Unustasin enne mainida, et kui olime teel parklast Paronellasse, võttis meid rajalt maha pargi praegune omanik, kes kinnitas meile mustmiljon korda, et park on väärt külastamist. Ta oli tegelikult väga sõbralik, tegi meile täiesti lampi kõigile piletid tudengi hinnaga.

Pärast Paronella külastamist vaatasime üle ka piirkonna teised kosed: Mungalli, Ellinjaa, Zillie ja Millaa Millaa kosed. Õhtul jõudsime Cairnsi. Olime otsustanud mite jääda linna, sest seal pole ühtegi ilusat randa. Selle asemel sõitsime veel 20km edasi Trinity Beachi, kus meid oli ootamas taas ookeaniäärne puhkusekorter.

Eile otsustasime siinset ümbrust avastada ja külastada paari väga ohtralt reklaamitud vaatamisväärsust. Esimese asjana sõitsime Skyrailiga Kurandasse. Skyrail on selline gondlitesüsteem vihmametsa kohal, mis viib väikesesse külakesse nimega Kuranda. Vaated Skyraililt olid tõesti ilusad. Kogu teekond oli 7,5 kilomeetrit pikk ja kahes kohas sai soovi korral ka maha minna ja natuke ringi vaadata. Loodus ja taimestik olid tõesti ilusad, poleks eales ette kujutanud, et taimed nii mitmel erineval tasandil võivad kasvada. Ühe puu küljes kasvab teine puu ja teise puu küljes mingi taim, mille küljes ripub teine taim ja nii edasi. Ilus ja roheline oli. Sõitsime ka üle Barron’i jõe ja kose, aga kuna praegu on siin piirkonnas kuiv aeg, siis kosk midagi väga erilist ei olnud.

Kurandas vaatasime niisama ringi, käisime söömas, šoppasime ja mina imetlesin aborigeenide kunsti. Mulle tõesti meeldib, kui lihtne aga samal ajal ka keeruline, see on. Ja ma oleks tahtnud end hulluks ostelda, aga ma ju tean, et ma ei saa hakata kogu seda varandust siin kaasas tassima. Maiks ostis didgeridoo, mille lasi kohe ka Eestisse saata. Eile terve õhtu vaatas youtube’ist videosid, kuidas seda didgeridood mängima õppida. Ma vaatan seda pilli rohkem nagu sisustuselementi, nii et ega mul ta vastu midagi pole :)

Kurandast tagasi koju sõitsime aga rongiga. See rong ei ole päris tavaline rong: ta ei ole mõeldud punktist A punkti B jõudmiseks, vaid pigem just vaadete imetlemiseks ja natukene ka ajas reisimiseks. See 1,5 tunnine teekond tutvustas päris hästi ka piirkonna ajalugu ja pakkus nii mõnegi nauditava vaate. Mõnus oli lihtsalt lahtisest aknast välja vaadata ja ajalooga kaasa minna.

Täna olen mina suht niisama olnud. Blogi kirjutanud ja hommikusööki söönud ja telekat vaadanud. Anu läks alla basseini äärde.. ja taaskord, Maik ja Maldar teevad midagi nii põnevat.. midagi mida ma tahaksin ka nii nii nii väga teha, aga kuhu mind kahjuks ei lasta. Kes teab miks, see teab.. ja kes ei tea, see siis vist ei peagi teadma.