Siem Reap ja Angkor Wat

Neljapäeval käisime Angkori templites. 9.-13. sajandil asus siinmail (ja ka suures osas Vientamis, Tais, Laoses, Myanmaris ja isegi Malaisias) Khmeri Impeerium. Selle suure impeeriumi kõige suurem pärand on aga just nimelt praeguse Kambodža loodeosas asuv Angkor, mis omal ajal oli terve keisririigi pealinnaks ja kus parematel aegadel olevat elanud koguni miljon inimest, samal ajal kui tolleaegses Londonis elas vaid 50 000.

Angkor on üks kõige olulisemaid arheoloogilisi kohti Kagu-Aasias. Angkori Arheoloogiline Park laiub 400km², mis on täis erinevate ajastute varemeid kõikvõimalikest templitest, aedadest, basseinidest jne.. ja natuke ka metsa :P Sealhulgas loomulikult maailmakuulus Angkor Wat, Angkor Thom, Bayon ja näiteks ka Ta Prohm, kus on filmitud Tomb Raider. Tänaseks on UNESCO loonud väga laiaulatusliku programmi, et kaitsta kõike, mis Angkoris juba avastatud ja ka seda, mis veel vanade kihtide all peidus.

Meie avastasime siis siiski kogu Angkori ala keskust ja selle tuntumaid templeid. Siinkohal peaks vist kirjeldama, mismoodi see templite avastamine välja näeb. Enamik tuntumatest templitest on väga suured ja neis ringi vaatamiseks läheb enamasti vaja umbes tundi. Muidugi, kui Angkor Wati ennast korralikult näha, peaks varuma kaks kuni kolm tundi. Tegemist on tõesti suurte maa-aladega, kus peal meeletult varemeid ja kus pea igale poole ka inimesi lastakse. Nii võetaksegi linnast endale tuk-tuk, kes sind terve päeva vältel ühe vareme juurest teise juurde viib ja senikaua kuni sina varemetes ringi turnid, sind ootab. Minu lemmikosa kogu selle templivärgi juures oligi see, et enam-vähem igalepoole võib ronida ja sisse minna ja ei pea lihtsalt kuskilt kaugustest vaatama. Kuna ma olen üpris kindel, et templite kirjelduste lugemine kellegi blogist ei ole kindlasti pooltki nii põnev kui nende nägemine oma silmaga, siis ma ei hakka siia kirjutama midagi sellest, mis oli millises templis. Ma lihtsalt ei näe sellel mõtet. Ütlen lihtsalt, et kogu see Angkor on üks suurejooneline ja vägev koht, kuhu tasub kindlasti tulla (vaatamata sellele, et ta täiesti puu taga asub)!

Angkoris kohtasime ka neid kahte blondi härrasmeest, kes meid juba Can Thost alates (ja läbi Phnom Penhi) jälitanud on. Naljakas juba, erinevates riikides niimoodi kogu aeg nendega kokku põrgata.

Ühel heal hetkel hiilis meile ligi üks pisike käevõrusid müüv tüdruk, kes muudkui küsis „where are you from, where are you from?“ Kuna keegi siin kunagi „Estoniat“ ei tea, siis ma ei viitsinud sellele tüdrukule vastata. Ega te ise ka ei jaksaks nende müügiinimestega koguaeg suhelda. Tema aga käis peale nagu uni. Lõpuks üks meist ütles „Estonia“. Tema aga seepeale vastu:„if I tell you the capital of Estonia, will you buy?“ („kui ma ütlen sulle Eesti pealinna, kas sa siis ostad?“). See oli äärmiselt  naljakas ja ma pidin nõustuma. Nii kui olin öelnud jah, ütles tema „Tallinn“. Nii maksingi ühe käevõru eest sama hinna, mille eest hiljem nägin inimesi ostmas koguni viite võru! See ongi lugu sellest kuidas täie mõistuse juures olevad inimesed võivad langeda ühe koolieeliku lõksu.. Käevõru ise on üks ütlemata kole võru..

Lapsi, kes asju müüvad, on templites meeletult palju. Osad neist niii väikesed, et nende kurbadesse silmadesse ja paljastele jalgadele vaatamine tekitab suurimat kurbust, mis ühe võõra lapse vaatamisest üldse tekkida saab. Samas on osad neist nii ülbed ja nahaalsed, et tekitavad omakorda suurimat viha, mis ühe võõra lapse nägemisest tekkida saab. Ja siis on seal sellised sõbralikult lahedad ja mõnusa huumorisoonega tegelased, kellega jauramine sinult mitte ühtegi tükki vähemaks ei võta, vaid pigem just juurde annab!

