Coledaleist oli meil tegelikult grandioosne plaan suunduda Sydneysse. Pean vist taustaloona rääkima, kuidas me kuus aastat tagasi üldse Coledale’i sattusime. Töötasime sel ajal Oranges, NSWs farmis ja mingite pikkade pühade tõttu anti meil 4 päeva vabaks, mille jaoks meil oli suursugune plaan – minna Sydneysse. Hakkasime siis meie neljakesi kõik rõõmsalt sõitma. Sõitsime ja sõitsime kuni olime kuskil Sydney suburbias ja avastasime, et linnas ei ole tegelt ikka üldse lahe ja otsustasime, et nii ei lähe kohe teps mitte ja on vaja hoopis kuhugi maale ja mereäärde minna. Nii siis hakkasimegi hoopis lõunapoole linnast välja sõitma ja arutama, et võiks leida sellise ranna, kus saaks otse rannas ööbida ja kala püüda ja niisama rannas olla ja oleks normaalsed köögid ja wc-d ja muud jutud. Ja vahivahi, 70km hiljem kukkuski meile Coledale sülle.
No aga siis seekord.. seekord rääkisin mina juba kaks kuud varem, et seekord ikkagi peame Sydneysse minema.. head logardid ikka küll, kuus aastat siin riigis juba (vahelduva eduga küll) olnud ja ikka veel pole Sydneys käinud. No saabus siis see päev.. ja kohe üldse ei tõmmanud :D Sõitsime hoopis kuhugi suburbiasse jälle, korjasime Laura peale (Laura on Maiksu täditütar – neile, kes veel ei teadnud) ja sõitsime hoopis Blue Mountainsisse.
Blue Mountains on üks Austraalia suurimaid vaatamisväärsusi, mis meil ka tol kuue aasta tagusel korral mingitel erinevatel põhjustel vaatamata jäid, kuigi väga tahtsime minna koguaeg. Aga kord oli ilm sitt ja kord oli pühade aeg ja ööbimiskohad täis bookitud jne. Kärss kärnas, maa külmunud, nokk kinni, saba lahti ja muu taoline, teate küll. Ja muidugi, ärme unusta kõige olulisemat – loll on see kes vabandust ei leia.
Täna on mingi ajalooline postitus, koguaeg kukun kuhugi vanasse aega tagasi, hahaha. No igatahes, kuigi Blue Mountainsisse lubas suht kehva ilma, loivasime ikkagi kohale ja tegime isegi ühe matkakese. Matkake koosnes mäest alla minemisest, oru põhjas kõndimisest ja siis miljardist trepiastmest üles tulemisest. Aga väga tuus matk oli (Y).
Pärast põhiliste vaatmisväärsuste ära vaatamist (mis tegelt kestiski põhimõtteliselt terve päev) sõitsime oma ööbimiskohta. Sedakorda üsna sügavale metsa, taaskord ühte rahvusparki. See oli üks päris ilus koht – väike järveke kaljuserva ääres ja täiesti sürri värvi puud ja taimed – loojuva päikese valguses nägi see kõik täiesti müstiline välja… aga selliseid asju pildile muidugi saada ei õnnestunud.. Maiks käis ujumas ja meie Lauraga lürpisime veini juua. Mõnuuuuuuus…