Tänaseks olime endale broneerinud ühe 4wd toyota koos juhiga, kes pidi meid viima uitama kohalikesse vihmametsadesse ja üldse igale poole loodusesse. Terve meie tripp kestis kokku 10 tundi ja nägime palju lahedaid kohti ja saime teada väga palju uusi ja huvitavaid asju. Meie giid oli väga tark ja tal oli olemas vastus põhimõtteliselt kõikidele mu küsimustele. Ometigi ei olnud see tripp päris see, mida me ootasime. Ei olegi nagu otseselt midagi ette heita, aga mina lihtsalt ootasin natuke seikluslikumat ettevõtmist. Samas, oli ju tänases päevas ka väga palju põnevat…

Vihmametsas ringi uidata, kui sajab peenikest vihma ja vihmamets ise paikneb mägedes – see on midagi nii muinasjutulist. Puid ümbritses õhkõrn udukiht ja see andis kogu paigale sellise müstilise oleku. Nägime hiiglaslikke „kägistaja“ puid ja meeletustes kogustes erinevaid vääne ja liaane, erinevaid mürgiseid ja ohtlikke taimi ja ka mõnda huvitavat lindu. Sõitsime läbi väikeste ojakeste ja üritasime suhkruroo raksus käia.

Õhtul käisime siinsamas Trinity Beachil ühes Itaalia restoranis söömas. Ja nüüd oleme „kodus“ vaikselt õlut libistanud ja piipu teinud. Võtame siin vaikselt kokku seda „reisi“ (minu jaoks on imelik öelda reis, sest viimane 7 kuud on ju minu jaoks üks suur reis olnud). Juba homme istuvad Maldar ja Anu lennukile ja sõidavad tagasi Eestisse. Ja õige pea on meilgi aeg edasi liikuda.