Luang Prabang

Laupäeva hommikuks oli meil Baniga kokku lepitud, et ta tuleb ja viib meid lennujaama. Pakkisime siis oma asjad ja läksime alla. Bani aga ei tulnud. Kutt vist otsustas meid lihtsalt üle lasta. Otsisime siis ruttu endale uue tuktuki. Jõudsime juba asjad kõik peale sättida ja maha istuda, kui kutt järsku teatas „sorisori“ ja et tema sõber on probleemides ja ta ei saa meid lennujaama viia. No selge, ronisime siis järgmise tuktuki peale. Seekord jõudsime õnneks ilusti lennujaama. Lennujaamas üritas see sama kutt meil nahka veel korralikult üle kõrvade tõmmata. Nimelt ütles ta meile, et meie kokkulepitud summa oli mõeldud ühe inimese kohta ja et tema arvestas et me maksame ikka kahe inimese eest, seega topelt (vaatamata sellele, et siin ei ole veel keegi kunagi arvestanud hinda ühe inimese kohta, alati on ikka hind tuktuki kohta). Kuna olime aga juba mõnda aega Kambodžas tuktukidega ringi sõitnud, siis teadsime täpselt, et isegi meie pakutu talle oli juba ülemaksmine, nii et saatsime venna pehmelt öeldes seenele. Ta küll protesteeris, aga kui küsisin talt, et „mis sa nüüd teed, kutsud politsei või?“, siis vist leppis suht vastumeelselt saadud rahaga. On ikka ühed väiksed vastikud junnid need transpordivennad siin. Enamjaolt. Ban oli normaalne.. sinnamaani muidugi, kuni ta meid üle lasi..

Lennujaamas maksime muidugi kumbki 25 Ameerikamaa dollarit riigist väljumise maksu. Juba väga närvidele käib see kõige eest maksmine igal pool. Lennuk oli väike ja lend lühike (aga sitt), kuid õnneks juba poolteist tundi hiljem olimegi Luang Prabangis, Laoses. Siin maksime muidugi jälle 30 Ameerikamaa dollarit viisa eest ja veel ühe dollari ametnikele kohvirahaks. Seekord üritasime meie protesteerida, aga onud ei andnud lihtsalt enne passi tagasi, kui olime selle „kohviraha“ ära maksnud.

Väljast võtsime takso. Olime just autosse istunud ja paar meetrit isegi sõitnud, kui taksojuht lasi akna alla ja hakkas teise taksojuhi suunas midagi karjuma. Karjusid seal vastastikku ja selle tulemusena topiti meile veel kaks inimest taksosse. Nõme värk küll, aga kuna siin peab pileti ette ära ostma, siis ei olnud nagu midagi vinguda ka, raha oli juba makstud. Sellega veel muidugi taksojuhi idiootsused ei lõppenud. Kuigi meie ütlesime piletit ostes selgelt, millisesse külalistemajja me minna tahame ja nad nõustusid sellega, siis jäi taksojuht siiski mingis eriti lambises kohas seisma ja ronis taksost välja. Vehkis sealt kätega, üritades öelda, et tema edasi ei sõida. Näitas kuhugi suvalises suunas ja saatis meid sinnapoole. Kui ma talle ütlesin, et selle eest me küll ei maksnud, siis tegi ta näo, et ei saa mitte midagi inglise keelest aru. Sellel tänaval muide, kuhu meil oli vaja keerata, ei olnud mitte kõige vähematki viga, teised masinad keerasid sinna täiesti vabalt sisse ja viisid kliendid ilusti kohale. See vend oli lihtsalt idioot. Tänu sellele me muide oma külalistemaja üles ei leidnudki. Võtsime esimese, mis tundus viisakas. Lihtsalt ei viitsi mingis 35 kraadises kuumuses neid kotte tassida, eriti kui üks meist on just terveks saamas ja teine haigeks jäämas.

