elu Kutas

Eile jõudsime siis Balile, Indoneesiasse. Indoneesia on riik ekvaatori lähistel (tegelikult jookseb ekvaator läbi Indoneesia, aga mitte siit, kust meie oleme), mis koosneb 17 000 saarest, millest vaid 6000 on inimeste poolt asustatud.

Indoneesias elab 240 miljonit inimest, mis teeb temast rahvaarvult maailma neljanda riigi. Selle 240 miljonit inimest moodustavad tegelikult kokku 100 etnilist gruppi, kelle seas on nii islami, hinduismi kui budismi kummardajaid. Kui enamik indoneeslastest on moslemid (tervelt 220 miljonit inimest), siis Balil, kus meie hetkel elutseme, võimutseb hinduism.

Indoneesia on tunduvalt vaesem, kui nii mõnedki tema naaberriigid. Pea 50% Indoneesia elanikest peab päevas hakkama saama vähem kui 25 Eesti krooniga, mis teeb Indoneesiast võrdlemisi odava maa. Ometigi hakkavad tänu turismi edenemisele ka siin hinnad Austraalia omadele järgi jõudma. Seda peamiselt siiski põhilistes turismisihtkohtades, kust kohalikud niikuinii asju ei osta.

Eile maandusime siis Balil, Kuta lähistel asuvas lennujaamas. Võtsime koos ühe Saksa tüdruku, Stellaga, takso ja sõitsime Kutasse. Sellele eelnesid muidugi pikad ja tüütud kauplemised taksojuhiga, mille tulemusena suutsime siiski lõpuks endale enamvähem meelepärase hinna  välja rääkida. Taksojuht viskas teepeal igast kildu, seda peamiselt mittetahtlikult. Naljaks osutus enamasti see, et ta ei saanud inglise keelest suurt midagi aru ja siis ta vastas midagi jumala lampi.

Kuna kõige odavamatel majutusasutustel oma kodulehekülgi (ega mingeid vahendajaid) Internetis pole, siis tuleb need ise kohapealt otsida. On üpris keeruline pimedas oma raske seljakotiga mööda kitsaid ja valgustuseta tänavaid ja käike ekselda, et endale meelepärane koht leida. Kõik kohad, mille hind ja väljanägemine meile sobis, olid juba täis ja kõik kohad, kus ruumi oli, olid meile natuke liiga kallid. Lõpuks leidsime ühe koha, mis hinna poolest oli päris normaalne aga välimus jättis kõvasti soovida. Otsustasime, et vahet pole, magame selle ühe öö kuidagi ära ja hommikul vaatame edasi.

Käisime õhtul veel natuke väljas söömas ja kohaliku õlumaailmaga tutvumas. Üks väike hiir jooksis ka laua juures ringi, aga toit maitses sellegipoolest normaalselt. Läksime magama vist mingi kesköö paiku, kui väljas oli ikka veel umbes 29 kraadi sooja. Tahtsin kangesti ilma lina ja riieteta magada, aga avastasin, et see tähendaks tasuta väljanäitust. Nimelt oleksid kõik need „hotelli“ külastajad, kes teisele korrusele suunduvad, saanud huvi korral peatuda „akna“ juures, millest avanes kaunis vaade tervele meie toale. Tegemist oli aknaga, millel ei olnud klaasi, võrku, kardinaid.. sisuliselt üldse mitte midagi. Seega olin sunnitud endale terve öö meelde tuletama, et ikka lina peal hoiaksin. Öösel ärkasin kaks korda. Esimene kord kuna keegi laulis väga räige aktsendiga „heeeey nooow, heeeey nooow“ ja teine kord selle peale, et keegi karjus „Show me your muscles, let me feel your muscles!!“, mille peale siis arvatavasti musklivend lasi oma muskleid katsuda ja küsija karjus „aaaargh!!“.. või midagi taolist. Hääle järgi otsustades oli muide mõlema rääkija puhul tegemist meestega.

