Oleme oma rännakutega jõudnud nüüdseks Darwinisse. Joome hetkel väljas rõdu peal õlut ja teeme piipu. Täiesti uskumatu on ikka see, et kell on 8 õhtul ja meil on ikka 28 kraadi sooja. Minu jaoks ongi kõige müstilisem see, et kui päeval on mingi 32-33 kraadi, siis õhtuks langeb see heal juhul ainult 4-5 kraadi ja ööseks mingi 7-8 kraadi. Keset ööd 25 kraadi – see on ju päris palav.

Lend siia läks normaalselt, mul ei olegi midagi lendamise vastu, kui lend kestab mingi 2-3 tundi, saabki mõnusa lugemise pausi. Darwin on muide Queenslandi ajast pool tundi ees, nii et nüüd on meil Eestiga ajavahe hoopis 6 ja pool tundi. Naljakas, kuidas vahepeal võib ajavahe olla lausa 10 tundi ja nüüd ainult kuus ja pool.

Darwinis ja Northern Territoryl üldse on muide palju rohkem aborigeene, kui mujal Austraalias. Isegi tänavapildis on see kohe märgatav. Kui lennujaamast linna sõitsime, nägime ühte vanemat naist ja meest poolpaljalt ja paljajalu lihtsalt autotee ääres maas istumas. Nägid natuke räsitud välja teised.

Homme läheme avastame linna.. seda muidugi juhul, kui liiga palav ei ole.

Tänaseks olime endale broneerinud ühe 4wd toyota koos juhiga, kes pidi meid viima uitama kohalikesse vihmametsadesse ja üldse igale poole loodusesse. Terve meie tripp kestis kokku 10 tundi ja nägime palju lahedaid kohti ja saime teada väga palju uusi ja huvitavaid asju. Meie giid oli väga tark ja tal oli olemas vastus põhimõtteliselt kõikidele mu küsimustele. Ometigi ei olnud see tripp päris see, mida me ootasime. Ei olegi nagu otseselt midagi ette heita, aga mina lihtsalt ootasin natuke seikluslikumat ettevõtmist. Samas, oli ju tänases päevas ka väga palju põnevat…

Vihmametsas ringi uidata, kui sajab peenikest vihma ja vihmamets ise paikneb mägedes – see on midagi nii muinasjutulist. Puid ümbritses õhkõrn udukiht ja see andis kogu paigale sellise müstilise oleku. Nägime hiiglaslikke „kägistaja“ puid ja meeletustes kogustes erinevaid vääne ja liaane, erinevaid mürgiseid ja ohtlikke taimi ja ka mõnda huvitavat lindu. Sõitsime läbi väikeste ojakeste ja üritasime suhkruroo raksus käia.

Õhtul käisime siinsamas Trinity Beachil ühes Itaalia restoranis söömas. Ja nüüd oleme „kodus“ vaikselt õlut libistanud ja piipu teinud. Võtame siin vaikselt kokku seda „reisi“ (minu jaoks on imelik öelda reis, sest viimane 7 kuud on ju minu jaoks üks suur reis olnud). Juba homme istuvad Maldar ja Anu lennukile ja sõidavad tagasi Eestisse. Ja õige pea on meilgi aeg edasi liikuda.

MEIE!!!!

Ja siit saigi alguse papsi ja minu uus vallutus!

Algas siis meie päev hommikul kell 6 järjekordselt väikse piibu, kohvi ja burgeri taolise olevusega. Seejärel tegime teed natuke värisedes alla bussi ootama. Ilmuski siis meie buss, mis viis meid Skydive Cairns uksele. Sai siis seal 10 mintsa mingeid pabereid täita, mis koosnesid siis taolistest küsimustest nagu „kas tarbid narkootikume“ ja „kas oled laksu all“. Ja siis juba ilmuski mingi kutt papsi juurde, kes ütles, et on papsi instruktor Mike ning kiskus papsi eemale ja kukkus talle seletama mis ta tegema peab. Üritasin küll vaikselt kiibitseda aga kahjuks ei õnnestunud kuna minu tandem master Jeremy ilmus ka välja ja hakkas mulle värke seletama. Nu ega seal mingit pikka juttu polnudki lihtsalt, et kui välja kukume, siis banaani asend ja et kui maapinnale lähemale jõuame, siis ta ütleb, millal jalad tuleb üles tõsta. Lihtne! Siililegi selge! Igaks juhuks tõlkisin papsile ka üle koos demonstratiivsete näidetega ning seejärel, kui kõik minu eesti keelelt ja liigustustelt oma pead ära pöörasid, jagati meile varustus kätte (paar trakse ja prillid) ning kupatati uuesti bussi.