Külalistemaja peremees oli ütlemata viisakas tegelane ja külalistemaja ise ka võrdlemisi nunnu majake. Üldse mulle väga meeldib see Kambodža ja Laose külalistemaja bizniz :P Need majad on alati sada korda puhtamad kui mingid suured hotellid ja neist majadest saab alati sada korda paremat teenust, sest „teenindaja“ ehk omanik on ise reaalselt huvitatud klientide rahulolust. Igatahes, meie väikses toas on taaskord kõik mida vähegi tahta võiks, lisaks tasuta piiramatu kogus kohvi, teed ja banaane :)

Esimeseks Laose-uudiseks osutus siis see, et Maiksul oli kama kaks, kas oleme Laoses või Senegalis, sest tal oli palavik ja ta tahtis ainult magada. Sama hästi me oleks võinud Eestis olla ja ta poleks vist ikkagi teist nägu teinud. Nii oligi siis, et Maiks keeras kerra ära ja ma hakkasin toimetama. Viisin riided pesemisse ja pakkisin asjad lahti. Hiljem läksin natuke linna ka. Käisin ööturul ja otsustasin ronida linna keskuses asuva Phu Si nimelise mäe otsa, mille tipus olevat üks tore tempel ja veel üht-teist mida vaadata. Hakkasin siis vaikselt minema. Teel käisin ka ühes pisikeses templis, kus olid seinte peal mingid ütlemata ägedad joonistused. Tore oli ka see, et tavapärane annetuste kutt oli kuhugi kadunud ja sain rahulikult ringi vaadata, ilma et keegi koguaeg peale passiks. Aega võttis, aga asja sai, nii jõudsin lõpuks ka üles mäe otsa. Mäe otsast avanes tõesti tore vaade. Luang Prabangi puhul on tegemist poolsaarega, mis lõppeb kahe jõe nö. „kokkusaamiskohas“. Nii oligi eriti vahva vaade mõlemale poole, sest ükskõik kummale poole sa ka ei vaadanud, ikka oli seal linn, jõgi ja taamal kõrguvad mäed. Rahvast oli tipus õnneks suhteliselt vähe ja nii sai rahulikult istuda ja vaikselt loojuma hakkava päikese valguses all toimuvat linnaelu uudistada. Mõne aja pärast otsustasin vaadata, kuhu sealt mäetipust siis rada ka edasi viib. Minu suureks üllatuseks, jõudsin üha lahedamatesse kohtadesse. Nimelt hakkas rada teiselt poolt mäge tasapisi alla kulgema ja teele jäid kõiksugu huvitavad kohad. Mõned väiksed platsid pinkidega, kust uusi vaateid imetleda näiteks. Aga ka kohad, kuhu oli püsti pandud oma 5-10 kuldset (kulla värvi, mitte kullast) Buddha kuju. Seal oli nii lamavaid, istuvaid kui ka seisvaid Buddhasid. Iga päeva kohta oli olemas oma Buddha, nii vähemalt ütlesid sildid: esmaspäeva Buddha, teisipäeva Buddha jne. Trepikäsipuudeks olid pikad-pikad draakonisabad ja trepi lõppedes uhke draakonipea.

Veel leidsin ühe sellise koha, kus Buddha kujude tagant läks sissekäik koopasse, kus oli aga veel rohkem Buddha kujusid. Muidugi oli seal ka karp, kuhu annetusi panna, et mungad saaksid koobast „veel ilusamaks“ teha. Ja ka see polnud veel kõik. Nägin ühte koobast… KUS OLI BUDDHA JALAJÄLG. Uskuge või mitte, aga tõesti, nii nad arvavad siin. Võin panna selle oma usuimede nimekirja sündmuseks nr 2. Olen vist unustanud teile rääkida sündmusest number üks. Number üks oli see neitsi Maarja kuju Ho Chi Minhis Notre Dame Katedraali ees, mida umbes viis aastat tagasi läks vaatama tuhandeid inimesi, sest levisid kuulujutud, et Maarjakene tihkus nutta.

Peale kõiki neid kujusid ja päikeseloojangut ja muid ägedaid asju (mis tõesti olid ägedad!) läksin uuesti öömarketile. Öömarketil müüdi jälle nii palju käevõrusid ja kotte, et ma oleks võinud need kõik osta.. kui mul oleks raha olnud. Selle asemel ostsin Maiksul arbuusisheiki ja koogikesi ja läksin külalistemajja tagasi. Maiks vaatas õndsa näoga telekat ja oli juba väheke paremas konditsioonis. Tõmbasime koogid sisse ja oligi aeg jälle kerra keerata.

2 thoughts on “Luang Prabang

  1. Marje ja teised says:

    Sa oleksid pidanud mõne reisifirmaga enne lepingu sõlmima ja raha oleks jooksnud ka koomika pealt.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s