Tasmaaniast Gold Coasti, viies?? päev: Blue Mountains

Coledaleist oli meil tegelikult grandioosne plaan suunduda Sydneysse. Pean vist taustaloona rääkima, kuidas me kuus aastat tagasi üldse Coledale’i sattusime. Töötasime sel ajal Oranges, NSWs farmis ja mingite pikkade pühade tõttu anti meil 4 päeva vabaks, mille jaoks meil oli suursugune plaan – minna Sydneysse. Hakkasime siis meie neljakesi kõik rõõmsalt sõitma. Sõitsime ja sõitsime kuni olime kuskil Sydney suburbias ja avastasime, et linnas ei ole tegelt ikka üldse lahe ja otsustasime, et nii ei lähe kohe teps mitte ja on vaja hoopis kuhugi maale ja mereäärde minna. Nii siis hakkasimegi hoopis lõunapoole linnast välja sõitma ja arutama, et võiks leida sellise ranna, kus saaks otse rannas ööbida ja kala püüda ja niisama rannas olla ja oleks normaalsed köögid ja wc-d ja muud jutud. Ja vahivahi, 70km hiljem kukkuski meile Coledale sülle.

No aga siis seekord.. seekord rääkisin mina juba kaks kuud varem, et seekord ikkagi peame Sydneysse minema.. head logardid ikka küll, kuus aastat siin riigis juba (vahelduva eduga küll) olnud ja ikka veel pole Sydneys käinud. No saabus siis see päev.. ja kohe üldse ei tõmmanud :D Sõitsime hoopis kuhugi suburbiasse jälle, korjasime Laura peale (Laura on Maiksu täditütar – neile, kes veel ei teadnud) ja sõitsime hoopis Blue Mountainsisse.

IMG_4674

IMG_4690

IMG_4710
Blue Mountains on üks Austraalia suurimaid vaatamisväärsusi, mis meil ka tol kuue aasta tagusel korral mingitel erinevatel põhjustel vaatamata jäid, kuigi väga tahtsime minna koguaeg. Aga kord oli ilm sitt ja kord oli pühade aeg ja ööbimiskohad täis bookitud jne. Kärss kärnas, maa külmunud, nokk kinni, saba lahti ja muu taoline, teate küll. Ja muidugi, ärme unusta kõige olulisemat – loll on see kes vabandust ei leia.

IMG_4730

IMG_4732

IMG_4739

IMG_4754

IMG_4741
Täna on mingi ajalooline postitus, koguaeg kukun kuhugi vanasse aega tagasi, hahaha. No igatahes, kuigi Blue Mountainsisse lubas suht kehva ilma, loivasime ikkagi kohale ja tegime isegi ühe matkakese. Matkake koosnes mäest alla minemisest, oru põhjas kõndimisest ja siis miljardist trepiastmest üles tulemisest. Aga väga tuus matk oli (Y).

IMG_4825

Pärast põhiliste vaatmisväärsuste ära vaatamist (mis tegelt kestiski põhimõtteliselt terve päev) sõitsime oma ööbimiskohta. Sedakorda üsna sügavale metsa, taaskord ühte rahvusparki. See oli üks päris ilus koht – väike järveke kaljuserva ääres ja täiesti sürri värvi puud ja taimed – loojuva päikese valguses nägi see kõik täiesti müstiline välja… aga selliseid asju pildile muidugi saada ei õnnestunud.. Maiks käis ujumas ja meie Lauraga lürpisime veini juua. Mõnuuuuuuus…

IMG_4860

IMG_4881

IMG_4927

Tasmaaniast Gold Coasti, kossa päev: Coledale

Kui eelnevaks kaheks ööbimiseks meil väga pikalt ette planeeritud ei olnud midagi, siis kolmandaks-neljandaks päevaks küll. Kunagi ammu-ammu, umbes täpselt kuus aastat tagasi käisime Joonase ja Aileniga sellises kohas nagu Coledale suvitamas. Ja kuna sealne karavanipark asub otse rannal ja sealveedetud aeg meile eriti hästi meelde on jäänud, siis otsustasime ka seekord seal paariks päevaks peatuda.