Hommikul oli mul juba poole seitsme ajal uni läinud ja ajasin Maiksu ka üles. Otsustasime linna minna ja endale uue elukoha otsida. Esimese asjana kõndisime randa ja võtsime ühes kohvikus väiksed kohvid ja hommikusöögi. Äärmiselt meeldiv üllatus oli see, et meile mõlemale toodi oma kannutäis korralikku kohvi, millest saime mõlemad kenasti umbes kaks ja pool tassi kohvi. Vaade rannale oli imeline! Siin on ikka väga korralik surfilaine, mida tahame kindlasti lähiajal proovima minna. Peale hommikusööki otsustasime endale siis uue elukoha otsida. Käisime läbi mitmeid erinevaid üliväikseid käike, kuni lõpuks otsustasime küsida niisama huvi pärast hinnapakkumist ühest kohast, mille väraval seisis kiri „täis“. Olime õigel ajal õiges kohas, sest tegelikult oli neil juba vabanenud üks tuba, mille me kohe kärmelt endale krabasime. Võrreldes meie eelmise elukohaga on see koht paradiis! Tuba on lihtne ja natuke räsitud, nagu nad kõik siin, aga see-eest on meil väga äge terrass ja koht ise on väga armas. Meie maja asub ühes üpris suures aias, kus on kõiksuguseid erinevaid väikseid majakesi, altareid ja igasugust põnevat usuvärki, mille otstarvet ma veel ei tunne. Viimast on endal ka piinlik tunnistada, aga küll ma välja uurin!

Uue elukoha leidmist läksime tähistama ühe mõnusa tunniajase massaažiga. Oh kui mõnus oli üle nii pika aja end täiesti täiesti lõdvaks lasta! Hiljem jalutasime veel linnas ringi ja nüüd oleme oma väikses pesas tagasi. Võtan hoogu, et minna naabrinaise juurde, kes punub siinsamas väikseid kaunistusi tulevaseks tseremooniaks, millesse nad oma vaimudele kingitusi panevad. Ehk olen tunnikese pärast juba targem ja oskan vähemalt kohalikke kaunistusi punuda.

bintang

Tere tere kõik see pere!

Elina ja Maik kolisid Indoneesiasse. Netiga on kitsas käes. Oleme elus ja terved ja väga põnevil. Peatse kohtumiseni (tulge külla)!!

ma kirjutasin just päris pika postituse sellest, kuidas me käisime ühe krokodilli sünnipäeval torti söömas ja madusid näppimas ja krokodillibeebisid näppimas ja kui palju krokodille on Darwini kandis ja Põhjaterritooriumil (u 250 ooo). Ja siis tegi wordpress mu postitusele amps-amps ja postitust ei olnud enam. Nii, et nüüd peate vaatama pilte. Kena elamust!

ps! tänase päeva .. ja eelneva 239 päeva tsitaat “Time you enjoy wasting, is not wasted time”.

Laupäevaõhtune eriüritus

Vahel esineb meil külalisi ka siin blogis. Maldari lugu:

Austraalia! Austraalia! Austraalia!

Mida ma teadsin Austraalist enne, kui nüüd, kus ma siin tegelikult olen juba üle 2 nädala olnud? Vaid seda, mida kunagi geograafiatunnis õpitud sai. See, et Austraalia on suuruselt maakera 6. maailmajagu ja see, et siin igal sammul hüppavad kängurud ja ujuvad nokkloomad.

Tegelikkus on oluliselt õõvastavam. Kängurusid olen näinud enamuses vaid teeservas purukssõidetuna (välja arvatud loomaaed ja üks kord ühte üle tee jooksmas) ja nokklooma pole üldse näinud.

Ha, ha, ha…

Need  kes arvasid, et ma reisis Austraaliasse pettunud olen, on asjast väga valesti aru saanud. Olen siin palju pidanud kogema/nautima seda, milleks oma elu eelmise viiekümne aasta jooksul lihtsalt pole võimalust olnud.

