Teate ju küll, et ma hädaldan alati rohkem kui asi väärt on ja et minu puhul ei kehti ütlus, “kus suitsu, seal tuld”, sest ma võin suitsu tühja koha pealt ka välja pressida.. nii et ei ole need lood siin hullud midagi.

Täna oli vaba päev ja natuke aega asjade üle järele mõelda. Kuradi mõnus on see värk siin, ütlen ma kokkuvõtteks. Kui ülivägevad ja mitte-nii-vägevad kokku liita, siis kokku on ikka KURADI MÕNUS.

Töö kulgeb nagu ikka. Elu kulgeb ka enam-vähem nagu ikka, kui välja arvata see osa, et meid on siin nüüd väheke rohkem. Kanadalased on alles ja eluaegsed ka. Vanad prantslased on juba ammu läinud. Asemele on tulnud mitmeid inimesi. Osad on läinud juba ära ka, sest nagu näha, siis kõigile see töö just ei ole. Aga inimestest nii palju, et ..

Prantslased – Nüüd on meil kaks prantslast: Alex ja Patrick. Nagu prantslastele omane, siis inglise keelt nad väga ei kõnele. Nendega rääkides peab alati kasutama kõige lihtsamaid ja elementaarsemaid sõnu, ja ohtralt žestikuleerima. Näiteks, neilt ei saa küsida „u knockin’ off?“, nagu ülejäänud maailm siinpool maakera ütleb, vaid peab küsima aeglaselt ja rahulikult „ARE YOU GOING HOME?“ Alex ja Patrick on suured seltskonnalõvid, alati tahavad istumistest osa võtta, kuigi nad väga kõnelema ei kipu, rohkem nagu kuulavad. Ükskord kui nad juba natuke õlut olid võtnud, vaatas Alex mulle põlevate silmadega otsa ja ütles: „Džään Köörrrrrzipjuu“. Ma ei saanud ilmselgelt mitte kõige vähematki aru. Ta pidi veel mingi neli korda ütlema ja jalgrattaga sõitmist imiteerima, enne kui ma aru sain, et ta tahtis öelda, et ta teab Jaan Kirsipuud. Minu äratundmisele järgnes tema äärmiselt uhke teadeanne „very famous in France“, mis kõlas nagu „verrrrrrri fämööz in Frrrrrrranz“. (Mu üleüldine lemmik on see, kui prantslased tahavad „raha“ öelda, nad ei häälda seda „mani“, nagu kõik teised, vaid ütlevad järjekindlalt „moneiii“. Ja seda teevad kõik prantslased, keda ma senini kohanud olen). Aga tagasi poiste juurde. Patrick on meil üks väikene õnnetusehunnik. Ta suudab traktoriga igale poole otsa sõita. Näiteks võib ta täiesti vabalt traktori kahe puu vahele kinni sõita, nii et kummalegi poole välja ei saa. Või siis täiesti süütust olukorrast tekitada katastroofi, kus farmil ei ole enam aeda ja põhikuti isa on nii vihane, et tal tahab pea otsast ära tulla. Niisama lihtsalt suudab Patrick õunakastid treileri pealt ära kaotada või istandusse niimoodi ära kaduda, et mitte kellegil, ka bossil, ei ole õrna aimugi kus ta on. Kui Patrick tahab võtta laualt saia, lükkab ta kindlasti ümber vähemalt ühe õlupudeli. Kui Patrick tahab panna oma liha peale natuke ketšupit, kukub ketšupil ilmtingimata kork pealt ära, nii et Patricku intensiivse pigistamise tagajärjel on pool pudeli sisust mööda lauda, tooli, tema ja minu jalgu, laiali. Kui Alex (ja teised) aru said, et Patrickul lihtsalt ei vea, otsustati, et nüüdsest sõidab Alex traktoriga. Möödus kõigest 5 tundi ja Alex oligi traktoriga kinni jäänud. Ja nädalavahetusel suutis Alex surfilauaga päris ametlikult endale vastu pead lüüa, nii et verd ja kiirabi ja värki oli kuhjaga. See ebaõnn on vist mingi prantslaste värk. Õunu Patrick ja Alex väga palju korjata ei jõua, neil vist juhtub päeva jooksul liiga palju põnevaid asju, mis tähelepanu endale tõmbavad. Saunas käivad Patrick ja Alex hea meelega, ise kommenteerivad vaheldumisi „good“ ja „hot“. Sinna juurde käivad ohtrad noogutused ja „yes, yes“.

