ja kuna üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis vaadake parem pilte

Nii kaua olen juba plaaninud seda blogi kirjutama hakata, aga kuna nii kaua aega on vahepeal mööda läinud, siis on eriti raske alustada, sest lihtsalt kõik asjad on juba mälus segamini ja ei teagi kust alustada.

Peaks siis vist natuke tööst rääkima. Minu ametikoha nimetus on Food and Beverage Attendant, mis põhimõtteliselt tähendab seda, et ma töötan baaris, restoranis ja hommikusöögibuffees. Maiks töötab osakonnas nimega maintenance, mis põhimõtteliselt on nagu parandus-hooldusmeeskond ja kus töötades saab kõiksugu erinevaid asju teha. Põhimõtteliselt sõidavad nad oma väikeste traktor-sõidukitega ringi, parandavad torusid, uksi-aknaid ja jumal-teab-mida-veel.

Esimene nädal töötasin peamiselt baaris. Baar on meil selline suhteliselt tavaline, sees on ligikaudu 15 lauda ja õues veel umbes 12-13. Müüme nagu baarile kohane kõiksuguseid alkohoolseid jooke ja kulgeme peamiselt õhtuti. Kõikidest muudest maailma baaridest eristab meid see, et kuna Fitzroy näol on tegemist nö. “kuiva” kogukonnaga, kus alkoholi tarbimisele on seatud väga ranged piirangud, siis peame pidevalt jälgima, et kõik ikka seaduspärane ja korrektne oleks. Politsei käib meil külas umbes kaks korda päevas, alkoholi saavad kaasa osta ainult motellikülalised või töötajad (ja ei keegi muu!!!!). Kui sa oled kohalik ja elad Fitzroys, siis kahjuks sa ei saagi alkoholi endale koju osta. Lisaks ei tohi me serveerida ühtegi kanget alkoholi puhtalt, kell 12-14 müüme ainult lahjat õlut (kuni 3,5) ja omame ka nimekirja umbes 50st inimesest, kellel on eluaegne baarikeeld. Väga intrigeeriv. Ahjaa, ja purjus inimest meie baarist leida on praktiliselt võimatu, sest talle lihtsalt kelatakse alkohol enne ära kui ta purju jõuab jääda. Aga see viimane peaks tegelikult kehtima kõikjal Austraalias, mitte ainult meil. Aga ma millegipärast kahtlustan (ja tean ka), et mujal on see kõvasti leebem.

Lisaks baarile töötan aeg-ajalt ka restoranis. Restoran on meil natuke suurem kui baar, kokku on meil vist 36 lauda ja kui vaja siis mahutame ka rohkem ära. Maksimaalselt suudab restoran minu info põhjal mahutada 150 inimest.

Lisaks selle teen aeg-ajalt ka hommikusöögi buffeed. See tähendab siis seda, et valmistan saali hommikusöögiks ette, toon söögid välja, koristan laudu ja hiljem koristan jälle kogu saali ära ning valmistan õhtusöögiks ette.

Kuna baaris võimaldatakse mulle umbes 45 tundi nädalas ja ma sellega väga rahul ei ole, siis pärast kolme nädalat võitlemist anti mulle lõpuks ka paar vahetust housekeepingus. Seal töötavad meil põhiliselt tüdrukut Taiwanist, keda siinmail tuntakse koondnimetuse Team Taiwan all. Housekeeping on tüütu, aga samas ei midagi rasket.. lihtsalt igav.

Mul on tore boss. Baariboss. Teda võib külmruumi kinni panna või teda puhastusvahenditega pritsida või talle öelda, et ta ei tea ikka mitte kui midagi ja kõige hullem, mis selle tagajärjel juhtuda saab on näiteks see, et ta paneb sind ennast külmruumi kinni või midagi muud sarnast.

Ma ei oska enam mitte midagi kirjutada. Täna kuidagi ei ole selline päev, kus suudaks mingeid kirjeldavaid lauseid endast välja pigistada. Tahaks lihtsalt panna hunniku lihtlauseid ritta, mis tõenäoliselt ei omaks omavahel mitte mingit seost, aga see oleks aja raiskamine. Ja ausalt öeldes ma ei teagi, informatsiooni on nii palju, et ma ei oska sellest kuidagi valida neid asju, mis võiksid teid huvitada. Mis omakorda tähendab seda, et kui te midagi teada tahate, siis küsige. Ühel heal päeval, kui mul on jälle vaba päev või kui mul lihtsalt on lühike tööpäev (mida ei juhtu mitte kunagi), siis võib-olla räägin teile sellest, kui imelik on elada sellises suletud kogukonnas, mida tähendab dry community, aborigeenidega võitlemisest, deckil seksimisest, töökaaslastest ja kõigest muust. Seniks aga au revoir ja muud sõnad, tähistame nüüd oma vaba päeva filmide, magamise, filmide, magamise, filmide ja magamisega.

ma tahan teile juba nii ammu blogida, aga absoluutselt ei ole aega.. :( Ma ei suuda uskuda, et me oleme siin juba kuu aega olnud ja ma ei ole veel sõnakesti tööst ja kõigest muust kirjutanud. Selline tunne on, et kui KOHE ei kirjuta, siis läheb kõik hoopiski meelest. Aga aega ei ole, aega ei ole, aega ei oleeee…

ps! peaks vist lisama, et selle aja jooksul on mul olnud kolm vaba päeva (mis on kulunud peamiselt magamisele) ja Maiksul kaks… et te ka usuks, et AEGA EI OLEEEE..

Eile päeval olin üksi baaris tööl. Üritasin parajasti külmruumis õllevaati vahetada, kui järsku elekter ära läks. Ma juba veits kartsin, et ma käkkisin selle rõhumasinaga terve kompleksi elektri ära kui järsku selgus, et hoopis kontoris olevat elektrikapp tossama hakanud. Mehed tegid siis kapi lahti ja seal lihtsalt hängis üks suur-suur must püüton. Üks receptioni-kutt lükkas selle maopoisi siis ilusti kasti ja nüüd see maopoiss hängib garaaži ukse juures ja ootab vabadusse laskmist.

Inksi küsimuse vastuseks: Õhtuooteks joome õlut – Pärast tööpäeva lõppu on igaühele ette nähtud üks jook baaris :)