Kuidas me oma mehi otsisime ja maailmaääre leidsime

Jälle üks nädalavahetus läbi. Hetkel sõidame pisikestel käänulistel teedel kodupoole, päike loojub, känksid hüppavad tee ääres, Jess Glynne üürgab raadios laulda ja elu on täitsa vinks.

Selle nädalavahetuse veetsime Freycinet poolsaarel, Tasmaania idarannikul. Nimelt oli Duncsil nädala alguses sünna ja sel puhul otsustasimegi natuke väljasõidule minna. Bookisime endale Coles Bays ühe väga vingete vaadetega kolme magamistoaga majakese, mis tervenisti postide peale oli ehitatud, et merevaatest ikka maksimaalne välja pigistada :)

Eilse päeva veetsime Friendly Beaches nimelises rannakeses jällegi – poisid püüdsid kala ja tüdrukud rääkisid maailma asju sirgeks. Nagu ikka sellistel puhkudel oli meil sööki jällegi nõks liiga palju ja nii me siis seda terve nädalavahetuse ka hävitada püüdsime. Tuli hästi välja, aga selle tulemuseks olid ikka vist kõvasti välja venitatud maod. Kalapüük läks suht sandisti – poisid saidi ühe hai ja parrotfishe, aga kuna need kumbki väga head süüa ei ole, siis lasti nad tagasi merre oma sõprade juurde veel üht päeva elama.. kuni keegi suurem nad ära sööb või mõni vähem valiv kalamees nad välja tõmbab.

IMG_6318

IMG_6325

IMG_6328

IMG_6339

IMG_6361

IMG_6436

IMG_6458

IMG_6535

IMG_6548


Täna hommikul ärkasime varakult, tegime hommikusööki ja päevaplaane – suht kiirelt ja ükshäälselt otsustati, et naispool läheb matkama ja mehed kalale. Freycinet poolsaar on nimelt Tasmaania üks ägedamaid ja ilusamaid kohti – siin asub ka vaat et maailmakuulus Wineglass Bay ja Hazardi nimelised mäekesed, lisaks veel mitmeid-mitmeid matkaradu ja pisikesed unised mereäärsed linnakesed, kus pea kõik majad on vist turistidele rendile anda. Õnneks talvel siin palju turiste ei ole, nii et saab rahulikult omaette olla :)

IMG_6565

IMG_6568

IMG_6584

IMG_6618

IMG_6685

IMG_6694

IMG_6698

IMG_6703

IMG_6705
Meie mõtlesime esialgu vaid Wineglass Bayni oma matka teha, aga kui juba seal olime, otsustasime, et teeme ikka pikema ringi – selle mis tervelt 5-6 tundi aega peaks võtma. Kuna meil kõigil jäi eile trenn tegemata, siis mõtlesime, et teeme siis hästi tempokalt ära ja jookseme/kiirkõnnime selle 11km mägimatka lihtsalt kiirelt läbi. Nii tegimegi, reaalselt võttis see mäest üles, mäest alla, liiva sees, kivide peal jne matkake aega meil 3 tundi. Hullult mõnus oli tegelt. Kuna ma eriti kindel ei ole, et kunagi siiakanti tagasi jõuame veel, siis mõtlesin, et ülisümboolne oleks ikkagi Wineglass Bays ujumas ka ära käia ühe korra elu jooksul :) Ja eriti sümboolseks teeb selle muidu veel asjaolu, et 31. juuli on ikka suht südatalv – siin ei taha suvelgi veetemperatuur väga üle 18 tõusta, mis siis veel talvest rääkida :D Aga mul on tegelt ülihea meel, et käisin, see vist jääb küll eluks ajaks meelde :) Nii mõnus ja karastav! Natuke vähem mõnus ja karastav oli see, et mingid tondid lihtsalt vaatasid mind terve aeg nii nagu see kõik oleks üks maruhea jõulunäidend, mis Vatla valla elanikud esmakordselt kultuurimaja lavalaudadele tõid tädi Salme juubeli puhul. Samas ega vist ei tasu mingi poolpaljalt talvel ringi karelda kuskil rannas kui sul endal päris ujumisriideidki pole, hehe.

