Kolmapäeva hommikul ajasime ennast siis varakult üles, et minna väikesele paadisõidule ja Pak Ou koopaid vaatama. Pileteid ostes küsisin müüjalt, et ega see mingi suure grupi värk ei ole. Tema kinnitas mulle, ei-ei, peale teie kaks inimest on veel. Hommikul kui meie „agentuuri“ kutt meid paadi väljumiskohta eskortis, ütles tema omakorda, et „not more than six people“. Alustasime oma sõitu seitsme inimesega. Mõnesaja meetri pärast peatusime tanklas, kus peale kütuse laadisime juurde veel ka seitse inimest. Nimelt on see neil selline skeem, et sadamast sõidavad välja kaks paati, mõlemas 6-7 inimest ja siis ülemuste või ametivõimude või jumal teab kelle silma alt välja jõudnuna, pannakse need kaks paaditäit inimesi kokku ühte paati. Ei teagi, mis nad sellest võidavad.. bensiiniraha ja üks kutt vaba päeva ehk?

Sõit koobastesse kestis kaks tundi. Vahepeal tegime ühe peatuse ka ühes väikeses külas, mis taaskord oli selline kokku lepitud skeem.. ma usun, et ei ole olemas paati, mis turiste sinna külla ei viiks. Terve küla oli üks turg, kõik inimesed olid majade ette letid püsti löönud ja müüsid seal siis oma kraami. Kusjuures, asjad olid täpselt samad, mis linnas turul või poodides, nii et ma ei kujuta ette, kas keegi seal kunagi midagi ostab ka. Ja kaks naist müüsid lihtsalt kive. Olid vist kuskilt jõeäärest või ma ei tea kust korjanud neid.. ja nüüd mõtlesid, et need on ülilahedad ja neid võiks müüa. Kivid ise olid umbes sellised, mida meil kuskilt rannast võib korjata, mõned ümmargused, mõned erilisema kujuga. Aga absoluutselt mitte midagi erilist.

Ja siis jõudsime koobastesse. Koopad asusid väga looduskaunis kohas, ümberringi karstikaljud ja jõgi ja üle jõe paistmas väike külake. Ja sellega kogu ilu ja ägedus piirduski. Koopad olid suhteliselt väiksed, taaskord Buddha kujusid täis (seekord väikseid ja puust.. neid pidavat seal 4000 kanti olema.. mida ma ei usu). Käisime siis esimeses koopas umbes kaks minutit ja teises koopas umbes neli minutit ja ronisime kahe koopa vahelisi treppe mööda umbes sada minutit ja oligi kogu lõbu. Sõitsime tagasi linna tund aega. Rahast ja raisatud ajast hakkas kohe kole kahju.

Käisime jälle Rootsi saiakohvikus hommikust söömas. Väljas sadas paduvihma ja oli lihtsalt kuidagi morn hommik.. üldse vihma sajab siin väga palju. Otsustasime endale bussipiletid Vang Viengi osta. Põhimõtteliselt on siin reisimiseks kolm varianti: VIP buss, ekspressbuss ja väike buss ehk minivan. VIP buss on kõige peenem, konditsioneeriga ja reisisaatjaga ja saab vett ja värskendamise salfakaid ja vahel isegi koogikese ja vahel padja ka. Ja istmed käivad nii alla, et saad tagumisel inimesel peaaegu süles magada. Ametlikult ei peaks VIP buss mitte kuskil peatuma ehk siis tema reisiaeg peaks alati enam-vähem sama olema, sest ta ei pea vahepeal kanu peale võtma ja rollereid maha panema. Praktikas on ikka nii, et mingid inimesed on teistest võrdsemad ja kui kohalik tahab korra seisma jääda teelejäävas külas, et sealt kapsast osta, siis seda ta peab ka saama. Ekspressbuss on ka konditsioneeriga, aga ekspressbuss võib erinevates kohtades peatuma hakata ja siis võib sada aastat aega minna enne kui kuhugi kohale jõuad. Ja väike mikrobuss on lihtsalt nii väike ja seal ei saa kunagi jalgu sirutada. Viimane on siinmail äärmiselt oluline, sest kunagi ei tea, kui kaua üks reis kesta võib.

Küsisime siis erinevatelt piletimüüjatelt (kes kõik müüvad pileteid samadele bussidele) hindu ja sõiduaegu. Hinnad on neil müüjatel niikuinii koguaeg erinevad, aga nüüd saime teada et ka sõiduaeg on üpris erinev. Esimeses kohas öeldi meile, et VIP buss sõidab neli tundi. Teises kohas öeldi, et kuus tundi. Kolmandas kohas öeldi, et viis tundi. Ostsime siis kolmandast kohast piletid. Buss sõitis seitse tundi. Vahemaa on LP andmetel 168 km. Ja me peatusime ainult paar korda, et kohalikud saaks kapsast osta ja ühe korra, et bussipileti hinnas sisalduvat riisi süüa.

