Kuidas me oma mehi otsisime ja maailmaääre leidsime

Jälle üks nädalavahetus läbi. Hetkel sõidame pisikestel käänulistel teedel kodupoole, päike loojub, känksid hüppavad tee ääres, Jess Glynne üürgab raadios laulda ja elu on täitsa vinks.

Selle nädalavahetuse veetsime Freycinet poolsaarel, Tasmaania idarannikul. Nimelt oli Duncsil nädala alguses sünna ja sel puhul otsustasimegi natuke väljasõidule minna. Bookisime endale Coles Bays ühe väga vingete vaadetega kolme magamistoaga majakese, mis tervenisti postide peale oli ehitatud, et merevaatest ikka maksimaalne välja pigistada :)

Eilse päeva veetsime Friendly Beaches nimelises rannakeses jällegi – poisid püüdsid kala ja tüdrukud rääkisid maailma asju sirgeks. Nagu ikka sellistel puhkudel oli meil sööki jällegi nõks liiga palju ja nii me siis seda terve nädalavahetuse ka hävitada püüdsime. Tuli hästi välja, aga selle tulemuseks olid ikka vist kõvasti välja venitatud maod. Kalapüük läks suht sandisti – poisid saidi ühe hai ja parrotfishe, aga kuna need kumbki väga head süüa ei ole, siis lasti nad tagasi merre oma sõprade juurde veel üht päeva elama.. kuni keegi suurem nad ära sööb või mõni vähem valiv kalamees nad välja tõmbab.

IMG_6318

IMG_6325

IMG_6328

IMG_6339

IMG_6361

IMG_6436

IMG_6458

IMG_6535

IMG_6548


Täna hommikul ärkasime varakult, tegime hommikusööki ja päevaplaane – suht kiirelt ja ükshäälselt otsustati, et naispool läheb matkama ja mehed kalale. Freycinet poolsaar on nimelt Tasmaania üks ägedamaid ja ilusamaid kohti – siin asub ka vaat et maailmakuulus Wineglass Bay ja Hazardi nimelised mäekesed, lisaks veel mitmeid-mitmeid matkaradu ja pisikesed unised mereäärsed linnakesed, kus pea kõik majad on vist turistidele rendile anda. Õnneks talvel siin palju turiste ei ole, nii et saab rahulikult omaette olla :)

IMG_6565

IMG_6568

IMG_6584

IMG_6618

IMG_6685

IMG_6694

IMG_6698

IMG_6703

IMG_6705
Meie mõtlesime esialgu vaid Wineglass Bayni oma matka teha, aga kui juba seal olime, otsustasime, et teeme ikka pikema ringi – selle mis tervelt 5-6 tundi aega peaks võtma. Kuna meil kõigil jäi eile trenn tegemata, siis mõtlesime, et teeme siis hästi tempokalt ära ja jookseme/kiirkõnnime selle 11km mägimatka lihtsalt kiirelt läbi. Nii tegimegi, reaalselt võttis see mäest üles, mäest alla, liiva sees, kivide peal jne matkake aega meil 3 tundi. Hullult mõnus oli tegelt. Kuna ma eriti kindel ei ole, et kunagi siiakanti tagasi jõuame veel, siis mõtlesin, et ülisümboolne oleks ikkagi Wineglass Bays ujumas ka ära käia ühe korra elu jooksul :) Ja eriti sümboolseks teeb selle muidu veel asjaolu, et 31. juuli on ikka suht südatalv – siin ei taha suvelgi veetemperatuur väga üle 18 tõusta, mis siis veel talvest rääkida :D Aga mul on tegelt ülihea meel, et käisin, see vist jääb küll eluks ajaks meelde :) Nii mõnus ja karastav! Natuke vähem mõnus ja karastav oli see, et mingid tondid lihtsalt vaatasid mind terve aeg nii nagu see kõik oleks üks maruhea jõulunäidend, mis Vatla valla elanikud esmakordselt kultuurimaja lavalaudadele tõid tädi Salme juubeli puhul. Samas ega vist ei tasu mingi poolpaljalt talvel ringi karelda kuskil rannas kui sul endal päris ujumisriideidki pole, hehe.

