahemikus 1964-1973 visati Laosesse üle kahe miljoni tonni pomme, mis teeb üks laadung lõhkekehasid igal kaheksandal minutil üheksa aastat järjest. Kurb lugu seejuures on aga see, et umbes 30% neist lõhkekehadest ei plahvatanud kunagi ja lebavad siiani laiali kusagil Laoses. UXO Lao, mis tegeleb nende sõjajääkide eemaldamisega Laosest on kahjuks viimase 12 aasta jooksul suutnud eemaldada vaid 0.49% maad katvatest lõhkekehadest. Jätkates samasuguse tempoga on Laos lõhkekehadest vaba umbes 100 aasta pärast.

Kokku on nende sõja ajal lõhkemata jäänud pommide pärast tagantjärele surnud juba vähemalt 13 000 inimest, kellele lisandub igal aastal mõnikümmend. Eriti kurvaks teeb kogu loo see, et minu arvates Laos ei olnud seda isegi mitte kuidagi ära teeninud. Laos oli tol ajal kuulutatud neutraalseks riigiks ja kuigi ei Vietnami ega ka USA väed ei oleks tohtinud riigiterritooriumi enda eesmärkide saavutamiseks kasutada, jooksid ometigi läbi Põhja-Laose teed, mida vietnamlased kasutasid oma sõjamoona vedamiseks. Loomulikult USA teadis seda ja tänu sellele sai Laosest läbi aegade kõige rohkem pommitatud riik elanike arvu kohta. On välja arvutatud, et iga Laose elaniku (nii täiskasvanute kui laste kohta) maandus riigis üle ühe tonni lõhkekehi. Täna võib ainult kolm provintsi kaheksateistkümnest öelda, et neil ei ole probleeme lõhkekehadega.

Esmaspäeva hommikul ärgates oli Maiksul jälle palavik. Ma siis kappasin kohvikusse ja tõin meile koju süüa. Jõime kohvi ja sõime ja olime niisama. Väljas kallas nagu oavarrest ja midagi targemat nagu ei olnudki teha. Pärastlõunal läks ilm paremaks ja ma võtsin jalgratta, et linna peale toimetama minna. Nimelt oli Maiksul apteegitellimus ja mul endal postkaarditellimus ja nii ma seal ringi kulgesin. Luang Prabang on väike ja äärmiselt vaikne linnake, kõigi nende teiste kohtade kõrval, kus me seni olnud oleme. Siin on lausa lust rattaga ringi sõita ja ühele ning teisele poole muudkui „sabaidii!“ hüüda. Käisin turul värsket salatikraami ostmas ja apteegis Maiksule ravimeid ostmas ja postkontoris ka. Astusin läbi ka päris mitmest turismiputkast, kus erinevaid laeva-, bussi-, lennukipileteid müüakse ja uurisin meie võimalusi ümbruskonnas ringi vaadata.

Pärast paari tunnikest linna peal tuterdamist läksin külalistemajja tagasi ja otsustasime koos, et peaksin minema meile järgmiseks päevaks laevapiletid ostma ja midagi õhtusöögiks ka tooma. Läksin siis laevapileteid ostma, sattusin aga nii vahva müügipoisi Thomhi peale, et jäime kohe pikemalt jutustama. Tal oli sõbranna ka, aga sõbranna inglise keel ei olnud eriti hea, nii oli temast päris raske aru saada. Aga vähemalt ta püüdis minuga rääkida, mõned siin ei proovi kohe üldse. Jutustasin nende kahega seal vist oma pool tunnikest või rohkemgi, nad olid kõigest väga huvitatud ja muudkui küsisid mu käest kõiksugu küsimusi, nagu „kui palju inimesi Eestis elab?“; „kas sa oskad Euroopa kaarti joonistada?“; „mitu korda elus sa oled reisinud?“; „kas sinu riigis on raske koolis käia?“. Nad rääkisid mulle pikalt ja laialt kohalikust koolisüsteemist ja sellest, kelleks nemad oma unistustes saada tahaks. Thomh rääkis, et tema tahaks väga õppida veelgi rohkem inglise keelt, aga et Luang Prabangis on see raske, sest neid kes algtaset oskavad õpetada, on palju, aga kui ükskord oled juba algtaseme saavutanud, siis nii öelda edasijõudnute keelt ei oska sulle keegi kuigi püsivalt õpetada. Nii ta näitaski mulle oma nelja või viite väääga suurt ja paksu inglise keele õpikut, millele ta kuskilt küüned taha oli saanud. Ja nüüd püüabki Thomh ise õppida. Ja välismaalastega rääkida, et võimalikult palju praktiseerida. Lubasin talle ühe inglise keelse raamatu viia, mida juba tükk aega kaasas olen tassinud.