Järgmine peatus lennujaam. 2 minutit ja lennuk oligi ees ning juba ronisime lennukisse instruktori jalge vahele. Lennuk oli siis selline väike, kus istmed puudusid (istusid kaksiraksi üle mingi pehme paneeli) ning ukski polnud suurem asi(selline üles libisev pleksiklaas, aga see oligi vist mõeldud nii, et seda hea kinni-lahti teha). Ning oligi start mingi 10 minutit peale lennujaama saabumist. Mürises ja kohises see lennuk ning aega võttis oma 15 mintsa (see oli tegelt üpris kaunis vaade, mis sealt lennukist avanes aga meil oli muulegi tähelepanu pöörata, nagu näiteks värisemisele) kuni jõudis eesmärgini, 14 000 jala ehk siis mingi 4,3 kilomeetri kõrgusele. Umbes 5 mintsa enne seda  küsisin, et kas oleme kohal ka juba, aga siis sain vastuseks et alles poolel teel. Järsku küsitigi minult kas tahan esimesena minna ja ega sealt siis muud vastust saanudki tulla kui „MUIDUGI“ (ega ma tahtnud vaadata kuidas teised sealt välja kukuvad). Ja siis oligi nii: punane tuli – prillid ette, kollane tuli – uks lahti ning roheline tuli – jalad uksest välja. VÕIMAS vaade!

Ning oligi lahtitõuge, põsed käisid lopa-lopa. Sai kiirelt selgeks, et suu lahti kisada ei tasu, kuna siis on päris raske hingata. Mats õlale tähendas, et lase käed traksidest lahti (seda ma ei hoidnud kartusest vaid seda pidi tegema, ei tea miks aga noh ega see ei seganud ka, neid oli isegi päris hea pigistada). Kuna kiirus kisub selle 60 sekundi jooksul, mis vabalangeme, üpris suureks (oli kirjas et umbes 200 km/h), siis minul igal juhul läks lõpupoole hingamine juba üpris raskeks. Aga see võis olla ka kartusest, sest paps ütles, et tema seda ei kogenud. Mats õlale uuesti ning juba kuulengi, kuidas vari loperdab ja kohe ongi pidurdus ning kergendus. Välja arvatud see koht kui master Jeremy otsustas mu trakse lõdvendada ja korraks tekkis selline tunne, et libisen välja. Aga ei, hoopis mugavam oli. Küsis veel, et kas mul on läätsed ning saades vastuse „ei“, lubas prillid eest võtta ning vaba vaadet nautida. Osutas välja kuhu paps kukkus ja kusjuures paps kukkus palju kiiremini kui mina. Seetõttu ta sai vist tiba vähem vabalangemist, sest ta maandus varem kui mina kuigi hüppas välja peale mind. Mõnus tunne oli liuelda, ei mingit hirmu enam, lihtsalt naudid vaadet ja naeratad kaamerasse. Ning lõppema ta hakkaski, koputus õlale ning lause „jalad üles“ ning mats mats mats ning käsklus „jalad maha“ ja olimegi turvaliselt maa peal tagasi. Viimane intervjuu kaamerasse ning kerged tänud masterile ning kand-varvas kand-varvas papsiga muljeid vahetama. Nii et ÜLILAHE  oli järjekordselt, ainult kahju, et nii kiiresti läbi sai. Loodan, et papsile ka meeldis, jutu järgi meeldis!:D:D:D

Pole veel suutnud otsustada, kas see ületas meie parve üritust, kuna see oli tiba erinev ja tugev konkureerime käib veel siiamaani. Tänud tähelepanu eest ning Ellu pulti tagasi.;D

PS. Pildid tulevad natukese aja pärast kuna need CD peal ja meil pole seda kohta, millega neid arvutisse saada.

Maik

Unustasin enne mainida, et kui olime teel parklast Paronellasse, võttis meid rajalt maha pargi praegune omanik, kes kinnitas meile mustmiljon korda, et park on väärt külastamist. Ta oli tegelikult väga sõbralik, tegi meile täiesti lampi kõigile piletid tudengi hinnaga.

Pärast Paronella külastamist vaatasime üle ka piirkonna teised kosed: Mungalli, Ellinjaa, Zillie ja Millaa Millaa kosed. Õhtul jõudsime Cairnsi. Olime otsustanud mite jääda linna, sest seal pole ühtegi ilusat randa. Selle asemel sõitsime veel 20km edasi Trinity Beachi, kus meid oli ootamas taas ookeaniäärne puhkusekorter.