IMG_6728

IMG_6735

IMG_6745

IMG_6766

IMG_6782

IMG_6783

IMG_6787

IMG_6788

IMG_6799

IMG_6815

IMG_6817

IMG_6850

IMG_6852
Samal ajal kui meie oma matkakest tegime, olid poisid endale kalastuskoha otsimisega ametis. Kuna siinkandis on leviga suht kehvad lood, siis ei saanud nad meile  otseselt helistada ja öelda, kuhu nad lähevad. Seega mõtlesid nad, et saadavad meile sõnumi esialgsete juhtnööridega kuhu kanti nad minema hakkavad, et ehk meil vahepeal ikka on nii palju levi, et see sõnum läbi ära tuleb.

Sellest tuli meil päris põnev aardejaht – kõigepealt oli sõnumis kirjas, et peaksime sõitma majaka juurde (nagu me üldse teaks kus see majakas on!) ja majakast 200 meetrit enne keerama neljaveolistele mõeldud metsarajale – seejärel sõitma selle tee lõppu, kus leiame teise auto ja autost uued juhtnöörid.

Hakkasime siis sõitma – väikeste viperuste, kuid suuremate kaotusteta leidsime siis ka selle neljaveolistele mõeldud tee üles. See oli päris normaalsete kõrguste vahedega tee, aga õnneks täiesti kõva pinnasega, nii et reaalselt mingit kinnijäämiseohtu õnneks ei olnud, lihtsalt pidi hästi aeglaselt sõitma. Korra läksime muidugi valesti ka, ilma reaalselt aimamata, et poiste auto on vaid ühe kurvi taga. Keerasime teelahkmel valesti ja sõitsime hoopis ühes suurest mäest alla ühte imeilusasse randa. No nii ilusaid kohti ikka annab leida! Eriti lahe oli see, et sealkandis ei olnud üldse reaalselt ühtegi hingelist. Talvel on siin üldse turiste vähem ja turistidel pole tavaliselt eriti maastureid ka – ja mingi rendikast nädalavahetuseks lunastatud Getziga sellistesse kohtadesse juba ei tule. Mäest üles tagasi oli küll veits õudne sõita, kuna istusin siis järsakupoolses küljes, aga tegelt tuli Janel autosõit ikka jube hästi välja ja suuremaks paanikaks polnudki põhjust. Pigem siuke mõnus närvikõdi.

IMG_6886

IMG_6892

IMG_6896
Lõpuks leidsime siis ka poiste auto. Ja tõsitõsi, tuuleklaasi all oli kiri, kus ilusti kirjas, et auto eest läheb teerada, mida mööda minnes peaksime jõudma kivihunnikuni (väike illustratsioon oli isegi juures!), kust juurest peaksime leidma ühe vana trepi, mis meid kaljude pealt alla viib ja poisteni juhatab. Eriti lahedaks tegi selle kirja see, et meil on ju täitsa olemas oma salakeel – nii saigi Maiks meile sinna eesti keeles ilusti kirjutada, et autovõtmed on auto külge kinnitatud varjualuse koti sees, juhuks kui meil autost midagi vaja peaks minema. See tõi mõnusa muige näole (awwww)… sest keegi teine, kes meie autost asju tahaks varastada ju suht suure tõenäosusega eesti keelt ei räägiks :) Kui keegi sinna metsa muidugi üldse kunagi satuks…

Haarasime siis autost oma söögiülejäägid – millest üks asi oli reaalselt ülielusuuruses juustuvaagen, haha, jep me käime juustuvaagnaga kalal! Hakkasime siis tatsama mööda metsateed – poisid oli meile veel kättejuhtuvatest vahenditest noolekesi tee peale pannud ja ausalt öeldes ilma nendeta oleks meil selle “trepi” leidmine ikka väga kaua aega võtnud – Nimelt oli selle trepi vahetus läheduses silt, et läbikäik puudub ja “trepp” ise ka ikka päris vana ja rohtukasvanud.

IMG_6901

IMG_6903

noolekesed

IMG_6904

trepp

IMG_6907

IMG_6916

IMG_6919

Ja sealt me siis ta leidsimegi – üliilusa kaljuseina, meeletu ookeanivaate, värvilised kivitriibud, vahused laineharjad ja kauguses oma kolm väikest täpikest – meie kalamehed. Natuke oli tunne nagu me olekski jõudnud maailmaäärele – ja ei olnud see sinna jõudmine ju ka just päris selline, et sõitsime suveniiripoe ette parklasse ja läksime otse autoparklast klaasist vaateplatvormile “miljonivaadet” imetlema, ise külg külje kõrval Korea turistidega küünarnukke vaateplatvormi käsipuu peal kokku hõõrudes. See kuidas me sinna kohta üldse jõudsime, tegi selle jõudmise enda juba nii eriliseks. See, kuidas neil niimoodi joppas ja nad sellisesse kohta üldse jõudsid, jääb mulle vist elulõpuni müsteeriumiks! Milline vedamine!