Õhtul oli Maiksul veelgi kõrgem palavik ja nii ma siis põetasin teda siin. Enne veel pidasin maha ühe suure sõja kutiga, kelle käest ma ratta laenutasin. Nägin ka koledamat poolt Lao inimestest. Tuleb välja, et kui neil emotsioonid vähe üle keevad, siis võivad nad väga koledasti käituma hakata. Päris tühja koha pealt.

Teisipäeval pidime minema paadiga sõitma.. aga Maiksu tervis oli jätkuvalt kehv ja seepärast jäi minemata. Ma ei tahtnud üksi ka minna, niigi palju juba üksi ringi tatsatud. Vedasin ennast hommikul siis sinna piletimüügikohta ja õnneks oldi seal väga mõistvad ja öeldi, et võime järgmisel päeval sama piletiga minna. Ostsin siis turult kana (vist?) ja juustu (hallitas) ja saia ja tegime hommikusöögiks veel eilsest alles jäänud värske kraamiga kanasalatit. Nüüd hakkab päev jälle õhtusse jõudma ja Maiksu tervis on juba parem. Loodame, et ehk homme tuleb kenam päev ka. Huvitav kokkusattumus on olnud see, et iga kord kui Maiks on haige, siis väljas sajab täiega vihma. Ja kui Maiks on terve, on väljas ilm ka hea :)

Pühapäeva hommikul otsustasime rentida jalgrattad, et natuke Luang Prabangis ringi vaadata. Oi kuidas mulle meeldivad siinsed jalgrattad! Need on natuke nagu need kokukad, mis meil Eestis vanasti olid.. Igatahes, mulle meeldib ratta peal sirge seljaga istuda ja mulle meeldib, kui mu rattal on korv. Kui kellelgi on Eestis sellist jalgratast odava raha eest ära anda, siis ma võin osta, kui koju tulen, AUSÕNA!

Kulgesime siis ratastega mööda jõe äärt, kuni otsustasime natukene lõunat võtta. Istusime maha ühes tagasihoidlikus kohvikus, mille osad sildid ütlesid „Scandinavian Bakery“ ja teised „Swedish Bakery“.. või siis „Bake House“ jnejne. Olime just oma lõunat lõpetamas, kui nägime, et üks Sawngthaewi juht on kangesti hädas. (Ah et mis see Sawngthaew on? See on selline väikene kastiauto, mis on natuke ümberehitatud, nii et selle kastis saaks inimesi vedada. Vaadake piltide pealt. Ma edaspidi kutsun seda kastikaks). Kastika juhi häda seisnes selles, et ta oli suutnud kolmele kutile müüa transpordi Kuang Si koskede äärde ja nüüd oli tal kiiresti vaja juurde leida 2-3 inimest, et kutid ümber ei mõtleks ja minema ei läheks. Samas ei saa ta ka ainult kolme inimesega minna, sest siis ei teeni ta selle reisu pealt ise suurt midagi. Otsustasime, et  kuna tahtsime ju niikuinii kosed üle vaadata, siis võime ju ka kutid ootamisest päästa. Peale mõningast sebimist saimegi lõpuks teele asuda. Koskedeni pidavat olema umbes 45 minuti sõit. Olime juba oma 15 minutit sõitnud, kui jõudsime bensiinijaama, kus kastika kutt tahtis tankida. Kahjuks bensiinijaamas bensiini ei olnud. Pidime tagasi linna sõitma. Tankisime. Alustasime teekonda otsast peale :P Pärast 45 minutit ja üpris huvitavat teekonda jõudsimegi nö. „kohale“. Koskesid ei paistnud kuskilt ja meie kastika kutt ütles, et peame maha hüppama ja „juu voook, tuu minuts!“ Mis siis ikka, hakkasime kõndima. Oli küll jah ainult paar minutit kõndida, aga taaskord olime kõik terve kambaga tünga saanud. Kõik ülejäänud masinad sõitsid ilusti väravasse välja, meie oma mingil põhjusel aga ei soovinud. Natuke nõme oli seal ülesmäkke vantsida, kui ülejäänud turiste täis autod meist mööda kihutasid.