Ega me seal suurt erilist tegelikult ei teinudki – püüdsime kala, päevitasime, võimlesime, käisime jalutamas ja linna peal tuiamas. Ühe korra üritasime matkale ka minna, aga kui olime karavanipargist umbes 300 meetri kaugusele jõudnud hakkas suurt-suurt rahet sadama ja pidime hoopis kuskil baaris varjuma. Üritasime ikkagi minna kui suurem sadu järgi jäi, aga ega sel asjal enam seda sama nägu ja/või tegu enam polnud.

Coledale’is ongi tegelt mõnus niisama passida – päikesetõusu saab vaadelda otse voodist, vaalad kruiisivad mööda, rand on reaalselt 10 sammu kaugusel. Coledale’i rannas on veel selline põnev asi, et randa kivide peale on üks päris suur bassein ehitatud, mis siis tõusu ajal ilusti ookeani vett täis läheb. Minu arust võiks selliseid rohkem olla :)

Sorri, pooled pildid jälle telefoniga tehtud – kvaliteet jätab soovida.

IMG_4577

IMG_4670

2015-10-19 16.32.23

2015-10-19 16.47.44

2015-10-19 17.56.372015-10-19 16.32.19

2015-10-21 06.16.58

IMG_4591

IMG_4579
2015-10-20 07.12.56

2015-10-20 07.38.47

2015-10-20 07.38.51

2015-10-20 07.47.58

2015-10-20 07.48.12

2015-10-20 07.52.52

2015-10-20 07.53.44

2015-10-20 07.55.29

Tasmaaniast Gold Coasti: essa päev

11. Jaanuaril, 2016:

Tunnen ennast nagu 8ndas klassis kui raamatukokku olid jälle raamatud viimata ja käisin aasta lõpus mööda seina ääri ja kartsin et raamatukogutädi hakkab üle kooli lõugama. Miks? Sest mingi 40 blogi on kirjutamata ja mida rohkem aeg edasi läheb, seda rohkem neid kirjutamata lugusid koguneb ja seda kurvem pärast on.

Aga ma hakkan kuskilt otsast pihta. Ja kuna neid lugusid on palju, siis ma arvan et ma hakkan kirjutama neid suvalises järjekorras – alustades nendest mis tunduvad lihtsamad ja saab kiiremini tehtud ja lõpetades keerulistematega. 

Aga alustame siis algusest.

Heihoo heihoo sõberid!

Laupäeval jõudis siis lõpuks kätte päev kui meie suvine seiklus idarannikule algas! Maiksul on nimelt neli kuud koolivaheaega, mida oleks kindlasti sobilik töötamiseks ära kasutada, et ka järgmine aasta rahulikult õppimisele keskenduda saaks. Kuna Launcestonis väga mingi paadi/laeva tööstust ei ole ja.. noh ookeani ja randa ja püsivat sooja ka ei ole, siis tundus loogiline minna kuhugi kus on ja teha sellest suvest üks väikene.. ee pikale veninud suvepuhkus (sest töötamine on kooliga võrreldes puhkus haha).

Praeguse seisuga oleme välja valinud Gold Coasti ja laupäeval hakkasimegi siis vaikselt sinnapoole sõitma. Teoorias on Maiksul seal üks tööpakkumine ka välja räägitud aga praktikas me tegelt veel ei tea kas see päriselt ka olemas on. Elukohta meil veel ei ole, aga sellest pole midagi, küll midagi välja mõtleme :)

2015-10-17 17.46.36

Reedel enne ärasõitu tegime veel Jane ja Duncsi linnakodus väiksed söögid-joogid. Karmen, John ja nende väike printsess Lilly olid ka. Tore tsill oli :) Oma Launcestoni kodu andsime juba nädala sees ära, kui tagasi tuleme, peame uue koha võtma. Mis on tegelt okei, sest see maja oli vääääga külm talvel.