Kaljudelt allaronimine kotitäite söökide, juustuvaagna, fotoka ja matkast värisevate jalgadega oli muidugi omaette maailmareis – mõnusalt võttis südame puperdama ja käed värisema. Meeldib-meeldib-meeldib sellistest olukordadest ennast leida! No nii mõnus. Nii ilus. Nii metsik. Nii üksik. Nii lõplik ja lõputu, nii võimas ja võitmatu. NII VÄGEV.

Nii me siis seal olime – sõime otse ookeaniserval oma juustuvaagnat, Donna poolt kaasasaadetud maailma parimat porgandikooki ja mina vähemalt ei suutnud oma õnne ära uskuda. Sellised puutumatud kohad on maailmas olemas ja MINA saan neis käia! Uskumatu, mis elud meile antud on!

IMG_6939

IMG_6952

IMG_6959

IMG_6978

IMG_6980

IMG_6989

IMG_6991

Leia kahelt alumiselt pildilt Karmen :)

IMG_6995

IMG_6998

IMG_7012

IMG_7014

IMG_7064

IMG_7076

IMG_7078

Kuidas me sõbralikke randu külastasime ja lõhe püüdsime

See nädal on meil eriti kiire nädal olnud. Nädala sees andsime tööle ja koolile korralikult hagu nagu alati, selles ei olnud otseloomukult midagi erilist. Kui välja arvata see osa, et mul oli see nädal teine nädal oma uue tööandjaga ja ma tegelt ei oska selle uue olukorraga suurt midagi peale hakata..

Vähehaaval teen ka oma teist ettevõtet, www.socialhq.com.au, aga selle sait on veel suht väärakas ja osa infot tahab veel asendamist, nii et ärge pikali kukkuge kui midagi on vigane (ja mobiilist ei soovita üldse vaadata, pildid on katki veel :(). Ma seda veel suurelt kuskil ei kuuluta muidu, kuna alles töötan selle kallal. Ja kahjuks praegu eriti aega ei ole, sest kummalisel kombel on mul isegi mõned kliendid täitsa olemas ja äri läheb päris hästi. Tsill on ikka oma asja ajada, väga, väga meeldib.

Continue reading

Mount Maroon

Kes veel aru ei ole saanud, siis matkamine on meie lemmikhobi. Tavaliselt otsime mingeid vähegi pikemaid-raskemaid matku ja kõige rohkem meeldib käia mägedes, kaua sa selle lauge maa peal ikka tatsad eks. Sel korral valisime sihtpunktiks Mount Marooni. Mount Maroon asub Gold Coastilt umbes 100km sisemaa poole, ühes üsna tundmatus rahvuspargis nimega Mount Barney. Mount Marooni matka kohta uurides saab lugeda igasugu hirmulugusid, kuidas see on suht märgistamata rada ja kaasas tuleks kanda kindlasti topograafilist kaarti ja kompassi.. või siis võiks olla tegemist äärmiselt hea suunatajuga matkajatega. Kuna me peame ennast nendeks viimasteks, siis meil muidugi kaarti ja kompassi ei olnud. Ja tegelikult ei olnudki vaja. Kuigi rada on märgistamata tõesti on siiski võimalik hea jälgimise korral aimata, kust need eelnevad matkajad sinna mäetippu roninud on.

Matkal käisime koos Madde ja Reimoga, kelle jaoks see oli esimene selletaoline tipp. Kokku võttis see tripp meil mingi neli tundi vist, mille hulka mahtus nii suuremaid kui väiksemaid turnimisi. Selles mõttes oli küll keskpärasest ohtlikum ronimine, et osades kohtades oli kalle päris suur ja lahtisi suuri ja väiksemaid kive palju. Aga et vigastusi vältida, siis üritasime sellistes kohtades pikemaid vahemaid hoida, et üksteisele midagi pähe ei kukutaks.

Vaade mäetipust oli võimas, erinevalt Mt Warningust sai selle mäe otsas ikka reaalselt 360-kraadist vaadet nautida – puid ega põõsaid ette ei jäänud :)

IMG_20151207_160817

Mount Maroon

IMG_1799

IMG_1809

IMG_1821

IMG_1832

IMG_1834

IMG_1862

IMG_1917

IMG_0023

IMG_1863

IMG_0016

Pärastlõunal käisime veel Burleigh Headsis rannas ja hiljem pidasime meie kodu juures jõe ääres piknikku. Pikad päevad on toredad!

