Lodge’is on tötöajaid umbes 50 kanti. See on number mida siin koguaeg öeldakse, aga tegelikult arvan ma, et kui 10 neist ei ole nähtamatud, siis meid on tegelt umbes 40. Koosneme siis kuuest osast: juhtkond, reception (no kuidas sa ütled selle kohta eesti keeles? Registratuur? Nagu Haapsalu Haigla kõlab see ju :D), food and beverage (ehk siis baari ja restorani töötajad), köök, housekeeping (koristajad), maintenance (hooldustiim).

Juhtkond-kontor koosneb põhiliselt neljast inimesed, neile lisaks siis see nö veel suurem juhtkond, kes kohapeal ei viibi. Nemad kulgevad omaette oma kontoris ja on üldjoontes imelikud. Tellivad kohvi hommikuti ja kirtsutavad iga asja peale nina.

Registratuuris töötab neli inimest. Nende hulgas kolm pihvi ja üks kutt. Seal toimuvad kõiksugu huvitavad intriigid, sest üks sealsetest tüdrukutest on minu täitsa heaks sõbrannaks saanud (Bree), kes siis omakorda koolitab välja ühte uut käpard-tüdrukut ja kellel on omamoodi suhe oma kaastöötaja Tomiga.

Baari ja Restorani inimesi on meil terve peputäis ja rohkemgi veel. Põhimõtteliselt on nii, et täiskohaga on meid ainult neli + kaks manageri. Tegelikult oleks meil vaja umbes 7-8 inimest + managerid, aga neid ei võeta seepärast juurde, et kõik siinsed töötajad tahavad rohkem tunde teha ja nii käivadki teiste osakondade inimesed paar korda nädalas meil tööl, nii et graafikus on meil 12-15 nime tavaliselt. Mõlemad meie managerid on väga normaalsed ja mõistlikud inimesed. Kaks kaastöötajat on natuke napakad ja ebausaldusväärsed, aga see ei tähenda et nad väljaspool tööd täitsa toredad poleks. Üks neist nimelt ei viitsi eriti tööd teha (ja siis peab see kes temaga koos tööl on, kaks korda rohkem rabama) ja teine on lihtsalt natuke mentaalselt ebastabiilne. See eest on kolmas tüdruk täitsa tore tegelane ja jällegi täitsa heaks sõbraks saanud mul.

Köök on kõige intrigeerivam osa kogu sellest seltskonnast. Köök koosneb eranditult (aga kaks erandit siiski kinnitavad reeglit) idiootidest. Nad kõik arvavad, et nad on jumala kingitused maailmale või aariarass või ise jumalad või vähemalt selle koha bossid. Ja neil ei ole mingi probleem ka seda välja öelda. Peakokk on meil eriti närvihaige, lapsik idoot, kes arvab, et on täiesti normaalne inimeste peale karjuda.

Hooldustiimis on neli liiget – nende boss Dean on ka üks normaalne persoon, kes tegelikult ei ole üldse bossy ja kes kuulab suht kõike mida inimestel öelda on. Üks hooldustiimi meestest, kes on umbes 50, on siin suhtes ühe 20ndates asiaadiga. Nad on natuke veider paar.

Housekeepingus on kokku umbes 13 inimest. Housekeeping koosneb veel kolmest eraldi osakonnast – pesumaja, nõudepesijad ja koristajad. Suur osa neist on asiaadid.. Nad on äärmiselt rõõmsameelsed inimesed. Housekeepingu kõige suurem boss on äärmiselt tore inimene, kõik väiksemad bossid-järelvaatajad on natuke natsid.

Üks ühe-mehe-meeskond on meil veel – turva. Turvamees on meil Felix ja tema on pärit Zambiast. Väga tore tegelane. Peale selle, et tal on maailma kõige väiksemad kõrvad, on ta täiesti normaalne persoon.