IMG_6728

IMG_6735

IMG_6745

IMG_6766

IMG_6782

IMG_6783

IMG_6787

IMG_6788

IMG_6799

IMG_6815

IMG_6817

IMG_6850

IMG_6852
Samal ajal kui meie oma matkakest tegime, olid poisid endale kalastuskoha otsimisega ametis. Kuna siinkandis on leviga suht kehvad lood, siis ei saanud nad meile  otseselt helistada ja öelda, kuhu nad lähevad. Seega mõtlesid nad, et saadavad meile sõnumi esialgsete juhtnööridega kuhu kanti nad minema hakkavad, et ehk meil vahepeal ikka on nii palju levi, et see sõnum läbi ära tuleb.

Sellest tuli meil päris põnev aardejaht – kõigepealt oli sõnumis kirjas, et peaksime sõitma majaka juurde (nagu me üldse teaks kus see majakas on!) ja majakast 200 meetrit enne keerama neljaveolistele mõeldud metsarajale – seejärel sõitma selle tee lõppu, kus leiame teise auto ja autost uued juhtnöörid.

Hakkasime siis sõitma – väikeste viperuste, kuid suuremate kaotusteta leidsime siis ka selle neljaveolistele mõeldud tee üles. See oli päris normaalsete kõrguste vahedega tee, aga õnneks täiesti kõva pinnasega, nii et reaalselt mingit kinnijäämiseohtu õnneks ei olnud, lihtsalt pidi hästi aeglaselt sõitma. Korra läksime muidugi valesti ka, ilma reaalselt aimamata, et poiste auto on vaid ühe kurvi taga. Keerasime teelahkmel valesti ja sõitsime hoopis ühes suurest mäest alla ühte imeilusasse randa. No nii ilusaid kohti ikka annab leida! Eriti lahe oli see, et sealkandis ei olnud üldse reaalselt ühtegi hingelist. Talvel on siin üldse turiste vähem ja turistidel pole tavaliselt eriti maastureid ka – ja mingi rendikast nädalavahetuseks lunastatud Getziga sellistesse kohtadesse juba ei tule. Mäest üles tagasi oli küll veits õudne sõita, kuna istusin siis järsakupoolses küljes, aga tegelt tuli Janel autosõit ikka jube hästi välja ja suuremaks paanikaks polnudki põhjust. Pigem siuke mõnus närvikõdi.

IMG_6886

IMG_6892

IMG_6896
Lõpuks leidsime siis ka poiste auto. Ja tõsitõsi, tuuleklaasi all oli kiri, kus ilusti kirjas, et auto eest läheb teerada, mida mööda minnes peaksime jõudma kivihunnikuni (väike illustratsioon oli isegi juures!), kust juurest peaksime leidma ühe vana trepi, mis meid kaljude pealt alla viib ja poisteni juhatab. Eriti lahedaks tegi selle kirja see, et meil on ju täitsa olemas oma salakeel – nii saigi Maiks meile sinna eesti keeles ilusti kirjutada, et autovõtmed on auto külge kinnitatud varjualuse koti sees, juhuks kui meil autost midagi vaja peaks minema. See tõi mõnusa muige näole (awwww)… sest keegi teine, kes meie autost asju tahaks varastada ju suht suure tõenäosusega eesti keelt ei räägiks :) Kui keegi sinna metsa muidugi üldse kunagi satuks…

Haarasime siis autost oma söögiülejäägid – millest üks asi oli reaalselt ülielusuuruses juustuvaagen, haha, jep me käime juustuvaagnaga kalal! Hakkasime siis tatsama mööda metsateed – poisid oli meile veel kättejuhtuvatest vahenditest noolekesi tee peale pannud ja ausalt öeldes ilma nendeta oleks meil selle “trepi” leidmine ikka väga kaua aega võtnud – Nimelt oli selle trepi vahetus läheduses silt, et läbikäik puudub ja “trepp” ise ka ikka päris vana ja rohtukasvanud.