IMG_0038

IMG_0049

IMG_0064

talvemuumid

Heihopsti väikevend ja naksitrallid. Meil on nädalavahetus. Tegelt kohe lõppeb. See nädalavahetus mõtlesime siis tsekkida Launcestoni külje all asuvat suusakuurortit. Ega me sellest midagi eriti ei teadnud, sest netis väga palju infot ei ole ja kohalike seas see ka mingi eriti popp ettevõtmine ei tundu. Veebikaamerast ei olnud ka eriti hästi aru saada, kas tegemist on mingi väikese lumekihiga või lörtsiga või korraliku lumega.

Google Maps väitis, et tee mäele on 60.4 km pikk ja võtab aega… tervelt 1 tund ja 39 minutit. Reaalsuses võttis tegelt muidugi mingi 55 minutit ja me üldsegi ei kihutanud. Ei tea, miks Google maps arvas, et sinnasõit nii aeglane on.

Kodust välja sõites näitas termomeeter 11 kraadi ja mida lähemale mäele, seda madalamale kraad kukkus. Mõned kilomeetrid enne kohale jõudmist saime aga teada, et meid ootab ees valik kahe võimaluse vahel – kas peame oma autole ketid alla panema või hoopis kohalikku maastikuauto teenust kasutama. Kuna kette meil muidugi ei olnud, siis läksime “bussiga”. Tegelt oli minul muidugi hea meel, et bussi valisime, see mäkke sõit oli ikka päris järsk ja kitsas ja ma oleks tõenäolisekt südamerabanduse saanud kui Maiks oleks sõitnud. See onkel, kes masinat juhtis, sai sellega täitsa ideaalselt hakkama :) Teel nägime mõningaid väikeautosid ka, kes ilma kettideta üles olid sõitnud.. no ei läinud neil eriti hästi.

10 mintsa hiljem olimegi üleval ja ohhhh seda üllatust kui selgus, et tegemist ongi päris talve ja päris miinuskraadide ja päris lume ja veel rohke lumega! Ben Lomondi mäe näol on tegemist sellise suht väikese kuurortiga – Kuutsekast vist nõks suurem. Rahvast oli suht normaalselt, mitte liiga palju. Tsekkisime kõik laenutused ja pubid ja möllud üle ja vahtisime niisama inimesi. Naljakal kombel kohtasime seal Harleyt – Harley oli see tüüp kes meile viis ja pool aastat tagasi Bruny Islandil oma snorgelamisvarustust laenuks pakkus ja meid pärast hiljem veel koju ära viskas (No kõigepealt saare ühest otsast teise ja siis praami peale ja praami pealt koju, vot selline vend!). Nüüd astus lampi järsku juurde ja ütles “Elina and Maik!”. Uskumatu! Me muidugi seisime nagu kaks töllmokka seal ja ei saanud sõnagi suust. Samas nii imeline moment, et ei jõudnud pärast ära imestadagi.

Tol päeval me kauaks mäele ei jäänud, sest tegelikult oli tegemist juba hilise pärastlõunaga ja meil oli esialgne plaan lihtsalt vaatama minna, mis seal ka pakutakse. Me polnud isegi vastavalt riietatud, mis muidugi oli mäele jõudes natuke piinlik, et ise tuleme Eestist ja nüüd ei oska talvele vastavalt riidesse panna ennast :D

Igatahes, suur plaan on nüüd tehtud, lähinädalatel läheme veedame ühe toreda päeva seal :)

IMG_3783

IMG_3810

IMG_3821

IMG_3829

IMG_3830

IMG_3831

IMG_3841

IMG_3863

ja väike video ka allatulekust :)

Adelaide Hills

Kuna Maiks on meil ikka õppimislainel, siis käisin täna hoopis oma nö. “surrogaatperele” kolmandaks lapseks. Käisime Gorge Wildlife pargis, kus saab loomi üsna lähedalt näha (ja ka näiteks koaalat süles hoida).  Tore oli leida siit Adelaide’i külje alt veel üks kohake, kus ma ei olnudki varem käinud. Äge oli, sai igast väikseid ja suuri tegelasi paitada ja sööta.

Hiljem tegime veel Lobethalis väikese pikniku ja käisime Hahndorfis (üks nö. “saksa külake” siin Adelaide’i külje all) pärastlõunasel jalutuskäigul. Ega muud pikka juttu polegi, vaadakem pilte.

