See nädal on meil eriti kiire nädal olnud. Nädala sees andsime tööle ja koolile korralikult hagu nagu alati, selles ei olnud otseloomukult midagi erilist. Kui välja arvata see osa, et mul oli see nädal teine nädal oma uue tööandjaga ja ma tegelt ei oska selle uue olukorraga suurt midagi peale hakata..

Vähehaaval teen ka oma teist ettevõtet, www.socialhq.com.au, aga selle sait on veel suht väärakas ja osa infot tahab veel asendamist, nii et ärge pikali kukkuge kui midagi on vigane (ja mobiilist ei soovita üldse vaadata, pildid on katki veel :(). Ma seda veel suurelt kuskil ei kuuluta muidu, kuna alles töötan selle kallal. Ja kahjuks praegu eriti aega ei ole, sest kummalisel kombel on mul isegi mõned kliendid täitsa olemas ja äri läheb päris hästi. Tsill on ikka oma asja ajada, väga, väga meeldib.

Neljapäeval käisid meil Duncs ja Jane külas. Neljapäeviti on meil tegelt Janega iga nädal kohtumine – see sai juba eelmisel aastal alguse tegelikult. Vanasti oli see selline lambikohtumine, kus lihtsalt rääkisime nonstop üksteisest üle kõiksugustel teemadel ja kõikidest asjadest mis nädala jooksul juhtunud on. Nüüd on meil aga üks väike äriprojekt käsil, eks varsti ole näha mis sellest saab. Sel nädalal oli aga Duncs ka linnas ja siis tuligi tema ka meile külla. Maiksuga hängima.

Reedel käisid meil Karmen ja John külas, igati mõnus ettevõtmine oli. Mulle alati meeldib külalisi vastu võtta, isegi kui nad aint natukeseks tulevad. Karmeniga on meil alati tuhat juttu rääkida ja kui sinna hulka segada Lillyga inglise-eesti segakeeles pudistamine, Johniga inglise keeles rääkimine ja Maiksuga jauramine, siis kokku saab selline mõnus perekondlik pudru ja kapsad. Kohati on naljakas, näiteks kui ma kahekesi jäädes lampi Johniga eesti keeles, või Maiksuga inglise keeles rääkima hakkan. John näiteks on sellega Karmeni eeskujul täiesti harjunud ja isegi ei ütle midagi vahele – ootab lihtsalt viisakalt ära kuni mulle endale kohale jõuab ja ma inglise keelele ümber lülitun :D

Laupäeval pidime minema natuke Duncsi sünna puhul resturani süüma, aga kuna väljas oli marukehv ilm bussiga sõitmiseks ja kumbki meist ei viitsinud autoga sõita, siis jäime hoopis kodus oma piduriietega telksu vaatama – haha, nii sitad sõbrad olemegi. Tegelt ei ole, see oli selline varukutse, meie pärisüritus toimub järgmisel nädalavahetusel kuskil looduses, matka ja kalapüügi näol.

Ja nüüd täna käisime siis hoopiski väiksel väljasõidul, Freycinetis. See on siin Tasmaanias üks hinnatumaid ja tähtsamaid looduslikke vaatamisväärsusi. Me tegelikult sinna põhiatraktsioonide juurde ei hakanud ronimagi, läksime lihtsalt otse randa kalale. Käisime sellises ägedas kohas nagu Friendly Beaches (tõlkes: Sõbralikud Rannad), hängisime rannas ja poisid püüdsid kala. Mõnus oli – inimesi ei olnud põhimõtteliselt üldse, ilm oli mõnusalt tuulevaikne ja mitte liiga külm (kuigi viimastel päevadel on Tasmaanias päris ohtralt lund sadanud) ja kalad narrisid korralikult (et ikka meeleolu üleval hoida). Ühe päris korraliku lõhe sai Maiks kätte ka, kõik ülejäänud kalad kes konksu otsa jäid, suutsid meil kahjuks koos varustusega minema ujuda (no õnneks õng jäi ikka alles). Nii me siis seal olime – vahtisime delfiine, mägede taha loojuvat päikest, looduse valgus-show’d, meeletu suuri laineid ja meie endi elusid mööda liuglemas – seda küll tuleviku perspektiivis ja just nii nagu meie ise tahame. Rahulolu, mis muu.