IMG_6901

IMG_6903

noolekesed

IMG_6904

trepp

IMG_6907

IMG_6916

IMG_6919

Ja sealt me siis ta leidsimegi – üliilusa kaljuseina, meeletu ookeanivaate, värvilised kivitriibud, vahused laineharjad ja kauguses oma kolm väikest täpikest – meie kalamehed. Natuke oli tunne nagu me olekski jõudnud maailmaäärele – ja ei olnud see sinna jõudmine ju ka just päris selline, et sõitsime suveniiripoe ette parklasse ja läksime otse autoparklast klaasist vaateplatvormile “miljonivaadet” imetlema, ise külg külje kõrval Korea turistidega küünarnukke vaateplatvormi käsipuu peal kokku hõõrudes. See kuidas me sinna kohta üldse jõudsime, tegi selle jõudmise enda juba nii eriliseks. See, kuidas neil niimoodi joppas ja nad sellisesse kohta üldse jõudsid, jääb mulle vist elulõpuni müsteeriumiks! Milline vedamine!

Kaljudelt allaronimine kotitäite söökide, juustuvaagna, fotoka ja matkast värisevate jalgadega oli muidugi omaette maailmareis – mõnusalt võttis südame puperdama ja käed värisema. Meeldib-meeldib-meeldib sellistest olukordadest ennast leida! No nii mõnus. Nii ilus. Nii metsik. Nii üksik. Nii lõplik ja lõputu, nii võimas ja võitmatu. NII VÄGEV.

Nii me siis seal olime – sõime otse ookeaniserval oma juustuvaagnat, Donna poolt kaasasaadetud maailma parimat porgandikooki ja mina vähemalt ei suutnud oma õnne ära uskuda. Sellised puutumatud kohad on maailmas olemas ja MINA saan neis käia! Uskumatu, mis elud meile antud on!

IMG_6939

IMG_6952

IMG_6959

IMG_6978

IMG_6980

IMG_6989

IMG_6991

Leia kahelt alumiselt pildilt Karmen :)

IMG_6995

IMG_6998

IMG_7012

IMG_7014

IMG_7064

IMG_7076

IMG_7078

Kuidas me sõbralikke randu külastasime ja lõhe püüdsime

See nädal on meil eriti kiire nädal olnud. Nädala sees andsime tööle ja koolile korralikult hagu nagu alati, selles ei olnud otseloomukult midagi erilist. Kui välja arvata see osa, et mul oli see nädal teine nädal oma uue tööandjaga ja ma tegelt ei oska selle uue olukorraga suurt midagi peale hakata..

Vähehaaval teen ka oma teist ettevõtet, www.socialhq.com.au, aga selle sait on veel suht väärakas ja osa infot tahab veel asendamist, nii et ärge pikali kukkuge kui midagi on vigane (ja mobiilist ei soovita üldse vaadata, pildid on katki veel :(). Ma seda veel suurelt kuskil ei kuuluta muidu, kuna alles töötan selle kallal. Ja kahjuks praegu eriti aega ei ole, sest kummalisel kombel on mul isegi mõned kliendid täitsa olemas ja äri läheb päris hästi. Tsill on ikka oma asja ajada, väga, väga meeldib.

Continue reading

Maailma ägedaim mägi!

Täna oli meie peres selline rõõmupäev, et peremees ytles esimest korda pärast suurt saunaehitust, et ta ei pea täna ei kooli ega tööle minema. Oi seda õnne ja rõõmu.

Muidugi kuna see teade tuli suhteliselt hilja siis esialgu ei osanud me seda õnne ära tunda ja jändasime niisama – käisime dušikabiinile uut tihendit ostmas ja siis seda paigaldamas, kuni ühel hetkel jõudsime tõdemuseni, et “oiiiiii aga vaba päev tähendab ju et võib kuhugi sõita ja midagi teha!” Viskasimegi siis käbe oma kodinad autosse ja hakkasime sõitma. Pärast bensupeatust küsis Maik esimese ristmikul “kuhu sõidame?” Ja mina vastasin “vasakule”.. Ja neli tundi hiljem olimegi kohal!

Miks neli tundi? Sest kaks korda sattusime olukorda kus tee oli üleujutuste tõttu minema viidud ja läbipääs puudus – ehk siis pidime juba tuldud teed tagasi minema. Vahepeal oli olukord juba päris lootusetu, lihtsalt sõitsime ja sõitsime, aga kuhugi kohale ei jõudnud. Aga siis! Siis joudsime maailma parimasse Cradle Mountainisse!

