ringiratast

23. Mar 20142 Comments

Nüüd oleme siis viimased kaks nädalat jälle rutiinsesse tavaellu sisse elanud. Toimetame siin neljakesi (kes veel aru ei ole saanud, siis meil on ka väikestviisi majakaaslased viimased kaks kuud olnud – väga toredad Eveli ja Joosep), käime tööl ja koolis, õhtuti vaatame filme, teeme kordamööda häid sööke ja sügise tuleku puhul põletame küünlaid ja eile otsisime sussidki kapist välja.

Ilmad Adelaides on nüüd jahedamaks läinud. Päeval on küll selline mõnus 20-25 kraadi sooja, aga öösel peab ikka teki juba peale võtma ja õhtuti sussidki jalga panema.

Paar nädalat tagasi pani Maiks kalad kuivama, mida juba kuue päeva möödudes täitsa võimalik süüa oli (uskumatult kiiresti!). Kui veel mäletate, siis kevadel panime igast kraami endale tahaaeda kasvama. Nüüdseks on meie melonitaimekesed juba päris suure pinna enda alla võtnud ja kannavad korralikult vilja. Umbes nädal aega tagasi lugesin melonid üle – sain 24. Praeguseks on meil ebareaalne meloni üledoos – taim hakkab ise juba vaikselt otsi andma, nii et nüüd tuleb lihtsalt käbe kõik viljad ära süüa. Arbuusid aga alles kasvavad, need saavad tõenäoliselt valmis paari nädala pärast.

Uskumatu on mõelda, et oleme Adelaides juba üle aasta olnud ja et juba hakkab teistkordselt talv. Samas on üüratult hea meel, et Maiksul koolis nii hästi läheb ja juba põnevusega ootame Tasmaaniasse kolimist. Maiks seetõttu, et siis läheb kool natuke erialasemaks ja mina igast muude põnevate projektide pärast. Seniks aga naudime veel Adelaide’i ja kõike toredat mis sel kohal pakkuda on!

lõpupidustus

23. Mar 20141 Comment

Nädala lõpupoole, kui minul töö tehtud ja Maiksul koolis käidud, olime jälle natuke aktiivsemad. Ühel päeval käisime näiteks Barossa Valleys veinituuril. Kokku käisime vist kuues istanduses – sai mekitud miljon veini, maitstud kohalikke sööke (erinevaid juuste ja määrdeid), natuke mõdugi joodud. Ostsime ka kodustele veits veini kaasa ja päeva lõpetuseks käisime ühest pruulikojast ka läbi. Maitsesime erinevaid õllesid, kuid lõppkokkuvõttes jäime kõik ikka suht samale arvamusele – ei maksa igast sodi sinna õlle sisse ikka toppida :D

Eelviimasel päeval käisime ema ja Raiduga kiiršopingul – ostsime ikka igast jama kokku (ema hullus veits, et-missssmõttttes-kõik-nii-odav-on!!). Õhtul korraldasime veel ühe suure mereanni söömaaja, kuhjasime poest head ja paremat kokku ja vaaritasime pool päeva. Sõime austreid (kolmel moel), kammkarbe, krevette, krabi, sinimerekarpe ja midagi kindlasti veel. Enamusi neist sõime veel mitmel moel valmistatult.

Kõige viimasel päeval käisime veel viimast korda surfamas ja natuke Noarlungas snorgeldamas ka. Ema ikka sai ka oma liud jälle kirja :)

Ja nii saigi meie kolmenädalane perekondlik seiklus läbi… Ääretult hea meel on käisite, kulla emme ja vennake (ja juba hakkangi jälle nutma!)! Nii hea meel on, et kõigega nii suure hurraaga kaasa läksite ja millegi ees risti ette ei löönud. Elu ongi üks suur seiklus ja seda suurem on see seiklus siis kui ise millegi ees põnnama ei löö :) Nüüd tean, et võin vabalt emaga kuhugi soomatkale roomama minna või mägedesse ronida, maha ta must küll ühelgi sammul ei jää!