Mõtlesin, et kirjutan teile natukene oma tavalisest tööpäevast baaris. Baar avatakse kell 12, mis tähendab, et mina pean tööl olema kell 11.30. Tavaliselt loivan siis umbes 11.20 ajal kohale, teen kohvi ja hakkan vaikselt tegutsema. Pean terrassile tassime kõiksugused sildid (teate küll, need kolmnurksed, mis jalgade peal seisavad), mis jutustavad sellest, mis riietega tohib baari tulla. Lisaks pean korda panema ka terrassi lauad- toolid, mis eelmisel õhtul on veidike koomale tõstetud. Panen välja tuhatoosid, prügikastid ja muu seesuguse. Baaris sees panen valmis kassad, puhastan baarileti, täidan jääkaevud, kõiksugu kastmekausid, nugade-kahvlite topsid ja muu seesuguse.

Tavaliselt kestab minu „hommikune vahetus“ 11.30-15.30. Selle aja sisse väga palju kliente enamasti ei mahu, seetõttu olen hommikuses vahetuses alati üksinda. Põhimõtteliselt teenindan siis kliente ja kui kliente pole, siis teen kõiksugu muid asju. Avamisest kuni kella 2ni pärastlõunal on meil lubatud müüa ainult keskmise kangusega alkoholi ehk siis kõike, mis ei ole kangem kui 3,5%. Seda siis seetõttu, et aborigeenid ennast kohe keset päeva pildituks ei saaks tõmmata. See on suht kõige ebamugavam osa baaris töötamise juures – kõik need alkoholipiirangud. Turistid enamasti ei saa nende vajalikkusest aru ja elavad selle siis minu peal välja. Nagu ma saaks sinna midagi parata.

Kõige esimene asi, mida hommikuti teen, kui juba baar avatud on, on arve esitamine juhtkonnale. See on siis see arve, mille nad saavad igal hommikul nende jookide eest, mis töötajatele igal päeval ette nähtud on. Enamjaolt jääb see umbes 150-250 dollari vahele.

Üldjoontes teenindan kliente, pakume lõunasööki kella 12st kuni 5ni. Mu isiklik lemmik on kanapeekoniburger, mida siis ohtralt kõigile soovitan. See on lihtsalt maailma parim burger!

Kui kliente ei ole, tegelen veidi paberimajandusega, teen väikestviisi inventuuri (üritan silma peal hoida, mis hakkab otsa lõppema ja mida peab tellima), koristan, täidan külmkappe (meil on selline suur külmruum, mille vahesein on siis viis erinevat külmkappi, mis avanevad baari ja mis põhimõtteliselt koguaeg jookidega täidetud peaks olema), süstematiseerin asju (siin on mõned asjad ikka väga ligadi-logadi, näiteks eelmisel nädalal korrastasin laos kõik veini riiulid ära, lasin sellest sildipüstolist uued sildid välja, joonistasin tumbajumbadele isegi kaardi selle kohta, kus on restorani veinid ja kus baari omad, et jumala pärast õhtuti kakluseks ei läheks, kui kogemata restorani veini võtad ja neil seetõttu vein enneaegselt otsa saab).

Kõiksuguste muude ülesannete hulgas olen õppinud vahetama õllevaate, mis nende kraanidega külge ühenduvad, kust siis vaadiõlut lastakse. Lisaks oskan nüüd vahetada ka  neid karastusjookide kaste, mis otse püstolist tulevad, kõiksugu erinevaid jooke valmistama ja INIMESTEGA SUHELDA. See on ikka täielik müsteerium, kui palju austraallased baaris olles ühe teenindajaga jutustada tahavad! Tulevad üksi baari, istuvad leti äärde maha ja vähemalt kolm tundi ongi sisustatud.

15.30-17.30 on mul paus, millega tegelikult mitte midagi peale hakata ei ole ja mille ma parema meelega veedaks tööl. Kell 17.30 lähen siis uuesti tööle. Selleks ajaks on meid seal vastavalt päevale juba 3-6. Kõige kiirem aeg algabki umbes kell 6. Siis siblime nagu väiksed putukad-mutukad seal ringi, kakleme köögiga (see on lihtsalt lõputu sõda teenindajate ja köögi vahel, comes with the territory) jne.