Elades ise ehedas looduses (mõtlen  Paliveret), pole ma end siiski eriliseks loodusesõbraks või putukavaatlejaks kunagi pidanud, kuid kui

–         hotelli rõdul hommikukohvi juues tuleb seltskond kakaduusid sinult süüa norima, istudes seejuures sinu käel, õlal, peas (käevarred olid täiesti ära kriibitud) või

–         snorgeldades mingil helesinisel riifil, kui sind ümbritseb tundmatutest kaladest ümbritsev kalaparv, kellede värvigamma ületab oluliselt vikerkaare värve või

–         sõites täis ajalugu pakatava purjekaga (mis väidetavalt on väisanud ka Baltimere sadamaid) subtroopiliste saarte vahel või

–         läbides kaasaja 4-teljeveolise maasturiga mööda tava-autole läbimatuid teid või

–         kihutades sama autoga mööda asfalt-siledat rannaliiva (lubatud oli 80km/h, kuid kohati käis meil nool 100 km/h peal ära – häbi, häbi!!) või

–         sõites gondliga (tavaliselt oleme sellisega harjunud sõitma Austria Alpide suusareisidel) vihmametsa kohal või

–         reisijana kitsarööpmelises rongis (meil Eestis võeti minu teada taolised maha vist juba 1960-nendatel aastatel) samas vihmametsas või

–         ujudes mingis järjekordse kose järjekordses laguunis (kus tegelikult ujuda ei ole lubatud) või

–         uidata kusagil mingi endise „Hispaania Unistaja“ pargis ja teada saada seda, et juba sada aastat tagasi mängisid inimesed tennist, vaatasid kino, suplesid ja vahetasid riideid selleks spetsiaalselt ehitatud riidevahetuskabiinides (uskumatu!!!) või

–         emmata mingit viiesaja aastast puud (võib-olla oli selle vanus isegi rohkem või vähem .., vahet pole) Austraalia vihmametsades, või

–         jne., jne., jne.

tunned sa mingit vahetut sidet loodusega/eluga oluliselt enam, kui kunagi varem ja see on hea Tunne.

Ja ilmselt on just see Tunne süüdi selles, et olles siin Austraalias, hakkad sa tegema asju, mida sa tavaliselt ei tee või oled arvanud, et „mina seda küll ei pea mõistlikuks“.

Juba see, et näiteks kõõluda mingi „kõdunenud“ saja-aastase paadi masti otsast allarippuva köie otsas ja teha sealt kahtlase väärtusega allahüppeid/kõhukaid või minna kummipaadiga mingile roppkärestikulisele jõele ja seejuures end uputades (vett sisse ahmides) mingeid kärestikke pidi alla ujudes ning mingitelt, mitte vähem, kui 6-meetritelst kaljunukkidelt sügavikku tikk-pomme hüpates, pole olnud juba ammu olnud ju minu stiil. Aga miks ma seda siis teen?

Veel enam.

Minna hüppama lennukilt langevarjuga üle 4 km kõrguselt (ma ju kardan kõrgust!) seejuures teades, et 2/3 sellest distantsist (ca 1 min) laskutakse vabalangemisega, oleks olnud varem/mujal minu jaoks täiesti mõistetamatu. Mis toimub?

Aga ilmselt see ongi Austraalia.

Siin olles olen jällegi mõistnud, et Elu on (ikkagi)ilus. Nautigem siis seda. Olen kindel, et see on olnud siiani minu elu parim reis.

Aitäh Maik ja aitäh Elina, et võimaldasite meile seda!

Kui ei oleks olnud teid siis oleks meil jäänud paljugi nägemata, teadmata, avastamata…

Mina: “Mul täna juba terve päev siit kohast valutab (näitan näpuga meelekohta).”

Maik: “Meeltesegadus.”