Laupäeval veetsime siis suht terve päeva praami peal. Õnneks nad on selle olemise seal praami peal vahepeal veits viisakamaks teinud ja kannatab täitsa sõita nüüd. Vanasti ei olnud seal üldse istumise ega astumise ruumi, koguaeg sai kellegi käest mingite reeglite rikkumise eest riielda ja üldse ebameeldiv oli olla seal. Nüüd asjal hoopis teine nägu :)

Kohe esimesel õhtul sõitsime 200km Melbournest mööda rannikut Sydney poole. Esialgne plaan oli küll üheks ööks Melbourne’i jääda (sõberid isegi kutsusid külla oioioi!), aga Maiks arvas et oleks hea kohe esimesel õhtul mingi jupp ära sõita, siis ei lähe teised päevad nii pikaks. Mõeldud-tehtud, sõitsimegi 200km kaugusel asuvasse Rosedale’i ja jäime sinna ööseks kämpama. Kes veel ei tea, siis meie kämpamine näeb välja nii, et ööseks teeme endale auto tahaosasse voodi.. väga palju selleks asju liigutama ei pea, sest meil on hullud süsteemid välja aretatud. Panen millalgi pilte ka :) Autos magamine on übermõnna, meil tekib nagu täitsa suur voodi sinna taha ja hea turvaline on ka.

Nüüd ongi siis meie suvesekelduse teine päev! Sõidame Rosedale’ist ida poole (ja ühel hetkel ületame osariigi piiri ja keerame põhja). Kindel veel ei ole kuhu täna välja sõidame, aga proovime mingi 350-450km ära sõita ja siis vaadata mingi toreda kämpamise. Oleme arvestanud umbes nii, et kui iga päev 4-5 tundi sõita, siis jääb veel oma 10 tundi koha peal hängimise aega :)

Kokku sõidame umbes 2500-3000km. Vahemaa on tegelt küll umbes 2100km aga kuna teeme mõned kõrvalepõiked ka, siis võib arvestada nõks rohkemaga :)

Meie igakuine väljasõit!

Eelmisel nädalal võtsime ette siis järjekordse väljasõidu. Sõitsime Adelaidest 265 kilomeetri kaugusel asuvasse Mount Remarkable rahvusparki, kus veetsime kaks päeva mööda erinevaid radu matkates. See oli meil selle “hooaja” esimene kämpanie ja nagu valatult oli seal just sel ajal ka selle hooaja kõige soojemad ilmad – ühel hetkel näitas autos olev termomeeter koguni 29 kraadi! Me ei ole muidugi päris kindlad, et see õige oli, aga oma 26-27 kraadi tuli ikka ära, mis talve kohta on ikka päris mõnus ilm :)

Laupäeval lahkusime kodust juba varahommikul, pikk maa oli ikkagi sõita :) Pärast mõningaid vahepeatusi jõudsime lõpuks alles kella kahe ajal pärastlõunal telkimisplatsi, mille endale eelnevalt reserveerinud olime. Telkimisala ise oli ülilahe, mingil põhjusel sealkandis puude all tavapärast võsa ja põõsaid ei ole – lihtsalt suured puud ja nende all ilus mõnus roheline rohi :) Hilistalve kohta oli seal isegi päris palju teisi kämpajaid – peamiselt küll karavani ja campervanidega, aga sellegipoolest, tundub, et matka- ja telkimishooaeg on avatud!

IMG_3808

IMG_3828

IMG_3843

Kohale jõudes pidasime kõigepealt väikese pikniku ja üritasime kõikvõimalikest ümberkaudsetest matkaradadest endale meelepärast välja valida. Kui aga kaarti ja selle legendi natuke lähemalt süvenema hakkasime, selgus et kõik meie lähedalt algavad matkarajad olid kas ülilühikesed (all kilomeetri) või ülipikad (18km, 23 km, jne). Meil ei ole pikemate radade tegemise vastu absoluutselt mitte midagi, aga kuna siinkandis läheb juba kella poole seitse ajal pimedaks ja 18 kilomeetrise raja kirjelduses oli kirjas “raske” ja raja läbimiseks kuluvaks ajaks märgitud 7 tundi, siis läks meil ikka jupp aega enne kui mingi otsuse suutsime teha. Lõpuks otsustasime siiski selle raja ette võtta, vaatamata sellele, et meil ainult umbes neli ja pool tundi valget aega jäänud oli.

