Nüüd kirjutan juba London Stansted lennujaamast. Eelmise postituse ja praeguse hetke vahele mahtus kolm tundi und Kuala Lumpuri hotellis, lennujaama sõit, 14-tunnine lend Kuala Lumpurist Londonisse ja nüüd siin lennujaamas ka juba seitse tundi magamist. Lend Londonisse oli parem kui oodata oleks osanud, kuna istusime kolmeses reas ja meie vahele oli üks tühi koht jäetud. Söök oli ebameeldiv, nagu alati ja selleks ajaks kui ma otsustasin endale võiku osta, olid need juba otsas. Õnneks saab Airasia pikematel lendudel laenutada ePlayerit, milles mõned filmid, seriaalid, muusika ja mängud. Selle aparaadiga saab päris korralikult aega parajaks teha, sest kui ikkagi film on põnev, siis ei mõtle ju selle vaatamise aja jooksul, et huvitav kui palju meil veel lennata on. Ja siis kui film läbi saab, ongi juba märkamatult umbes kaks tundi eelmisest kellavaatamisest möödas :)

Umbes pooleteist tunni pärast tehakse lahti meie Tallinna lennu check-in ja 3 tunni pärast asumegi oma kodutee viimasele väikesele jupikesele. Nüüd on aga aeg veel natuke pikutada, et juba mõne tunni pärast Eestis ikka piisavalt energiat jaguks :)

Teisipäeval tuterdasime veel niisama mööda Vientiane’i ringi. Ausalt öeldes ega me midagi muud viimane nädal aega ei olegi teinud kui põhimõtteliselt ainult „aega parajaks“. Kui sa juba tead, et sa lähed koju.. kui sa juba tead, et see kuupäev on nii lähedal.. ja kui sa oled juba nii kaua mööda ilma ringi tuianud, siis tundub kõik kuidagi nii mõttetu. Isegi kui enne mingit koduigatsust ei olnud, siis sellest hetkest, kui ostad pileti, algab üks suur ootamine. Sest sellest hetkest sa ju tead, millal sa lähed ja kui kaua sinna on jäänud.. ja siis on tõesti raske millelegi muule keskenduda.

Ja teisipäeval lendasime siis Kuala Lumpurisse. Kuna Vientiane’i ja Kuala Lumpuri vahel iga päev lennud ei toimu, siis peame veel siin ka aega parajaks tegema. Jõudsime õhtul nii hilja, et pärast seiklusi lennujaamas ja taksode ja busside ja veelkord taksodega, leidsime endale öömaja alles pärast keskööd. Hiline kellaaeg ei takistanud meid aga taastamast pikaks ajaks katkenud sinasõprust piibuga. Kuala Lumpuris saab piipu nimelt umbes täpselt iga nurga peal teha. Siin on toredad araabia baarid ja restoranid, mille töötajad (mehed!) on nii sõbralikud ja abivalmid, et lausa lust on neis baarides käia. Suurest kojuminemise ärevusest suutsin end jälle nii elevile ajada, et kehatemperatuur tõusis taaskord üle 37.

Hommikul ärkasime üles ja läksime linna, et oma suurejoonelisi Kuala Lumpuri avastamise plaane ellu viia. Plaanide elluviimine lõppes sellega, et meil ei olnud veel esimest punktigi täidetud, kui avastasime Maiksu kehal asetsevate füüsiliste tõendite kaudu, et meie külalistemajas on mingid lutikad öösel Maiksust paremaid palasid valimas käinud. Pärast seiklemist uue öömaja otsinguil, jauramist vana külalistemaja ja veel saja asjaga, olimegi ümber kolinud üle tee asuvasse poole kallimasse hotelli. Tähistasime seda ühe mõnusa piibuga. Tegime veel viimaseid väljamaa toimetusi ja nüüd ongi aeg juba tudule minna. Ma ei tea kuhu see päev kadus.. Maiks paneb mõnusat und juba kolm tundi järjest ja kuna kell näitab juba 03.48, siis on vist tõesti minul ka aeg minna :)