Eile otsustasime siinset ümbrust avastada ja külastada paari väga ohtralt reklaamitud vaatamisväärsust. Esimese asjana sõitsime Skyrailiga Kurandasse. Skyrail on selline gondlitesüsteem vihmametsa kohal, mis viib väikesesse külakesse nimega Kuranda. Vaated Skyraililt olid tõesti ilusad. Kogu teekond oli 7,5 kilomeetrit pikk ja kahes kohas sai soovi korral ka maha minna ja natuke ringi vaadata. Loodus ja taimestik olid tõesti ilusad, poleks eales ette kujutanud, et taimed nii mitmel erineval tasandil võivad kasvada. Ühe puu küljes kasvab teine puu ja teise puu küljes mingi taim, mille küljes ripub teine taim ja nii edasi. Ilus ja roheline oli. Sõitsime ka üle Barron’i jõe ja kose, aga kuna praegu on siin piirkonnas kuiv aeg, siis kosk midagi väga erilist ei olnud.

Kurandas vaatasime niisama ringi, käisime söömas, šoppasime ja mina imetlesin aborigeenide kunsti. Mulle tõesti meeldib, kui lihtne aga samal ajal ka keeruline, see on. Ja ma oleks tahtnud end hulluks ostelda, aga ma ju tean, et ma ei saa hakata kogu seda varandust siin kaasas tassima. Maiks ostis didgeridoo, mille lasi kohe ka Eestisse saata. Eile terve õhtu vaatas youtube’ist videosid, kuidas seda didgeridood mängima õppida. Ma vaatan seda pilli rohkem nagu sisustuselementi, nii et ega mul ta vastu midagi pole :)

Kurandast tagasi koju sõitsime aga rongiga. See rong ei ole päris tavaline rong: ta ei ole mõeldud punktist A punkti B jõudmiseks, vaid pigem just vaadete imetlemiseks ja natukene ka ajas reisimiseks. See 1,5 tunnine teekond tutvustas päris hästi ka piirkonna ajalugu ja pakkus nii mõnegi nauditava vaate. Mõnus oli lihtsalt lahtisest aknast välja vaadata ja ajalooga kaasa minna.

Täna olen mina suht niisama olnud. Blogi kirjutanud ja hommikusööki söönud ja telekat vaadanud. Anu läks alla basseini äärde.. ja taaskord, Maik ja Maldar teevad midagi nii põnevat.. midagi mida ma tahaksin ka nii nii nii väga teha, aga kuhu mind kahjuks ei lasta. Kes teab miks, see teab.. ja kes ei tea, see siis vist ei peagi teadma.

Olles teel Cairnsi, käisime läbi ka Paronella Parkist. Paronella Park on üks väga imeline koht, mis minule jättis küll väga sügava mulje. Eelmise sajandi alguses otsustas üks vaene Kataloonia pagar Josè Paronella, et tuleb ja otsib paremat elu Austraalias. Enne seda lepiti José pere ja ühe teise pere vahel kokku, et kui José oma varandusega tagasi Katalooniasse jõuab, siis abiellub ta selle teise pere vanima tütre Matildaga.

1913. aastal jõudiski Josè Austraaliasse ja tänu Euroopas levivatele kuuldustele, sõitis ta kohe põhja-Queenslandi, kus teadis töötavat mitmeid hispaanlasi ja itaallasi. Pärast lühikest karjääri kaevandustes asus Josè tööle suhkrurooistandustesse, kus ta töötas nii mõnedki aastad. Suhkrurooistandustes suurimaks keskuseks oli tol ajal Innisfail, kus lausa vohasid kõrtsid, bordellid, mängupõrgud jms, kus pea kõik töölised oma teenistuse ära kulutasid. José aga säästis kõik, mis tal vähegi oli. Ühel hel päeval ostis Josè jupi täiesti kasutamiskõlbmatut maad ja otsustas sellest teha suhkrurooistanduse, eesmärgiga see hiljem maha müüa. Nii erinevaid maatükke üles töötades ajas José kokku päris suure varanduse. 11 aastat pärast Austraaliasse tulemist, oligi Josél olemas soovitud raha ja Austraalia kodakondsus – oli aeg minna koju Katalooniasse, järele oma tulevasele naisele.

Kui José 1924. aastal Kataloonias oma „tulevase naise“ koduuksele koputas, ei osanud ta arvatagi, et Matildal ripub jala küljes üks kaheaastane põngerjas ja et Matilda ise on juba aastaid õnnelikult abiellus. Samuti ei osanud ta oodata, et Matilda emal on kokkuleppe murdmise pärast nii piinlik, et veab kohe teisest toast kohale oma noorima tütre Margarita ja pakub teda Joséle naiseks. Nii kummaline kui see ka pole, saab sellest üks õnnelik abielu. Margarita ja Josè reisisid mööda Euroopat, külastades peamiselt Josè huviobjekte, milleks oli hüdroelektrijaamad, Lõuna-Euroopa lossid ja mõisad ning botaanikaaiad ja pargid. 1926. aastal võtsid Josè ja Margarita suuna Austraaliale ja asusid taas elama suhkruroo väljade vahele. Töö kõrvalt asus Josè otsima ka maad, millele ehitada päris oma maja. Täpsemini, Josèl oli tegelikult plaanis ehitada päris oma Hispaania loss, mida ümbritseksid rikkalikud aiad ja pargid. Josè kulutas aastaid, et leida ideaalset kohta oma lossile. Kuni lõpuks 1929. aastal leidis José maatükki Mena Creeki lähedal – see oli tükike läbimatut vihmametsa, mille territooriumil kaks koske, mitmeid ojakesi ja mis jagunes põhimõtteliselt kaheks osaks: mäeks ja oruks.

