Unustasin eelmises postituses mainida, et ärge siis pahandage, kui üks pildialbum ei ole väga hea kvaliteediga. Läbi kakase bussiakna ei annagi väga pilti teha. Eriti kui kõik on veel udune ka.

Laupäeval oli meil lebopäev (haha, nagu meil kõik päevad ei oleks lebopäevad). Vang Viengi kõige vanem külaline on umbes 30 kanti ja seetõttu on kogu meelelahutus siin just selline noorte ja laiskade keskne. Väga paljud siinsetest baaridest on nö. lebobaarid. Baaris on üks suur platvorm, mis on kaetud madratsitega ja millel on teatud vahemaade tagant ka piirded, nii et tekivad nagu väiksed aiakesed selle platvormi peale. Aiakese keskel on ka väike madal laud. Juhul kui sinna madratsile ja padjakuhjale end pikali visata, siis jääb see laud täpselt nagu see jalgadega kandik sulle sülle ja saabki sealt pealt endale terve päev läbi head ja paremat näost sisse ajada. Baari kahest kuni viiest telekast tuleb terve päev läbi AINULT a) sõpru; b) family guyd; c) simpsoneid. Ja nii tunnist tundi ja päevast päeva. Kõik hooajad üksteise otsa ja siis jälle algusest peale. On tõesti väga lebo seal passida ja puuviljakokteile juua ja pannkooke jäätisega süüa ja sõpru vahtida. Vahelduseks ka vähe teistsugune meelelahutus. Aga eks ka sellist passimise päeva ole vaja. Ja ärge parem proovigegi vastu vaielda, ma ju tean, et te kõik teete vahel kodus selliseid teleka vaatamise ja õgimise päeva. Aga kuna meil hetkel kodu ei ole, siis tuleb aeg sellises kohas maha võtta.

Ühel heal õhtul käisime väljas ka Austriast pärit paariga. Võtsime natuke õlut ja rääkisime niisama juttu. Oli tore vahelduseks kellegi teisega rääkida, st. ma vist rääkisin nad surnuks.

Esimesel päeval Vang Viengis öeldi meie külalistemajast meile, et terves linnas ei ole wifit ja telekavärk on ka katki, sest välk lõi kuhugi jaama sisse. Noh me muidugi uskusime, sest on ju tegemist ometigi Laosega ja vihma sajab siin ka koguaeg. Järgmisel päeval saime teada, et neil endal lihtsalt oli ruuter katki, aga nad ei tahtnud et me teise külalistemajja läheksime. Otsisime siis umbes terve hommikupooliku hotelli või külalistemaja, millel nett ka toas (mitte ainult fuajees) töötaks. Lõpuks suutsime ühe leida ja kolisimegi sinna ümber. Inimesed meie vanas külalistemajas olid väga pettunud. Ja oi kuidas mulle meeldib, kui inimesed, kes mind tahavad petta, on hoopis ise pärast pettunud.

Vang Viengis uitasime muidugi nagu alati mööda poode ja vaatasime ja tingisime ja kauplesime. See on meil juba selline tavapärane meelelahutus, ükskõik kuhu me ka ei lähe. Isegi Maiks viitsib poodides käia. Ainult riidepoodides ei tohi liiga kaua käia. Ja ühte kohta ei tohi seisma jääda, muidu on jamasti. Kui kiirelt edasi liikuda, siis on kõik korras. Kui ma ühte kohta liiga kauaks jään, siis Maiks hakkab jaurama ja siis on ainuke lahendus see, et ta peab minema ühe rahustava õlle võtma. Niisiis käimegi ja jaurame suht niisama nende müüjatega (sest ostmiseks peaks ju väheke kauem aega poes kulutama) ja kõnnime jälle edasi. Ja kui ma midagi reaalselt osta tahan, siis pean kolme korra vahel ära jagama poeskäigu, sest muidu Maiks ei jõua ühe korraga ära oodata :P