Reedel mõtlesime, et läheme linna peale jalutama ja ostlema ja et äkki näeme mõnda tähtsat vaatamisväärsust ka. Esimese asjana tahtsime minna turismiinfokeskusesse, et uurida, kust ja millal me Can Thost edasi (tagasi) sõita saaks. Onu turismiinfos aga rääkis parajasti oma sõbrannadega juttu. Saime nende jutu vahele siiski paar küsimust esitatud. Igakord vaadati meid sellisel ilmel, nagu me oleks parajasti millelegi üliolulisele vahele seganud :D Igatahes, mingit erilist infot me sealt ei saanud ja kulgesime siis niisama edasi. Kuna tühja oli juba passitud küll, siis mõtlesime, et läheme postkontorisse, aga mööda sellist teed, et näeks ühe Pagoda ka ära. Pagodas käisid aga ehitustööd ja üks noor munkpoiss ainult raputas meile pead. Egas midagi, asusime postkontorit otsima, et mõned juba ammu valmis kirjutatud postkaardid teele panna (andke andeks kui hiljaks jäävad). Teel postkontorisse läks kohe päris ametlikult katki minu plätu. Olen juba pikemat aega tahtnud mingisuguseid plätu-kinga vahepealseid asju osta, aga ma ei tea, miks ma nii loll olin ja neid Indoneesiast ei ostnud. Ühed, mis ma seal nägin, siiamaani kummitavad mind. Noh, igatahes, läksime siis poodi plätu, kinga, tossu või ükskõik millise jalanõu jahile. Ma imestan, et kuidas nad minul, paljasjalgsel, üldse midagi proovida lasid. Igatahes, üle 38 nemad jalanumbriks ei tunnista. Olin juba päris tige ja tüdinud – kaua sa ikka viitsid kuuma, sitase asfaldi peal paljajalu ringi patseerida. Lõpuks mingi onkel liimis mul kolme krooni eest plätu kokku tagasi. Hurraa!! Jõudsime sinna, kus pidi olema postkontor. Postkontori ees oli metallaed ja postkontorit ennast seal majas enam ei asunud. Mõtlesime, et on juba päris pikalt kestnud see eriti palavas ilmas ringi jauramine, et kõnnime siis parem kohe juba teise linna otsa ära ja lähme veeparki. Pärast mõningaid pingutusi jõudsime kohale. Juba kaugelt olid näha need suured torud, millega alla saab lasta ja kõik tundus justkui tore olevat. Ainult et, kui kohale jõudsime, ütles onu „swimming no have, have a coffee“. Hahaha. Teel „veeparki“ nägime mingeid suuri väravaid ja silte ning meie kaart ütles, et seal peaks olema tourist village’i food garden. Mõtlesime, et võtame seal ühed õlled-veed ja siis lähme taksoga linna tagasi. Käisime terve selle „toiduaia“ läbi: seal oli oma 10 kohvikut ja restorani. Kõik kohad olid klienditeenindajaid täis. Ja meie olime ainukesed kliendid. Väga kummalised asjad toimusid sel päeval. Tundub, et oleme Can Tho ainukesed „külalised“.

Laupäeva hommikul võtsime ühed mõnusad väikesed kohvid ja jäime oma bussi ootama. Kell 7 ta tuligi.  Mõtlesime, et võtame enne pikka bussisõitu kehakinnituseks ühed võileivad. Jõudsime võikud ära osta, kui oligi juba aeg sõitma hakata. Sõin siis rahulikult bussis seda võikut, kui järsku pidin saama kõige suurema pipraataki terves maailmas. Mu võileiva sisse oli pandud midagi, mis esialgu maitses nagu fastum gel ja seejärel pani suu nii põlema, et ma mõtlesin, et nüüd tuleb küll buss kinni peatada ja jõkke hüpata. Olen varem ka mingeid teravuse-rünnakuid läbi elanud, aga see oli tõesti jubedaim maailmas. Kaanisin ja kaanisin vett juua ja pisarad muudkui voolasid. Maiks võttis mu käest võiku ja sõi tuima rahuga edasi. Nelja tunni pärast olimegi tagasi Saigonis.

