Esmaspäeval alustasime oma trippi Great Ocean Roadi poole. Esimese päeva eesmärgiks oli sõita hästi-hästi palju kohe ühe laksuga ära, et siis teistel päevadel jääks rohkem aega toimetada. Sõitsime siis 500km kaugusel asuvasse Grampiansi rahvusparki. Teel pildistas Rait umbes 5 miljonit rekkat, mida oli hiljem äärmiselt tüütu kustutada. Kohe näha, et Heikiga üles kasvanud laps noh :D

Täitsa kogemata sattusime ka ühe soolajärve äärde. Siinkandis on neid päris mitmeid – talvel on neis ka natuke vett sees, mis tänu soolale paistab selline roosakas-valge, suvel neis järvedes aga vett ei ole, nii et võid sinna rahus soola kühveldama minna.

Grampians ise on selline väike keskmisest mägisem rahvuspark, kus päris mitmed matkarajad, telkimisplatsid ja igasugust vaatamisväärset. Kahjuks oli umbes 1/3 pargist hiljutise tulekahju tõttu suletud, aga vaatamata sellele nägime ikkagi päris ägedaid kohti. Esimesel ööl peatusime ühel telkimisplatsil. Õhtul mängisime kaarte ja arutlesime teemal „Ei tea kas võib lõket teha või ei või lõket teha või võib lõket teha või ei või lõket teha näe see vend küll teeb aga näe see teine vend ütles et praegu on tulekeeld ei tea kas võib lõket teha või ei või lõket teha.“ Lõpuks ikkagi ei teinud – Austraalia lõunaosariikides on suvel üpris karmid tuletegemise keelud ja kuna antud piirkond oli suht alles suure põlengu üle elanud, siis mõtlesime, et ei hakka parem riskima.

Järgmist päeva alustasime hommikusöögi söömise ja kängurude vahtimisega. Seejärel suundusime ühte mäetippu (Mt. William – 1167 m) vallutama – mis tegelikult oli täitsa tore ettevõtmine. Siis kui olime oma arust umbes mingi 2 minutit tipust, otsustasime Maiksuga veits shortcuti teha. See otseselt väga hea otsus ei olnud, sest mul hakkasid pärast 15 mintsa võsas ragistamist jooksma silme ees need dokumentaalid, kus inimesed on nädal aega kuskil võsas eksinud. Ja kusjuures selles dokumentaalis ei olnud eksinud mitte mina ja Maiks vaid ema ja Rait :D Lõpuks jõudsime ikka kohale ja teel nägime päris ägedaid vaateid teistele mägedele ja orgudele. Vedasime pärast ema ja Raidu ka sinna :)

Pärast Mt Williamit käisime kohalikus turismiinfos ja uurisime, kuhu meil veel selle päevaga võimalik jõuda oleks. Käisime veel mõnel vaateplatvormil ja otsustasime päeva lõpetada kohalikus Grand Canyonis. Kahjuks oli Maiksul selleks hetkeks matkaisu otsas, nii et läksime ema ja Raiduga kolmekesi. See oli ikka päris äge koht ja mul siiamaani kripeldab, et Maiks ei tulnud. Talle ju ikka meeldib ronida igalepoole, kuhu ronida pole vaja ja seal oleks ta seda saanud nii palju teha kui süda lustib. A see eest ronisime siis ise. Ühe korra suutsin end panna ka olukorda, kus oli selline tunne, et mida-kuradit-ma-siia-nüüd-ronisin ja appppi-kuiiiiiiidas-ma-siit-alla-saaaaaan. Õnneks oli tegelt hirm suurem kui olukord seda väärt oli.

Samal päeval sõitsime siis ka täitsa Great Ocean Roadile välja – Apollo Baysse, kuhu olime endale kolmeks ööks ühe apartmendi rentinud. Tee sinna kulges läbi mägede ja sõnajalgu täis vihmametsade, mida ka järgnevatel päevadel lähemalt avastamas käisime.