Pühapäeva hommikul otsustasime siis pidustuste hõngu maha jätta ja pealinna kaema minna. Mille kohta ma tagantjärele ütleks, et võib-olla ei olnud kõige parem otsus. Laos on üleüldiselt laiemale üldsusele vist suhteliselt uus sihtpunkt. Ja ennemuistsel aal piirdus keskmine külastaja vist Vientianega (pealinn). Ma usun, et Vientiane on vist ikka üpris kaua mingit hulka „turiste“ näinud. Mis tähendab seda, et siin on juba aastaid mingisugune turismitööstus eksisteerinud ja mõned asutused on juba aasta(kümne?)id eksisteerinud. Mis omakorda tähendab seda, et öömajade suhtes kehtib suht range reegel, et kõik mis on odav või keskmise hinnaga on vana ja kole. Kõik mis on puhas ja uus, on räigelt kallis. Luang Prabang ja Vang Vieng on aga hoopis teistsugused. Kuna nad on turistidele ikka võrdlemisi uued sihtkohad, siis on enamus majutusasutused ikka väga uued. Aga samas täiesti jõukohase hinna eest. Maksime väga mõnusate külalistemajade eest Luang Prabangis ja Vang Viengis pool hinda sellest, mida maksime mingite sitanikerdiste eest Vientiane’is. Ja me tõesti üritasime valida kõikidest halbadest kõige vähem halba.

Bussisõit Vientiane’i kestis lubatud 2,5 tunni asemel 4 tundi. Ma arvasin kohe, et see kaks ja pool tundi on võimatu. Aga noh, mis seal ikka, peaasi ju, et lõpuks kohale jõudsime. Tore oli avastada, et kaks eriti hubast Luang Prabangi kohvikut omavad nö filiaali ka Vientiane’is. Mõnna-mõnna. Ja veel toredam oli avastada, et kuna oleme „suurlinnas“, siis saab siin ka sushit süüa.

Esmaspäeval käisime vaatamas Patouxaid ehk Laose päris oma triumfikaart. See suur monstrum sai siis kunagi 1960ndatel ehitatud. Kuulujutt räägib, et triumfikaar ehitati täielikult rahast, mille USA oli Laosele kinkinud.. et Laos saaks ehitada endale uue lennujaama. Seepärast armastatakse triumfikaart naljatlemisi ka „vertical runwayks“ kutsuda. Silt triumfikaare juures ütleb aga väga vahvas inglise keeles, et triumfikaar ei ole tegelikult kunagi päriselt valmis saanud ja et lähedalt vaadates on see „isegi veel vähem muljetavaldav“. Minu arust päris hea huumor, arvestades, et nad kipuvad siin asja tavaliselt pigem ilustama. Ronisime sinna tippu ja tegime pilti ja uskuge või mitte, aga ka triumfikaare sees oli ka turg :D Siin lihtsalt ongi igalpool turg.

Hiljem käisime veel turul, sest leidsime ennast ootamatult kõikide nende võltside tehnikavidinate maailmast ja siis näppisime neid seal ikka tunde. Ja see on ju nii lihtne kui müüjad ilusti pakuvad istet ja muudkui veavad uusi nutitelefone ette :P

Unustasin eelmises postituses mainida, et ärge siis pahandage, kui üks pildialbum ei ole väga hea kvaliteediga. Läbi kakase bussiakna ei annagi väga pilti teha. Eriti kui kõik on veel udune ka.