Õhtu lõppedes hüüame välja viimased joogid, mis tähendab siis, et klientidel on umbes 15 minutit aega, et tellida oma viimased joogid. Pärast seda võivad nad veel baaris istuda, aga põhipoint on see, et me saaks kassa ära teha. Kui inimesed on oma viimased joogid tellinud, siis lähen mina kontorisse ja teen kassad ja kõik ülejäänud koristavad baari. Ööseks peame kõik alkoholikapid lukku panema ja riiulitel olevad alkoholi lattu viima, kuna abokutid üritavad siia ikka aeg-ajalt sisse murda. (välja toome selle alkoholi siis alles pärast kella kahte päeval, siis kui jälle kanget alkoholi müüma tohib hakata. Sellega seoses on meil veel selline reegel, et ühtegi jooki ei tohi müüa nö. on rocks, ehk siis paljaid shote ja lihtsalt jääga alkoholi osta ei saa. Alati peab olema kokteil – see on siis jälle üks osa neist alkoholipiiranguist). Kassade tegemine võtab mul tavaliselt umbes pool tundi kuni tund (oleneb kui palju käkke päeva jooksul kokku on keeratud) ja tavaliselt lõpetan umbes siis kui viimased inimesed on just baarist lahkumas ja saamegi värgi lukku ära panna.

Minu esimene tööpäev oli üks kiiremaid päevi baaris. Põhimõtteliselt oli siis tegemist sellise suurüritusega nagu State of Origin, mis on iga-aastane jalkamäng New South Walesi ja Queenslandi vahel ja mida siis suure kisa saatel telkust vaadatakse. Suht kõige hullem õhtu maailmas, mida oma esimeseks tööpäevaks saada. Väga kiire, väga segane ja väga vali. State of Origin toimub kolmes osa, iga kolme nädala tagant toimub üks mäng. Nüüdseks on siis kõik kolm mängu mängitud ja juba kuuendat aastat järjest võitis Queensland. Finaalmängul tegin ka paar videot sellest, milliseks muutub baar, kui see täitub keskealiste jalkafännidega, kellest suur osa kannab ka oma tiimi särke ja karjub täiest kõrist kogu mängule kaasa. Tegelikult väga vahva kogemus!

Üks huvitav osa siinsest baarikultuurist on see, et juuakse mingeid müstilisi (peamiselt mittealkohoolseid) jooke, millele on täitsa mingid omaette nimed välja mõeldud. Mõtlesin, et räägin väheke lähemalt neist.

Shandy – Shandy on segu lahjast õllest ja limonaadist (Sprite. Sprite ongi siin põhimõtteliselt tuntud nime all limonaad. Kui tellitakse limonaadi, siis mõeldakse selle alla Sprite’i). Seda joovad tavaliselt vanainimesed, kellele meeldib õlu maitse, aga kes ei taha purju jääda. Ma ei kujuta ette, mis mul viga peaks olema kui ma tahaks sprite’i õllega segada.

Lemon, Lime and Bitters – See on siis selline segujook, mis koosneb limonaadist, laimisiirupist ja sellisest väga kibedast-hapust vürtsijoogist, millel on ka tibake alkoholi sees, aga kuna seda pannakse sinna umbes 4-8 tilka, siis seda alkohoolse joogina ei käsitleta. Seda joovad siis jällegi vanainimesed. Üldse on siin väga kombeks igalepoole siirupit hulka panna.

Lemon Squash – See on siis selline limonaadisarnane asi, mida põhimõtteliselt saab osta purgis nime all „lift“ või lasta otse püstolist. Põhimõtteliselt maitseb nagu see kibe sidrunifanta, mis meil kunagi müügil oli. Väga hapu, kibe, mõttetu jook. Põhitarbijad taaskord vanainimesed.

 

Dead Lizard (surnud sisalik) – Pool klaasi coca-colat, pool klaasi sprite’i ja väike törts vaarika siirupit. Seda joovad lapsed. Kusjuures, need nimed ei ole mingid meie välja mõeldud vaid need on täitsa üldtuntud nimetused üle riigi. Mõnel pool on osadel jookidel küll veidi teistsugused nimed, aga põhimõtteliselt on nad ikkagi suht igalpool olemas.

Siis on meil veel sellised joogid nagu Snakebite ja Firestarter, mis on ka põhimõtteliselt mingit karastusjookide-siirupite segud, aga ma ei hakka täpsemalt detailidesse laskuma. Põhimõtteliselt tellitakse nii cocat kui sprite’i kõikvõimalike siirupitega. Lisaks juuakse ka palju soodavett siirupiga. või siis kõike segamini.

