See nädal on meil eriti kiire nädal olnud. Nädala sees andsime tööle ja koolile korralikult hagu nagu alati, selles ei olnud otseloomukult midagi erilist. Kui välja arvata see osa, et mul oli see nädal teine nädal oma uue tööandjaga ja ma tegelt ei oska selle uue olukorraga suurt midagi peale hakata..
Vähehaaval teen ka oma teist ettevõtet, www.socialhq.com.au, aga selle sait on veel suht väärakas ja osa infot tahab veel asendamist, nii et ärge pikali kukkuge kui midagi on vigane (ja mobiilist ei soovita üldse vaadata, pildid on katki veel :(). Ma seda veel suurelt kuskil ei kuuluta muidu, kuna alles töötan selle kallal. Ja kahjuks praegu eriti aega ei ole, sest kummalisel kombel on mul isegi mõned kliendid täitsa olemas ja äri läheb päris hästi. Tsill on ikka oma asja ajada, väga, väga meeldib.
Jõulud veetsime me sedapuhku North Stradbroke saarel. North Stradbroke’i näol on tegemist maailma suuruselt teise liivasaarega (Fraseri järel, kus me ka kunagi Anu ja Maldariga käisime) ja asub ta siit kõigest kahetunnise teekonna kaugusel – veidi üle tunni autosõitu ja siis veidi alla tunni praamisõitu).
Saarele sõitsime viiekesi – Mina ja Maik, Madde ja Reimo ja meie väike beebi Kerli. Bookisime endale kaheks ööks ühes telkimis/karavanialas platsikese, ostsime saarel sõitmiseks vajaliku loa ja praamipiletid ja jõulupühad võisidki alata. Lahkusime kodust 24. detsembri varahommikul, et juba hommikul saarele jõuda. Terve eelmise õhtu olime toitu kokku shoppanud, kartulisalatit valmistanud, asju pakkinud, muid sööke vaaritanud ja igal võimalikul moel valmistunud, sest arvestasime et seal võsas me poodi ei saa ja isegi kui saame, siis see on kindlasti ka pühade puhul suletud.
Kohale jõudes selgus, et võisime endale suht suures rannaga paralleelselt kulgevas metsatukas ise täitsa vabalt koha valida ja ei pidanud väga mingeid kaste ja jooni ja numbreid jälgime, nagu siinmail tihtipeale kombeks. Kui kogu ülejäänud rahvas oli valinud endale ühe hea ookeanivaatega platsi ja istusid seal üksteise otsas oma telkidega, siis meil õnnestus läbi ma ei tea mis ime saada täiesti eraldi väike platsike, kust tuli küll ookeanit vaadata läbi mõne puukese, aga tänu osavale auto ja telkide ja varjualuste positsioneerimisele ei näinud me muidu rahvast peaaegu üldse ja oligi täitsa selline tunne nagu oleksimegi omaette seal.
Kookosevargad
Jõuluõhtul oli meil ikka korralik jõuluõhtu. Tegime väikse “kuuse” ja kingipakkide nurgakese, sõime kaasavõetud/kohapeal valmistatud hapukapsast, verivorsti, ahjukartuleid, kartulisalatit, peedisalatit ja muud taolist. Natuke ikka oli jõulutunne ka! Mõnna!
JÄrgnevatel päevadel püüdsime kala, seiklesime mööda saart ringi, matkasime, otsisime kookospähkleid, avasime kookospähkleid, ujusime, sõitsime kajakkidega, snorgeldasime ja tegime kõike muud mida hing ihaldas. Nägime kilpkonni, delfiine, raisid, haisid ja kõiksugu suuremaid ja väiksemaid kalu. Taaskord püüdsime ühe Shovelnose Sharki kinni ka… ja lasksime ta jälle sama rõõmsalt tagasi.
See kaks ja pool päeva läks kohe kindlasti liiga kiiresti ja ma tahaks nii väga, et kunagi oleks aega kuskil reaalselt ka mingi nädal aega lihtsalt tsillida.. kohe nii et jõuaks igav hakata ja siis tegevusi välja mõelda ja siis uuesti igav hakata.
Kuna laupäeval oli erakordselt ilus ilm, siis otsustasime väljasõidule minna. Minul läks hommikul juba eriti vara uni ära, nii käisin juba seitsme ajal natuke linna peal jalutamas ja kohvi joomas, nii et kui Maiks kella 9 ajal ärkas, olid mul juba suured plaanid. Nagu ikka, eksole :D
Viskasime siis kiirelt mingid asjad kokku ja võtsime suuna Launcestonist vähem kui tunni aja kaugusel asuvasse Narawntapu rahvusparki. Pargis eriti rahvast ei olnud, tegime kiirelt ühe umbes kaheksa kilomeetrise matka ühe pisikese mäe otsa – jooksime umbes 42 korda “peaaegu” mingi väikse wallaby või pademeloni otsa ja nägime isegi paari päris suurt känguru. Neid tavaliselt siin Tasmaanias väga palju näha ei ole.. või noh, võrreldes South Australiaga on neid ikka väga vähe. Selle eest on siin aga igasuguseid suuremaid ja väiksemaid närilisi rohkem kui küll, teeääred on koguaeg laipu täis. Sellest kirjutasin mingi viis aastat tagasi pikemalt ka selle postituse lõpus.
Pärast matka leidsime aga ühe ägeda kämpla, kus natukene aega kalapüüki teesklesime. “Teesklesime” sellepärast, et tegelt me juba ammu ühtegi kala saanud ei ole, nii et sama hästi võiks lihtsalt ilma konksu ja söödata õnge rannaliivale püsti panna ja teeselda, et püüame kala. muhahaha
Ekskursioon mu sisekosmosesse 