Bussisõit Vang Viengi oli huvitav. Teekond oli äärmiselt põnev – sõitsime mägedes. Sel päeval olid pilved veel eriti madalal ja siis kulgesime vahepeal konkreetselt läbi selliste vähe tihedamate pilvekeste. Muinasjutuline oli. Asja võlu vähendas aga see, et umbes iga teine kohalik, kes bussis oli, oksendas. Ja mitte vaikselt ja tagasihoidlikult. Kui meie Eestis proovime ikka kuni viimase hetkeni tagasi hoida, siis tundub, et Laose inimesed talitavad täpselt vastupidi. Kui ikka juba natuke paha on olla, siis tuleb ikka kõiksuguste häälitsuste, liigutuste ja röhitsustega see oksendamine esile kutsuda. Ja nii nad siis teevad. Mõni teeb näiteks reaalselt „öääääk“ oma 20-30 korda järjest kuni lõpuks suudabki sellega oksendamise esile kutsuda. Oksendavad nad mingitesse väikestesse kilekottidesse ja siis reisisaatja peab neid muudkui lahtisest bussiuksest välja loopima. Ja need ülejäänud kes ei oksenda, need lihtsalt rögastavad kilekotti. Peamiselt naised kusjuures. Tõmbavad oma tati ninast läbi kurgu suhu endale ja siis sülitavad kilekotti. Ja teevad nad seda väga häälekalt. Ja nii seitse tundi järjest. Kusjuures, ükski hele inimene ei tee kogu teekonna vältel teist nägu ka mitte.

Mul olid väga suured eelarvamused Vang Viengi kohta. Vang Vieng on üks kuulus .. või siis kurikuulus koht Laoses. On neid, kes räägivad, et nad on veetnud kogu oma reisi parima aja Vang Viengis ja on neid kes ütlevad, et Vang Vieng on kõige labasem koht terves Laoses. Viimased kipuvad enamasti vaatama põlastavalt ka neid inimesi, kes siin vähegi aega veetnud on.

Vang Vieng on peolinn. Siinsed peod toimuvad enamjaolt jõel või selle ääres. Põhiskeem on selline, et hommikul või päeval renditakse endale üks suur traktori sisekumm, lastakse end tuk-tukil 3-4km ülesvoolu viia ja seal hüpatakse selle kummiga siis jõkke ja hakatakse tagasi linna poole kulgema. Teele jäävad nii mõnedki baarid, mille töötajad kõigile möödakulgejatele siis köisi loobivad, et neid oma baari tõmmata. Pea igas baaris on ka valik erinevaid köisi ja kiikesid ja torusid, mille abiga vähe põnevamalt vette saab hüpata.

Niisiis kui väheke Kagu-Aasias reisinud või reisivate inimestega suhelda, siis kipub üpris tihti kuulma, et Vang Vieng on üks kohutav koht, kus kõik joovad ja lällavad nii mis hirmus ja üldse, need inimesed, kes siin käivad on vist küll poolearulised. Seepärast olid mul ka väga suured eelarvamused selle koha suhtes. Aga kuna ta meile niikuinii täpselt tee peale jäi ja ühe päevaga 11 tundi bussis veeta oleks natuke liiga palju olnud, otsustasime selle koha üle vaadata. Ma olin tõesti valmis, et siin müttavad ringi mingid umbjoobes jõmmid ja kogu linn on täiesti ebanormaalselt ära laaberdatud. Tegelikkuses nägin aga lihtsalt täiesti tavalisi noori inimesi, kes ennast lihtsalt väheke lõdvemaks lasevad ja mõned õlled võtavad. Ma ei kohanud mitte ühtegi purjus inimest ja ma ei näinud ühtegi nii koledat asja, kui olen näinud Eestis ööklubides ja ma ei tundnud ennast mitte kordagi nii halvasti kui olen tundnud Eesti ööklubides. Isegi kõige „jõmmimad“ tüübid ei olnud veeranditki nii jõmmid, kui jõmmid Eestis.

Ja loodus on siinkandis lausa fantastiline! Nagu ma juba ütlesin siis meie teekong Luang Prabangist siia oli selline, et ma muudkui istusin bussi akna ääres suu ammuli.

Ja kõige naljakam on see, et need inimesed, kes põlastavalt kogu Vang Viengi fenomeni suhtuvad, ütlevad enamasti „aga jah, üheks päevaks on see tuubimine päris huvitav ettevõtmine“. Ja nad ei saagi aru, et tegelikult on kõik tulnud ju seda ainult üheks (okei, mõni üksik kaheks) päevaks tegema ja keegi ei ela sellises elustiilis 24/7. Ja need viltu vaatajad ei saagi aru, et nad on ju ise osa sellest massist, mis siis et see mass on iga päev erinevad inimesed.. mõte jääb ju samaks.. kummidel tolad, kes ennast baarist baari lasevad vedada. Aga lõppkokkuvõttes.. pärast pikki rännakuid kulub ju ka üks tore pidu marjaks ära.. kõigile.