Alkohoolsetest jookidest on põhilised õlled ja kolm head sõpra Jack, Johnnie ja Jimmy. Valged inimesed joovad kõiksugu õlusid, abod peamiselt kahte. Kusjuures nende kahe õlle nime nad ei vaevu ütlema, ütlevad vaid „punane purk“ või „roheline purk“. Jack, Johnnie ja Jimmy on siis teadatuntud Jack Daniels, Johnnie Walker (Eestis ütleme peamiselt Red Label vist?!) ja Jim Beam. Nende puhul öeldakse siin tõesti ainult eesnimi, vastavalt siis kas Jack, Johnnie või Jimmy.

Veine on meil restorani ja baari peale kokku umbes 50-60 erinevat (ei ole kunagi üle lugenud). Need on siis need veinid, mis on meil veinikaardil kirjas. Lisaks on meil veel terve hunnik tagavaraveine, mida kasutame siis kui õiged otsa saavad (siinkandis on selle kauba tulemisega natuke keerulised lood). Õllesid on meil umbes 30 vist, lisaks veel need purgijoogid, kus juba valmis koksid on (peamiselt jälle Jack, Johnnie, Jimmy, lisaks veel rummikoksid, viinakoksid jne). Peale nende valmisjookide teeme ka ise kokse. Erinevat kanget alkoholi on meil umbes 40-50.

Üldiselt on baaris tore, mulle väga meeldib. Ja tegelikult hakkab mulle see koht ka järjest rohkem meeldima, sest raha siin põhimõtteliselt ei kulu ja nii mõnedki head sõbrad on tekkinud. Aga kahjuks ei kesta mitte miski igavesti..

Natuke antakse meile siin ikka vaba aega ka ja sel vabal ajal oleme siis kõiksugu erinevaid asju teinud. Kuna Maiksul on natuke rohkem aega kui minul, siis tihtipeale käib ta kalal. Minu üksi kulutatud vaba aeg läheb peamiselt magamisele.

Esimesel nädalal käisime siin lähedal asuvas rahvuspargis nimega Geikie Gorge.  Võtsime niisama väikese jalutuskäigu ette. Kuna Gorges õhk peaaegu üldse ei liigu, siis ei kannata seal eriti kaua olla – marupalav hakkab. Lootsime ka krokodille näha, aga tol korral veel ei näinud. Selleks hetkeks me veel ei teadnud, et krokodille leidub siin tegelikult ohtralt ja nende nägemine ei ole mingi eriti suur sündmus.

Teisel nädalal käisime samas rahvuspargis, aga seekord otsustasime väikese paadituuri ette võtta. Paadituur kestis tund aega ja selle käigus nägime ikka oma 50 krokodilli. Tore väike kulgemine oli. Gorge ise on ütlemata kena – värvilised kaljuseinad, väiksed vee poolt uuristatud õõnsused seal sees ja hulgaliselt loomi, linde, kalu elutseb seal ka. Eriti vahva oli ühel hetkel kui korraga hängisid ühes kohas kakaduud, krokodillid ja kängurud :)

Samal päeval otsisime ka kalastamiseks sobivat kohta ja leidsime gorgest natuke allavoolu sellise kena jõeäärse kohakese. Natuke oli hirmus ka, sest tegelikult oli seal mingisugune aed ja värav ees, aga kuna uudishimu oli suur, siis otsustasime ikkagi selle väravakese ilusti lahti teha ja sealt sisse sõita. Koht ise oli superäge, puud kasvasid otse jões ja üle jõe. Teine hirmus asjaolu minu jaoks on see, et kuna oleme ikkagi sügavas outbackis ehk siis nö. „eikellegimaal“, siis on siin ka seda va faunakest väheke rohkem kui kõikjal mujal. Minu suurimaks hirmuks seejuures on dingod. Olin just äsja lõpetanud raamatu „The Dog Fence“ lugemise, mis räägib sellest ülipikast dingoaiast, mis läbi Austraalia kulgeb. Seetõttu arvasin iga krabina olevat lähenev dingo :D

Ühel vabal päeval oli meil linnas tivoli. Äärmiselt kummaline, Fitzroy on ihtsalt selline Palivere suurune kohake ja pealegi veel keset täielikku pärapõrgut.. ja järsku oli linnas tivoli. Ja veel viis päeva järjest! Ühel õhtul käisime siis seal.. sõitsime isegi ühe atraktsiooniga. Väga naljakas oli! Aborigeenid olid muidugi ülisillas.. jooksid seal paljajalu ringi ja ostsid kõikvõimalikke asju kokku!