Laupäeval oli meil lebopäev (haha, nagu meil kõik päevad ei oleks lebopäevad). Vang Viengi kõige vanem külaline on umbes 30 kanti ja seetõttu on kogu meelelahutus siin just selline noorte ja laiskade keskne. Väga paljud siinsetest baaridest on nö. lebobaarid. Baaris on üks suur platvorm, mis on kaetud madratsitega ja millel on teatud vahemaade tagant ka piirded, nii et tekivad nagu väiksed aiakesed selle platvormi peale. Aiakese keskel on ka väike madal laud. Juhul kui sinna madratsile ja padjakuhjale end pikali visata, siis jääb see laud täpselt nagu see jalgadega kandik sulle sülle ja saabki sealt pealt endale terve päev läbi head ja paremat näost sisse ajada. Baari kahest kuni viiest telekast tuleb terve päev läbi AINULT a) sõpru; b) family guyd; c) simpsoneid. Ja nii tunnist tundi ja päevast päeva. Kõik hooajad üksteise otsa ja siis jälle algusest peale. On tõesti väga lebo seal passida ja puuviljakokteile juua ja pannkooke jäätisega süüa ja sõpru vahtida. Vahelduseks ka vähe teistsugune meelelahutus. Aga eks ka sellist passimise päeva ole vaja. Ja ärge parem proovigegi vastu vaielda, ma ju tean, et te kõik teete vahel kodus selliseid teleka vaatamise ja õgimise päeva. Aga kuna meil hetkel kodu ei ole, siis tuleb aeg sellises kohas maha võtta.

Ühel heal õhtul käisime väljas ka Austriast pärit paariga. Võtsime natuke õlut ja rääkisime niisama juttu. Oli tore vahelduseks kellegi teisega rääkida, st. ma vist rääkisin nad surnuks.

Esimesel päeval Vang Viengis öeldi meie külalistemajast meile, et terves linnas ei ole wifit ja telekavärk on ka katki, sest välk lõi kuhugi jaama sisse. Noh me muidugi uskusime, sest on ju tegemist ometigi Laosega ja vihma sajab siin ka koguaeg. Järgmisel päeval saime teada, et neil endal lihtsalt oli ruuter katki, aga nad ei tahtnud et me teise külalistemajja läheksime. Otsisime siis umbes terve hommikupooliku hotelli või külalistemaja, millel nett ka toas (mitte ainult fuajees) töötaks. Lõpuks suutsime ühe leida ja kolisimegi sinna ümber. Inimesed meie vanas külalistemajas olid väga pettunud. Ja oi kuidas mulle meeldib, kui inimesed, kes mind tahavad petta, on hoopis ise pärast pettunud.

Vang Viengis uitasime muidugi nagu alati mööda poode ja vaatasime ja tingisime ja kauplesime. See on meil juba selline tavapärane meelelahutus, ükskõik kuhu me ka ei lähe. Isegi Maiks viitsib poodides käia. Ainult riidepoodides ei tohi liiga kaua käia. Ja ühte kohta ei tohi seisma jääda, muidu on jamasti. Kui kiirelt edasi liikuda, siis on kõik korras. Kui ma ühte kohta liiga kauaks jään, siis Maiks hakkab jaurama ja siis on ainuke lahendus see, et ta peab minema ühe rahustava õlle võtma. Niisiis käimegi ja jaurame suht niisama nende müüjatega (sest ostmiseks peaks ju väheke kauem aega poes kulutama) ja kõnnime jälle edasi. Ja kui ma midagi reaalselt osta tahan, siis pean kolme korra vahel ära jagama poeskäigu, sest muidu Maiks ei jõua ühe korraga ära oodata :P

Bussisõit Vang Viengi oli huvitav. Teekond oli äärmiselt põnev – sõitsime mägedes. Sel päeval olid pilved veel eriti madalal ja siis kulgesime vahepeal konkreetselt läbi selliste vähe tihedamate pilvekeste. Muinasjutuline oli. Asja võlu vähendas aga see, et umbes iga teine kohalik, kes bussis oli, oksendas. Ja mitte vaikselt ja tagasihoidlikult. Kui meie Eestis proovime ikka kuni viimase hetkeni tagasi hoida, siis tundub, et Laose inimesed talitavad täpselt vastupidi. Kui ikka juba natuke paha on olla, siis tuleb ikka kõiksuguste häälitsuste, liigutuste ja röhitsustega see oksendamine esile kutsuda. Ja nii nad siis teevad. Mõni teeb näiteks reaalselt „öääääk“ oma 20-30 korda järjest kuni lõpuks suudabki sellega oksendamise esile kutsuda. Oksendavad nad mingitesse väikestesse kilekottidesse ja siis reisisaatja peab neid muudkui lahtisest bussiuksest välja loopima. Ja need ülejäänud kes ei oksenda, need lihtsalt rögastavad kilekotti. Peamiselt naised kusjuures. Tõmbavad oma tati ninast läbi kurgu suhu endale ja siis sülitavad kilekotti. Ja teevad nad seda väga häälekalt. Ja nii seitse tundi järjest. Kusjuures, ükski hele inimene ei tee kogu teekonna vältel teist nägu ka mitte.

