Esmaspäeva hommikul ärgates oli Maiksul jälle palavik. Ma siis kappasin kohvikusse ja tõin meile koju süüa. Jõime kohvi ja sõime ja olime niisama. Väljas kallas nagu oavarrest ja midagi targemat nagu ei olnudki teha. Pärastlõunal läks ilm paremaks ja ma võtsin jalgratta, et linna peale toimetama minna. Nimelt oli Maiksul apteegitellimus ja mul endal postkaarditellimus ja nii ma seal ringi kulgesin. Luang Prabang on väike ja äärmiselt vaikne linnake, kõigi nende teiste kohtade kõrval, kus me seni olnud oleme. Siin on lausa lust rattaga ringi sõita ja ühele ning teisele poole muudkui „sabaidii!“ hüüda. Käisin turul värsket salatikraami ostmas ja apteegis Maiksule ravimeid ostmas ja postkontoris ka. Astusin läbi ka päris mitmest turismiputkast, kus erinevaid laeva-, bussi-, lennukipileteid müüakse ja uurisin meie võimalusi ümbruskonnas ringi vaadata.

Pärast paari tunnikest linna peal tuterdamist läksin külalistemajja tagasi ja otsustasime koos, et peaksin minema meile järgmiseks päevaks laevapiletid ostma ja midagi õhtusöögiks ka tooma. Läksin siis laevapileteid ostma, sattusin aga nii vahva müügipoisi Thomhi peale, et jäime kohe pikemalt jutustama. Tal oli sõbranna ka, aga sõbranna inglise keel ei olnud eriti hea, nii oli temast päris raske aru saada. Aga vähemalt ta püüdis minuga rääkida, mõned siin ei proovi kohe üldse. Jutustasin nende kahega seal vist oma pool tunnikest või rohkemgi, nad olid kõigest väga huvitatud ja muudkui küsisid mu käest kõiksugu küsimusi, nagu „kui palju inimesi Eestis elab?“; „kas sa oskad Euroopa kaarti joonistada?“; „mitu korda elus sa oled reisinud?“; „kas sinu riigis on raske koolis käia?“. Nad rääkisid mulle pikalt ja laialt kohalikust koolisüsteemist ja sellest, kelleks nemad oma unistustes saada tahaks. Thomh rääkis, et tema tahaks väga õppida veelgi rohkem inglise keelt, aga et Luang Prabangis on see raske, sest neid kes algtaset oskavad õpetada, on palju, aga kui ükskord oled juba algtaseme saavutanud, siis nii öelda edasijõudnute keelt ei oska sulle keegi kuigi püsivalt õpetada. Nii ta näitaski mulle oma nelja või viite väääga suurt ja paksu inglise keele õpikut, millele ta kuskilt küüned taha oli saanud. Ja nüüd püüabki Thomh ise õppida. Ja välismaalastega rääkida, et võimalikult palju praktiseerida. Lubasin talle ühe inglise keelse raamatu viia, mida juba tükk aega kaasas olen tassinud.

Õhtul oli Maiksul veelgi kõrgem palavik ja nii ma siis põetasin teda siin. Enne veel pidasin maha ühe suure sõja kutiga, kelle käest ma ratta laenutasin. Nägin ka koledamat poolt Lao inimestest. Tuleb välja, et kui neil emotsioonid vähe üle keevad, siis võivad nad väga koledasti käituma hakata. Päris tühja koha pealt.

Teisipäeval pidime minema paadiga sõitma.. aga Maiksu tervis oli jätkuvalt kehv ja seepärast jäi minemata. Ma ei tahtnud üksi ka minna, niigi palju juba üksi ringi tatsatud. Vedasin ennast hommikul siis sinna piletimüügikohta ja õnneks oldi seal väga mõistvad ja öeldi, et võime järgmisel päeval sama piletiga minna. Ostsin siis turult kana (vist?) ja juustu (hallitas) ja saia ja tegime hommikusöögiks veel eilsest alles jäänud värske kraamiga kanasalatit. Nüüd hakkab päev jälle õhtusse jõudma ja Maiksu tervis on juba parem. Loodame, et ehk homme tuleb kenam päev ka. Huvitav kokkusattumus on olnud see, et iga kord kui Maiks on haige, siis väljas sajab täiega vihma. Ja kui Maiks on terve, on väljas ilm ka hea :)