Kuus aastat tagasi kui esimest korda siin käisime, siis kiindusin selle kohta jäägitult ja kõigile kes vähegi kuulata on viitsinud, olen sellest sadamiljonit korda rääkinud ja korrutanud, et siia lihtsalt peab tulema. Vaatamata paljudele plaanidele polnud me ühtegi korda siia tagasi jõudnud ja ausalt öeldes ma kartsin, et mu mälestused ja emotsioonid on vingemad kui reaalsus ja et tegelikult olen ma selle koha ise ilusaks mõelnud. Aga reaalsus.. Reaalsus oli kordades uhkem kui mu mälestused! Mäed oli kõrgemad ja järsemad, neid oli palju rohkem – neid oli igalpool.
IMG_6755

IMG_6753

IMG_6764

IMG_6773

Kuna sõit meil selline spontaansete killast oli, siis jõudsime rahvusparki alles kell pool neli. Siililegi selge, et Cradle Mountaini enda otsa ei jõua (see on terve päeva ronimine), aga mida siis jõuaks? Tädi letis arvas, et pimedaks läheb viis või pool kuus. Eee.. A kumb siis on? Ma tahaks nagu vähe täpsemalt teada kui hakkan just kuhugi mäe otsa ronima poolpimedas.

No igatahes, otsustasime teha Marion’s Lookouti, mis asub poolel teel Cradle otsa. Kuna me ise arvame, et me oleme suht heas vormis, siis otsustasime, et kaks tundi on piisav aeg, et ära teha kolme tunnine rada. Sellistes olukordades lepime alati kokku viimase kellaaja millal ringi keerame (nagu Everestil noh!) ja tagasi hakkame tulema, isegi kui selle ajaga üles pole jõudnud. Pool neli hakkasime liikuma, tagasipööramise ajaks leppisime pool viis (sest alla saab kiiremini) ja pimeduse viimane piir pidi vist saabuma pool kuus. Jõudsime väga ilusti – kuigi rada on kohati tehniliselt raske ja tipus oli siiiiiiitaks külm ja tuuline, saime kogu ettevõtmise tehtud umbes 1 tunni ja 25 minutiga. Aga see oli ikka korralik sport ka ;D ja jumal tänatud, et keegi kartulivõtja meile ühed kindad autosse oli jätnud :)

IMG_6779

IMG_6785

IMG_6790

IMG_6795

IMG_6822

IMG_6809

IMG_6808

IMG_6830tee siis sellisega pilti… 

IMG_6843

korralik ronimine

IMG_6846

IMG_6852

IMG_6864

IMG_6866Cradle ise täitsa pilve sees!

IMG_6872

Vaate Marion lookoutist on ikka absoluutselt vapustav ja igat sammu väärt! Täiesti uskumatu koht on kogu see rahvuspark ja mis kõige vingem – inimesi põhimõtteliselt polegi! Nägime lund ja wombateid, palju suuri ja väikseid järvekesi ja maruilusat päikseloojangut. Ausalt ka, ma motlen seda täiesti tosiselt kui ütlen, et kui kellelgi on näiteks ainult kaks päeva aega Tasmaanias, siis Cradle Mountain on peajagu üle kõigist teistest vaatamisväärtustest. No nii äge koht on!

IMG_6886

IMG_6905

IMG_6911

IMG_6927

IMG_6931

IMG_6933

IMG_6937

IMG_6938

IMG_6939Vahepeal oli selline tunne nagu jões roniks 

IMG_6953

IMG_6965Kui Maiksu käes kaamera on.. 

IMG_6978Pärast matka Burkse ootamas.. 

Nüüd on hammas verel ja kangesti tahaks lähiajal Cradlet ennast uuesti teha. Nyydseks teame, et Marionini saab suht kiiresti ja kui sinna Cradle aeg otsa lisada, siis selgubki, et tegggelikult tuleks järgmine kord lihtsalt paar tundi varem kodust ära tulla ja tee peal mitte ära eksida, siis jõuaks. Nüüd aga – kodutee ja suviste reisiplaanide tegemine marusoojas autos :)

Ilmad on veidrad ja eestlased on veidrad ja mina olen täiesti normaalne!