Mul olid väga suured eelarvamused Vang Viengi kohta. Vang Vieng on üks kuulus .. või siis kurikuulus koht Laoses. On neid, kes räägivad, et nad on veetnud kogu oma reisi parima aja Vang Viengis ja on neid kes ütlevad, et Vang Vieng on kõige labasem koht terves Laoses. Viimased kipuvad enamasti vaatama põlastavalt ka neid inimesi, kes siin vähegi aega veetnud on.

Vang Vieng on peolinn. Siinsed peod toimuvad enamjaolt jõel või selle ääres. Põhiskeem on selline, et hommikul või päeval renditakse endale üks suur traktori sisekumm, lastakse end tuk-tukil 3-4km ülesvoolu viia ja seal hüpatakse selle kummiga siis jõkke ja hakatakse tagasi linna poole kulgema. Teele jäävad nii mõnedki baarid, mille töötajad kõigile möödakulgejatele siis köisi loobivad, et neid oma baari tõmmata. Pea igas baaris on ka valik erinevaid köisi ja kiikesid ja torusid, mille abiga vähe põnevamalt vette saab hüpata.

Niisiis kui väheke Kagu-Aasias reisinud või reisivate inimestega suhelda, siis kipub üpris tihti kuulma, et Vang Vieng on üks kohutav koht, kus kõik joovad ja lällavad nii mis hirmus ja üldse, need inimesed, kes siin käivad on vist küll poolearulised. Seepärast olid mul ka väga suured eelarvamused selle koha suhtes. Aga kuna ta meile niikuinii täpselt tee peale jäi ja ühe päevaga 11 tundi bussis veeta oleks natuke liiga palju olnud, otsustasime selle koha üle vaadata. Ma olin tõesti valmis, et siin müttavad ringi mingid umbjoobes jõmmid ja kogu linn on täiesti ebanormaalselt ära laaberdatud. Tegelikkuses nägin aga lihtsalt täiesti tavalisi noori inimesi, kes ennast lihtsalt väheke lõdvemaks lasevad ja mõned õlled võtavad. Ma ei kohanud mitte ühtegi purjus inimest ja ma ei näinud ühtegi nii koledat asja, kui olen näinud Eestis ööklubides ja ma ei tundnud ennast mitte kordagi nii halvasti kui olen tundnud Eesti ööklubides. Isegi kõige „jõmmimad“ tüübid ei olnud veeranditki nii jõmmid, kui jõmmid Eestis.

Ja loodus on siinkandis lausa fantastiline! Nagu ma juba ütlesin siis meie teekong Luang Prabangist siia oli selline, et ma muudkui istusin bussi akna ääres suu ammuli.

Ja kõige naljakam on see, et need inimesed, kes põlastavalt kogu Vang Viengi fenomeni suhtuvad, ütlevad enamasti „aga jah, üheks päevaks on see tuubimine päris huvitav ettevõtmine“. Ja nad ei saagi aru, et tegelikult on kõik tulnud ju seda ainult üheks (okei, mõni üksik kaheks) päevaks tegema ja keegi ei ela sellises elustiilis 24/7. Ja need viltu vaatajad ei saagi aru, et nad on ju ise osa sellest massist, mis siis et see mass on iga päev erinevad inimesed.. mõte jääb ju samaks.. kummidel tolad, kes ennast baarist baari lasevad vedada. Aga lõppkokkuvõttes.. pärast pikki rännakuid kulub ju ka üks tore pidu marjaks ära.. kõigile.