4 kuud ja 2 nadalat tagasi, esimesel jõulupühal sai minust ema. Naljakas on niimoodi mõelda, et terve elu olin juba keegi, keegi keda ma oma arust tundsin ja teadsin, keegi kes oli lihtsalt mina. Kõik uued isikuomadused, veidrad iseärasused, uued maitseelistused või teadmised olid lihtsalt väikesed lisad minu identiteedile, mis ajapikku lisandusid voi vastupidi – maha kulusid. Lihtsalt isiku muutumine ajas. Need kõik olid mina, aga need kõik moodustasid igaüks ainult pisikese, miniatuurse, tillukese osa minust, mis ajas kasvas ja kahanes, paindus või kõvenes.

Siis aga, ühel päeval, ühe hetkega olin ma järsku ema. Ei olnud nii, et ajapikku hakkas lillkapsas järjest rohkem meeldima, või et hakkasin eelistama päriselu-raamatuid fiktiivsetele või vaikselt kasvasin emaks. Lihtsalt järsku oli kõigele sellele kogutud pagasile lisaks veel üks tervik – emaks olemise tervik. See nagu kuidagi hoobilt lisandus kõigele varasemale – see ei muutunud ajas, see ei kasvanud külge. See lihtsalt tuli ühel päeval, et jääda.

Nii olengi nüüd Ema. Oleks nagu kaks mind – vana mina ja uus mina, kes kokku teevad midagi täiesti uut, mida endal on praegu veel natuke raske uskuda. Nüüd jääb ainult üle loota, et saan selle imevinge rolliga hakkama ka, sest iga päev mõtlen ikka üsna mitu korda, et kesse kurat mul maailma kõige ilusama ja vahvama beebi haiglast koju kaasa lubas võtta?