Kosed ise oli kõige ägedamad, mida ma kunagi näinud oled! Kuigi ega seal väga mingeid „koskesid“ tegelikult polnudki, üks suurem ja teised sellised pisikesed. Aga need sinakasrohelised basseinid, mis seal koskede vahel asusid, need oli tõesti lahedad! Oleks tahtnud, et seal poleks olnud mitte ühtegi inimest peale meie ja et oleks võinud lõpmatuseni igalt poolt alla hüpata! Eriti äge oli veel see, et .. ma ei tea kui paljud teist teavad kes või mis on Dr. Fish. See on selline „teenus“, mida siin kagu-Aasias peaaegu igal pool osta saab, et lükkad oma jalad vanni või akvaariumisse ja siis väiksed kalad söövad su surnud naharakud ära. Tegemist on äärmiselt kõditava protseduuriga, eriti kui kalad juhtuvad näljased olema. Vot need väikesed kalad on päris tasuta olemas neis väikestes basseinides seal väikeste koskede vahel, kus me väikestviisi ujusime. Igatahes, et saada teada, milline see koht oli, peate pilte vaatama.. sest mina ei oska seda kirjeldada. Aga minu jaoks väga väga muinasjutuline koht.. tahaks et selline oleks enda kodu juures ja et mitte keegi terves maailmas ei teaks, et see üldse olemaski on! Ujusime ja hüplesime seal ja kõik oli vahva.. kuni pidime linna tagasi sõitma.

Kuna aga päev oli juba siiamaani nii nunnu olnud, siis otsustasime, et läheme ja võtame veel ühe sauna ka. Reklaamiti välja kui taimne aurusaun ja me arvasime, et raudselt on mingi selline 40-50 kraadine tagasihoidlik ruumike. Tegelikult oli see ühe aurusauna kohta väga kuum ja sidrunheina lõhn tegi selle veel eriti uimastavaks. Ühe korra hakkas mul ikka nii palav, et pidin sealt kiiremas korras välja jooksma. Igatahes, väga uudne, aga samas väga positiivne saunakogemus! Et asi ikka ametlikult traditsiooniline oleks, võtsime ühed Lao õlled ka ligi. Ja pärast veel ühe tunniajase kuuma piparmündi massaaži. Mööönus. Ja siis sõitsime oma jalgratastel (mille me endale terveks päevaks ju rentinud olime ja mis meid terve päev saiapoe ees ootasid) läbi õhtuse Luang Prabangi tagasi külalistemajja. Ilus oli.