Ilmad on ikka ühed jube kahtlased asjad. Alles vingusin siin külma ilma üle ja nüüd päevitan poolpaljalt siin ukse vahel. Noh nii, et teoorias olen nagu toas, aga kuna uks on lahti, siis oleks justkui nagu õues.. Tegelikult on õues ainult mingi 13 kraadi sooja aga kuna Tasmaania kohal on osoonikiht väga õhuke, siis on siinne päike äärmiselt tugev ja isegi kui õhk ise on  jahedavõitu, siis otse peale paistev päike on ikka korralikult kõrvetav. Seetõttu istun siis siin toas, päikseprillid peas haha.

Eile olin asjalik, hommikupoolikul käisin kõigepealt väikese ringi kaltsukates, siis toidupoes ja siiiis tulin koju ja hakkasin kokkama. Kõigepealt tegin uue laari vaarika ja rabarberimoosi, kuna eelmine oli juba märkamatult otsa saanud!

vaarikamoos

Panin seekord märkmisväärselt vähem suhkrut (no ikka üle poole vähem), kui eelmine kord, sest 1) tegin eelmine kord Austraalia retsepti järgi ja austraallased panevad ikka ebareaalse koguse suhkrut  ja 2) sest vaatasin üks päev sellist filmi nagu That Sugar Film ja olen nüüd äärmiselt teadlik sellest, kui palju suhkrut meie toidus peidetud kujul ikkagi eksisteerib. Ja see on natuke hirmus, sest teadupärast on just suhkur see, mis üleliigsuse korral rasvana talletatakse ja suhkrust saadud rasv (fisceral fat) on just see rasv mis siseorganite ümber (ja maksa puhul ka sees!) talletub. Nüüd üritan ikka natuke pakendeid lugeda, enne kui kuhugi midagi sisse uhan. Näiteks mul ei olnud õrna aimugi, et just soolastes pastakastmetes, purgiubades ja hommikusöögihelvestes ning müslis on peidetud MEELETU kogus suhkrut! Näiteks ühes supilusikas barbeque kastmes on… üks supilusikas suhkrut!  See kõik on tegelikult juba pikem jutt, aga keda huvitab, võtke ükskõik milline pakend ette ja vaadake – 4g suhkrut = 1 teelusikas ja erinevate  tervise organisatsioonide arvates peaks üks normaalne naisterahvas tarbima mitte rohkem kui 6 teelusikat ja meesterahvas 9 teelusikat lisatud suhkruid päevas.

Igatahes, tuleme nüüd rajale tagasi. Moos valmis, panin leivataigna kerkima. See oli muidugi huvitav ettevõtmine, sest leib tahab teaduspärast kerkimiseks sooja. Ehk siis meil on nüüd kodus üks põnev leiva-inkubaator, mille härra Insener välja mõtles hehe.

leiva-inkubaator

Järgmiseks: Seljanka. Tegin mingi 10 liitrit seljankat. Ebareaalne kogus. Aga osa panen portsjonite kaupa jälle sügavkülma ja hea lõunaks võtta! Täna peaks leib ka valmis saama, nii et tuleb mõnus õhtusöök :) Kahju ainult, et ülejäänud eestlased kõik mingi 1.5 tunnise autosõidu kaugusel on, muidu kutsuks sööma. Austraallasi vist pole mõtet kutsuda, ma arvan et nad võtaks viisakusest 2 ampsu ja sellega asi piirduks. Aga vist on suur Eesti igatsus peal, et viimasel ajal nii tihti Eesti sööke teen. Ja noh, ega see ka kaasa ei aita, et kõik just nüüd Eesti suveks koju lähevad – kes kuueks nädalaks, kes kaheksaks nädalaks, kes isegi kolmeks kuuks!

No ja siis ei jäänud ju muud üle kui ka väike rabarberi-vaarika kook ka kokku vaaritada. Tegin koogipõhja, mis põhimõtteliselt koosnes ainult munadest ja suhkrust ning lakkusin seda visplit ikka sada korda, kui korraga jõudis kohale, et eestlased on ikka üks naljakas rahvus küll, ei julge nii paljusid asju toorena süüa ja munad on alati igalpool nii üle küpsetatud kui veel olla saavad ja kui sushi alles hakkas Eestisse jõudma, siis nii palju ütlesid, et “toorest kala ma nüüd küll sööma ei hakka!” aga samas väiksena aeti kahe suu poolega koogel-moogelit näost sisse ja mingit probleemi ei olnud. Veidrikud ma ütlen!

koogiküpsetamine

..ja siis veel. Mul on selline tunne, et seoses blogikujunduse muutumisega, te ei leia enam kommenteerimise kohta üles.. See on nüüd kohe postituse alguses, vasakut kätt. You’re welcome. 