Umbes nädalake pärast tivolit toimus meil siinkandi teises baaris (Crossing Inn) kahe töökaaslase ärasaatmispidu. Tore oli! Eriti meeldivad mulle Crossing Inni turvamehed – kaks Uus-Meremaa kutti, täitsa tõupuhtad maoorid! Ja oi kui suured nad on! Sellised kaks jõmmi, kes räägivad eriti mõnusa aktsendiga inglise keelt ja kes tegelikult on marusõbralikud! Siinkandi üks vahva asi on see, et kõik tunnevad kõiki ja väga ruttu elab kogukonda sisse. Seda muidugi eriti siis kui töötad baaris.. mul on juba poes-linnas-baaris käies koguaeg keegi tuttav ees, kes ikka kuskil kaugelt „Hey Elina, How’s it going?!“ karjub. Eriti need kaks maoori-kutti siis. Neil on naised-lapsed ka siin täitsa olemas ja tunduvad oma elukest Fitzroys täitsa nautivat!

Eelmisel nädalavahetusel toimus Fitzroys rodeo. Kuulu järgi olevat tegemist WA suuruselt teise sellelaadse üritusega. Ma pean tunnistama, et mina ei uskunud, et päriselt eksisteerib selline inimliik nagu kauboi. Ma teadsin ju küll, et on olemas need cattle stationid ja üleüldiselt kõik see hobuste ja pullide ja kõigega jändamine aga ma ei arvanud, et need inimesed päriselt on ka nagu Ameerikamaa filmidest nähtud. Kuigi rodeo ise algas alles reedel, hakkasid need va kauboid juba teisipäeval-kolmapäeval väikselt linna sisse voolama. Kõik muidugi oma kauboisaabaste ja teksapükste ja uhkete vääde-mütsidega. Ja otseloomulikult triibuliste-ruuduliste särkidega, mis ilusti-kenasti püksi topitud. Sealjuures oli nii mõnigi neist vendadest täpselt siuke „Howdy-ho, I’m from Texas“ kutt.

Laupäeval oli meil siis vaba päev ja läksimegi seda rodeot kaema. Päeva esimesel poolel toimusid sellise võistluse nagu campdraft finaalid. Võistlus seisneb siis selles, et ühes pisikeses aedikus peab üks hobusega kauboi suutma ühe lehmadest teistest eraldada, ku ital see õnnestub, siis tehakse kibekiirelt väravad lahti ja ta ajab selle lehma suurele platsile, kuhu on püsti pandud neli posti. Eesmärk on tal siis ajada see lehm ümber nende postide, nii et moodustub number kaheksa ja siis veel kaarega viimase kahe posti vahelt läbi ning selleks on ette nähtud 30 sekundit. Äärmiselt intrigeeriv vaatepilt oli – nad võtsid ikka väga sügavaid kurve, tolmu lendas igas ilmakaares, mehed kukkusid hobuste seljast, lehmad jooksid niisama hirmunult mööda platsi ringi jne jne jne. Mõnel vennal see üritus isegi õnnestus ja sel juhul elas rahvas asjale ikka täiega kaasa.

Päeva teises pooles toimus siis kurikuulus bullriding. See ongi siis see telkust nähtud üritus, kus suured ja vihased pullid pannakse väikestesse aedikutesse (mis on umbes-täpselt nii suured, et nad vaevu mahuvad sinna – ümber pöörata ei saa), üks värviliste pükstega kauboi ronib talle siis selga, värav lastakse lahti ja onkel peab siis võimalikult kaua pulli seljas püsima, kusjuures kinni tohib hoida ainult ühe käega. Vot see oli alles hirmus üritus! Kuigi meid ja pulle eraldas aed, oli mul ikka oma turvalisuse pärast päris suur hirm naha vahel. Tavaliselt nägi see siis välja nii, et pull tormas ajast välja, umbes 1-10 sekundi pärast kukkus vaene vennike ta seljast maha (mõni jäi jalgupidi nööridesse ja jumal-teab-kuhu kinni ja lohises järgi) ja siis tuli kõige hirmsam osa.. väljak on ringikujuline ja publikut eraldab pullist lihtsalt üks lihtne metallaiake. Mingil põhjusel pakub neile pullidele huvi just publik ja siis nad hakkavad mööda seda aia äärt jooksma, ise konkreetselt inimestele silma vaadates ja eriti kõvasti puhkides. See on hirmus, uskuge mind! Selle jaoks on siis väljakul ka kaks klouni, kelle ülesanne on pullid siis ühe värava kaudu platsilt välja juhtida. Ikka väga tihti panid need pullid hullu ja ajasid neid kloune taga, mille peale klounid ülikiirelt üle aia ronisid!

