Teisipäeval tuterdasime veel niisama mööda Vientiane’i ringi. Ausalt öeldes ega me midagi muud viimane nädal aega ei olegi teinud kui põhimõtteliselt ainult „aega parajaks“. Kui sa juba tead, et sa lähed koju.. kui sa juba tead, et see kuupäev on nii lähedal.. ja kui sa oled juba nii kaua mööda ilma ringi tuianud, siis tundub kõik kuidagi nii mõttetu. Isegi kui enne mingit koduigatsust ei olnud, siis sellest hetkest, kui ostad pileti, algab üks suur ootamine. Sest sellest hetkest sa ju tead, millal sa lähed ja kui kaua sinna on jäänud.. ja siis on tõesti raske millelegi muule keskenduda.

Ja teisipäeval lendasime siis Kuala Lumpurisse. Kuna Vientiane’i ja Kuala Lumpuri vahel iga päev lennud ei toimu, siis peame veel siin ka aega parajaks tegema. Jõudsime õhtul nii hilja, et pärast seiklusi lennujaamas ja taksode ja busside ja veelkord taksodega, leidsime endale öömaja alles pärast keskööd. Hiline kellaaeg ei takistanud meid aga taastamast pikaks ajaks katkenud sinasõprust piibuga. Kuala Lumpuris saab piipu nimelt umbes täpselt iga nurga peal teha. Siin on toredad araabia baarid ja restoranid, mille töötajad (mehed!) on nii sõbralikud ja abivalmid, et lausa lust on neis baarides käia. Suurest kojuminemise ärevusest suutsin end jälle nii elevile ajada, et kehatemperatuur tõusis taaskord üle 37.

Hommikul ärkasime üles ja läksime linna, et oma suurejoonelisi Kuala Lumpuri avastamise plaane ellu viia. Plaanide elluviimine lõppes sellega, et meil ei olnud veel esimest punktigi täidetud, kui avastasime Maiksu kehal asetsevate füüsiliste tõendite kaudu, et meie külalistemajas on mingid lutikad öösel Maiksust paremaid palasid valimas käinud. Pärast seiklemist uue öömaja otsinguil, jauramist vana külalistemaja ja veel saja asjaga, olimegi ümber kolinud üle tee asuvasse poole kallimasse hotelli. Tähistasime seda ühe mõnusa piibuga. Tegime veel viimaseid väljamaa toimetusi ja nüüd ongi aeg juba tudule minna. Ma ei tea kuhu see päev kadus.. Maiks paneb mõnusat und juba kolm tundi järjest ja kuna kell näitab juba 03.48, siis on vist tõesti minul ka aeg minna :)