Hollandlased – Jeff ja Lolla. Jeff ja Lolla on hollandlased, kes, nagu hollandlastele kohane, on äärmiselt huvitatud erinevate taimsete produktide sissehingamisest. Hollandlased on täitsa okeid kutid, kui välja arvata see osa, Jeff on äärmiselt uhke fakti üle, et ta ema on inglane ja vanaisa austraallane ja et tal enda jutu järgi ei ole hollandi aktsenti. Ega ta inglise keelel tegelikult midagi viga ei ole, igatahes parem kui ükskõik kellel teisel meist. A mulle see „kes see ikka koera saba kergitab kui mitte koer ise“ käib vähe närvidele. Jeff ja Lolla on sellised natuke ilueedid ka. Jeff kannab peapaela ja Lollal on 26 paari lühikesi pükse, millest ta meile kohe teisel õhtul rääkida tahtis. Kaunis, kaunis poisid, aga ooot, kes meist siin naine ongi? Õunu ei jõua ka hollandlased eriti korjata. Nende minimaalne eesmärk on umbes pool meie minimaalsest eesmärgist. Kui saunas liiga kuumaks läheb ja kõik teised pead alla panevad, siis Lolla istub vaikides ja sirge seljaga, nii et mitte ükski lihas näos ei liigu. Jeff ei tule sauna, sest

a)      tal on pohmakas

b)      tal on astma

c)      tal on allergia

d)      ta on väsinud

e)      tal jalad valutavad

Aga tegelikult on nad täitsa toredad poisid.

Sakslased – Jasmine ja Simon, keda peaks hääldama „Jasmiin“ ja „Simoon“. Sakslased ei satu naeruväärsetesse olukordadesse nagu prantslased. Sakslased ei roti teiste asju nagu kanadalased. Sakslased ei ole uhked nagu hollandlased mõnikord. Sakslased tunnevad rõõmu musta leiva ja sprottide üle. Sakslased võivad vabalt sauna ehitada ja kooki teha ja enda järelt kõik ära koristada. Õunu korjavad ka nagu tööloomad kunagi ja püsivad meiega päris hästi tempos. Saunas käivad vabalt. Sakslased on täitsa eestlased, st. normaalsed inimesed.

Max – Max on selline 50-60 aastane vanamees, austraallane, kes sõidab mööda maad ringi ja töötab seal kus parajasti hooaeg. Max on lihtsalt naljakas, ei teagi mis temast arvata. Tal on ka selline mõnus kauboi aktsent, mis ei lase tema jutust eriti midagi aru saada. Ühel heal päeval kui tahtsime linnast häälega koju tulla ja autosid oli kole vähe ja keegi ei tahtnud meid peale korjata, viskas Max meid koju ära, kuigi oli just linna sõitnud ja pidi hoopis kuhugi baari minema. See oli temast kena. Ja täna viis ta mind poodi ja tõi tagasi ka. See oli temast veel kenam. Õunu korjab Max palju, aga sinna juurde käib alati jutt, et see on kõige raskem õunafarm, kus ta 20 aasta jooksul töötanud on. Saunas Max ei ole käinud, sest alati kui meie sauna teeme, on tema kuskil pidu peal.

Prantslased vol 2 – Vahepeal olid meil veel ühed prantslased, kes ei jaksanud kohe üldse korjata. Ja kes ühel heal päeval otsustasid, et nemad korjavad ainult alt ja jätavad ülemised õunad puu peale. Kui see välja tuli, siis ütles Andrew neile, et nad enne parematesse puudesse ei saa, kui on tipud ära korjanud. Nii mõnigi teine farmer oleks pikema jututa lahti lasknud. Aga noh, prantslased tegid oma tipud ära ja rohkem me neid näinud ei ole.

Kanadalased – Ikka samasugused nagu enne. Uhked ja ülbed ja järgmisel hetkel kõige sõbralikumad inimesed maailmas. Ei tea absoluutselt, mida neist arvata. Seepärast ootangi, et nad juba lahkuks, et ei peaks enam midagi arvama. Õnneks peaks see juhtuma juba sel nädalal. Ainult Paula jääb alles. Aga tema on niikuinii neist kõige mõistlikum. Ja ta töötab nüüd kalatehases. Ja töötab õhtuti-öösiti, nii et me ei näe teda peaaegu kunagi.

