Eelmisel nädalal võtsime ette siis järjekordse väljasõidu. Sõitsime Adelaidest 265 kilomeetri kaugusel asuvasse Mount Remarkable rahvusparki, kus veetsime kaks päeva mööda erinevaid radu matkates. See oli meil selle “hooaja” esimene kämpanie ja nagu valatult oli seal just sel ajal ka selle hooaja kõige soojemad ilmad – ühel hetkel näitas autos olev termomeeter koguni 29 kraadi! Me ei ole muidugi päris kindlad, et see õige oli, aga oma 26-27 kraadi tuli ikka ära, mis talve kohta on ikka päris mõnus ilm :)

Laupäeval lahkusime kodust juba varahommikul, pikk maa oli ikkagi sõita :) Pärast mõningaid vahepeatusi jõudsime lõpuks alles kella kahe ajal pärastlõunal telkimisplatsi, mille endale eelnevalt reserveerinud olime. Telkimisala ise oli ülilahe, mingil põhjusel sealkandis puude all tavapärast võsa ja põõsaid ei ole – lihtsalt suured puud ja nende all ilus mõnus roheline rohi :) Hilistalve kohta oli seal isegi päris palju teisi kämpajaid – peamiselt küll karavani ja campervanidega, aga sellegipoolest, tundub, et matka- ja telkimishooaeg on avatud!

Kohale jõudes pidasime kõigepealt väikese pikniku ja üritasime kõikvõimalikest ümberkaudsetest matkaradadest endale meelepärast välja valida. Kui aga kaarti ja selle legendi natuke lähemalt süvenema hakkasime, selgus et kõik meie lähedalt algavad matkarajad olid kas ülilühikesed (all kilomeetri) või ülipikad (18km, 23 km, jne). Meil ei ole pikemate radade tegemise vastu absoluutselt mitte midagi, aga kuna siinkandis läheb juba kella poole seitse ajal pimedaks ja 18 kilomeetrise raja kirjelduses oli kirjas “raske” ja raja läbimiseks kuluvaks ajaks märgitud 7 tundi, siis läks meil ikka jupp aega enne kui mingi otsuse suutsime teha. Lõpuks otsustasime siiski selle raja ette võtta, vaatamata sellele, et meil ainult umbes neli ja pool tundi valget aega jäänud oli.

Kiirelt pakkisimegi siis jälle laagri kokku ja asusime teele. Esimesed viis kilomeetrit matkast oli põhimõtteliselt ainult ülesmäge. Sel hetkel olin küll natuke mures, et kui kiiret tempot me teha jaksame, sest just eelmisel päeval olin mina käinud kümne kilomeetrise matka, millest samamoodi pool oli ülesmäge ja seda veel ikka päris tõsise nurga all. Tegelikult tegime selle tõusu rekordaja – 45 minutiga – ära. Hästi äge oli see, et teisi matkalisi põhimõtteliselt ei näinudki, ainult kolme inimest ja neid ka päris raja alguses kohe.

Järgnevad paar kilomeetrit kõndisime mäeharjal – nägime päris mitmeid erinevaid sisalikke ja draakoneid (haha, draakon on eesti keeles kudiagi mütoloogilise kõlaga, aga nad päriselt ka on draakonid). Mingil hetkel suundusime mäeharjalt all orgu ja siis matkasimegi järgnevad viis+kuus kilomeetrit kanjoni põhjas, mööda jõeorgu. Ümberringi kõrge punased kaljud ja kõiksugu erinevaid loomi, keda tavaliseltrahvarohkemates kohtades ei näe.

Matka viimased seitse kilomeetrit kulges rada lihtsalt väiskel metsarajal. Paar korda saime päris suure ehamtuse osaliseks, kui otse raja kõrval hängivad kängurud, keda me üldse tähelegi ei pannud meie lähenedes järsku põgenema hakkasid. Tavaliselt ma otseselt neid ei karda, lihtsalt hoian distantsi – seekord oli küll vahepeal päris hirmus, kängurud olid seal ikka kole suured. Ühe korra jäime ühe suuremaga ikka päris pikaks ajaks tõtt vahtima sinna, aga Maiksu abiga sain ikka lõpuks ilusti mööda tast.

Ööbimispaika tagasi jõudsimegi umbes pool tunnikest enne pimedat. Tegime kiirelt lõkke üles ja voodi valmis, valmistasime süüa ja vahetasime puhastesse riietesse :) Selles mõttes oli tegu ikka väga laheda rahvuspargiga, et seal oli sooja veega duššid! Muidugi kui järele mõtlema hakata, siis teisiti ei olekski võimalik – kõik rajad seal pargis on ikka keskmisest raskemad ja kui kevadel-suvel temperatuurid kolmekümnesse-neljakümnesse tõusevad, siis ei kujuta ettegi et pärast pesema ei saaks minna.

Sel samal pargil on kokku kolm nö. “sissepääsu”, pühapäeva hommikul plaanisime sõita kiirelt teisest sissepääsust läbi, teha seal üks lühikene (legendi järgi “raske”) kanjonimatk ja siis sõita edasi kolmandasse ja teha seal ära ka piirkonna põhimägi – Mount Remarkable.

Tegelikkuses juhtus meil siis selline tore lugulaul, et alustasime seda lühikest rada ja …. ksukil läks midagi natuke valesti ja umbes neli kilomeetrit hiljem saime aru, et oleme ikka päris korralikult puusse pannud ja kõnnime hoopis mingit teist rada. Noh, egas midagi, tuleb siis lihtsalt pikem matk teha. Huvitav oli küll seal kulgeda, ühtegi teist inimest ei ole mitme kilomeetri raadiuses, loodus näeb välja pigem selline kuskil USA õudusfilmist, kus noored matkajad ära eksivad.. kõrged kaljud, mets, väiksed rajad jne. Lõpuks üheksa kilomeetrit hiljem jõudsimegi pärast mõningast mäeületust õigesse kohta tagasi.. ja valisime veel shortcuti asemel pikema ringi läbi selle esialgse kanjoni, mida me oma väikese eksituse tõttu veel näinudki ei olnud Kokkuvõttes oli ülitore matk! Kahjuks me tänu sellele eksitusele enam Mt Remarkable’i otsa ei jõudnud, aga sest polnud hullu midagi, jääbki järgmiseks korraks ka midagi!