Linnas vahetasime bussi ja juba ootaski meid ees uus „seiklus“. Kuus tundi maruigavat bussisõitu. Sekka üks piiriületus, riisipaus, jõeületus praamiga, sada tuhat miljon triljon korda signaali laskmist (bussijuhid siin lasevad konstantselt signaali, isegi kui kedagi teel ei ole. Ja bussisignaalid on siin teistsugused, sellised pikad, mitmekordsed ja kajavad). Lõpuks, oma seitse tundi hiljem olimegi Kambodža pealinnas Phnom Penhis. Bussist välja tulles sai kohe selgeks, et suures plaanis pole mitte sittagi muutunud – juba olid transpordi vennad „meile bussi vastu tulnud“. Üks kutt kõigist neist tuk-tuki juhtidest rääkis maruhead inglise keelt. Meil oli Phnom Penhis ööbimine juba kokku lepitud – couchsurfimine Elma juures. Kuna kõneaega meie telefonil ei olnud (kuna tegemist on jätkuvalt Indoneesia numbriga ja siin seda uuesti täis laadida ei saa), siis laenasime tuk-tuki kuti käest telefoni. Elma ütles, et ta on mingil koosolekul, tal läheb umbes 30-40 minutit aega ja et me võiks teda ühes jõeäärses baaris nimega Metro oodata. Lasimegi siis tuk-tuki kutil ennast Metrosse viia. Sissejuhatuseks viisime kohe läbi uuringu „Kambodža õlu nauditavus, võrdlus Vietnami (Sai Gon) ja Indoneesiaga (Bintang)“. Pärast pikka arutelu, erinevate õlleparadigmade ja –diskursuste üle diskuteerimist jõudsime järeldusele, et ühe ütlemata hää joogiga on need väiksed tegelased siin välja tulnud!

Ühel heal hetkel hüppas kuskilt välja ka Elma. Elma, kes couchsurfingu profiili järgi peaks olema 43 aga kes minu arvates näeb välja nagu 28 ja käitub nagu 18. Maiks ütles, et tema arust võib Elma olla küll 40 kanti, aga minu arust on ta oma profiilis valetanud. Elma Lexus koos autojuhiga (sic!) ootas sealsamas baari ees ja nii algaski sõit meie ööbimiskohta. Ööbimiskohaks ei olnud meil teps mitte seesama koht, kus Elma ise elab. Selleks oli hoopis üks korter, kus tavaliselt elab Elma kass. Aga kuna praegu on nii palav aeg, siis on vaene kassikene evakueeritud Elma juurde koju. Kui lugeda Elma couchsurfingu profiili, siis tõmbab kogu see värk ikka muige suule küll. Oma profiilis kirjutab Elma, et see on siiski tema kassi kodu ja kõik külalised on tema kassi külalised. Loo moraal umbes selline, et siin majas teeme nii, nagu kassile on hea. Ja kui külalistele ei sobi midagi, siis lähevad külalised ära.

Igatahes, tegemist on väikse nunnu korteriga, kus on olemas kõik mida vähegi hing ihkab (välja arvatud konditsioneer ja seda ihkab mu hing hetkel just kõige rohkem!!). Elma näitas meile kohe alguses ära, et külmakapis on meile joomiseks-söömiseks mõeldud cocad, fantad, 7upid, arbuusid ja muu kraam. Tore on see, et siin on olemas ka kõik kohvitegemiseks vajalik ja üldse, see koht on natuke euroopalik. Sest siin on aasia väikeste korterite standardite järgi liiga palju mugavusartikleid. Imelik värk, et just Indoneesias, Vietnamis ja Kambodžas on meile osaks saanud sellised vastuvõtud, kus kahel korral kolmest on meil lausa eraldi korter ja ühel korral kamba peale maja. Oleks nagu oodanud, et peame siin pererahvaga põrandat jagama või midagi muud seesugust.

Eile hommikul mõtlesime, et läheme siis linna avastama. Elma ütles, et ta teab ühte odavat tuk-tuki juhti ja nii lasimegi endale selle kuti koju järgi kutsuda. Kutt võis ju odav olla, aga samas oli ta ka nii tohm, et ma ei saaks ka kõige parema tahtmise juures talle rohkem maksta, sest käsi lihtsalt tõrguks. Ta ei osanud inglise keelt absoluutselt ja ta ei saanud ka aru, kuhu me minna tahtsime. Ma saan aru, kõik ei peagi oskama, aga hallloooo, kui sa oled valinud endale tuk-tuki juhi ameti..?!!? Jäi tee ääres vahepeal seisma ja lasi mingitel teistel tuki-tuki kuttidel meie ja tema vahelist vestlust tõlkida. Tahtsime minna paleed vaatama ja tema viis meid muuseumisse. Mõtlesime, et tühja kah, käime siis seal muuseumis ära ja siis ütleme sellele vennale, et me ei soovi rohkem ta teenuseid. Muuseum oli põhimõtteliselt täis ainult kujusid Angkori ajastust: kõik need buddhad, šivad ja višnud. Kuna oli nii palav ja nälg juba nii näpistas, siis väga palju me nendesse skulptuuridesse ei süvenenud. Otsisime oma kuti üles ja ütlesime, et tahame sööma minna. Ah, igatahes, pikk jutt, sitt jutt. Töllerdas ta siis veel natuke mööda linna ringi, ilma et ta ise või meie midagi aru oleks saanud. Peatasime ta siis kinni ja andsime talle raha ja ütlesime „STOP“. Ta ei saanud sellest ka aru. Kutsus mingi teise venna tõlkima. Teine vend, kes oli ka tuk-tuki juht, asus muidugi kohe kaitsepositsioonile ja oli selline vähe ründav. Hakkas seal summa üle vaidlema ja nii. Lõpuks, vähehaaval meie poolt loost kuulates, tõmbas vend vähe tagasi ja hakkas juba arusaajana meie jutu peale noogutama. Maksime siis ära ja saime kokku oma eelmise päeva tuk-tuki kutiga, kes oli lihtsalt nii palju normaalsem inimene.