IMG_3875

IMG_3882

Kiirelt pakkisimegi siis jälle laagri kokku ja asusime teele. Esimesed viis kilomeetrit matkast oli põhimõtteliselt ainult ülesmäge. Sel hetkel olin küll natuke mures, et kui kiiret tempot me teha jaksame, sest just eelmisel päeval olin mina käinud kümne kilomeetrise matka, millest samamoodi pool oli ülesmäge ja seda veel ikka päris tõsise nurga all. Tegelikult tegime selle tõusu rekordaja – 45 minutiga – ära. Hästi äge oli see, et teisi matkalisi põhimõtteliselt ei näinudki, ainult kolme inimest ja neid ka päris raja alguses kohe.

IMG_3979

IMG_3982

IMG_3995

Järgnevad paar kilomeetrit kõndisime mäeharjal – nägime päris mitmeid erinevaid sisalikke ja draakoneid (haha, draakon on eesti keeles kudiagi mütoloogilise kõlaga, aga nad päriselt ka on draakonid). Mingil hetkel suundusime mäeharjalt all orgu ja siis matkasimegi järgnevad viis+kuus kilomeetrit kanjoni põhjas, mööda jõeorgu. Ümberringi kõrge punased kaljud ja kõiksugu erinevaid loomi, keda tavaliseltrahvarohkemates kohtades ei näe.

IMG_4015

IMG_4097

IMG_4159

IMG_4188

Matka viimased seitse kilomeetrit kulges rada lihtsalt väiskel metsarajal. Paar korda saime päris suure ehamtuse osaliseks, kui otse raja kõrval hängivad kängurud, keda me üldse tähelegi ei pannud meie lähenedes järsku põgenema hakkasid. Tavaliselt ma otseselt neid ei karda, lihtsalt hoian distantsi – seekord oli küll vahepeal päris hirmus, kängurud olid seal ikka kole suured. Ühe korra jäime ühe suuremaga ikka päris pikaks ajaks tõtt vahtima sinna, aga Maiksu abiga sain ikka lõpuks ilusti mööda tast.

IMG_4207

IMG_4264

Ööbimispaika tagasi jõudsimegi umbes pool tunnikest enne pimedat. Tegime kiirelt lõkke üles ja voodi valmis, valmistasime süüa ja vahetasime puhastesse riietesse :) Selles mõttes oli tegu ikka väga laheda rahvuspargiga, et seal oli sooja veega duššid! Muidugi kui järele mõtlema hakata, siis teisiti ei olekski võimalik – kõik rajad seal pargis on ikka keskmisest raskemad ja kui kevadel-suvel temperatuurid kolmekümnesse-neljakümnesse tõusevad, siis ei kujuta ettegi et pärast pesema ei saaks minna.

Sel samal pargil on kokku kolm nö. “sissepääsu”, pühapäeva hommikul plaanisime sõita kiirelt teisest sissepääsust läbi, teha seal üks lühikene (legendi järgi “raske”) kanjonimatk ja siis sõita edasi kolmandasse ja teha seal ära ka piirkonna põhimägi – Mount Remarkable.

IMG_4279

Tegelikkuses juhtus meil siis selline tore lugulaul, et alustasime seda lühikest rada ja …. ksukil läks midagi natuke valesti ja umbes neli kilomeetrit hiljem saime aru, et oleme ikka päris korralikult puusse pannud ja kõnnime hoopis mingit teist rada. Noh, egas midagi, tuleb siis lihtsalt pikem matk teha. Huvitav oli küll seal kulgeda, ühtegi teist inimest ei ole mitme kilomeetri raadiuses, loodus näeb välja pigem selline kuskil USA õudusfilmist, kus noored matkajad ära eksivad.. kõrged kaljud, mets, väiksed rajad jne. Lõpuks üheksa kilomeetrit hiljem jõudsimegi pärast mõningast mäeületust õigesse kohta tagasi.. ja valisime veel shortcuti asemel pikema ringi läbi selle esialgse kanjoni, mida me oma väikese eksituse tõttu veel näinudki ei olnud Kokkuvõttes oli ülitore matk! Kahjuks me tänu sellele eksitusele enam Mt Remarkable’i otsa ei jõudnud, aga sest polnud hullu midagi, jääbki järgmiseks korraks ka midagi!