Kuidas Tasmaaniasse sauna ehitada.. või niisama ilus olla!

Nagu juba eelmises postituses mainitud, käisime kahel eelmisel nädalavahetusel Karmeni ja Johni juures sauna ehitamas. Karmen ja John kolisid nimelt kaks kuud tagasi oma uude majja ja kohe algusest peale otsustasid nemad, et kodu ilma saunata on lihtsalt maja. Ehk siis, saun peab tulema!

Arutleti ja arvutati peaaegu kaks kuud, kuni lõpuks kõik planeedid rivistusid ja kõigil meespooltel oli samal ajal vaba aeg. Naised, nagu õiged sekretärid kunagi, pidasid kuupäevade üle pikalt läbirääkimisi ja kui alguses otsustati, et igaksjuhuks eraldatakse kaks nädalavahetust, et kuupäevade lähemale jõudes neist üks valida, siis lõpuks selgus ikkagi, et sellise suurehitise püstipanekuks tuleb kasutada mõlemat.

Esimesel nädalavahetusel korjasid Karmen, John ja väike Lilly meid reede pärastlõunal kodust peale ja sõit Ringaroomasse võiski alata. Juba esimesel õhtul alustasime suurt kokkamist (sest töömeestel peavad ju ikkagi kõhud täis olema ja töömehi oli parimatel hetkedel koguni kümne kanti!) ja mu peamised mälestused selles nädalavahetusest ongi vist köögist :P Tegelikult nägi see kõik välja umbes nii, et mehed ehitasid sauna ja naised käisid kalal, trennis, hommikumatkal, tegid süüa, lebotasid niisama, jõid veini, käisid teises saunas (saunaehituse ajaks on ikka kena ju teine, treileril asuv saun kohale vedada, et ikka pärast raske tööpäeva lõõgastuda saaks hehe!) ja olid niisama ilusad ja head kaaslased oma partneritele (jury is still out on that one).

Kalal käisime koguni kaks korda. Jane ja Duncan on enda väikesesse tehisjärvekesse 3000 vikerforelli istutanud ja neid me siis seal taga ajasime. Kuigi meestel õnnestub sealt alalõpmata kala saada, siis meie lõppsaldo piirdus ühe forelli nägemise ja nulli kinnipüüdmisega. Aga mis seal ikka, vähemalt saime natuke autoga offroadida jejee! Pühapäeval õhtul laekusid külla ka Meri-Kai ja Raul, kes Melbournest Tasmaaniat avastama olid tulnud. Pikalt tegelikult lobiseda polnudki aega, kuna nad jõudsid suht hilja ja hommikul rändasime kõik juba oma teed.

IMG_5553

IMG_5554

IMG_5595

mingid imelikud ämblikuvõrgud.. IGALPOOL

IMG_5611

IMG_5621

8.7km matka võssakasvanud metsarajal ei ole lapsevankriga just kõige lihtsam ettevõtmine

IMG_5623

IMG_5637

IMG_5640

IMG_5646
Teisel nädalavahetusel läks aga hoopis niimoodi, et juba neljapäeval saabus meile külla Kerstikene minu ülikoolipäevilt. Reedel ajasime siin veel natuke asju ja õhtupoolikul võtsime jälle suuna maale. Mehed hakkasid aga jälle sauna ehitama ja naised.. naised tegid ikka sama mis alati – süüa. Ei tegelt, laupäeval käisime väiksel ringsõidul – Bridportis jalutamas ja kohvikus ja hiljem kahes veiniistanduses veini maitsmas ja söömas. Oli üks ütlemata tore sügispäev ja tore on vahelduseks pliksidega roadtrippida, võib kõva häälega 2paci laulda ja kloun olla.