Unustame nüüd kõik korraks ära, et ma just sündmustest ette ruttasin ja liigume tagasi Luang Prabangi. Meie viimasel Luang Prabangi hommikul otsustasin siis lõpuks munkasid vaatama minna. Nimelt on Luang Prabangis kombeks, et mungad tulevad kell kuus hommikul välja ja siis kohalikud annavad neile süüa-juua ja vahel ka midagi muud head ja paremat. Asi näeb välja nii, et mungad käivad pikas rivis mööda tänavat ja inimesed põlvitavad maas ja panevad siis toitu munkadele nende korvidesse. Kusjuures, kui ma kõigest õigesti aru olen saanud, siis tegelikult põlvitama peavad ainult naised, sest naise pea ei tohi munga omast kõrgemal olla ja otsa ei tohi mungale vaadata. Need reeglid kehtivad just selle hommikuse protseduuri jaoks. Muul ajal saab vähemalt Luang Prabangis munkadega suht vabalt iga nurga peal juttu rääkida. Ainult naised katsuda neid ei tohiks mitte mingil juhul.

Iga päev muudkui rääkisime, et „homme“ läheme munkasid vaatama. Kuni oligi viimane hommik käes ja Maiks ei näinud väga sedamoodi välja, et ta üles hakkaks ärkama. Ärkasin siis üksinda üles ja läksin linna. Kahjuks jäin natukene hiljaks ja nägin kogu sündmust ainult kaugelt. Mis tegelikult oli vist ka hea, sest räägitakse et turistid rikuvad kogu selle värgi enamasti ära. Tegemist on kohalike ja munkade jaoks väga tõsise asjaga, sest minule jagatud info põhjal võivad mungad nähtavasti süüa ainult kaks korda päevas: esimene kord hommikustest almustest ja teine kord keskpäeval ja siis on eineks vesi. Nii et võib olla oligi parem kui ma ainult kaugelt neid nunnusid oranžis mehi kulgemas nägin. Ja sai ju neid tegelikult niigi palju nähtud, arvestades et Luang Prabangis elab üle 1200 munga ja see on pea kümnendik kogu linna elanikkonnast.

Peale mungavärki läksin pannkooke ostma. Esimene koht kust tahtsin osta, oli natuke õnnetu, aga minu jaoks ka übernaljakas. Tüdruk tuli välja. Keeras oma gaasipliidil gaasi lahti. Teate küll neid ümmargusi plaate, mille peal crepe või neid õhukesi pannkooke tehakse. Et lihtsalt plaadi peale pannakse otse tainas ja siis see küpseb seal ja siis pannakse täidis peale ja keeratakse kook kokku. Igatahes, vot sellel plaadil keeras tüdruk gaasi lahti ja siis üritas selle plastmassist küünlasüütajaga sinna alla tuld panna. Aga sellel süütajal oli mingi lapselukk peal ja tüdruk unustas selle lahti võtta. Klõpsutas seal oma 2-3 minutit ja ei saanud tuld alla plaadile. Kuni lõpuks jooksid vist mõtted temas ajus õigeid radu pidi ja ta sai aru, et tuleb see lukk maha võtta. Ja ta võttis luku maha.. ja kummardus näoga selle väikese augu ette, kust tuli see süütaja sisse lükata ja plaadile tuld anda.. ja vajutas nuppu.. Arvake ise ära kui suur leek sealt välja tuli. Õnneks oli vist ehmatus suurem kui tegelik kahju. Igatahes, pliks jooksis tuppa, siis jooksis uuesti välja ja keeras gaasi kinni, siis uuesti tuppa, siis uuesti välja. Lõpuks ütles mulle, et pannkooke ei saa, sest plaat on katki. Kui ma talle ütlesin, et näe põles ju ilusti ja üritasin veel selgitada, et nii juhtubki kui sa gaasi lahti jätad mingiks teadmata ajaks, siis ta sai mu peale pahaseks ja kisas ainult „broken, broken!“ Mis siis ikka, kihistasin omaette pihku naerda ja ostsin järgmisest putkast oma pannkoogid.

Külalistemajas oli Maiks ka vahepeal kargu alla saanud. Sõime siis hommikust ja oligi aeg 7-tunnisele bussisõidule suunduda.