Täna ehitasid Maik ja Simon meile sauna. Ja see töötas. Saunasessioon algusega päikseloojangul ja lõpu-ujumisega tähistaeva all. Parim päev lollidekülas. SUURE kaarega üle kõikide teiste.

Pühapäeval käisime piknikul, mille oli korraldanud siinne eestlaste selts. Kõik olid üliüllatunud, kui me sinna saabusime ja tahtsid meiega kangesti juttu rääkida. Üks tädi kattis meile kohe laua ja kukkus aga sööki ette uhama. Teised tädid ja onud tahtis lihtsalt oma elulugusid rääkida ja kuulda, mis meie siin teeme ja kuidas kulgeb. Oli väga huvitav kuulda selliste inimeste elust ja olust siin Austraalias ja ka nende suhetest Eestiga. Üks tädi näiteks rääkis, kuidas ta vanemad põgenesid sõja ajal Shanghaisse ja et tema sündis hoopis Hongkongis. Üldse oli neil kõigil äärmisel huvitav elukulg olnud. Kohtusime ka Eesti aukonsuliga, kes nõudis, et ta viib meid ise koju (Hedi asemel) ja poodi ka. Algul tundus küll natuke kahtlane tüli teha, aga kui ta oli juba mitu korda öelnud, et ta väga tahab seda teha, siis jäime nõusse. Tal oli äge auto, numbrimärgi peal oli suur Eesti lipp :) Viis meid poodi ja viskas koju ära ja aitas kotid ka tuppa tassida.

Esmaspäeva hommikul alustasime tööd. Ärkasime üles kella 7 ajal hommikul ja avastasime, et väljas on ainult 1 kraad sooja. See oli päris kohutav, kuna meie kõige soojemad riided on pusad ja nendega 1 kraadiga ei ole just väga midagi peale hakata. Õunte korjamine oli uus ja huvitav.. nii umbes pool tundi. Edasi läks raskeks ja valusaks. Tegelikult ongi nii, et ma olen praegu sellest suurest korjamisest nii väsinud, et blogimine on suht viimane asi, mida ma teha tahan. Töötasime sel nädalal veidi üle 60 tunni ja oleks pidanud töötama isegi 75 kanti, aga küsisime tänase vabaks. Sest tõesti ei jaksa kaks nädalat järjest korjata. Suured puud ja redelil turnimine on nõme. Rasked õunakotid on nõmedad. Selja-, käe-, õla-, kaelavalud on nõmedad. Sinikad jalgade peal on nõmedad. 12 tunnised tööpäevad on nõmedad. Laupäeva hommik oli kuidagi eriti raske, mitte mingit tahtmist ei olnud neid pabulaid korjata nende mammutpuude otsast. Nii ma siis istusin seal puude all ja võitlesin iseendaga, et oma kaotatud töövaimu tagasi saada. Kangesti kiskus melanhoolseks ära. Lõppkokkuvõttes oli kõikide nende päevade jooksul pea ainuke asi, mis elus hoidis, see kui põhikutt Andrew muudkui käis ja kiitis, kui hästi meil läheb. Üldse kuidagi hästi kukkus see värk välja, Andrew ka ütles, et kõik kangesti hoiavad meid. Ühel heal päeval võtsid mehed meie raskete puude rea meilt üle ja meie saime väikseid teha. Ühel teisel heal päeval tuli meie järelvaataja Steve ja ütles, et me oleme ikka kõige paremad korjajad. Võttis oma õunakoti ja tegi minu puude tipud ära, et ma ei peaks redelil turnima. Ja siis võttis veel traktori ja viis täis õunakastid ära, et Maiks saaks ka rahulikult lõunat pidada. Ja viimasel päeval, kui Andrew nägi meeleheidet mu silmis, viis ta meid lubatud suurte puude asemel hoopiski väikeste puude reale. Toredad on need eelised, mis tulevad arvatavasti sellest, et oleme siis teistest korjajatest kauem tööl olnud.

Täna siis puhkasime ja pesime pesu ja koristasime natuke ja homme hakkame jälle tööle. Ma loodan, et kunagi tuleb eluvaim minusse tagasi ja ma viitsin teile kirjutada kõigest, mis vahepeal toimunud. Ja viia teid kurssi õunakorjaja igapäevaeluga. Aga praegu kohe üldse ei jaksa.