Üritasin siis parajasti ühele töökaaslasele selgeks teha, et need pullid suudavad küll üle aia hüpata kui tahavad ja et minu hirm tegelt ka ei ole paranoia, kui üks pull, keda parajasti sinna tema puuri aeti ja võistluseks valmis seati, otsustas, et tema ei lähe. Selle asemel otsustas ta üle aia tulla! ÕNNEKS-ÕNNEKS oli tegemist aiaga, mis eraldas pulliplatsi võitslusplatsist, mitte võistlusplatsi publikust. Ühesõnaga, see pull RONIS (mitte ei hüpanud) üle selle aia, jäi aia vahele kinni PAAR korda ja murdis vist tuhandest kohast ühe oma jalgadest. Kui ta lõpuks üle aia sai, oli vaene loom nii segaduses, valudes ja vihane, et ta lihtsalt tormas oma kolmel jalal mööda platsi ringi, neljas jalg nagu mingi nöör lipendamas järgi. Otseloomulikult lasti see vaene loomake maha.. Mingil põhjusel oli kogu see vaatepilt minu jaoks niivõrd häiriv, et mu hommikusöök otsustas, et parem oleks seal kuskil põõsa all lebada.

Sel nädalal oli meil vaba päev neljapäeval. Kuna üks siinsetest tüdrukutest (Bree) võitis juba sada aastat tagasi töö juures ühe võistluse ja sai auhinnaks õhtusöögi kahele restoranis (ja ta kutsus mind), siis ootasime juba väga pikka aega,et saaks koos ühe vaba päeva/õhtu. Kuna aga töötame baaris/restoranis, siis on see suht võimatu, sest meie tööaeg on ALATI õhtuti. Sel nädalal siis orgunnisime nii, et meie vaba päev oleks ühel päeval. Lisaks oli muidugi ka Maiksul vaba päev (see antakse meile õnneks ilma küsimata, graafikud tehakse alati nii et paaridel oleks koos vaba päev). Niisiis otsustasime, et päeval läheme kõik koos väikesele tripile ja õhtul teeme Breega väikese tüdrukuteõhtu.

Eelmisel õhtul pärast tööd küpsetasime kella poole üheni öösel Breega järgmiseks päevaks pirukaid kaasa (Saime isegi peakokalt, kes on muidu täielik tropp, ahjuplaadi). Kõik tüdrukud muudkui hiilisid pliidi ääres ja lunisid süüa :P Ja siis olid kõik muidugi väga imestunud, et kuidas üks tavaline inimene, oskab selliseid pirukaid teha. Väga keeruline tõesti!

Järgmisel hommikul startisime siis kell pool 9 hommikul ja võtsime suuna Windjana Gorge’i poole. Windjana asub siit umbes 150 km kaugusel. Tee sinna on KOHUTAV!!! Asi nimelt selline, et üle poole aastast on see tee üldse suletud, sest siinmail uputab lihtsalt nii hullusti. Nüüd umbes paar nädalat tagasi tehti see teekene jälle lahti ja hooldatud seda sestpeale vist küll ei ole. Samas, mida sa tahad ühest teest, mis põhimõtteliselt mitte kuhugi ei vii, kus ääres mingit elu ei toimu ja mis asub lihtsalt kuskil kõrbeservas. Tee oli siis kohutavalt treppis, aukus ja kohati ka üleujutatud. Meie 150km pikkune sõit võttis aega natuke üle kolme tunni. Windjanas võtsime ette siis ühe matkaraja, mis viis meid gorge’i. Seal nägime ka ühte kroksi madalas vees peesitamas ja talle sai isegi päris lähedale hiilida ja pilti teha. Otseloomulikult otsustas Maik keset jõge asuva sure kivirahnuni ujuda, sinna otsa ronida ja sealt alla hüpata. Mina istusin muidugi jõest ohutus kauguses ja üritasin endale sisendada, et need krokodillid on tegelikult pisikesed. Windjana Gorge on Geikiega võrreldes ikka märksa võimsam ja ägedam :)