Laupäeva hommikuks oli meil Baniga kokku lepitud, et ta tuleb ja viib meid lennujaama. Pakkisime siis oma asjad ja läksime alla. Bani aga ei tulnud. Kutt vist otsustas meid lihtsalt üle lasta. Otsisime siis ruttu endale uue tuktuki. Jõudsime juba asjad kõik peale sättida ja maha istuda, kui kutt järsku teatas „sorisori“ ja et tema sõber on probleemides ja ta ei saa meid lennujaama viia. No selge, ronisime siis järgmise tuktuki peale. Seekord jõudsime õnneks ilusti lennujaama. Lennujaamas üritas see sama kutt meil nahka veel korralikult üle kõrvade tõmmata. Nimelt ütles ta meile, et meie kokkulepitud summa oli mõeldud ühe inimese kohta ja et tema arvestas et me maksame ikka kahe inimese eest, seega topelt (vaatamata sellele, et siin ei ole veel keegi kunagi arvestanud hinda ühe inimese kohta, alati on ikka hind tuktuki kohta). Kuna olime aga juba mõnda aega Kambodžas tuktukidega ringi sõitnud, siis teadsime täpselt, et isegi meie pakutu talle oli juba ülemaksmine, nii et saatsime venna pehmelt öeldes seenele. Ta küll protesteeris, aga kui küsisin talt, et „mis sa nüüd teed, kutsud politsei või?“, siis vist leppis suht vastumeelselt saadud rahaga. On ikka ühed väiksed vastikud junnid need transpordivennad siin. Enamjaolt. Ban oli normaalne.. sinnamaani muidugi, kuni ta meid üle lasi..

Lennujaamas maksime muidugi kumbki 25 Ameerikamaa dollarit riigist väljumise maksu. Juba väga närvidele käib see kõige eest maksmine igal pool. Lennuk oli väike ja lend lühike (aga sitt), kuid õnneks juba poolteist tundi hiljem olimegi Luang Prabangis, Laoses. Siin maksime muidugi jälle 30 Ameerikamaa dollarit viisa eest ja veel ühe dollari ametnikele kohvirahaks. Seekord üritasime meie protesteerida, aga onud ei andnud lihtsalt enne passi tagasi, kui olime selle „kohviraha“ ära maksnud.

Väljast võtsime takso. Olime just autosse istunud ja paar meetrit isegi sõitnud, kui taksojuht lasi akna alla ja hakkas teise taksojuhi suunas midagi karjuma. Karjusid seal vastastikku ja selle tulemusena topiti meile veel kaks inimest taksosse. Nõme värk küll, aga kuna siin peab pileti ette ära ostma, siis ei olnud nagu midagi vinguda ka, raha oli juba makstud. Sellega veel muidugi taksojuhi idiootsused ei lõppenud. Kuigi meie ütlesime piletit ostes selgelt, millisesse külalistemajja me minna tahame ja nad nõustusid sellega, siis jäi taksojuht siiski mingis eriti lambises kohas seisma ja ronis taksost välja. Vehkis sealt kätega, üritades öelda, et tema edasi ei sõida. Näitas kuhugi suvalises suunas ja saatis meid sinnapoole. Kui ma talle ütlesin, et selle eest me küll ei maksnud, siis tegi ta näo, et ei saa mitte midagi inglise keelest aru. Sellel tänaval muide, kuhu meil oli vaja keerata, ei olnud mitte kõige vähematki viga, teised masinad keerasid sinna täiesti vabalt sisse ja viisid kliendid ilusti kohale. See vend oli lihtsalt idioot. Tänu sellele me muide oma külalistemaja üles ei leidnudki. Võtsime esimese, mis tundus viisakas. Lihtsalt ei viitsi mingis 35 kraadises kuumuses neid kotte tassida, eriti kui üks meist on just terveks saamas ja teine haigeks jäämas.

Külalistemaja peremees oli ütlemata viisakas tegelane ja külalistemaja ise ka võrdlemisi nunnu majake. Üldse mulle väga meeldib see Kambodža ja Laose külalistemaja bizniz :P Need majad on alati sada korda puhtamad kui mingid suured hotellid ja neist majadest saab alati sada korda paremat teenust, sest „teenindaja“ ehk omanik on ise reaalselt huvitatud klientide rahulolust. Igatahes, meie väikses toas on taaskord kõik mida vähegi tahta võiks, lisaks tasuta piiramatu kogus kohvi, teed ja banaane :)