IMG_6316

IMG_6338

IMG_6361

IMG_6373

IMG_6461

IMG_6563

IMG_6595

IMG_6599

väljasõit ja tairuirairaa

Mõned nädalad tagasi käisime siis väiksel väljasõidul – põhjapoolsemaid võsasid avastamas. Sõitsime mõnisada kilomeetrit Adelaidest välja – mõtlesime minna erinevaid rahvusparke külastama, aga kuna väljas oli 33 kraadi ja metsas õhk seisab, siis ega tegelt autost väga välja ei jõudnudki. Selle eest suutsime avastada mingi raja, mille alguses olev silt ütles, et tegemist on ainult “tulekahju korral kasutuses oleva teega” ja kasutada võib ainult ülikuival ajal (sest no märjal ajal on lihtsal igasugused maalihete/künkaserva pealt alla libisemise ohud liiga suured) . Mõtlesime, et tsekime siis ära. Päris äge koht oli. Eriti äge oli see et eksisime seal natuke ära. Levi ei olnud ja GPS ka ei töötanud. Sai ikka omajagu seal igal ristmikul spekuleeritud, et kas peaks nüüd minema paremale või vasakule või mis see kõige õigem lähenemine oleks. Tegelikult me väga muretsema ei jõudnudki hakata, sest väga üle tunni aja seal ei seigelnud ja paak oli meil täitsa täis, nii et igasugused reaalsed ohuvõimalused põhimõtteliselt olematud.

Lõpuks jõudsime hoopis ühe roosa järve äärde. Tegemist on mingisuguste vees sisalduvate soolade ja muude ainete koosmõjul tekkiva nähtusega – täitsa looduslik värk, ei ole värvitehas ülejääke järve lasknud :P Ma mingi ülitäpselt ei hakka nüüd guugeldama, et mismoodi see täpsemalt ikkagi tekib, sest tegelt vaevalt see kedagi huvitab.

Hiljem sõitsime veel ühte “imeilusasse” randa, kus oli niiiiiiiiii meeletu mõõn, et vesi oli reaalsest “rannaalast” vaat et poole kilomeetri kaugusel :D Omajagu saime naerda kui kohale jõudsime. Aga tegelt teoorias peaks jah tegemist olema mingi superilusa rannaga just seetõttu, et seal nii pikalt madal on. Peab vist teinekord tõusu ajal tagasi minema.

Linnas hüppasime veel korra Delfin Islandilt (väike saareke linna läbivas jões) ja uudistasime kõiksugu erinevaid linde. Seal igast pardid ja pelikanid lihtsalt niisama toimetavad ja sorteerivad oma sulgesid läbi. Täitsa ilus park oli ja no supertore on kui ikkagi niimoodi vabalt näeb igasugu elusloodust toimetamas.

Oli üks täitsa ilus päev!

2013-11 Matk põhja1

 

ülal: linnas; all: maal

2013-11 Matk põhja

pildid alt kolmandas sahtlis, printeri paberi ja pinali vahel. ehk siis siin.

Vaalavaatlus ja kalalkäik :)

Noniii-noniii mu trollid!

Mul tuli meelde, et mingil põhjusel jäi ühest vahepealselt sündmusest täitsa kirjutamata. Mainin nüüd ikka lühidalt ära, et endal ka pärast tore vaadata oleks!

Kui Krissu ja Kaarel veel siin elasid, käisime ühel ilusal nädalavahetusel Victor Harbouris. Tegu on pisikese linnakesega Adelaidest lõunas ja sinnasõit võtab aega umbes tunnike. Kuna meil eriti mingit normaalset muusikat ei olnud, siis pidime leppima kaltsukast ostetud Five’i plaadiga (minuvanused kindlasti mäletavad koolipäevilt sellist poistebändi). Üürgasime siis kõik koos kaasa laulda :)

Victor Harbourisse minemise eesmärk oli väga lihtne ja konkreetne: latsed tahtsid vaalapoisse näha ja Victor Harbouris pidavat selleks väga-väga hea koht olema. Ja ennäe imet, nägimegi! Küll suhteliselt kaugelt aga siiski. Hiljem käisime veel ühes nunnus kohas kalal :) Ega väga ei mäletagi rohkem, see oli nüüdseks vist juba kaks kuud tagasi.

Aga pilte võin ikka jagada :) Pildid siin.

2013-07-13 Victor Harbour