IMG_4324

Grampians

Esmaspäeval alustasime oma trippi Great Ocean Roadi poole. Esimese päeva eesmärgiks oli sõita hästi-hästi palju kohe ühe laksuga ära, et siis teistel päevadel jääks rohkem aega toimetada. Sõitsime siis 500km kaugusel asuvasse Grampiansi rahvusparki. Teel pildistas Rait umbes 5 miljonit rekkat, mida oli hiljem äärmiselt tüütu kustutada. Kohe näha, et Heikiga üles kasvanud laps noh :D

IMG_8300

Täitsa kogemata sattusime ka ühe soolajärve äärde. Siinkandis on neid päris mitmeid – talvel on neis ka natuke vett sees, mis tänu soolale paistab selline roosakas-valge, suvel neis järvedes aga vett ei ole, nii et võid sinna rahus soola kühveldama minna.

IMG_8437

IMG_8464
Grampians ise on selline väike keskmisest mägisem rahvuspark, kus päris mitmed matkarajad, telkimisplatsid ja igasugust vaatamisväärset. Kahjuks oli umbes 1/3 pargist hiljutise tulekahju tõttu suletud, aga vaatamata sellele nägime ikkagi päris ägedaid kohti. Esimesel ööl peatusime ühel telkimisplatsil. Õhtul mängisime kaarte ja arutlesime teemal „Ei tea kas võib lõket teha või ei või lõket teha või võib lõket teha või ei või lõket teha näe see vend küll teeb aga näe see teine vend ütles et praegu on tulekeeld ei tea kas võib lõket teha või ei või lõket teha.“ Lõpuks ikkagi ei teinud – Austraalia lõunaosariikides on suvel üpris karmid tuletegemise keelud ja kuna antud piirkond oli suht alles suure põlengu üle elanud, siis mõtlesime, et ei hakka parem riskima.

IMG_8588

IMG_8596

IMG_8607

Järgmist päeva alustasime hommikusöögi söömise ja kängurude vahtimisega. Seejärel suundusime ühte mäetippu (Mt. William – 1167 m) vallutama – mis tegelikult oli täitsa tore ettevõtmine. Siis kui olime oma arust umbes mingi 2 minutit tipust, otsustasime Maiksuga veits shortcuti teha. See otseselt väga hea otsus ei olnud, sest mul hakkasid pärast 15 mintsa võsas ragistamist jooksma silme ees need dokumentaalid, kus inimesed on nädal aega kuskil võsas eksinud. Ja kusjuures selles dokumentaalis ei olnud eksinud mitte mina ja Maiks vaid ema ja Rait :D Lõpuks jõudsime ikka kohale ja teel nägime päris ägedaid vaateid teistele mägedele ja orgudele. Vedasime pärast ema ja Raidu ka sinna :)

IMG_8634

IMG_8639

IMG_8663

IMG_8771

IMG_8792

Pärast Mt Williamit käisime kohalikus turismiinfos ja uurisime, kuhu meil veel selle päevaga võimalik jõuda oleks. Käisime veel mõnel vaateplatvormil ja otsustasime päeva lõpetada kohalikus Grand Canyonis. Kahjuks oli Maiksul selleks hetkeks matkaisu otsas, nii et läksime ema ja Raiduga kolmekesi. See oli ikka päris äge koht ja mul siiamaani kripeldab, et Maiks ei tulnud. Talle ju ikka meeldib ronida igalepoole, kuhu ronida pole vaja ja seal oleks ta seda saanud nii palju teha kui süda lustib. A see eest ronisime siis ise. Ühe korra suutsin end panna ka olukorda, kus oli selline tunne, et mida-kuradit-ma-siia-nüüd-ronisin ja appppi-kuiiiiiiidas-ma-siit-alla-saaaaaan. Õnneks oli tegelt hirm suurem kui olukord seda väärt oli.

IMG_8959

IMG_8996

IMG_9027

IMG_9054
Samal päeval sõitsime siis ka täitsa Great Ocean Roadile välja – Apollo Baysse, kuhu olime endale kolmeks ööks ühe apartmendi rentinud. Tee sinna kulges läbi mägede ja sõnajalgu täis vihmametsade, mida ka järgnevatel päevadel lähemalt avastamas käisime.

IMG_9857