SUURED TÄNUD ET TULITE, ET OLITE, ET MEIE KODUMAA- JA PEREIGATSUST LEEVENDASITE! ARMASTAME TEID MAAILMA LÕPUNI JA VEEL NELI KORDA!

Teel koju!

23. Mar 20142 Comments

Järgmisel ja ühtlasi ka oma viimasel “tripipäeval” uurisime Mount Gambieri ja selle ümbrust. Mount Gambieri piirkonna looduse iseärasus seisneb peamiselt väga lubjases pinnases ja vulkaanilises ajaloos – seetõttu on seal palju kraatrijärvesid, sinkhole’e (Karro, Maren – mis see sõna on eesti keeles – see auk mis tekib sellest et alla on tekkinud tühimik ja maapind kukub sisse?) ja karstikoopaid. Üks lemmikkohti oli kindlalt ühte sellisesse auku rajatud park. Mount Gambieri linna all on erinevaid koopaid ja salajõgesid koguni nii palju, et seal käiakse täitsa sukeldumas. On üks konkreetne koobaskust minnakse sisse ja sealt edasi on siis võimalik päris pikalt linna all (ja vee all) toimetada.

Samal päeval sõitsime siis pärast peaaegu nädalapikkust reisi ka koju Adelaide’i tagasi. Koju jõudmisele järgneva pühapäeva osas on mul täielik mäluauk – istun siin juba pikemat aega ja üritan välja mõelda, et mida me siis tegime – aga no absoluutselt ei tule midagi meelde. Uuel nädalal tegin mina neljal päeval ka mingil määral tööd, nii et ema ja Rait võtsid veits rahulikumalt. Maiksul hakkas aga kool. Samas mingitel päevadel käisime pärast mu tööpäeva lõppu (no ma tegelt töötasin osadel päevadel ainult 3-4 tundi) natuke ratastega sõitmas ja šoppamas, ühel päeval emaga muuseumis ja turul ja linnas jalutamas, ühel õhtul Raiduga couchsurferite kokkusaamisel (mis oli väga tore!). Mingitel õhtutel käisid poisid veel kalal ka. Ühel ööl käisime Raiduga veel väljas – ühel Reggae peol. See oli päris naljakas ja hullult hea meel oli näha, et Raidul ei läinudki eriti kaua aega, et erinevate Tšiilist ja/või Prantsusmaalt päris inimestega bondida.

Great Ocean Road

23. Mar 20141 Comment

Järgmisel päeval võtsime siis suuna Great Ocean Roadi alguse poole – Torquaysse. Torquay näol on tegemist ühe väikese linnaga, mis elab ja hingab surfilainetel. Poisid käisid tegid ühe kiire surfiringi ja me emaga hängisime ühes nunnus kohvikus. Sellised kohvikud nagu see kus käisime, on täiesti minu stiili ettevõtmised – kõik mööbel vana ja kasutatud (üle värvitud vms), lapsed suvalt ringi roomamas, kõik vana ja taaskasutatav sisekujundusse sobitatud.

Tegime seal siis mõnusalt aega parajaks (kuna mina pidin selle reisi vältel vahepeal ikka teesklema töötegemist ka!), kuni poised lillade huultega tagasi ilmusid. Käisime kiirelt söömas ja tagasitee Apollo Bay poole võiski alata. Olime kohe hommikul ära otsustanud, et sõidame kõigepealt Torquayni välja ja siis tagasi tulles hakkame alles peatuma kõigis vaatamisväärsetes kohtades. Tagasi Apollo Baysse sõitsimegi siis oma 4-5 tundi vist (tegelt kokku mingi 80km). Käisime päris mitmes rannas ja rajakese, aga sellest kõigest jutustavad pildid tõenäoliselt parema loo, kui sõnad.

Kusjuures, pea kõik päevad, mis me Great Ocean Roadil olime, lubas tegelikult pilves ilma ja vihma ja iga hommik see ilm täpselt selline oligi. Aga igakord kui lõpuks oma hommikusöögi söödud saime ja end autosse pakkisime ja veits maadki juba maha sõitsime, siis tuli ikka alati päike lõpuks välja. Ja nii oligi toredam, sest oh seda rõõmu, kui see päike lõpuks tuli! Muidu oleks ikka päris kurb olnud seal seda halli vett vaadata ja kapuuts peas ringi käia.