IMG_5693

IMG_5695

IMG_5799

IMG_5800

IMG_5840
Istandused kus käisime, on suht mõlemad suht ikoonilised Tasmaania istandused – Jansz ja Pipers Brook (nende tuntuim kaubamärk on Ninth Island). Veinid olid suht eranditult head, teenindus tore (esimeses väga-väga tore, teises norm, lõppsaldo = tore), söök hea ja seltskond kõige parem. Pärast 18 erineva veini proovimist olid kõigil, peale autojuhi, keeled ikka päris pehmed juba. Aga nii tore oli ja sellele päevale mõeldes kõlab mul kõrvus lihtsalt üks lakkamatu naer.

Laupäeva õhtul tagasi K ja J juurde jõudes hakkasime valmistama Lilly sünnatorti. Sünnatordiks sai seekord kreemine külmsuitsulõhe ja krevettidega võileivatort Miiu blogist! Pole sadakümmend aastat võileivatorti teinud (ja Maik üldse küsis mu käest, et mis imeloom see võileivatort veel on) ja tegelikult oli see üks päris tore ja teistmoodi ettevõtmine!

Pühapäeval hommikul ärkas kogu naispere – mina, Jane, Karmen, Kersti ja Lilly (ehk siis peaaegu kõik eestlased, v.a Maik) kell 5 üles ja hakkas…. eurovisiooni vaatama! Me tõesti arvasimegi mingil hetkel, et Austraalia võidab ja tänu sellele oli ikka päris põnev vaadata!

Eurovisioon vaadatud, pidasime maha ühe vinge sünnipäevahommikusöögi! Laulsime Lillyle sünnalaulu ja tõstsime teda tooliga ikka koguni kaks korda üles ka nagu eestlastele kombeks! Kinkisime kambaga Lillyle sünnaks Peppa Pigi jalgratta ja kiivri, mille üle ta tundus väga õnnelik olevat. Nimelt ei osanud see väike tavaliselt nii krutskeid täis tüdruk selle peale kohe mitte midagi kosta ja lihtsalt istus seal ratta peal jupp aega, õnnis naeratus näol. Kuigi kell viis ärkamine ei kõla tavaliselt just kõige parema ideena, pean ütlema, et oli üks väga vahva hommik. Sellised koosolemise hetked on nii palju väärt.

IMG_5826

IMG_5830

IMG_5841
Aga nüüd siis selle seiklusjuttu peategelasest ka – Saunast. Käesolev oli Maiksul juba kolmas Austraalias ehitatud päris saun, kui esimesi kuue aasta taguseid kilesaunasid ka arvestada, siis viies. Saunaga oli lugulaul selline, et kuna J ja K juures on õues selline katusealune koht, kus hängida, juba olemas, siis otsutati, et saun ehitatakse kohe selle külge, sinna kus varemalt asus üks väikene tööriistakuur. Saun ise on ehitatud peamiselt männist (kusjuures Baltimaade männist) ja pingid tammest. Kerise ehitas John ise, ning uks sai… maiteamillest, pean uurima. Minu arust on kõige muljetavaldam kogu selle asja juures just keris – uskumatu, et üks tüüp lihtsalt sellise asja ehitab. Lisaks plaanisid nad selle kohe enne ehitust ka juba pitsaahjuna kasutusse võtta, nii et ka sellega on ehituse juures arvestatud. Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, on sellel kerisel ka väljaspool (õues) tavaline klaasist kaminauks, mis tähendab, et osa soojusest kiirgab ka õue ja ka need kes parajasti  saunalaval ei ole, saavad kamina ees soojas istuda.

Sauna tehti ka üks selline madalam ja laiem pingike, kus peal Lilly oma väikese vanniga mahub vees sulistama. See on lihtsalt nii nunnu väike nurgake, et tahaks kohe ise väikene inimtegelane olla ja plastmassvanni mahtuda.

Karmenil ja Johnil oli juba maja ostes aias olemas mullivann, mis nüüd lähiajal sauna kõrvale ümber kolitakse. Samuti kavatseb John sauna välimisele seinale, mullivanni kõrvale teha välidušši ja ämbri, kus endale vett pähe kallata saab. Kokku on tegemist ikka väga vinge alaga ja ma arvan, et see kõik on äärmiselt hästi planeeritud ja ka ehitatud :)

Pilte mul teile häid pakkuda ei ole hetkel, kuna ise ei teinud ja Maiksu telefon pole suurem asi pildistaja.

saun5

saun4

saun3

saun2

saun