Josèl oli väga selge plaan, mida ja kuhu ja kuidas ta tahab ehitada, niisiis ei lasknud ta end häirida sellest, et kogu ehitusprotsessi tegi raskemaks tema uue maatüki maastik – künkad ja orud ja ojad. Esimese asjana ehitas Josè trepi, et ühendada alumist osa tema maast ülemisega. Seda oli peamiselt vaja selleks, et jõepõhjast võetavat liiva oleks võimalik transportida üles mäele tulevase lossi juurde. Aastate jooksul ehitas José trepile lisaks lossi, mitmeid paviljone ja kohvikuid, tenniseväljakud, laste mänguplatsid, sukeldumisplatvormid, tunnelid ja palju muud. Josè lasi ehitada ka piirkonna esimese hüdroelektrijaama ja lasi paigaldas ka algse veesüsteemi, mida ei olnud piirkonnas mitte kellelgi teisel. Lisaks kohalikule vägagi rikkalikule vihmametsale, istutas José juurde üle 7500 puu ja taime. Josè park – jalutusrajad metsas ja rohelised aiakesed siin ja seal – oli kokku üüratu maa-ala, mis võiks vabalt välja anda mõne linna botaanikaaia mõõdu.

Nädala sees näidati José lossi suures saalis uudiseid Euroopast ja nädalavahetustel asus seal nö. kino. Nädalavahetused Paronella pargis olid kogu ümbruskonnas kuulsad: elav muusika paviljonides, lapsed sukeldumas kose all, Margarita enda tehtud jäätis, piknikulauad täis puhkust veetma tulnud peresid, naised jalutamas parkides, mehed tennist mängimas.

Aastate jooksul räsisid Paronella Parki mitmed tsüklonid, troopilised tormid ja üleujutused. Aja jooksul tuli ette ka tulekahjusid. Josè jõudis oma valmis parki nautida 13 aastat. Pärast Josè surma suutis Margarita Paronella Parki üksinda üleval pidada pea 20 aastat. Pärast Margarita surma hoolitses lossi ja pargi eest Paronellade poeg Joe. Kui aga temagi suri, müüs tema naine pargi maha. Uued omanikud ei jõudnudki oma uut varandust väga kaua nautida, kui uus tsüklon ja tulekahju suure osa pargist ja lossist lõhkusid. Uued omanikud võtsid välja kindlustusraha ja Paronella jäi hüljatuks pea 20 aastaks. 1993. aastal leidsid Paronella Parki täiesti juhuslikult Mark ja Judy Evans, kes koha ka ära ostsid ja kes nüüdseks Paronella Parki jälle korda on teinud. Mark ja Judy otsisid üles ka Josè Brisbane’is elava tütre, kes näitas neile täpselt, kus asusid vanasti metsarajad ja tutvustas neile oma mälestusi Paronella Parkist.

Paronella Park on üks imeline koht. Jalutades sealses vihmametsas ja nähes kõike seda ilu, oli mul esimest korda siiralt kahju, et Eesti ei asu troopikas. Seda seetõttu, et ükskõik kui palju mina või keegi teine ka ei püüaks, sellist metsa ja taimestikku ei saa Eestis endale kunagi luua. See oli lihtsalt midagi nii ehedat ja metsikut, et just sellises kohas ma tahaksingi elada.

Mulle väga meeldis, kuidas Josè oli suutnud kõik detailideni läbi mõelda. Kui kogu park nii öelda algab kosega, siis pargi teise otsa on Josè istutanud hiiglaslike puudega allee, mille lõpust alguse poole vaadates jääb kosk nagu raami sisse. Veelgi ilusam on aga kohvik ja paviljon, mille keskel on üks suur läbikäik. Kui seista vanal tenniseväljaku kohal asuval muruplatsil ja vaatada läbi purskkaevu kohviku läbikäiku siis paistab sealt valge, vahutav kosk. Kahjuks piltide peale sellised asjad eriti ei jää, aga nüüd kui teate, ehk oskate vaadata. ja kahjuks sai mul just seal fotoka aku tühjaks.

Paronella Parkil on minu südames väga eriline koht. Just sellises looduses tahaksin minagi elada. Imepärane.