Oma viimasel Great Ocean Roadi päeval käisime vaatamas siis põhivaatamisväärsusi – Gibson Steps, 12 Apostels, Loch Ard Gorge ja London Bridge. See on taaskord selline asi, mille kohta piltide on natuke rohkem öelda, kui sõnadel. Mul on hea meel, et seekord oli meil natuke rohkem aega ja saime seal ikka rajakesi ette võtta ja natuke pikemalt piirkonda uurida.

Õhtuks oli meil plaan sõita paarsada kilomeetrit kodu poole ja seal ühes rahvuspargis telklaager püsti panna. Kuna aga erinevatel põhjustel jäime selle kõigega natuke hiljaks, siis lõpetasime hoopis ühes karavanipargis.

Apollo Bay ja Great Otway

23. Mar 20141 Comment

Great Ocean Roadi oleme kunagi varem juba Maiksu ja Lauraga käinud (aasta oli siis 2011). Kasutangi siin seda eelmine korda kirjutatud kirjeldust: „…Great Ocean Road on siis selline rannikuäärne tee, mis kulgeb Torquay ja Warrnambooli vahel ja on natuke üle 200km pikk. Selle ehitasid kunagi ammu-ammu aega tagasi sõjast naasnud mehed. Nimelt oli riigil hulgim programme selleks, et aidata sõjameestel taas tavaellu sulanduda – olid eraldi programmid töökohtade, elukohtade jms leidmiseks. Üks sellistest programmidest (ja ka üks suurematest) oli siis sõjast naasnutele selle tee ehitusel töö pakkumine. Kuigi tee-ehituse enda rahastamine oli võrdlemisi nigel, said mehed siiski väga head palka, sest suur osa palgast tuli just sellest rehabiliteerimise programmist.” Kui kellelgi on tahtmine ka eelmise korra postitust lugeda või pilte vaadata, siis seda saab teha siin. Kuna olime oma ööbimiskohaks valinud Apollo Bay, mis asub Great Ocean roadi kogupikkust arvestades suht keskel, siis olime juba eelnevalt arvestanud, et peame ühel päeval sõitma nö. Alguse poole tagasi ja teasel päeval sisi lõpu poole edasi. Samas tegi selle otsuse täiesti teadlikult, sest mõtlesime, et mugavam on ikka mitu ööd ühes kohas olla, ilma et peaks asju pakkima iga päev ja check-in/check-out aegade arvestama. Lõppkokkuvõttes oli see tegelikult täitsa hea otsus!

Esimesel päeval pärast kohale jõudmist (ja pärast esimese öö ära magamist) käisime siis hoopis ümberkaudseid metsi avastamas. Apollo Bay lähistel asub rahvuspark nimega Great Otway National Park, kus on valida päris mitmete erienvate radade vahel, mis läbi metsa kulgevad. Sealsete metsade nö. “põhielement” on sõnajalad – kasvavad nad kohati isegi 4 meetri kõrguseks. Ka üleüldine taimestik on märksa mitmekesisem, kui meie kodu-osariigis South-Australias.

Pärast väikest matka sõnajalgade vahel suundusime kohta nimega Otway Fly Treetop Adventures. Tegemist on siis umbes 2km pikkuse matkaga, millest 600 meetrit tuleb läbida vihmametsa kohal terasest ehitatud platvormil, mis on 30 meetrit kõrge ja mis sõna otseses mõttes kulgeb puude latvades. Antud rajale on ehitatud ka vaatetorn, mis asub 47 meetri kõrgusel ja ütleme nii, et kõigub päris korralikult. Ikka nii et võtab jalgealuse natuke tudisema. Aga väga äge on kogu seda loodust niimoodi ülaltpoolt vaadata!

Õhtul käisid poisid veel kohalikus rannas kalal – kala loomulikult ei saanud, haha! Ei tegelt ma olen optimist!