Otsustasime minna Toul Slengi muuseumisse. Toul Sleng oli kunagi üks tavaline põhikool Phnom Penhis. Kui aga Pol Pot ja punased khmeerid Kambodžat vallutama hakkasid, muudeti see põhikool vanglaks. Igal pool olid väljas sildid, et naerda ei tohi. Ma ei tea küll, kellele tuleks mõttesse seal irvitama hakata, aga ju siis peeti vajalikuks neid silte. Vaatasime ka ära ühe päris pika filmi ühest noorest tüdrukust, kes Khmer Rouge’i ajal Phnom Penhis elas ja siit välja põllutööd tegema viidi. Muuseum ja kõik oli väga väga huvitav, aga taaskord peab tõdema, et palavus tapab igasuguse uudishimu ja nii vaatasime ka selle koha pigem pealiskaudselt üle. Olime seal kokku vist isegi rohkem tunnikese, aga enamuse sellest ajast võttis film (kus ma pidin taaskord õhu puuduse pärast hinge vaakuma).

Käisime ka Pshar Toul Tom Poung Marketil, mida turistid kutsuvad lihtsalt Russian marketiks. Ei ütleks, et seal midagi nii venepärast oli, tavapärane kagu-Aasia market, ainult kordades suurem. Asjad oli loomulikult jälle nii odavad, et kuku pikali. Kui Indoneesias sai kõvasti tingitud, siis näiteks Vietnamis ei tahtnud keegi eriti hinda alla lasta. Seepärast olin kohe ekstra rõõmus, kui sain aru, et need odavad hinnad on veel tingitavad ka :P Otseloomulikult (nagu alati) juhtus nii, et selleks ajaks, kui ma olin ennast just üles kütnud ja surfasin meeletutes hilbuhunnikutes, ütles Maiks, et tal on kopp ees. Aga ma ei taha siin kunagi asju kiiruga osta, sest kvaliteet on siin asjadel halvemast halvem. Nii ma püüan alati kõikidest halbadest kõige vähem halvema välja otsida. Mis siis taaskord ei õnnestunud, sest Maiks kangesti kippus tuk-tuki poole tagasi.

Sõitsime siis taaskord läbi linna oma mõnusalt jahutava tuk-tukiga. Mõnus tuuleiilike puhus ja oleks tahtnud, et see teekond oleks igavesti kestnud. Aga oh ei, meil oli vaja veel Internetti minna ja mõningad asjad üle kontrollida. Kurb lugu on aga see, et elekter käib siin nagu jumal juhatab. Või nagu kõrged ametnikud juhatavad. Vietnamis oli sama värk. Ühel päeval võeti meil elekter ära ja Kha selgitas, et see on sellepärast, et liiga palju elektrit tarbitakse (jep, ma ka ei saa sellest aru). Et täna võetakse sellel linnaosal ära ja homme teisel. Aga see on ainult päevaks, õhtuks kui inimesed töölt tulevad, on elekter jälle tagasi. Valisime siis jõe ääres välja ühe baari. Küsisin, et kas neil internet on. Sain vastuseks et on. Küsisin, et kas me saaks sellise laua, kus lähedal vooluvõrku ka ühenduda saab. Sain vastuseks, et ikka saab. Seejärel suruti ruttu menüüd pihku, et noh telli nüüd midagi. Ja kuidagi täiesti kogemata tuli välja, et voolu neil hetkel polegi :D Mõtlesime, et vahet pole, õhtu juba käes, nii et varsti peaks see elekter ka tulema. Degusteerisime väikseid õlusid ja mojitosid (25 krooni!), kuni härrad otsustasid interneti tagasi panna. Lõpuks saime oma värgid tehtud ja otsustasime jälle tuk-tuki võtta, et koju minna. Pärast mitmekordset ära eksimist jõudsime lõpuks kohale. Mina näiteks vajusin kell 8 voodisse ja jäin magama :D Vot täpselt nii väsitav on see palavus.