Sel päeval uitasime templites kokku 10 tundi. Meie tuktukijuht Ban oli meiega väga kannatlik, sest vaevalt ta ootas, et „terve päev“ tõesti kümmet tundi tähendab. Ta oli üldse selline viisakas ja lahe kutt. Õhtul käisime veel korra vanal turul ja oligi aeg jälle kerra tõmmata.. et järgmisel päeval jälle varakult Bani tuktuki ronida :)

Reedel oli meil ka kavas mõningate templite vaatamine. Sel päeval sõitsime rohkem ringi ja käisime natuke väiksemates templites. Need templid ei olnud nii restaureeritud ja peened nagu mõned esimese päeva omad, seepärast oli seal palju vähem rahvast.. mis mulle kohe kangesti meeldis. Üks viimaseid püramiidtempleid, kuhu otsa ronisin, oli nii äge, et unustasin seal aja täiesti ära ja Maiks pidi mind otsima tulema. Mina aga olin juba teiselt poolt alla läinud lehmi vaatama ja karjustega juttu rääkima. Käisime nagu päkapikk ja maja. Kuni lõpuks nägin, et Maiks seisab seal tipus ja vahib nõutu näoga ringi :P

Sel päeval käisime templites umbes viis tundi. Kui tagasi oma hotelli jõudsime, keeras Maiks jälle kerra. Mina läksin otsisin endale aga motokuti ja lasin ennast turule viia. Kuna mu plätud on juba kolm korda katki läinud, siis mu üleüldine missioon peaaegu iga päev on uued plätud leida. Mis näib olevat võimatu ettevõtmine, sest need tõesti ei lähe mulle jalga. Nagu alati, ei leidnud ma sealt turult midagi. Otsisin endale uue motokuti (jälle tavapärane vaidlemine kiivri üle) ja lasin end uuele turule viia.. ja ka sealt ei saanud plätusid. Kuigi ma vist ei võta ise oma probleemi piisavalt tõsiselt.. üks mees üritas mulle meeste crocse müüa.. need isegi läksid mulle jalga.. ja ma ei ostnud neid. Vot liiga valiv olen vist :P

Õhtul käisime Maiksuga koos veel ööturul ka, kust ma sain endale plätud!! Oh seda õnne ja rõõmu. Seal turul kohtasime ühte kõige vastikumat müügimeest, kes kasutas vot nii koledat taktikat, et mul läks lausa süda pahaks. Vaatasime ja näppisime seal pluuse. Mul oli tõsine plaan endale paar toppi osta, valisin juba värve välja. Kui müügimees järsku surmtõsise näoga ütleb.. „kliendid on mind täna nii palju vihastanud.. vaata seda seelikut.. selle hind on viis dollarit minu jaoks.. ja klient pakub mulle kaks dollarit ja naerab minu üle.. (pikk paus ja hõõrub käega otsaesist).. MA VIST TAPAN ENNAST ÄRA NÜÜD..“ Ma vaatasin talle momentaalselt otsa, lootes leida sealt mingit muiet või märki sellest, et ta tegi lihtsalt lolli nalja. Aga tema etendus oli päris tõsine etendus ja ta üritas mulle oma „kurbade“ silmadega otsa vaadata.. mis oli nii vastik! Ma ütlesin talle ainult seda, et ma ei osta talt mitte midagi ja kõndisin minema. Isegi mina tean, et see seelik on väärt kaks dollarit, sest olen ostnud juba kaks sellist seelikut, ühe korra kahe dollari eest ja ühe korra kolme dollari eest. Päris kindlasti ei maksa ükski müügiinimene selle eest viite dollarit! Ja sellise ma-tapan-ennast-ära trikiga püüda inimestes mingit haletsust tekitada.. VASTIK!

2 thoughts on “Siem Reap ja Angkor Wat

  1. Eveli says:

    Lugesin Märdile kõik uued postitused ette teel tallinnast haapsallu :) Ühed mõnusamad postitused olid need, meil jätkus juttu ka jaanipäeval nendest :D

  2. anni says:

    moefanfaarid puhuvad! tubli, tubli, crocsid on ikka kuradi ilged (kuigi ma tean, et katkise plätuga on nõme ja ebamugav ringi käia). ja nagu näed, sinu meelekindlus sai tasutud.

    see suicide-müügimees tuletas meelde simpsonite müügimehe tegelaskuju, kes oligi selliste kalduvustega :D

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s