Esimeseks Laose-uudiseks osutus siis see, et Maiksul oli kama kaks, kas oleme Laoses või Senegalis, sest tal oli palavik ja ta tahtis ainult magada. Sama hästi me oleks võinud Eestis olla ja ta poleks vist ikkagi teist nägu teinud. Nii oligi siis, et Maiks keeras kerra ära ja ma hakkasin toimetama. Viisin riided pesemisse ja pakkisin asjad lahti. Hiljem läksin natuke linna ka. Käisin ööturul ja otsustasin ronida linna keskuses asuva Phu Si nimelise mäe otsa, mille tipus olevat üks tore tempel ja veel üht-teist mida vaadata. Hakkasin siis vaikselt minema. Teel käisin ka ühes pisikeses templis, kus olid seinte peal mingid ütlemata ägedad joonistused. Tore oli ka see, et tavapärane annetuste kutt oli kuhugi kadunud ja sain rahulikult ringi vaadata, ilma et keegi koguaeg peale passiks. Aega võttis, aga asja sai, nii jõudsin lõpuks ka üles mäe otsa. Mäe otsast avanes tõesti tore vaade. Luang Prabangi puhul on tegemist poolsaarega, mis lõppeb kahe jõe nö. „kokkusaamiskohas“. Nii oligi eriti vahva vaade mõlemale poole, sest ükskõik kummale poole sa ka ei vaadanud, ikka oli seal linn, jõgi ja taamal kõrguvad mäed. Rahvast oli tipus õnneks suhteliselt vähe ja nii sai rahulikult istuda ja vaikselt loojuma hakkava päikese valguses all toimuvat linnaelu uudistada. Mõne aja pärast otsustasin vaadata, kuhu sealt mäetipust siis rada ka edasi viib. Minu suureks üllatuseks, jõudsin üha lahedamatesse kohtadesse. Nimelt hakkas rada teiselt poolt mäge tasapisi alla kulgema ja teele jäid kõiksugu huvitavad kohad. Mõned väiksed platsid pinkidega, kust uusi vaateid imetleda näiteks. Aga ka kohad, kuhu oli püsti pandud oma 5-10 kuldset (kulla värvi, mitte kullast) Buddha kuju. Seal oli nii lamavaid, istuvaid kui ka seisvaid Buddhasid. Iga päeva kohta oli olemas oma Buddha, nii vähemalt ütlesid sildid: esmaspäeva Buddha, teisipäeva Buddha jne. Trepikäsipuudeks olid pikad-pikad draakonisabad ja trepi lõppedes uhke draakonipea.

Veel leidsin ühe sellise koha, kus Buddha kujude tagant läks sissekäik koopasse, kus oli aga veel rohkem Buddha kujusid. Muidugi oli seal ka karp, kuhu annetusi panna, et mungad saaksid koobast „veel ilusamaks“ teha. Ja ka see polnud veel kõik. Nägin ühte koobast… KUS OLI BUDDHA JALAJÄLG. Uskuge või mitte, aga tõesti, nii nad arvavad siin. Võin panna selle oma usuimede nimekirja sündmuseks nr 2. Olen vist unustanud teile rääkida sündmusest number üks. Number üks oli see neitsi Maarja kuju Ho Chi Minhis Notre Dame Katedraali ees, mida umbes viis aastat tagasi läks vaatama tuhandeid inimesi, sest levisid kuulujutud, et Maarjakene tihkus nutta.

Peale kõiki neid kujusid ja päikeseloojangut ja muid ägedaid asju (mis tõesti olid ägedad!) läksin uuesti öömarketile. Öömarketil müüdi jälle nii palju käevõrusid ja kotte, et ma oleks võinud need kõik osta.. kui mul oleks raha olnud. Selle asemel ostsin Maiksul arbuusisheiki ja koogikesi ja läksin külalistemajja tagasi. Maiks vaatas õndsa näoga telekat ja oli juba väheke paremas konditsioonis. Tõmbasime koogid sisse ja oligi aeg jälle kerra keerata.