Tagasiteel oli meil plaanitud järgmise rahvuspargi külastus, milleks oli Tunnel Creek. Tunnel Creek on siis selline koobas-tunnel, mis kulgeb umbes 750 meetri pikkuselt läbi ühe kalju ja umbes pool teekonnast tuleb läbida läbi vee. Olime ennast varustanud taskulampide ja asusime siis teele. Esialgu oli tegemist rohkem nagu väikeste lombikestega, kus vesi umbes põlvini ja väga üle 20 sammu vees ei pidanud kulgema. Umbes koopa keskel on üks osa kaljuseinas sisse varisenud ja seal on selline valgem ja julgem paik. Pärast seda keskosa läheb vesi aga sügavamaks. Oli siis parajasti jõudnud kõige sügavama kohani ja valmis jälle vette minema, kui korraga nägime seal kõrval ühte krokodilli niisama hängimas. Vot see oli hirmus. Ma üldse ei tahtnud sinna vette minna, seda eriti, kuna me olime piisavalt lollid, et seda krokodilli oma taskulampidega häirida, nii et ta minema läks. Oleks ju nii lihtne olnud läbi vee minna ja samal ajal tal silma peal hoida, nüüd aga kui teadsime, et ta seal kuskil vees on (aga kus täpselt?), oli asi märksa hirmsam. Asja tegi muidugi veel hullemaks see, et vesi oli seal kohas mulle umbes rinnuni ja teekond päris pikk. Põhimõtteliselt üritasime selle läbi joosta (mis rinnuni vees ja kottpimedas, väga nõrkadega taskulampidega) ei ole võimalik. Me Breega muidugi kisasime nagu napakad. Maiks lihtsalt kulges seal kuskil. Kuidagi see kõik meil igatahes õnnestus. Muidugi pidime veel pärast sama teed tagasi ka tulema. HIRMUUUUUS!!!! Aga samas olen maru-uhke enda üle, et ära tegin!!

Tagasiteel käisime läbi veel ühe minigorge juures, mis kuulu järgi on inimtekkeline. Olime pikast sõidust juba üpris tüdinenud, ei viitsinud seal kaua hängida. Korra nägime tee ääres ka ühte dingapoega/rebast, kelle tegelikus olemuses me selgust ei saanudki. Ta oli selline suht väike, aga samas rebase jaoks liiga pikkade jalgadega ja korralike rebasesaba ei näinud tal ka olevat. Paaris kohas ületasime ka suht sügavaid-laiu jõgesid, mis oli tegelikult päris äge!

Terve päeva ajasime siis pirukaid näost sisse.. kuni tuli meie kokkulepitud õhtusöögi aeg. Läksime siis restorani ja tegime korralikud kolm käiku, pluss veel mustmiljon õlut, mida kõik teenindajad meile poolsalaja ette vedasid. Kogu asi päädis sellega, et mul oli kõht nii täis, et ükski õlu mulle enam ei mõjunud, viimase jätsingi lauale, sest lihtsalt ei mahtunud enam sisse. Ja nüüd üks huvitav fakt – JAH, ON KÜLL VÕIMALIK NII ÜLE SÜÜA, ET KOLM PÄEVA ENAM MINGIT SÖÖKI NÄHA EI TAHA. Põhimõtteliselt on mul nüüd kolm päeva kõht niimoodi valutanud, et täitsa muretsema paneb kohe. Nii kaua kui midagi ei söö on kõik korras, aga kohe kui midagi söön, hakkab eriti hullult valutama. Nagu Eesti jõulud, ainult et 768 korda hullem. Paha on olla :(

Ja pilte näeb sealt kust alati, siinne Internet ei võimalda väga pilte üles panna siia blogisse.